Leidsid 25 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Rannaniit". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
rannaniit, kooslused, taimestik, kurvits, kaspar, rohumaa, taluvad, sooldunud, elukooslus, aruhein, kastehein, pilliroog, linnud, sobivate, tutkas, liivatüll, kiivitaja, kahepaiksed, matsalu, abiootilised, õhuniiskus, karjatamine, niitmine, eelduseks, elutingimused, toiduahelad, ämblik, rebane, mardikad, kotkad, sääsed, risla, vihmauss, muttÜmbritsev kk. Rannaniit on rohttaimedega kaetud tasane ja madal, reeglina karjatatav (rannakarjamaa), harvem niidetav (rannaheinamaa) rannalõik. Suur osa rannaniidust ujutatakse regulaarselt üle soolase mereveega. Mereäärsetel rannaniitudel on suur tähtsus paljude linnuliikide pesitsus- ja puhkealadena. Erinevalt sisemaast iseloomustab taimkatet soolalembeste liikide rohkus. Elukooslus Floora Tüüpilised rannaniidutaimed: nõelalss, väike alss, punane aruhein , linalehine maasapp, valge kastehein, sõlmine kesakann , tuderluga, väike maasapp, meri-nadahein, rand-nadahein, rannikas , randristik, valge ristik, sügisene seanupp, rand-soodahein, harilik soolarohi, hall soolmalts, rand- sõlmhein, klibutarn, rand-teeleht, rand-õisluht, roog-aruhein, randaster, kare kaisel, meri-mugulkõrkjas, randmalts
Rannaniit Timo Annuk Ingmar Jürgens Jüri Demenok Tauri Sulg Rannaniit On mereäärne madal rohumaa On rohttaimedega kaetud,tasane ja madal rannalõik On regulaaarselt üleujutatud soolase mere veega On avatud kooslused ja neile on iseloomulik lopsakas taimestik Rannaniidu taimed,mis soosivad karjatamist Nõelalss,väike alss Punane aruhein Valge kastehein Tuderluga Rannikas Randristik Rand-teeleht Taimed, mis ei soosi karjatamist Roog-aruhein Randaster Kare kaisel Meri mugulkõrkjas Randmalts Pilliroog Pilliroog Click to edit Master text styles Second level Third level Fourth level Fifth level
niidetav (rannaheinamaa) rannalõik. Suur osa rannaniidust ujutatakse regulaarselt üle soolase mereveega. Rannaniidu võib jagada kolmeks tasemeks sõltuvalt veeseisu vaheldumisest. Kõige madalam osa asub allpool keskmist veepiiri ning on sagedamini vee all. Järgmine tase paikneb ülalpool keskmist veepiiri, kuid jääb vee alla kõrgvee ajal. Kolmanda taseme moodustab rannalähedane niit ülalpool kõrgveepiiri. Sinna merevesi ei ulatu, kuid tuule, soolapritsmete jm. kaudu on taimestik siiski mõjutatud mere lähedusest. 1) TAIMED Tüüpilised rannaniidutaimed, keda karjatamine soosib, on näiteks: nõelalss, väike alss, punane aruhein, linalehine maasapp, valge kastehein, sõlmine kesakann, tuderluga, väike maasapp, meri-nadahein, rand-nadahein, rannikas, randristik, valge ristik, sügisene seanupp, rand-soodahein, harilik soolarohi, hall soolmalts, rand-sõlmhein, klibutarn, rand- teeleht, rand-õisluht
EESTI MAAÜLIKOOL Metsandus- ja maaehitusinstituut Loodusvarade kaitse ja kasutamine Karjatamise mõju taimekooslustele Luhad, rannaniidud, aruniidud Tartu 2014 Sisukord Sissejuhatus Kiviaja lõpust saadik on rohumaid kasutatud taimetoiduliste loomade karjatamiseks. Karjatamise mõju taimestikule sõltub paljudest erinevatest teguritest nagu näiteks mullastik, taimestik, kariloomade liik, tõug, sugu, vanus, karjatamiskoormus ning kliima. Eri liiki kariloomad toituvad erisugustest taimedest. Sellest tulenevalt sobivad pärandkooslustele väiksed ja vähenõudlikud tõud. Eestis tuleks eelistada eesti hobust, eesti maatõugu veist ja lambaid, kuid tuleb arvestada sellega, et hobused ja veised ei sobi tallamisõrnadesse kooslustesse. Alljärgnevas referaadis kirjeldan lähemalt karjatamisviise, karjatamiskoormust ning nende mõju erinevatele taimekooslustele. 1
Biotoopide konspekt Arurohumaad Niitude terminoloogiast üldiselt, erinevad rohumaade jaotused, funktsioonid. Niit - peam. mitmeaastastest rohtsetest mesofüütidest koosnev taimekooslus, kus puud ja põõsad puuduvad või on nende osatähtsus väike (puude liituvus < 0.3, põõsaste katvus < 30 % Mesofüüt: parasniiskete kasvukohtade liik Rohumaa – laiem mõiste kui niit taimestik koosneb: rohundid (1-2-aastased, püsikud) graminoidid (kõrrelised, lõikheinalised, loalised) puhmad (puitunud vartega taimed väga kuivadel rohumaadel, nt. kanarbik nõmmerohumaadel) rohumaad levinud kõigil mandritel v.a. polaaralad mõõduka kliimaga aladel domineerivad mitmeaastased rohttaimed, soojema kliimaga aladel domineerivad 1- aastased rohttaimed
Üldmõisted Pärandkooslused ( pool-looduslikud kooslused) on inimese ümberkujundatud looduslikud kooslused eelkõige puisniidud, loopealsed, lamminiidud, rannaniidud, aga ka teised karja- ja heinamaad, mis sellisena püsivad mõõduka inimmõju (niitmine, karjatamine) tingimustes. Niitmine, valikraie, ekstensiivne karjatamine, kulupõletus on koosluse muutmise looduslähedased viisid, mis ei vii valdava osa liikide väljalangemisele nagu kamara ümberkündmine, mulla teisaldamine, tugev väetamine või mürgitamine. Inimmõju lõppemisel muutuvad
Elustiku eripärad, näiteid liikidest: kollane võhumõõk, valgeselg kirjurähn, laanesõnajalg. Samblasoomets – siirdesoo ja raba. Rohusoometsad- lodu -Viljakad, märjad, õhukesed madalsoo v lammi mds mullad. Sanglepik. Alusmets ja taimestik liigirikas. Tarnad, kastikud. Pajud, näsiniin, lodjapuu jm. ja madalsoo kkt.- üleujutused pikemaajalised, turvas tüsedam. Põhjavesi väheliikuv. Sookaasik, kuusik. Vähe tootlikud puidud. Väikese täiusega. Hõre alusmets – pajud, mdl kask. Taimestik tarnad, soopihl. Madalsoomullad viljakad, aga selle kasutamist takistab liigniiskus ja mulla puudulik aeratsioon. Rabastuv : Lääne ja Kagu-Eesti. Üldised tingimused: happeline muld, toitainete vaene, veerežiim kõrge. Puu- ja põõsarinne: üksikud sookased, kidurad männid, alusmets puudub. Elustiku eripärad, näiteid liikidest: sookail, tupp-villpea, kanarbik, sinikas, jõhvikas, teder, kassikakk, kägu, osjad. Sinika- Raba-sinika
..............................................................................................30 Pärandkoosluste linnustik (Matsalu rahvuspargi näitel)....................................................... 31 Kasutatud allikad...................................................................................................................34 2 Sissejuhatus Pärandkooslused ehk poollooduslikud kooslused on inimese ümberkujundatud looduslikud kooslused, mis püsivad sellisena püsiva inimmõju, eeskätt niitmise ja karjatamise, harvem kulupõletamsie abil. Sõna pärand viitab eelkäijate poolt meile jäetud ainelistele ja vaimsetele väärtustele, kuid ka ebaväärtustele. Pärandi positiivne mõju või negatiivne märk sõltub teadagi meie praegusest suhtumisest sellesse. Esimese näitena võib tuua puisniidu, mida siin-seal saartel, Lääne- ja Põhja-Eestis on veel
Mõisted Pärandkooslus - pärandkooslused ehk poollooduslikud kooslused on loomapidamise tagajärjel pika aja jooksul ümber kujunenud looduslikud kooslused, mida pole küntud vähemalt 50 ja pealtparandatud (väetatud, täiendavalt heinaseemet külitud) vähemalt 20 aastat. Nende püsimiseks on tarvilik mõõdukas inimmõju (iga-aastane niitmine, karjatamine ja puude-põõsaste valikraie). Nimetatakse ka looduslikeks rohumaadeks. Kõikjal metsavööndis, kus on peetud loomi, on pärandkooslused tavalised. Looduslik kooslus - looduslik kooslus on niisugune biotsönoos, mille väljakujunemisel pole inimese kujundav mõju olnud märkimisväärne
e) Viimase 50.aasta jooksul on vähenenud MÄNNI pindala. f) Kõige suurem vääriselupaikade osakaal metsamaast Pärnu/Pärnumaa g) Eestis metsaga metsamaad ilma Peipsi pindalata 48.2%. 3. Metsade klassid, tüübirühmad ja kasvukohatüübid (sh teha neil kolmel jaotusel vahet). Loo-, nõmme-, palu-, laane- ja salumetsade keskkonnatingimused, taimkate (rinnete kaupa). Loometsad- Lubikaloo kasvukohatüüp (lubikas, vesihaljas tarn, punanupp, aruhein, sarapuu, kadakas) Nõmmemetsad - Sambliku kasvukohatüüp (mahe ja harilik põdrasamblik, nõmmtarn) ja ka Kanarbiku kasvukohatüüp (kanarbik, pohl, kukemari, mustikas, palusammal, nõmmtarn, põdrasamblik). Palumetsad - Pohla kasvukohatüüp: (pohl, palusammal, laanik, kanarbik, mustikas, piiphein) ja ka jänesekapsa-pohla kasvukohatüüp ja ka Mustika kasvukohatüüp (karvane piiphein, palusammal). Lisaks Jänesekapsa-mustika kasvukohatüüp ning ka karusambla-mustika kasvukohatüüp.
Tekkeviis: Looduslik teke (laiud ja rannikud, mis aeglaselt maatõusu tõttu merest välja kerkivad. Alad, kus puudel ei ole sobivaid kasvutingimusi. Iga-aastased üleujutused (lamminiidud). Liiga kuiv kasvukoht (mõned looniidud)) Inimtegevusega seotud teke (Valdav niitude tekkimise viis. Hüljatud põllumaadele ja raiesmikel, aladele, kus koduloomade karjatamine ja niitmine ei võimalda puudel kasvada.) Niitude levik Eestis: esimesed puisniidu-ilmelised kooslused tekkisid ilmselt juba küttide- kalurite-korilaste ajal (...3000 a. e.m.a) metsloomade ligimeelitamise eesmärgil. Viljelusmajanduse algusaegadel (5000 a. t.) hõivati eelkõige juba algselt avatud kooslusi mere-äärseid loopealseid, rannaniite ja jõgede ääres asuvaid luha-alasid. Asustus liikus rahvaarvu kasvades sisemaa poole; 2000 a. t. võeti kasutusele vikat, mille tulemusena suurenes puisniitude levik oluliselt. Pool-looduslike koosluste leviku maksimum jäi 19. saj. lõppu ja 20
edukamateks uued liigid ning hakkavad vanu välja tõrjuma. · autogeense suktsessiooni põhjustavad koosluse sisetegurid, selline suktsessioon algab elupaiga asustamisest ja kestab mitme järgkoosluse vahetudes suhteliselt püsiva oleku - kliimaksini. · allogeense suktsessiooni põhjustavad välistegurid: looduslikud ja inimtekkelised. looduslik kooslus - märkimisväärse inimtegevuseta püsiv kooslus, nt. põlismetsad, sood · Looduslikud kooslused on näiteks primaarsed niidud (meil väike osa rannaniite ja ilmselt ka lamminiite), mis on kujunenud ja püsivad inimese vahelesegamiseta. Puittaimede kasvu takistavad neil looduslikud tegurid, näiteks kaua kestev kevadine üleujutus või sooldunud muld, mis osutub suuremale osale puittaimedest sobimatuks. Primaarsed rannaniidud säilivad kitsa ribana roostiku (või metsa) ja mere vahel, suuremas osas muutuvad need roostikuks või kõrkjastikuks.
Kasvutingimuste alusel jaotatakse niidud 4 suurde rühma: · aru-, · lammi-, · ranniku- ja · soostunud niidud. Niidud püsivad vaid seal, kus toimub pidev niitmine või karjatamine. Kui see aga lõpetada, siis niidud võsastuvad ja kujunevad ajapikku metsadeks. Väetamine ja maaharimine põhjustab looduslikel niitudel ühtede taimeliikide asendumise teistega 6. Pool-looduslikud e pärandkooslused. põlised inimtekkelised kooslused, eelkõige puisniidud, loopealsed, luhaheinamaad, rannaniidud, aga ka teised karja- ja heinamaad, kus inimmõju on piirdunud vaid niitmise ja karjatamisega. 7. Tiina Elvisto Eesti elustik & elukooslused 2011/2012 õppeaasta Tallinna Tehnikakõrgkool 8. Loo-, lammi-, ranniku- ja puisniidud. Nende kasvukoht, levik ja iseloomulikud taimeliigid (rohttaimed)
sinihelmikas, sookastik, harilik tarn, niitjas tarn, tähttarn, ohtene sõnajalg, tupp-villpea, laiuv sõnajalg, teravalehine turbasammal, pudev turbasammal, kallas-turbasammal, russowi turbasammal, wulfi turbasammal, palusammal, harilik kaksikhammas, soovildik, lainjas kaksikhammas) Loometsad Lubikaloo kasvukohatüüp (lubikas, vesihaljas tarn, punanupp, hirsstarn, tedremaran, angerpist, peetrileht, lillakas, lamba- aruhein, punane aruhein, nurmenukk, ojamõõl, hobumadar, värvmadar, niiduehmik, metsakäharik, harilik roossammal, lainjas lehiksammal, kadakas, mahe sõstar, lodjapuu, türnpuu, sarapuu, paakspuu) Leesikaloo kasvukohatüüp (verev kurereha, kassikäpp, nõmm-liivatee, varretu ohakas, värv-varjulill, angerpist, varvastarn, hobumadar, loodehmik, metsakäharik, põdrasamblikud, islandi käosamblik, lood-jõhvsammal)
laiem või kitsam üleminekuala ehk siirdeala (ökoton); Taksonoomiline kontiinum - kõiki taimekooslusi ei saa klassifitseerida kindlaisse tüüpidesse (klassidesse, kasvukohatüüpidesse), osadel kooslustel on mitme tüübi (vahepealsed) tunnused; Ajaline kontiinum topograafiline ja taksonoomiline kontiinum muutuvad ajas ja võivad moodustada ajalise kontiinumi. Looduslik kooslus - märkimisväärse inimtegevuseta püsiv kooslus, nt. põlismetsad, sood. Looduslikud kooslused on näiteks primaarsed niidud (meil väike osa rannaniite ja ilmselt ka lamminiite), mis on kujunenud ja püsivad inimese vahelesegamiseta. Puittaimede kasvu takistavad neil looduslikud tegurid, näiteks kaua kestev kevadine üleujutus või sooldunud muld, mis osutub suuremale osale puittaimedest sobimatuks. Primaarsed rannaniidud säilivad kitsa ribana roostiku (või metsa) ja mere vahel, suuremas osas muutuvad need roostikuks või kõrkjastikuks.
Bioloogia 10.klass PUISNIIDUD Referaat Tallinn 2009 Sisukord Sisukord.................................................................................................................................. 2 Sissejuhatus ........................................................................................................................... 4 Puisniidud on eesti looduse üks silmapaistvamaid näiteid, ometigi unustuse hõlma vajunud. Kui eelmise sajandi alguses olid need kooslused meie riigis väga levinud ning ka mujal läänemeremaades, siis nüüd hoolitakse nendest aina vähem. Vahepealse tööstus- ja põllumajandusbuumi käigus Nõukogude Liidu ajal ei pööratud looduse kaitsmisele just kuigi palju tähelepanu, märksa rohkem oli tähtsam kasum..............................................................4 Siiski ei ole puisniidud meie maalt täielikult kadunud ja meie töö ongi nende säilitamine ka
Rabastuvad metsad · Metsad, mille muld on veega küllastunud ning millele on iseloomulik suhteliselt tüseda toorhuumusliku kõdukihi olemasolu. Muld on happelise reaktsiooniga. Paljudes kohtades on mullatekkeprotsessis kujunenud ka vettpidav nõrgkivi kiht. Hästi väljakujunenud on puhmarinne; samblarinne tüse. Eesti metsadest moodustavad rabastuvad metsad vaid 1%. Rühma kuuluvad sinika ja karusambla kasvukohatüübid sinikas, sookail POOLLOODUSLIKUD KOOSLUSED: Aruniidud ja puisrohumaad Pärandkooslustest üldiselt: Pärand- ehk poollooduslike kooslustena mõistetakse eelkõige lagedaid, traditsiooniliselt majandatavaid rohumaid või puude-põõsastega rohumaid. Poollooduslikud kooslused püsivad üksnes inimtegevuse kestes, niitmise ja karjatamise abil. Kui see lõpeb, võsastub rohumaa varem või hiljem jälle. Pärandkoosluste, eriti puisniitude kõrgaeg oli umbes sajand tagasi, mil nende pindala küündis 18 000
KESKKONNAKAITSE JA KORRALDUS 1. loodus- ja keskkonnakaitse üldküsimused Keskkonnakaitse: atmosfääri, maavarade, hüdrosfääri ratsionaalse kasutamise ja kaitse, jäätmete taaskasutamise või ladustamise, kaitse müra, ioniseeriva kiirguse ja elektriväljade eest. Keskkonnakaitse on looduskaitse olulisim valdkond. Looduskaitse : looduse kaitsmist (mitmekesisuse säilitamist, looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku, taimestiku ja seenestiku liikide soodsa seisundi tagamine), kultuurilooliselt ja esteetiliselt väärtusliku looduskeskkonna või selle elementide säilitamine, loodusvarade kasutamise säästlikkusele kaasaaitamine 2. loodus- ja keskkonnakaitse mõiste Keskkonnakaitse- rahvusvahelised, riiklikud, poliitilis-administratiivsed, ühiskondlikud ja majanduslikud abinõud inimese elukeskkonna saastamise vähendamiseks ja vältimiseks ning l
kirjeldamisel brutoproduktsioonist hingamiskulud maha arvutada. Nii saame netoproduktsiooni e. primaarproduktsiooni (primaar- esmane e. esimese troofilise taseme produktsioon). Mõõtmised on näidanud, et brotoproduktsioon on netoproduktsioonist maismaal enamasti ca. 2,7 korda suurem, veekogudes ca. 1,5 korda (millest selline vahe?). Primaarproduktsioon sõltub kolmest peamisest tegurist: sademete hulk, temperatuur ja päikesekiirguse hulk. Seetõttu kipuvad ekvaatoripoolsed kooslused olema produktiivsemad. Sama piirkonna produktsiooni erinevused on sageli tingitud niiskuse erinevustest. 23. Mis on populatsioon? Populatsioon on rühm üht liiki isendeid, kes elavad koos samal ajal samas paigas. Mõnedel juhtudel lisandub tingimus, et populatsiooni isendid ristuvad vabalt omavahel. Vaba ristumine tähendab, et igal populatsiooni ühest soost isendil on võrdne tõenäosus ristuda iga populatsioonis oleva teisest soost isendiga
--- 44 Peatükk: 27. Kuidas selgrootud toituvad? Peatükist saad teada * Mida selgrootud söövad? * Millised on selgrootute toitumisviisid? * Mil viisil selgrootud toitu seedivad? Olulised mõisted * rakusisene seedimine Mida selgrootud söövad? Loomad vajavad kasvamiseks ja elus püsimiseks toitu, millest loom saab energiat ja lähteaineid, et sünteesida organismile vajalikke aineid. Osa selgrootuid on taimtoidulised. Paljud putukad ja nende vastsed söövad mitmesuguseid taimeosi, ka teod ja meripurad toituvad peamiselt taimedest. Osa selgrootuid on aga loomtoidulised, näiteks ainuõõssed, ämblikud, vähid, mitmesugused putukad ja nende vastsed. Paljud ämblikud püüavad võrguga saaki ja surmavad selle mürgiga. Ainuõõssetel on saagi püüdmiseks mürki sisaldavate kõrverakkudega kombitsad, vähkidel aga ohvri haaramiseks ja kinnihoidmiseks sõrad. Mõnede selgrootute toiduks sobivad aga nii taimed kui ka loomad, segatoidulised on näiteks osa putuka
levila on biogeograafias mingi taksoni esinemisala (territoorium v. akvatoorium) Maal. Milliseid spetsiifilisi küsimusi uurib biogeograafia? 1) biogeograafiline rajoneerimine Maa territooriumi v. akvatooriumi liigestamine elustiku oluliste erinevuste alusel; 2) küsimus biogeotsönooside geograafilise jaotumise seaduspärasustest. Endla Reintam, 2008/2009 5 Biogeotsönoos on looduslik kompleks, millesse kuuluvad elukooslus (biotsönoos) ja selle elupaiga (biotoobi) eluta keskkond. Biogeotsönoos on ökosüsteemi erijuht, mille territoriaalse ulatuse määravad taimekoosluse e. fütotsönoosi piirid (V. Sukatsov, 1944). Iga biogeotsönoos on ökosüsteem, kuid kõik ökosüsteemid ei ole biogeotsönoosid. Ökosüsteem 1. (A. Tansley) funktsionaalne süsteem, milles toitumissuhete (aine- ja energiaülekande) kaudu seostunud organismid koos keskkonnatingimuste kompleksiga moodustavad isereguleeruva areneva terviku
Arumetsade klassi kuuluvad mineraalmuldadega metsamaad, kus turbahorisont puudub või selle tüsedus looduslikult ei ületa 30 cm (kuivendatult 25 cm). 1. LOOMETSADE TÜÜBIRÜHM Loometsad kasvavad õhukestel huumusrikastel karbonaatsetel muldadel, mis on kuju- nenud massiivsel pael või selle murenemisel tekkinud rähal. Ehkki reljeefi nõgudes võib ajuti niiskust olla taimede kasvuks piisavalt, on sellised mullad põua ajal kergesti läbikuivavad. Seetõttu saavad siin kasvada taimed, mis taluvad suvist kuivaperioodi kahjustusteta. Hõre puurinne varjutab alustaimestikku vähe ning seetõttu leiame loometsades kõrvuti kasvamas kuivalembeseid taimi - leesikas, kassikäpp, nõmm-liivatee ja lubjalembeseid niidutaimi - lubikas, angerpist, hobumadar, nurmenukk, aga ka laialehiste viljakate muldadega metsade taimi - sinilill, ussilakk, longus helmikas, sulg-aruluste. Loometsad on Eestis levinud saartel, Loode- ja Põhja-Eesti paealadel. Eesti metsadest moodustavad loometsad 3%
95 % temale langevast valgusest. Taimkatte albeedo oleneb liigilisest koosseisust, tihedusest ja arengufaasist. Näiteks liitunud kaasik peegeldab tagasi umbes 30 %, kuusik 18 %, põllukultuurid 10...35 %. Metsas neeldunud valgus jaguneb omakorda kaheks osaks: ¤ neeldub võrades ¤ tungib võradest läbi. Valgusnõudlikud - e. valguslembesed puud (lehis, kask, mänd, haab). Varjutaluvad - e. varjusallivad puud (kuusk, nulg, jugapuu, pärn, pöök). Vahepealse varjutaluvusega liigid on poolvarju taluvad (sanglepp, hall lepp, toomingas) Puud võib valgusnõudlikkust arvestades reastada järgmiselt: 1. lehis 7. hall lepp 13. kuusk 2. arukask 8. sanglepp 14. pöök 3. mänd 9. jalakalised 15. nulg 4. haab 10. vaher 16. jugapuu 5. tamm 11. pärn 6. saar 12. valgepöök
anorgaanilisest loodusest läbi organismide tagasi anorgaanilisse loodusesse. Eristatakse kahte põhilist aineringet: suurt ja väikest. Biogeotsönoloogia teadusharu, mis käsitleb elukoosluste (biotsönooside) ja elupaiga (biotoobi) komponentide (mulla, kliima, kivimite) vastastikuseid suhteid ja olenevusi ning produktsiooni- ja mullatekkeprotsessis, energiavoos ja aineringeis toimuvaid muutusi. Biogeotsönoos (V.N. Sukatsev) looduslik kompleks, millesse kuuluvad elukooslus (biotsönoos) ja selle elupaiga (biotoobi, ökotoobi) eluta keskkond. Biotsönoos ja biotoop on b-s aine- ja energiavahetuse kaudu vastastikuses funktsionaalses sõltuvuses. B. on ökosüsteemi erijuht, mille territoriaalse ulatuse määravad taimekoosluse e. fütotsönoosi piirid. Bioindikatsioon keskkonnaseisundi ja -olude muutumise iseloomustamine organismide bioindikaatorite ja nende tunnuste (vitaalsuse, ohtruse, katvuse, sageduse, loomade puhul ka käitumise jm
EHITUSTEADUSKOND Eesti eluasemefondi puitkorterelamute ehitustehniline seisukord ning prognoositav eluiga Uuringu lõpparuanne Ehituskonstruktsioonid Ehitusfüüsika Tehnosüsteemid Sisekliima Energiatõhusus Tallinn 2011 EHITUSTEADUSKOND Eesti eluasemefondi puitkorterelamute ehitustehniline seisukord ning prognoositav eluiga Uuringu lõpparuanne Targo Kalamees, Endrik Arumägi, Alar Just, Urve Kallavus, Lauri Mikli, Martin Thalfeldt, Paul Klõšeiko, Tõnis Agasild, Eva Liho, Priit Haug, Kristo Tuurmann, Roode Liias, Karl Õiger, Priit Langeproon, Oliver Orro, Leele Välja, Maris Suits, Georg Kodi, Simo Ilomets, Üllar Alev, Lembit Kurik
annaabi.ee 
