Rannaniit (1)

Rannaniit on rohttaimedega kaetud tasane ja madal, reeglina karjatatav (rannakarjamaa), harvem niidetav (rannaheinamaa) rannalõik. Suur osa rannaniidust ujutatakse regulaarselt üle soolase mereveega. Rannaniidu võib jagada kolmeks tasemeks sõltuvalt veeseisu vaheldumisest. Kõige madalam osa asub allpool keskmist veepiiri ning on sagedamini vee all. Järgmine tase paikneb ülalpool keskmist veepiiri, kuid jääb vee alla kõrgvee ajal. Kolmanda taseme moodustab rannalähedane niit ülalpool kõrgveepiiri. Sinna merevesi ei ulatu, kuid tuule, soolapritsmete jm. kaudu on taimestik siiski mõjutatud mere lähedusest.

TAIMED Tüüpilised rannaniidutaimed, keda karjatamine soosib, on näiteks: nõelalss, väike alss, punane aruhein , linalehine maasapp, valge kastehein, sõlmine kesakann, tuderluga, väike maasapp, meri-nadahein, rand -nadahein, rannikas, randristik, valge ristik , sügisene seanupp, rand-soodahein, harilik soolarohi , hall soolmalts, rand-sõlmhein, klibutarn, rand-teeleht, rand-õisluht.Rannaniitudel esinevate, kuid karjatamishellade rannikutaimede näiteks on: roog -aruhein, randaster , kare kaisel, meri-mugulkõrkjas, randmalts, pilliroog.Üksikute taimeliikide reaktsioon hooldamise lõppemisele võib erinevates piirkondades olla erinev, muuhulgas sõltub see ka sellest, kui intensiivselt ja kui pika aja jooksul on traditsioonilise maakasutusega tegeletud. Esimestel aastatel pärast karjatamise lakkamist võivad peaaegu kõik rohttaimed veel õitseda ja lühikese üleminekuperioodi jooksul rannaniidu taimestik isegi liigirikkamaks muutuda, kuid kõrgekasvuline rohi võtab varsti võimust ning kulu lämmatab madalamakasvulised niidutaimed .

PUTUKAD Liblikad Üsna vähesed liblikaliigid arvatakse rannaniidu regulaarselt üleujutatava osaga seotud olevat. Seevastu rannalähedastel aladel võib sageli olla rikas ja mitmekülgne liblikafauna. Suurele osale liblikatest sobivad kergelt-mõõdukalt karjatatavad alad, kus nektarit sisaldavad taimed rikkalikult õitsevad. Paljudele liikidele meeldib kinnikasvamise esimene staadium, kus ei ole toimunud veel liiga tugev kulustumine ega võsastumine.Teised putukarühmadTeiste putukate elust rannaniitudel teatakse suhteliselt vähe. Matsalus viimasel ajal tehtud uurimised lubavad väita mitmekesise putukafauna olemasolu karjatatavail rannaniitudel.Rannaniitudele, kus on pikka aega loomi karjatatud, on iseloomulikud murelaste ja rautsikute mitmete liikide poolt tekitatud sipelgamättad.

Rannaniitudel on väga rikkalik kurvitsaliste kooslus . Kurvitsalised tunnevad end hästi rannakarjamaadel.Suured rannaniidud on kurvitsalistele sobivate tingimustega eluasemeks. Pesitsusajal toituvad kurvitsalised putukatest, ämblikest, tigudest, vihmaussidest ja hulkharjasussidest. Suur osa toiduotsingutest toimub veepiiril pehme mulla, muda ja mereheidise seest. Kurvitsaliste pesitsemine on häiritud ning nad võivad rannast sootuks kaduda, kui roostik takistab nende juurdepääsu veele .Paljud kurvitsalised teevad oma pesa rannalähedasele lagedale karjamaale nii, et neil on vaba juurdepääs alla rannale ja veepiirile. Risk, et pesa rebase või vareste poolt rüüstatud saab on põhjuseks, miks need linnud ei pesitse suurte puude ja põõsastike lähedal ega kõrge taimestikuga aladel. Vahemaa puude ja põõsasteni on reeglina vähemalt 100-200 m.Liikideks, mis eluliselt sõltuvad traditsioonilise maakasutusega madalamurustest rannaniitudest on alpi (balti) risla ja naaskelnokk. Mitmed kurvitsaliste liigid esinevad nii rannaniitudel kui teistes elupaikades. Siiski on nendelegi rannaniidud suure tähtsusega pesitsusaladeks, erti seoses teiste kurvitsalistele sobivate avamaastike kadumisega.

KAHEPAIKSED Kõre esineb harvalt kliburandadel, luitealadel ja rannaniitudel. Ta koeb meelsasti väikestes riimveelistes lompides ( soolsus 3-4 promilli). Talub halvasti traditsioonilise maakasutuse lakkamist ja kuivendamist. Loomad võivad kergesti hukkuda autorataste all, kuna nad on väga liikuvad ja kipuvad toiduotsingute ajal rannaniitude läheduses teid ületama. Eestis oli liik läänerannikul varem üsna laialt levinud, praegu on säilinud mõned väikesed asurkonnad.

Kokku on siin mitukümment üle 10 ha suurust rannaniitu, üle kümne rannaniidu on aga 100 ha või suuremad. Eesti suurimad rannaniidud asuvad Matsalu märgalal. nende olukord seoses karjakasvatuse vähenemisega järsult halvenenud.Rannaniidud on osalise kaitse all. Kui rannaniit asub eraisiku territooriumil, peab selle kaitse eest vastutama omanik, mitte Looduskaitse selts.