Rakvere ordulinnus (0)

Referaat
RAKVERE ORDULINNUS
Sisukord:
Rakvere ordulinnusest üldiselt………………….lk 3-7
Tegevus seal tänapäeval………………………...lk 8
Pildid…………………………………………….lk 9
Kasutatud kirjandus……………………………...lk 10
Muinas-Viru suurimaid linnuseid Tarvanpea rajati Rakvere vallseljakule hilisema taanlaste ja ordulinnuse kohale hiljemalt 12. sajandi alguses. Kuulus arvatavalt segatüübiliste linnuste hulka. Vallil puudus kuivmüür, viimase ehitamiseks ei olnud tõenäoliselt sobivat materjali.
Arvatavasti 13. sajandi teisel-kolmandal veerandil hakkasid taanlased olemasoleva valli ja puitpalissaadi varjus rajama kivihooneid, millest vanimatena on säilinud kahe poolkeldri müürikatked hilisema pealinnuse edelanurgas. Tõenäoliselt 14. sajandi esimesel poolel rajati uus ringmüür, mis pinnamoodi järgides moodustas põhiplaanis ebakorrapärase nelinurga. 1,8 - 2 m paksune müür oli laotud segamüüritisena lubjamördil, kus maa- ja ümarate lubjakivide kõrval on vähesel määral kasutatud ka murtud paasi. Lääneküljel oli müür algselt 6,9-7,15 m kõrgune, millele lisandus ulgtaladele toetuv puidust kaitsekäik (kuni 16. sajandi algupooleni on müüri kolmel korral kõrgendatud). Hoonestus paiknes linnuse hoovis ebakorrapäraselt (ühtlasema frondina linnuse põhjaseina siseküljel).
14. sajandi teisel poolel, pärast üleminekut ordu valdusse, hakati välja ehitama pealinnust. Uus kaitsemüür nihutati 15,6 m põhja suunas ja hõlmas nüüd ka kõrgendiku jalami. Koos uue välismüüriga ehitati siia ka osaliselt pinnasesse süvendatud keldriruumidega hoonetiib. Sellest ida pool põhjamüüris paiknes värav parham-müüriga põhjaküljel. Hiljem on hoonetiiba ühe korruse võrra kõrgendatud ning rajatud uus väravakompleks. Samal ehitusperioodil lammutati osaliselt I ringmüüri põhjalõik. Selle läänepoolne osa kasutati ära massiivse torni põhjaseina alusena , lisades siseküljele 0,78-0,8-meetrise paksenduse. Ristkülikulise põhiplaaniga läänetorn (sisemõõtmed 6,91-7,04 x 5,45-5,67 m) juhatas sisse ehitusperioodi, mil materjalina kasutati ainult murtud paasi. Torni lõunaseina kohale rajati uus ida-läänesuunaline müür, eraldades nii kavatise põhjaossa kujuneva pealinnuse lõunapoolsest eeshoovist, kuhu pääses vahetult torni kõrval paikneva värava kaudu. Pealinnuse lõunaküljel, praeguse lõunatiiva kohal paiknesid 15. sajandil ahjudega puithooned.
Pealinnuse siseõu sai tänaseni säilinud mõõtmed järgmise suurema ehitusperioodi käigus 15. sajandi alguses, mil valmis idatiib. Tööd kulmineerusid 16. sajandi esimesel poolel, mil lõunatiiva rajamisega üheaegselt ühtlustati ka teiste tiibade kõrgusi. Seejuures on kogu lõunasein koos kahe flankeeriva nurgatorniga ning idaväravakompleksiga rajatud üheaegselt. Neljakandilised ja neljakorruselised tornid olid tulirelvadele määratud laskeavadega (neist edelatornis üks ümmargune). Viimati nimetatud torni ehitamise ajal sai lõpliku kõrguse ka eeshoovi läänesein. Alles nüüd omandas pealinnus konvendilaadse kavatise, kus üksikuid tiibu ühendas sisehoovi ümbritsev ristikäik, mis vähemalt esimesel korrusel oli võlvitud. Sissepääsu linnusesse moodustasid kaks teineteisele järgnevat idaväravat, millest välimine oli varustatud tõstesilla ja nn. hundiauguga, sisemine langevõrega. Vahetult väravaehitisega külgnes massiivne poolümar rondeel , kus põhjaküljel asus kamina ja hüpokaustahjuga vahiruum (mõlemad 15. sajandi lõpust - 16. sajandi algusest.
Vastu lõunaeeshoovi ringmüüri toetusid mitmed ääremajad, mis korduvate ümber- ja kokkuehitamiste tulemusena moodustasid Liivi sõja alguseks tugevaid eeshoovi tiibu hõlmavaid hooneteplokke. Läänemüüri põhjapoolse lõigu sisekülg oli oli hoonestatud juba 14. sajandil. samal sajandil või järgmise sajandi alguses ehitati lõunaeeshoovi läänemüüri vastu poolkeldri ja primitiivse kerishüpokaustahjuga kivihoone (13,9 x 9,8 m), mis 15. sajandi lõpus või 16. sajandi alguses ühendati üheks tiivaks põhja pool asunud hoonega.
Liivi sõja ajal ümbritsesid venelased linnuse eeskaitsevööndiga, mis paiknes põhja-, ida- ja lõunaküljel asuvatel oosidel, koosnes ränikividest, palkidest ja tammepakkudest. Selliselt haarati umbes 4,5-hektariline territoorium . 1581. a. linnuse vallutanud rootslased rajasid põhja- ja lõunaküljele bastionid ning tegid rea ümberehitusi: paksendati läänemüüri, pealinnuse läänetorni idaküljele rajati paraadtrepp, rekonstrueeriti ka lõunatiiba.
Linnus hävis Poola-Rootsi sõjas (1602-05). Väheseid tervena säilinud ruume kasutasid Rakvere mõisnikud hiljem majanduslikul otstarbel , enamik konvendihoonest põhja ja lõuna poole jäävaid kaitseehitisi aga lammutati ehitusmaterjaliks.
Esimesed konserveerimistööd toimusid linnuses EKÜ ajaloo ja arheoloogia sektsiooni organiseerimisel 1901-02. 1931 . a. konserveeriti linnuse läänemüüri välispindu ning plommiti varisenud avasid. Aastatel 1975-87 läbi viidud uurimistöödel eemaldati täitepinnas ning varingukiht lõuna-eeshoovist, konvendihoone tubadest ja põhjapoolsest zwingerist, millele järgnesid piiratud mahus arheoloogilised kaevamised (T. Aus, J. Tamm). 1989. a. avati taaniaegse hoonestuse jäänused konvendihoone siseõues (K. Jaanits). Linnusekompleksi konserveerimisel (1975-87, arh. F. Tomps, ins. G. Kirss , kunstiajal. J. Kaljundi; 1989-92, arh. M. Keskküla, kunstiajal. K. Alttoa) on rakendatud nn. varemetepargi meetodit, konvendihoone esimese korruse osas ka rekonstrueerimist.
Jaan Tamm
Eesti arhitektuur III. Üldtoimetaja V. Raam. Tln., 1997
Vanimad muinasesemed linna territooriumilt - keskmisse rauaaega kuuluv odaots ja nooleots - on leitud Vallimäelt Vallikraavi ja Pika tänava vaheliselt alalt 30-50 cm sügavuselt.
Noorema rauaaja juhuleidudest on muuseumi jõudnud vaid 1 pronksist hoburaudsõlg endiselt postijaama põllult ning üks 196 hõbemündist koosnev aardeleid. See 11. sajandil maha maetud ja peremeheta jäänud varandus leiti Rakvere linnast või selle lähedusest 1881. a.
Ainus linna piirides asuv kinnismuistis - Vallimägi - oli väiksema ulatusega kaevamise objektiks 1959 .-60. a. (E. Tõnisson). Ligi 4 m paksuse keskaegse kultuurkihi ja varisenud kiviprügi alt tulid lõpuks välja mõned esemed - üks terve ja teine katkine odaots, paar nooleotsa, katkine rinnanõel ja mõningad savinõukillud, mis pärinevad muinasaja lõpust. Kaevamistulemused kinnitasid veelgi oletust, et just siin võis asuda Liivimaa kroonikas Tarwanpe nime kandnud Virumaa keskne linnus, mida 1226. a. külastas ka Rooma paavsti poolt Liivimaale lähetatud saadik Modena Guillelmus. Nähtavasti ehitasid taanlased pärast Virumaa alistamist üsna pea muinaslinnuse kohale kivilinnuse, mida vene kroonika 1267 . a. nimetab Rakovori lossiks.
Seoses 1975. a. alanud konserveerimistöödega Vallimäel tehtud ehitusarheoloogilised uurimised (T. Aus, J. Tamm) on tunduvalt täiendanud andmeid seal asunud ehituste iseloomust ja ajaloost. Vanimad palgijäänused pärinevad 11.-12. sajandist ning seostuvad muinasaegse asustusega, kuid eestlaste muinaslinnusega need siiski otseselt ei seostu. Taanlaste kivilinnus ümbritseti esialgselt puitpalissaadiga, mis hiljem asendati kivimüüriga. 14. sajandi teisel poolel laiendas ordu linnust ja selle ringmüüri, 15. sajandi lõpul ja 16. sajandi algul valmis seal neljatiivaline suletud konvendihoone.
Silmas pidades Rakvere muinasaega tagasiulatuvat keskset seisundit teiste Virumaa keskuste hulgas, on linnast ja selle vahetust ümbrusest leide vähe.Rakvere linnus on väga aktiivne ka tänapäeval:

Et ordu oli katoliikliku kiriku osa, mille eesotsas on Rooma paavst, langetas Rakvere ordulinnus paavst Johannes Paulus II mälestamiseks oma tornilipu poolde masti.

Korraldatakse turniire nagu vibulaskmine .

Rakvere Ordulinnuses asuva muuseumi igavust peletatakse põrgu- ja piinakambriga.
Kasutatud kirjandus:

http://et.wikipedia.org/wiki/Rakvere_ordulinnus

http://www.postimees.ee/080405/online_uudised/162330_foto.php

http://www.kuldnool.ee/old/?op=news&id=418

http://www.tegutse.ee/turism/?a=kaart&tyyp=&maakond=7&lk=2