Raiskamine võtab tulevikult võimalused (2)

Raiskamine võtab tulevikult võimalused
Ajaloo vältel oleks inimesed ühiskonna just kui üles rajanud raiskamisele. Kunagi ennemuiste, päris alguses, ei teadvustatudki inimesed endale seda. Kuid, mida aeg edasi, seda rohkem hakati raiskama, kuni ajani, mil inimesi enam ei huvitanudki kas ja kui palju nad loodust rikuvad või selle arvelt raiskavad . Tegelikkus on see, et inimtegevuse toimel on tekkinud negatiivsed laiaulatusliku haardega keskkonnaprobleemid. Keskkonnaprobleemide lahendamata jätmine võib väga kiiresti avaldada mõju kogu planeedi elule. Kuigi meil on ehk veel kõike piisavalt, kas siis ei soovi me, et ka meie järeltulevaltel põlvedele jätkuks seda? On ka Kurt Vonnegut ju öelnud „Me oleme oma planeedi ressursid , sealhulgas ka õhu ja vee, maha laristanud nagu homset ei olekski , ja sellepärast homset ei tulegi“. Raiskav, pillav ületarbimisele orienteeritud ühiskond ei ole jätkusuutlik, vaid pigem võtab raiskamine meie tulevikult kõik võimalused.
Üheks suurimaks probleemiks on minu meelest liigne metsaraie . Puit on kõikjal meie ümber – meie mööbel, paber ja ka muud tarbekaubad. Tänu puidule on ka aegade algusest peale saanud inimene soojust ja valgust. Samas tekib puidu põletamise tõttu ka loodusele ohtlik saadus nagu süsihappegaas, mis aitab kaasa kasvuhoonegaaside tekkele ning piltlikult öeldes lõhub Maa osoonikihti. Osoonikihi hõrenemine on aga suurim oht meie kliima säilimisele. Samas ei tohi ka unustada, et just taimed on need, mis meile hapnikku toodavad. Mets on kui Maa kopsud siiski. Puud kasvavad aeglaselt ning metsakooslused tekivad aeglaselt. Palju aeglasemini, kui inimene neid hävitab. Metsa hoidmine on äärmiselt oluline, kuna mets on tegelikult elukeskkonna kaitsja ja kujundaja. Lisaks sellele, et puud ja mets toodavad hapniku, puhastavad nad ka atmosfääri õhku, mets on ka algselt olnud inimesele kui toidulauakatja. Kõige selle eest tuleks olla metsale tänulik, aga kahjuks leidub ühiskonnas veel endiselt paljusid, kes seda ei mõista ning vaatavad maailma vaid enda tasandilt. Seega on inimesel aga valik – kas hoida ja arendada metsi nii, et neist saaks kasu ka järgnevad põlvkonnad või viia metsad koguni hukuni. Õnneks on hakanud levima nii nimetatud „roheline mõtteviis“ ning laiema pilguga maailmale vaatavad inimesed lähevad sellega aktiivselt kaasa. Metsade majandamine nõuab küll väga palju hoolt ja vaeva, kuid mina leian, et Maa on seda väärt!
Elu eksisteerimiseks hädavajalik on lisaks hapnikule ka vesi, milleta inimene kaua ei ela ning loodus ei eksisteeri. Inimesele on oluline puhas põhjavesi, kuna merevesi ei kõlba ei joogiks , ega ka söögi valmistamiseks. Juhul kui põhjavesi reostuks näiteks inimtegevuse tõttu sinna sattunud lisandite mõjul, oleks reostust väga raske kõrvaldada, aga inimesele ei oleks enam puhast joogivett. Kuid samas ei mõtle keegi midagi ära visates, et ehk võib selle tõttu minu elus konkreetselt midagi muutuda. Tähtsat rolli, looduse eskisteerimiseks, mängib ka merevesi. Merevesi on elukeskkonaks, inimesele tähtsatele loomadele, kaladele ning taimedele. Kui hävib elukeskkond vees, hävib ka Maa loodus. Inimene aitab elukeskkonna hävimisele vees hoogsasti kaasa. Elavaks näiteks tuues suured naftatankerid ja muud laevad, kes oma risu ja reostust avamerele maha jätavad. Reostusel on kõige suurem oht hävitada veeloomade ja taimede elu. Reostuse likvideerimiseks pole aga alati piisavalt vahendeid ja võimalusi, et seda kiiresti teha. Nii saavad väga tihti kahjustada just merelinnud . Isegi õhuke õlikirme veepinnal võib kahjustada nende surma. See omakorda võib panna mõned liigid väljasuremisohtu. Sedaviisi hävitabki inimene vaikselt , endale ehk arusaamatul moel, ümbritsevat keskkonda, loodust ning Maad ennast, mida peaks jätkuma veel paljudele , paljudele tulevastele põlvedele.
Kõik see ja paljudki teised probleemid on tegelikult tekkinud inimese nii öelda raiskamisvajaduse tõttu. Kõike saaks tarbida ka mõistuse piirides, mitte nagu Mati Unt on öelnud – „Lõbusalt saeb inimkond oksa, millel istub.“. Näiteks saab metsaraiet vähendada ka paberi taaskäitlemisega. Või veereostust, mõeldes, mida ja kuhu visata , et see ei satuks meie enda joogivette. Minu silmis aitab iga inimese väike panus edasi selles, et ka tulevik oleks looduse kohapealt helge. Selleks, et päästa meie loodus, ei pea olema maailmaparandaja. Tehes väikeseid heategusid looduse nimel, muutubki iga inimene omamoodi maailmaparandajaks. Kõike tuleks tarbida mõistuse piires, mõeldes „roheliselt“ ning arvestades seda, et ka meie kõigi lapsed ja lapse-lapsed soovivad nautida looduse võlusid Maal – anda tulevikule võimalused.