Raiskamine võtab tulevikult võimalused Ajaloo vältel oleks inimesed ühiskonna just kui üles rajanud raiskamisele. Kunagi ennemuiste, päris alguses, ei teadvustatudki inimesed endale seda. Kuid, mida aeg edasi, seda rohkem hakati raiskama, kuni ajani, mil inimesi enam ei huvitanudki kas ja kui palju nad loodust rikuvad või selle arvelt raiskavad. Tegelikkus on see, et inimtegevuse toimel on tekkinud negatiivsed laiaulatusliku haardega keskkonnaprobleemid. Keskkonnaprobleemide lahendamata jätmine võib väga kiiresti avaldada mõju kogu planeedi elule. Kuigi meil on ehk veel kõike piisavalt, kas siis ei soovi me, et ka meie järeltulevaltel põlvedele jätkuks seda? On ka Kurt Vonnegut ju öelnud ,,Me oleme oma planeedi ressursid, sealhulgas ka õhu ja vee, maha laristanud nagu homset ei olekski, ja sellepärast homset ei tulegi". Raiskav, pillav ületarbimisele orienteeritud ühiskond ei ole jätkusuutlik, vaid pigem ...
Klassikirjand ,,Raiskamine võtab tulevikult võimalused" Koos kiireneva elutempoga kasvavad iga päevaga ka meie tarbimine ja vajadused. Mõtlematult raisatakse loodusvarasid ning sellega võtame ka tulevikult võimalused puhtaks elukeskkonnaks ja joogiveeks. Inimesed muutuvad loodusele koormavaks. Oleks naiivne mõelda, et loodusvarad on lõpmatud. Tagasilöögid looduses võivad avalduda kohe, kuid võivad avalduda ka hiljem. Tänapäeva majandus ei ole üles ehitatud jätkusuutlikkusele ja säästlikkusele, vaid sellele, kuidas toota odavamalt, kiiremini ja suuremates kogustes. Toodetakse massidele ja kasutatakse odavat tööjõudu. Sageli tehakse seda vähearenenud riikides, kus annab kõrvale hiilida ka saastamispiirangutest ning tekibki olukord, kus inimesed elavad sõna otseses mõttes prügi sees. Aina vähem pööratakse tähelepanu kvaliteedile ning kui asi katki läheb ei ole tänapäeval ming...
Raiskamine võtab tulevikult võimalused Prantsusmaa kuningas Louis XV on ajalukku läinud oma sõnadega: ,,Pärast mind tulgu või veeuputus!''. Isekust täis öelduga on ta meelde jäänud kogu rahvale, kuid paraku käitutakse nendele kuulsatele sõnadele vastavalt. Probleem on muutunud globaalseks, inimesi ei heiduta tsivilisatsiooni või isegi maailma hukka määratus ega tulevate põlvkondade heaolu. Kus on sellise käitumise piirid ja kas saame probleemidele vastu, sõltub meie edasisest käekäigust. Tulevikku ähvardavad mitmed lahendamata küsimused, mis võivad saada inimestele saatuslikuks. Ühelt poolt varitseb meid loodus ,mille käike on raske ette aimata.Ülemaailmsed probleemid nagu kõrbestumine ja osoonikihi lagunemine on suurest meie endi põhjustatud ning loodus tasub meile kätte. Saame küll mõneti end looduskatasroofide eest kaitsta, kas siis elukohta muutes või kodupaika kindlustades, kuid loodusega võidu joost...
Raiskamine võtab tulevikult võimalused Inimesi teadvustatakse pidevalt globaalprobleemidest ning neid innustatakse säästlikult elama, aga ületarbimine jätkub samal jõul. Vähesed mõistavad, et sellega kaasnevad probleemid ka planeedi tervise seisukohalt. Inimeste laiskus muuta vanu harjumusi võib mõne aja pärast kõigile kätte maksta. Veelgi enam, kas liigne tarbimine ja raiskamine hävitavad meie tuleviku? Üks suurim raiskamine on inimeste lollus tarbida taastumatuid loodusvarasid. Kõige tõsisem mure on praegusel ajal meie jaoks nafta. Autod on üks suurepärasemaid leiutisi, mis eales loodud, kuid mida me teeme siis, kui nafta otsa lõppeb ja meil enam bensiini ei ole? Me raiskame seda naeruväärsetes kogustes, ise samal ajal planeeti reostades. Selle probleemi lahendamiseks loodi hiljuti Kalifornias uus elektrijõul töötav auto Honda Clarity. Selle auto kütuseks on puhas vesinik element, mida leidub maa...
Raiskamine võtab tulevikult võimalused Muidugi on tore arvata, et elu on muretu. Vaadates paremale, vasakule, ette ja taha näeme metsi ja põlde meie ümber piisavalt. Miks siis muretseda? Kui jätkub meile, siis jätkub ka teistele. Sellisest arvamusest me kinni hoida ei tohiks. iial ei saa olla kindlad, kas sellist rikkust jätkub meie tulevastele põlvedele või kas üldse meiegi silmad seda mõnekümne aasta pärast veel näha saavad. Kaua aega tagasi erinesid inimesed teistest loomadest vähe. Elati koos väikeste kogukondadena, kütiti, tegeleti koriluse ning algelise käsitööga. Seda kõike tehti täpselt nii palju, kui oli vajalik ellujäämiseks. Kõik kasutati ära, millele vähegi otstarvet leiti. Kui ühes elupaigas hakkas toidust puudus tekkima, liiguti teise paika ning elati edasi. Niiviisi ei oldud loodusele koormavad. Inimeste arvukus oli sel ajal küll väga väike,sest selles ajastus oli elu juhtimine just looduse käes. Maailma painutamine ise...
Raiskamine võtab tulevikult võimalused Vaatame ringi, näeme: metsa küllalt, põldu piisavalt. Miks siis muretseda? Jätkub ju meile ja teistelegi. Ressursse maha müües saame kasumit. Ideaalne on ju müüa lõputult kestvat varandust. Kuid kui lõputu loodus ikkagi on? Kas jätkub seda rikkust tulevatele põlvedele, kas meilegi? Muidugi on ju tore arvata, et elu on muretu. Miks peakski me muretsema. Kui me ise saame elada sellises külluses, siis miks peaks seda mitte meie järeltulijadki tegema? Kui ka mingid ressursid otsa lõppevad, siis küllap saab neidki kuidagi asendada ning küllap keegi mõtleb ka mõne allternatiivi välja, vabastades sellega meid sõltuvusest loodusest. Lõppude- lõpuks on kõik siin ilmas asendatav. Aga siiski ei ole asjad niivõrd lihtsad. Kui mõni geniaalne teadur avastab viisi, kuidas efektiivselt fossiilsete kütuste ikkest vabaneda, siis üldiselt ühel või teisel viisil temast...
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
