FLKU.05.155 Kirjandus- ja teatriteaduse alused I FLKU.05.063 Sissejuhatus kirjandusteadusesse Kurvet-Käosaar POSTKOLONIALISTLIK TEOORIA JA KRIITIKA Uue Maailma vallutamine Eurooplaste poolt: al. 15. Sajandi lõpust, peam Hispaania, Prantsusmaa, Inglismaa, Portugal, Madalmaad. 19. sajandil Suurbrittania kui suurim koloniaalvõim, 20.s ajandi alguseks Briti impeerium > veerand kogu paakera pindalast (sh. India, Austraalia, Uus-Meremaa, Kanada, Iirimaa, suuri osi Aafrikast, Lääne-Indiast, Lõuna-Ameerikast, Lähis-Idast, ja Kagu-Aasiast). Briti koloniaalvõim kestis II MS lõpuni, India sai iseseisvaks 1947 aastal,
Eestlastel mahutab sõna ,,kirjandus" rohkem, kuna sõnakunsti alla lähevad ka rahvaluule ja draamakirjandus (mida tajutakse kirjanduslikuna). 2. Kirjandusteaduse mõiste ja liigitus Kirjandusteadus tegeleb peamiselt kommunikatsioonimudeli uurimisega (autor tekst lugeja). Kirjandusteaduse raamistik (paradigma) koosneb üldtunnustatud mõistetest. Kirjandusteooria kese on meetodid: positivism, psühhoanalüüs, uuskriitika, strukturalism, poststrukturalism, feministlik kriitika, postkolonialistlik kriitika ja nii edasi. Kirjandusteooria komponendiks on ka poeetika (käsitlus kirjandusteksti ülesehitusest). Narratoloogia uurib, mis tingimusel lugusid jutustatakse, samuti jutustamise ja aja vahelisi seoseid. 3. Lugeja kirjandusliku kommunikatsiooni mudelis Lugeja garanteerib selle, et tekst hakkab tähendust omama. Lugemist mõjutavad lugeja elukogemus, kultuurikogemus, teadmised, ellusuhtumine, tõlgenduskogukond (inimkooslus, kes kasutab lugemisel teataval määral samu
stilistika, strukturalism, uuskriitika, semiootika, dekonstruktsioon). 4 Autorikesksed lähenemised (milliseid autori elu aspekte peetakse kirjandusteoste tõlgendamisel oluliseks). 5 Lugejakesksed lähenemised (retseptsiooniteooriad). Mida tähendab, et iga lugeja loob oma teksti? Kontekstikesksed lähenemised (kirjanduslugu, uushistoritsim ja uus kultuurilugu, postkolonialistlik kriitika, ökokriitika, feministlik kriitika). Millistele kirjanduse konteksti elementidele keskenduvad need lähenemised ja teooriad? NB! Kirjanduslugu saab uurida mitmete erinevate teooriate ja arusaamade valgusel kirjandusest ja kirjanduse ja ühiskonna ja ajaloo suhtest, sellest annab lühiülevaate kirjandus(aja)loo konspekt. KIRJANDUSLUGU 1.Paigut. kirjandustekstid suuremasse kirjandusloo konteksti (kuid ka
vastureaktsioon modernismile. Selle tekkele aitas kaasa globaalne majandustõus, külma sõja lõpp, rassiküsimused, feminismi esiletõus. Postmodernismi iseloomustab kõrgtehnoloogiline ja tarbimisele suunatud ühiskond. 1980-ndad: postmodernistliku teooria ja kunsti läbimurre Läänes. Philip Johnson. AT&T (Sony) Building. 1984. Feministlikud näited: Mare Tralla Louise Bourgeois (Veneetsia biennaali elutööpreemia) Guerilla Girls 1989 Postkolonialistlik kunstiteooria- legitimeeris mittevalgete kunstnike loomingu Lääne maailmas. Y.Shonibare ,,Kuidas kaks pead korraga minema lüüa" 2006 1980-ndate alguse debati peateemaks oli KONSENSUS. Van Gogh, Picasso ja Pollock said märklauaks angoameerika kunstiteaduses. E.Ahling (Rootsi kunstnik) tõlkis Picasso kubismi ,,realismi" keelde 1993- 94. Ida-Euroopas sattus märklauaks Malevits Irwin ,,Kunsti laip" installatsioon 2003-04
Mida tähendab, et iga lugeja loob oma teksti? 1960ndatel retseptsiooniteooriad Fookus lugemisprotsessil Tekste on sama palju kui on lugejaid Iga lugeja loob oma teose Lugemist mõjutavad ootused Uuriti kuidas ja miks mingit teksti loetakse, lugemispraktikad Kuidas tekst haakub kirjanduse peavooludega, mida selles oluliseks peetakse Kontekstikesksed lähenemised (kirjanduslugu, uushistoritsism ja uus kultuurilugu, postkolonialistlik kriitika, ökokriitika, feministlik kriitika). Millistele kirjanduse konteksti elementidele keskenduvad need lähenemised ja teooriad? NB! Kirjanduslugu saab uurida mitmete erinevate teooriate ja arusaamade valgusel kirjandusest ja kirjanduse ja ühiskonna ja ajaloo suhtest, sellest annab lühiülevaate kirjandus(aja)loo konspekt. Kirjanduslugu Paigutatakse tekstid suuremasse kirjandusloo konteksti (ka laiemasse kultuurilisse, ühiskondlikku, rahvuslikku, soolisesse)
tekst haakub kirjanduse peavooludega, mida selles oluliseks peetakse) Autor mõtleb välja mingisuguse teksti, ükskõik millest lähtuvalt. Teos avaldatakse ning see jõuab lugejani Lugeja loeb antud teksti ning mõtestab selle isemoodi lahti, teda võivad mõjutada antud teose analüüsid, sõprade arvamus teosest vms. Seega hakkab teos elama omaette elu ning ei sõltu enam autorist. Kontekstikesksed lähenemised (kirjanduslugu, uushistoritsim ja uus kultuurilugu, postkolonialistlik kriitika, ökokriitika, feministlik kriitika). Millistele kirjanduse konteksti elementidele keskenduvad need lähenemised ja teooriad? NB! Kirjanduslugu saab uurida mitmete erinevate teooriate ja arusaamade valgusel kirjandusest ja kirjanduse ja ühiskonna ja ajaloo suhtest, sellest annab lühiülevaate kirjandus(aja)loo konspekt. Millistele kirjanduse konteksti elementidele keskenduvad need lähenemised ja teooriad? (Kirjandus)teksti paigutamine, seosed teksti ja konteksti vahel. KONTEKSTID
hüplikud mõtted) tehnikaid. Tema-jutustaja (e kolmandas isikus) võib edastada ühe tegelase piiratud vaatepunkti, kuid vahel pole see piiratud üknses ühe tegelase taju-ulatusega. Kõiketeadev jutustaja vaatepunkt on piiramatu, kes võib anda eri tegelastele õiguse näha teose maailma oma silmadega. Siirdkõne on kaudne sisemonoloog, kus jutustaja vahendab tegelase kõnet. Kontekstikesksed lähenemised (kirjanduslugu, uushistoritsim ja uus kultuurilugu, postkolonialistlik kriitika, ökokriitika, feministlik kriitika). Millistele kirjanduse konteksti elementidele keskenduvad need lähenemised ja teooriad? NB! Kirjanduslugu saab uurida mitmete erinevate teooriate ja arusaamade valgusel kirjandusest ja kirjanduse ja ühiskonna ja ajaloo suhtest, sellest annab lühiülevaate kirjandus(aja)loo konspekt. Mis on tõlgendamine? Mida peab tõlgendamisel silmas pidama? Mis on lähilugemine? (vt ka uuskriitika).
eestikeelse kirjanduse ajalugu, (suhe muukeelse kirjandusega, kirjanikud, kes kuuluvad kahte kultuuriruumi, Aino Kallas, Hella Wuolijoki, baltisaksa kirjanduse väljajätmine. Kirjandusajaloo ‘pikendamine’ rahvaluule kaudu Teised kirjakultuuri allikad, (alam)saksa keel, ladina keel (peaaegu täiesti uurimata, eriti katoliikluse pärand kirjakultuuris), kaanoni algust tähistab Henriku Liivimaa kroonika (1220. aastad) Oma ja võõra küsimus, postkolonialistlik vaatepunkt, borealism (keskajast pärit Põhjala kujund, vrdl. orientalism) Kirjanduslugu ja uus kultuuriajalugu, selle rakendamise võimalusi eesti kirjandus(aja)loole. uus kultuuriajalugu = antropoloogiline ajalugu Kultuur - hõlmab kõiki inimtegevuse tahke, rõhutab ühiskonna sümboolset, keelelist ja kujutluslikku mõõdet; totaalne minevikukäsitlus (ühiskond, majandus, kirjandus, poliitika, teadus, igapäevaelu);
risoomiteooria on olemuselt Freudi klassikalise psühhoanalüüsi kriitika. Traditsoonilise psühhoanalüüsi puhul on subjekt määratletud ihalevana või kadunud ühtsuse poole suunduvana. Deleuze ja Guattari järgi pole inimese suhtes ümbritsevasse midagi määratletut - pole jäävat korda, kindlat suunda või tähenduslikkust. Subjekti mitteteadvus on positiivne ja loov nähtus. Postkolonialism. (Konspekt eraldi failina). Postkolonialistliku kriitika mõiste. Postkolonialistlik identiteet. Kolonialistlik ideoloogia. Eurotsentrism. Topeltteadvus, mimikri, nn. mittekodusolemise tunne, hübriidsus. (vt. T. Hennoste, Postkolonialism ja Eesti, http://www.kirikiri.ee/article.php3?id_article=201). Postkolonialistlik kriitika on ühtaegu a) teemavaldkond - keskendub koloniaalmaade kirjandusele, kirjandusele, mis arenes koloniseeritud rahvaste hulgas reaktsioonina koloniseerimisele.
lugeja ja keele vahel) ja strukturalism; müüdikriitika, arhetüübikriitika; uuskriitika (põhimõiste on lähilugemine. Oluline on objekt, tõlgendamine); dekonstruktsioon (tekstikeskne tekst on nagu telliskivimüür, lammutus ja ülesehitamine on teksti protsess) ;semiootika. Lugejast lähtuvad kirjandusteooriad: retseptsiooniteooria. Kontekstist lähtuvad kirjandusteooriad: kirjanduslugu; uushistoritsism, feministlikud kirjandusteooriad, sooteooriad; kultuuriuuringud; postkolonialistlik teooria; ökokriitika. 5.Mis on tõlgendamine? Tõlgendamine on üks kirjanduse uurimise põhipraktikaid. Oluline on mõistmine, see on esmane tase ehk loeme teksti hoolikalt läbi. Konkreetse teksti puutuva informatsiooni kogumine, nt tegelased, miljöö, sündmused, retoorilised ja narratiivsed võted, vaatepunkt jne. Kirjandusteadlane eelkõige tõlgendab ehk pöörab tekstile intensiivset tähelepanu.
Ökokriitka keskendub inimese ja looduse suhtele – millised on nendevahelised suhted/seosed. Uushistoritsism lõhkus ranged piirid kirjanduslike ja ajalooliste tekstide vahel, tõstes esile kirjanduslike ja mittekirjanduslike tekstide lahutamatut ringlust. Uushistoritsistide analüüsimeetod võimaldab tekstides väikeste detailide kaudu paljastada kogu ühiskonda reguleerivaid käitumuslikke koode, loogikat ja liikumapanevaid jõude. Postkolonialistlik kriitika. On otsitud võimalusi esile tõsta neid sotsiaalseid ja ideoloogilisi püüdeid, mida kolonialistlikud võimud rakendavad oma ülemvõimu alalhoidmiseks ja indiviidide vaimu ning keha üle kontrolli saavutamiseks. Postkolonialism tegeleb hoiakuliste suhestumisviisidega kaasaegse tegelikkuse suhtes. Feministlik kriitika uurib traditsioonilisi žanre sotsiaalse soo aspektist ja avastab uusi naisautoreid, keda kirjanduskaanonile lisada.
mood, arhitektuur, muusika, massikultuuri erinevad nähtused. Kultuur selle mitmekesistes avaldusvormides, kultuuri toimimine tervikuna. 2 Feministlik kirjandusteooria: lähtepositsioon: sooline erinevus on kategooria, millele traditstsiooniline kirjandusteadus pole tähelepanu pööranud, sellest lähtuvalt vajab kirjandus ja kirjanduskriitika ümberhindamist ja analüüsi soolisest perspektiivist. Postkolonialistlik teooria: Keskendub kirjandustekstide analüüsile maades ja kultuurides, mis on olnud Euroopa koloniaalvõimu all (eelkõige Suur-Britannia kolooniad), koloniaalideoloogia mõjud, teisestamine, hübriidsus, mimikri. Viimasel ajal tunduvalt laienenud nt postsotskolonialism. Mis on tõlgendamine? Mida peab tõlgendamisel silmas pidama?Oluline on silmas pidada kultuuri ja ajalugu, ehk jälgida suuremat pilti, tõlgendada läbi seoste ja teadmiste mitte lähtuda vaid konkreetsest ja pindmisest
eestikeelse kirjanduse ajalugu, (suhe muukeelse kirjandusega, kirjanikud, kes kuuluvad kahte kultuuriruumi, Aino Kallas, Hella Wuolijoki, baltisaksa kirjanduse väljajätmine Kirjandusajaloo `pikendamine' rahvaluule kaudu AGA teised kirjakultuuri allikad, (alam)saksa keel, ladina keel (peaaegu täiesti uurimata, eriti katoliikluse pärand kirjakultuuris), kaanoni algust tähistab Henriku Liivimaa kroonika (1220. aastad) Oma ja võõra küsimus, postkolonialistlik vaatepunkt, borealism (keskajast pärit Põhjala kujund, vrdl. orientalism) Kirjanduslugu ja uus kultuuriajalugu, selle rakendamise võimalusi eesti kirjandus(aja)loole. Kirjanduslugu kui kirjanduse ajalugu (intrinsic) Kirjanduse sisemine (aja)lugu, kirjandus üldiselt või zanrite kaupa (luule, proosa, draama, eepika, komöödia, pastoraal) Ajaliselt ulatuslik periood (kogu kirjanduse ajalugu) või teatud ajalis-kultuuriline periood (Keskaeg, Renessanss, Valgustusajastu, 20
eestikeelse kirjanduse ajalugu, (suhe muukeelse kirjandusega, kirjanikud, kes kuuluvad kahte kultuuriruumi, Aino Kallas, Hella Wuolijoki, baltisaksa kirjanduse väljajätmine Kirjandusajaloo ‘pikendamine’ rahvaluule kaudu AGA teised kirjakultuuri allikad, (alam)saksa keel, ladina keel (peaaegu täiesti uurimata, eriti katoliikluse pärand kirjakultuuris), kaanoni algust tähistab Henriku Liivimaa kroonika (1220. aastad) Oma ja võõra küsimus, postkolonialistlik vaatepunkt, borealism (keskajast pärit Põhjala kujund, vrdl. orientalism) Kirjanduslugu ja uus kultuuriajalugu, selle rakendamise võimalusi eesti kirjandus(aja)loole. Kirjanduslugu kui kirjanduse ajalugu (intrinsic) Kirjanduse sisemine (aja)lugu, kirjandus üldiselt või žanrite kaupa (luule, proosa, draama, eepika, komöödia, pastoraal) Ajaliselt ulatuslik periood (kogu kirjanduse ajalugu) või teatud ajalis-kultuuriline periood
kujundid, tegelased, kompositsioon, ideestik; lugeja – kirjandusteose tähendus sõltub lugejast, iga lugeja loob oma teose. Tekstikesksed lähenemised (filoloogia e tekstoloogia, retoorika ja stilistika, strukturalism, uuskriitika, semiootika, dekonstruktsioon). Lugejakesksed lähenemised (retseptsiooniteooriad) lugeja tõlgendab oma teksti endast lähtuvalt, teeb ise otsuseid ja valikuid loo kohta. Kontekstikesksed lähenemised (kirjanduslugu, uushistoritsim ja uus kultuurilugu, postkolonialistlik kriitika, ökokriitika, feministlik kriitika). 6. Mis on tõlgendamine? kitsas tähendus - teksti keeleliste tähenduste määratlemine analüüsi, ümbersõnastamise ja kommentaaride kaudu, fookus eelkõige kujundlikel, ebaselge ja keeruka tähendusega tekstiosadel. Laiemas tähenduses - kirjandusteose iseloomulike joonte ja eesmärkide selgitamine, keskendumine nt žanri, struktuuri, teema ja mõju küsimustele; probleemide püstitamine, lahenduste pakkumine. Tõlgenduskäik: a) probleemi
Deleuze'i ja Guattari risoomiteooria on olemuselt Freudi klassikalise psühhoanalüüsi kriitika. Traditsoonilise psühhoanalüüsi puhul on subjekt määratletud ihalevana või kadunud ühtsuse poole suunduvana. Deleuze ja Guattari järgi pole inimese suhtes ümbritsevasse midagi määratletut - pole jäävat korda, kindlat suunda või tähenduslikkust. Subjekti mitteteadvus on positiivne ja loov nähtus. Postkolonialism. Postkolonialistliku kriitika mõiste. Postkolonialistlik kriitika on ühtaegu a) teemavaldkond - keskendub koloniaalmaade kirjandusele, kirjandusele, mis arenes koloniseeritud rahvaste hulgas reaktsioonina koloniseerimisele. b) teoreetiline raamistik - eesmärk on mõista ja analüüsida kolonialistlike ja antikolonialistlike ideoloogiate toimimist poliitiliselt, psühholoogiliselt ja kultuuriliselt. Postkolonialistlik identiteet. Kolonialistlik ideoloogia. Teisestamine, nn mittekodusolemise tunne. Kolooniate kadumisega ei kadunud endise võimu mõju
eesoleval suurel ekraanil liigub virtuaalne linn, kus majad koosnevad sõnadest ja tänavad on sõnadevaheline ruum Postmodernistliku või poststrukturalistliku filosoofia maailmapildis oli tubli annus nihilismi, ent eetikaks või positiivseks programmiks oli seni allasurutud ühiskonnakoosluste esiletoomine ja neile rohkema võimu andmine (naised, mittevalged, emigrandid, gay’d, vähemusrahvad, invaliidid jt). Sel pinnal tekkisid kunstiteooria kesksed suunad – feministlik kunstiteooria, postkolonialistlik kunstiteooria jt. Kui lääne modernistlik kunstimaailm oli mänginud paljuski reaalteaduste reeglite järgi (optika, füüsika, matemaatika), pidades niisugust kunsti sama universaalseks nagu on reaalteadusedki, siis postmodernistlik kunst lähtus pigem sotsiaalteadustest, antropoloogiast, etnograafiast jms, kuna sellist tausta esindasid need filosoofid. Seetõttu hakati varasemat modernistlikku kunsti, eriti abstraktsionismi vaatama 1980ndatel eriti
efektid, defektid? Kuidas avaldub tekstis Teise(võõra)-kategooria, milliseid jägi tekst sünteesib? Milliseid süsteeme või struktuure tekst lõhub? Milliseid opositsioone tekst ümber pöörab, nt subjekt/objekt, keha/intellekt, meeleline/mõistuslik, loodus/kultuur, ruum/aeg jne. (Dek. Kritiseeris binaarseid opositsioone, nt feminstlik ei välista maskuliinset jne) 8. Postkolonialistlik meetod Millised kolonialismi kultuurilised ja ühiskondlikud mõjud on tekstis märgatavad? Kuidas mõjutavad teksti kultuurilised erinevused (rass, klass, sugu, religioon, tavad, identiteet)? Kas selline kujutluslaad toetab või kõigutab koloniaalset ideoloogiat (jäljendus, hübriidsus)? Kuidas on tekstis kujutatud koloniaalvõimu (ideoloogiat) ja selle vahendeid (nt vägivald)? J
Uurib ÜK-s peituvat mehe-naise rollide ebavõrdset staatust. Millised on tekstis leiduvad patriarhaalsed normid ja väärtused? Milline on naistegelase positsioon ja funktsioon tekstis( on ta peategelane, kõrvaltegelane, episoodiline tegelane jne.)? Kas selline kujutuslaad toetab või õõnestab neid norme ja väärtusi? Klassikud: Kate Millett, Helene Cixous, Julia Kristeva, Luce Irigaray LK. 136 - 143 e) postkolonialistlik kriitika---- Kuidas mõjutavad teksti kultuuriliste erinevuste väljendused ( rass, klass, sugu, religioon, kultuurilised tavad, identiteet)? Kas selline kujutluslaad toetab või kõigutab koloniaalset ideoloogiat ? Olulisemad teoreetikud: Edward Said, Homi K. Bhabha, Gayatri Chakravorty Spivak LK. 145 - 152 f) positivism----------------- 19
opositsioon mees vs naine tekstides juba väga ammusest ajast saadik) Klassikud: Kate Millett, Helene Cixous, Luce Irigaray, Julia Kristeva Millised on tekstis leiduvad patriarhaalsed normid või väärtused? Milline on naistegelaste positsioon ja funktsioon tekstis (peategelane, kõrvaltegelane, episoodiline tegelane jne)? Kas selline kujutuslaad toetab või õõnestab neid norme ning väärtusi? e) postkolonialistlik kriitika seostub rahvuste, kultuuride kokkupõrgetega jne. Kuidas mõjutavad teksti kultuuriliste erinevuste väljendused (rass, klass, sugu, religioon, kultuurilised tavad, identiteet)? Varem peeti Euroopa kultuuriga mitte sarnanevaid kultuure kehvemateks, mitte-eurooplasi kirjeldati veidrate ja rumalatena. Kas selline kujutluslaad toetab või kõigutab koloniaalset ideoloogiat? Olulisemad teoreetikud: Edward Said, Homi K. Bhabha, Gayatri Chakravorty
Uuskriitikute põhiliseks metodoloogiliseks lähtekohaks on väide, et teose tervikut tuleb analüüsida tema enese kaudu vi. b) Strukturalism i. Kirjandusteksti vaadatakse autonoomsena, lahusolevana teistest tekstidest ning lugejast c) Poststrukturalism i. Põhiobjektiks on mittestruktuur d) feministlik kriitika e) postkolonialistlik kriitika 7. Mis on ,,kummastus" (uncanny) kirjanduses? 8. Luule värsisüsteemid ja mõõdud · Silbirõhulise luule värsimõõdu ehk meetrumi kujundavad värsijalad (kõnetaktid). a) Värsijala loob rõhuline silp kui värsijala tuum i. Sellega liituvad rõhuta silbid b) Rõhuliste silpidega täidetakse üldjuhul värsi tõusud e värsirõhud; rõhuta silbid täidavad värsilangused e värsirõhkude vahed
rollide ebavõrdset staatust. Feministlik teooria sai 20.sajandi teisel poolel üheks olulisemaks kultuurikriitika suundumuseks (lad. k femina, femineus naine, naiselik). Naisekeskse vaatepunkti rakendamine ajaloole, keelele, võimusuhete ja kultuurile toimub silmatorkavamalt ja mõjukamalt 1960. aastatel ning leiab mitmesuguseid edasiarendusi järgnevatel kümnenditel. Klassikud: Kate Millett, Helene Cixous, Luce Irigaray, Julia Kristeva. Postkolonialistlik kriitika postkolonialismi mõiste ja erinevate maade vastavasisulise kogemuse piiritlemiseks kasutatakse mitmesuguseid selstusi. Ideoloogilises tähenduses seostuks postkoloniaalsus mingite ühiskondlik kultuuriliste mõjude väljatõrjumisega, neist vabanemisega. Kuna dekoloniseerimise protsess on toimunud kipa aja vältel, puudutades väga paljusid rahvusi erinevates piirkondades, siis ei ole postkoloniaalset kogemust võimalik käsitleda millegi ühtsena
koloniaalhariduse sõltuvust lääne teadmiste mudelist ja võimust. Postkolonialistliku teadusparadigma üks keskseid küsimusi haakub ka koloniseeriatava vastupanu ja minapildi säilitamise võimalustega koloniaalpäritolu keele diskursuste või narratoloogiliste vormide domineerimise olukorras. Imperialistliku vallutuse aspekt on määranud oluliste protsesside kulgu paljude maailmade rahvaste ajaloos, sh ka Eesti ajaloos ning seepärast võib postkolonialistlik paradigma süvendada ja laiendada paljude koloniaalset kogemust omavate rahvaste kultuurilist ja ajaloolist enesemõistmist, näiteks eesti ja baltikasaksa kultuuri omavahelised suhted, nõukogude okupatsiooni mõjud meie kultuurile. Siiski peab rõhutama, et okupatsiooniajaks oli Eestil välja kujunenud rahvuslik eneseteadvus ja rahvuslik kultuur, oma kultuuri üle tunti uhkust ning venelaste ees tunti küll hirmu, aga mitte allasurutuna ega alaväärstetena
a teine luulekogu ,,Emmajõe Öpik". 1868 70 peab Jakobson oma kolm isamaakõnet, 1869 toimub esimene üldlaulupidu. 1870 rajatakse rahvuslik teater (Vanemuise selts). 1872. a luuakse Eesti Kirjameeste Selts, mis lähtub Jakobsoni ideedest. 14 c. Lisaks püüdke lühidalt eestlaste ärkamisaegset rahvuslikku tegevust (post)kolonialismi võtmes kirjeldada. Postkolonialistlik teooria enesekolonisatsioon, mis tähendab seda, et keegi ei sunni peale võõraid kultuurinorme, ise vabatahtlikult võtad selle üle ja sellega võtad üle ka võõra identiteedi ja selle kaudu muutud koopiaks. Kaotad oma identiteedi, aga ei saavuta ka adekvaatset, võõrast identiteeti. Karm seisukoht. Väikese kultuuri ainus võimalus on see, et ta mingisugustes valdkonades järgib või imiteerib suurt kultuuri või mingeid laiemaid kultuurilisi liikumisi väljaspoolt teda ennast
annaabi.ee 
