POSTKOLONIALISTLIK TEOORIA JA KRIITIKA (0)

FLKU.05.155 Kirjandus- ja teatriteaduse alused I
FLKU.05.063 Sissejuhatus kirjandusteadusesse
Kurvet -Käosaar

POSTKOLONIALISTLIK TEOORIA JA KRIITIKA

Uue Maailma vallutamine Eurooplaste poolt: al. 15. Sajandi lõpust , peam Hispaania , Prantsusmaa, Inglismaa, Portugal , Madalmaad.
19. sajandil Suurbrittania kui suurim koloniaalvõim, 20.s ajandi alguseks Briti impeerium > veerand kogu paakera pindalast (sh. India, Austraalia , Uus- Meremaa , Kanada , Iirimaa , suuri osi Aafrikast, Lääne- Indiast , Lõuna- Ameerikast , Lähis-Idast, ja Kagu-Aasiast). Briti koloniaalvõim kestis II MS lõpuni, India sai iseseisvaks 1947 aastal, teised kolooniad järkjärgult peale seda. 1980ndaks aastaks oli SB kaotanud peaaegu õik oma koloniaalvaldused.
Kirjandusteadus tõusis postkolonialistlik kriitika omaette suunana esile 1990ndate alguses, kuid kolonialismi kultuuriline kriitika (II MS lõpust alates), mängis olulist rolli kolonialismivastases võitluses ning on postkol. teooria aluseks. Postkolonialistlik kriitika on nii teemavaldkond kui teoreetiline raamistik.
Teemavaldkonnana keskendub postkol. kriitika koloniaalmaade kirjandusele, kirjandusele, mis arenes koloniseeritud rahvaste seas reaktsioonina koloniaaliseerimisele. Ingliskeeleses terminoloogias kasutati kuni 1980ndate lõpuni mõistet „Commonwealth literature ”, kus keskenduti enam kuigi mitte täielikult kolonisaatorite poolt kirjutatud tekstidele.
Kui teoreetiline raamistik, on postkolonialistliku kriitika eesmärk mõista ja analüüsida kolonialistlike ja antikolonialistlike ideooloogiate toimimist poliitiliselt, ühiskondlik-kultuuriliselt ja psühholoogiliselt. Siin on näiteks olulised ideoloogilised tegurid, mis ühelt poolt põhjustasid kolonisaatorite väärtuste omaksvõtu (internaliseerimise) koloniseeritud rahvaste poolt ja teiselt poolt kutsusid esile vastuhakku koloniseerijate vastu.
Postkolonialistlik identiteet
Koloniaalimpeeriumite lagunemisega ei kadunud koloniaalvõimu mõju, heaks näiteks sellest on asjaolu, et inglise keel senini paljude endiste koloniaalmaade (üheks) riigikeeleks. Postkolonialistliku teooria üheks põhifookuseks ongi keerukad suhted koloniseeritud kultuuride omam koloniseerimiseelse kultuuri ja koloniaalvõimude kultuuride vahel. Postkol. kultuurides ei ole võimalik neid kahte poolust selgelt eristada, ‚oma’ on kättesaadav ainult läbi pikaajalise koloniaalkultuuri prisma. Selline prisma näitab koloniseeritud rahvaste kultuuri, identiteete, väärtusi negatiivsena. Seega on koloniaaldomineerimise pärand negatiivne enesekuvand ja võõrandumine oma kultuurist. Oma kultuur ei ole ka lihtsalt ligipääsetav, osa sellest on pikaajalise koloniaaldomineerimise tulemusena hävinud või muutunud ligipääsmatuks.
Kolonialistlik ideoloogia – postkol. identiteedi oluline kujundaja. Põhines koloniseerijate arusaamal intellektuaalsest, kultuurilisest, majanduslikust, tehnililisest, moraalsest jne. Üleolekust koloniseeritavate suhtes. Koloniseeritud rahvaste kultuuri, religooni, kommete , käitmistavade jne. ignoreerimine. Koloniseeriate kultuur: kõrgeltarenenud vs. kolonieeritavate algeline kultuur. Koloniseeritud rahvad kui metsikud (savage), alaarenenud, teisestamise protsess (othering): inimkonna jagamine õigeteks, kultuurseteks, moraalseteks inimesteks (koloniseerijad, lääne kultuur) ja teisteks (koloniseeritav, kellele pole omased ‚õige’ inimese v. tsivilisatsiooni omadused. Metslane: ohtlik, moraalikut, vahel ka primitiivsel viisil kaunis või õilis (the noble savage). Euroopa kultuur on universaalne standard, mille suhtes teised kultuurid tõusevad esile negatiivsena, tänapäeval viidatakse sellisele arusaamale mõistega eurotsentrism. Kirjanduses on eurotsentrismi väljenduseks hoiak, et suured kirjandusteosed kannavad teatud universaalseid väärtusi, neile on omased universaalsed teemad ja tegelased. Universaalsuse tegelik mõõt oli see, kuivõrd mingi kirjandusteos väljendas euroopalikke/läänelikke ideid, ideaale ja kogemust. Eurotsentrislik on ka maailma jagamine läänemaailmaks ja arengumaadeks (i.k. First World, Third World) ja nn. orientalislik meelelaad (vt. Hennoste , orientalism).
Postkolonialistliku ideoloogia tulemus kolonaalalamad (colonial subjects), kes võtsid omaks koloniaalideoloogia ja enda alama staatuse võrreldes koloniseerijatega. Püüti matkida koloniseerijate käitumist, maitseeelistusi, elustiili, väärtushoiakuid jne, seda kutsutakse mimikri ks (vt. Hennoste). Mimikri väljendab nii koloniseeritavate soovi koloniaalkultuuris tunnustust leida kui häbi - ja alväärsustunnet enda kultuuri suhtes, mida koloneeriv kultuur näitab alaväärsena. Tulemus  topeltteadvus ( double consciousness), kahe kultuuri vastanumisest tulenev vastuoluline maailma tajumise viis. Topeltteadvus väljendub ebakindal minatunnetuses, tundes, et ollakse ‚lõksus’ mitme kultuuri vahel, võimetus tunda enda kodus ükskõik millises kultuuris, pidev paigast ära oleku tunne. H. Bhabha nimetab seda mittekodusolemise tundeks (unhomeliness), st, et inimene ei saa end kuskil koduselt tunda, ta ei tunne end kodus ka iseeneses, ta on alatine psühholoogiline põgenik. Topeltteadvus ja mittekodusolemise tunne ei lõpe koloniaalvõimu lõppemisega, vaid on kestnud põlvkondade kaupa edasi, tänapäevani välja. Ka peale koloniaalvõimu lõppu on tagasipöördumine oma kultuuri juurde keeruline, koloniaalperioodi käigus on palju sellest hävinud, ka ei pruugi sel olla eriti palju kaalu. Paljud postkolonialistlikud kirjanikud kirjutavad põhiliselt kolonisaatorite e. inlgise keeles.
KOLONISEERIJAD
KOLONISEERITAVAD
tsenter
perifeeria
Mina
Teine, metslane
Postkolonialistliku kirjanduse tunnusjooni:

Algne kokkupuude koloniseerijaga ja põliskultuuri katkemine

Eurooplase rännak läbi tundmata metsiku maa põlisrahvusest giidiga

“Teisestamine" ja koloniaalse rõhumise erinevad aspektid

Mimicry (koloniseeritavate katse imiteerida rõhujaid riietuses , elustiilis,

käitumises ja keelepruugis)

Eksiil (tunda end autsaiderina omaenese maal või

võõramaalasena Inglismaal)

Iseseisvumisaegse joovastuse asendumine illusioonide purunemisega

Püüd leida isiku- ja kollektiivset identiteeti, sellega seonduv võõrandumise

ja kodumaatuse tunne (unhomeliness), kahestunud teadvuse, hübriidsuse teemad;

Vajadus leida ühtsus kolonialismieelse minevikuga

tuleviku määratlemine kultuuriliselt ja poliitiliselt
Küsimusi kirjanduseteoste vaatlemiseks postkolonialistlikust aspektist :

• Kuidas kujutatakse kirjandusteoses, kas otse või allegooria kaudu
  
• koloniaalikke erinevaid aspekte ?
  
• Kuidas käsitleb mingi kirjandusteos postkolonialistliku identiteedi
  
• problemaatikat (suhe isiku- ja kultuurilise identiteedi vahel,
  
• topeltteadvus, hübriidsus).
  

• Kuidas käsitl. tekstis kolonialistliku vastupanu poliitikat ja psühholoogiat,
  
• näit. vastupanu ajendavaid ideoloogilisi, poliitilisi,
  
• majanduslikke või psühholoogilisi tegureid?
  

• Kuidas toimib tekstis kultuuriline erinevus – kuidas rass , religioon , klass, sugu, seksuaalne orientatsioon , kultuurilised tõekspidamised ja traditsioonid segunevad/asuvad vastuollu üksikindiviidis ja selle läbi kujundavad indiviidi nägemust endast, teistest ja ümbritsevast maailmast?
  
• Kas on tajutav teisestumise protsess?
  

• Milline on antud teksti suhe kanoonilise (Lääne) kirjanduse kaanonisse, teemadesse, tegelastesse jne?
  
• Kas erinevate postkolonialistlikke tekstide vahel on enam siduvaid või eristavaid jooni? (Erinevate maade põlisrahvastik, valged kolonisaatorid, diaspora-gruppide kirjandus)
  

Postkolonialismi teoreetikuid:
Homi Bhabha, Nation and Narration 1990 (toim), Location of Culture (1994)
Ashcroft, Bill , Griffith, G., Tiffin, H., The Empire Writes Back : Theory And Practice in Post-Colonial Literatures 1989
Gayatri Spivak, “Can the Subaltern Speak ?” 1988, A Critique of Postcolonial Reason : Towards a History of the Vanishing Present (1999).
Postkolonialistlikke kirjanikke:
Hanif Kureishi , Hanif Äärelinna Buddha (The Buddha of Suburbia)
Arundhati Roy, Arundhati Väikeste asjade jumal (The God of Small Things)
Ben Okri, Näljutatud tee (The Famished Road )
Micahel Ondaatje, Inglise patsient (The English Patient, 1993,In the Skin of A Lion 1989)
Salman Rushdie , Saatanlikud värsid (The Satanic Verses), Mauri Viimane ohe (The Moor ’s Last Sigh , 1995, e. k. 2001).
4