ühiskonnas hakkas jaheda ei kujutanud otseselt objektiivsusega sõjaõudusi vaid ainult kujutama linna kui vihjas neile kitsarinnalise ühiskonna peeglit Saksamaa Rudolf Schlichter(1890- George Grosz (1893- 1955) 1959) naases vaimselt rusutuna rindelt ning Portretistina andis väljenda oma sõjavihkamist suure irooniaga edasi linnatemaatilistes piltides Ta viimistles stiili, mille kohta ütles, et sel oma kaasajas on ,,noa jõhkrus" valitsenud kaost. Poliitiline satiir ning sõjardite ja kapitalistide kritiseerimine jõudis
liikuv Iseloomulik oli ka tohutu tunnete väljendus Selle suurim esindaja oli Peter Paul Rubens Peter Paul Rubens 28.jun 1577 30.mai 1640 Kunstivool barokk Lapsepõlv (köln, katoliiklane, ladina kool) Adam von Hoort Itaalia Mitmekülgsus (mütoloogia, portreed, altarimaalid, allegoorilised) Anthonis van Dyck (22. märts 1599 Antwerpen 9. detsember 1641 London) Flaami maalikunstnik Tuntakse peamiselt portretistina Jakob Jordaens Tegemist on Flandria maalikunsti rahvaliku suunaga Rahvalikus suunas kujutati lihtrahvast kõrtsis kaklemas ja logelemas Kiriklikule kunsti suunale iseloomulikult on näha suurt teatraalsust ja palju emotsiooni, kuid temaatika on vastupidine Poosid on liikuvad, kuid veidi ülepakutud ,,Oakuningas" Jakob Jordaens Kasutatud kirjandus https://en.wikipedia.org/wiki/Jacob_Jordaen s#Subjects http://www.jacobjordaens.org/
kaldub ta koketsusesse ja sentimentaalsusesse Kuid tema kompositsioonidel puuduvad dramaatiline jõud ja originaalsus, joonistusel selgus ja pregnantsus, liikuva tegevuse kujutamisel on abitum ning ilmetum. Kuna ta ei suutnud omantada oma õpetaja jõulisust. Van Dycki portreedele on ette heidetud kergemeelset, tühist elegantsi, mittemidagiütlevat pilku, võimukandjate ees lipitsemist, loomulikkuse asendamist poosiga. Van Dycki tuntakse siiski peamiselt portretistina, tema lõi uue alaliigi portreemaalis, nn. paraadportree. Paraadportree näitab inimest tähtsa ja võimukana, kel on suursugune poos, toretsev riietus ja aumärgid ning keda ümbritseb luksuslikkus. Inimest püütakse esitada võimalikult meeldiva, suursuguse ja väärikana. Tänu temale on kunstis talletatud aristokraatliku käitumisega seltskond. Oma parimad tööd maalis ta Inglise kuninga Charles I õuemaalijana töötades
Esimeseks erakordselt õnnestunuks tööks oli Marie Underi naerev portree. Teine väga õnnestunud portree eesti kultuuritegelasest on August Kitzberg (1915). Veelgi hoogsamalt valmis tal "Vana Aitsam" (1904), talupoeg, kes julges kohut käia mõisnikuga. Erinevalt täpsest, nikerdavast, siledast akadeemilisest maalimisviisist on "Vana Aitsami" käsitlus eskiislik, nagu pooleliolev ja võib-olla just seetõttu värske ja eluline. Siin näitab autor end väga hea inimestetundjana ja osava portretistina. Sama tuleb öelda "Itaalia poisikese" ja "Mia padrona" kohta. Maastikumaalis oli Laikmaa novaatorlikum. Ta armastas oma sünnipaika Läänemaad koos tema viletsate suitsutaredega. Rõhutatud looklev joon ja rasked värvid viitavad juugendile. AUGUST LUDVIG WEIZENBERG. 1837 Võrumaal Erastvere vallas 1921 Tallinnas Külakingsepa poeg. Kuni 1982 töötas mõisatislerina. 1862 edasiõppima Berliini mööblitöökodadesse, kuid tutvudes seal kujutava kunstiga, küpseb 26-aastasel
· enamasti võttis ainet kaasajast Pr.revolutsioonist "Tapetud Marat" · Napoleoni usalduskunstnik "Napoleoni kroonimine" "Bonaparte St. Bernard'is" · Hinnatud portretist 1816.a. sunniti David Prantsusmaalt lahkuma ja ta läks Belgiasse. Seal valminud teosed olid enamasti mütoloogilise sisuga. Jean Auguste Dominique Ingres (1780-1867) · Davidi õpilane · Tuntuks sai portretistina ,,Caroline Rivière" "Napoleon I imperaatoritoolil" · Ajaloomaal 1801. aastal võitis Ingres Rooma preemia (Prix de Rome) maali "Achilleus võtab vastu Agamemnoni saadikud" eest. · hiljem tunnustatud aktimaalijana. ,,Suur odalisk" - Odalisk on orjatar või naisteenija haaremis, haaremitantsijatar. Sellel maalil kujutatud naise seljaosa on ebaloomulikult pikk. Asjatundjad arvavad, et niisuguse figuuri juures peaks sel naisel olema kolm selgroolüli rohkem kui tavaliselt
seltskonnas ja omades häid tutvussidemed keisriga ja keisrikojaga, rõhutas ta korduvalt, et on eestlane. Sellega teadvustas ta võimuladvikule ikka ja jälle eestlaste olemasolu. Köler oli eesti rahvusliku liikumise tuline eestvõitleja, kes ei tunnistanud aga mässajaid kunstis. Traditsioonitruu loojana juba omas ajas, vältis Köler äärmusi ning põlgas kriitilist realismi, mis osutas igapäevasele ja inetule. Akadeemiku ja professorina pälvis Köler ametliku tunnustuse portretistina Peterburi kõrgseltskonnas ja Vene keisrikojas, publikumenu tõid heroilised loodusvaated ja idüllilised salongimaalid. Suri 22.aprill 1899 Peterburis Maalid 23. juulil 1879. aastal (vana kalendri järgi) lõpetas kunstnik Tallinna Kaarli kiriku apsiidivõlvile al fresco tehnikas õnnistava Kristuse maalimise teemal: "Tulge minu juurde kõik, kes teie vaevatud ja koormatud olete, mina tahan teile hingamist saata" Johann Köler maalis "Truu valvuri" 1878. aastal
JOHANN KÖLER (1826-1899) Johann Köler oli esimene eestlane, kes sai tollase parima kunstihariduse ta lõpetas Peterburi Kunstide Akadeemia, millele lisandus mitmeaastane enesetäiendus Euroopas reisides. Ta tegi hiilgavat karjääri: oli sama kooli õppejõud, akadeemik, tsaari tütre joonistusõpetaja. Ometi ei unustanud ta ära oma rahvuskaaslasi. Üks Köleri vene sõpradest kirjutas, et elades moes oleva aristokraatia-portretistina härrasmehelikult euroopalikus laadis luksuskorteris Vietinghofi majas Suure Teatri lähedal, ei unustanud ta ometi seda rahvast, kelle hulgast ta ise põlvnes, vaid tundis sellele kogu südamest kaasa. Köler toimetas tsaarile talupoegade palvekirju, oli tegev Aleksandrikooli komitees, aitas oma sõbral Jakobsonil käima panna ajalehte "Sakala", oli Kirjameeste Seltsi aupresident jne. Oma tegevuse eest kutsus rahvas teda austavalt "isa Köleriks" ning kui ta 1899. a
aastal valminud Marie Underi naerev portree. Teine väga õnnestunud portree eesti kultuuritegelasest on August Kitzberg, mis valmis 1915. aastal. Veelgi hoogsamalt valmis tal 1904. a. "Vana Aitsam" talupoeg, kes julges kohut käia mõisnikuga. Erinevalt täpsest, nikerdavast, siledast akadeemilisest maalimisviisist on "Vana Aitsami" käsitlus eskiislik, nagu pooleliolev ja võib-olla just seetõttu värske ja eluline. Siin näitab autor end väga hea inimestetundjana ja osava portretistina. Sama tuleb öelda "Itaalia poisikese" ja "Mia padrona" kohta. A. Laikmaa kujundas 20. sajandi esikümnenditel Eesti kunsti traditsioone, jäädes põhiolemuselt realistiks, kuid impressionistliku varjundiga. Peale üksikisiku karakteri ja hingelaadi esiletoomise taotles ja suutis kunstnik ka edasi anda midagi hõlmavamat, tähenduselt avaramat. Portree ,,Lääne neiu" on pidulikult värvirõõmus, kerge dekoratiivse varjundiga, ent mitte odavalt ilutsev. See kaunte
1526. See teos on uudse ja huvitava kompositsiooniga, kus Tizian on juba selgelt lahti öelnud sümmeetrianõuetest. Ta loob asümmeetrilise, kuid tasakaalustatud kompositsiooni, mis on tulvil elu. Maarja ees seisev seltskond, maali tellinud Pesarode perekond, on täpselt ja karakteerselt portreeritud. 1. 3. Tizian kui portrist 1520. aastatel kogub Tizian kuulsust portretistina. Tizian elas ajastul, mil Euroopa oli killustanud tohutuks hulgaks vürstriikideks, Ta sai palju tellimusi vürstidelt, kuiningatelt ja keisritelt. Inimese väärikuse rõhutamiseks riigimeeste, väejuhtide ja valitsejate portreedes sidus ta loomutruu karakteristika ja vaimse sügavuse esinduslikkusega. Meeste portreed on suursugused ja isikupärased, naisportreed allegoorilise ja mütoloogilise ilmega
Knips'i portree maalimine ning sellest hetkest alates oli ta edaspidi kaasaegse kunsti liikumise keskel. Paljud Setsessiooni sündmused, mis toimusid „Viini kevade“ imeliste aastate ajal (1898-1905), võlgnevad oma edasitõuke tema heldele ja omakasupüüdmatule loomusele. Tema suhtumine kunstnikesse, eriti noorte ja tõusvate talentide puhul (näiteks Oskar Kokoschka, Egon Schiele), oli eeskujulik. Ta jäi ajalukku ilusate ühiskonna naiste portretistina. Klimti parimateks töödeks võib pidada joonistusi, millest on säilinud umbes 4000: enamasti on need visandid portreede jaoks (mõnikord võib neid kokku lugeda kuni 150 tükki kõigest ühe portree jaoks, millest mõne käeliigutusega tehtud kuvand toob välja poortreritatava omadused). Tema tööd valmisid aeglaselt: osa maastike jaoks kulus isegi mitu kuud, mille jooksul kulutas ta tunde väiksemagi detaili jaoks.
aastal Janseni tervisepuhkusele Triiki. Sinna jääb ta peatuma pikemaks ajaks. Sisustades vaba aega tutvub ta kohaliku eluoluga, joonistab karaktertüüpe, elab sisse kohaliku talvemaastiku erilaadi ja meeleoludesse. Selle kõige tulemusena sünnib maal ,,Kirikuteel". Maal kajastab tolleaegse taluelu põhapäevanägu. Teose koloriit on ergas, vormikäsitlus realistlik, teatud kallakuga dekoratiivsesse. Pärast 1910. aasta kunstinäitust on Jansen väga tegev just portretistina. Ta on maalinud teiste seas nii A. Starkopfi kui ka P.Arenit. Kooli lõpetab Jansen oma tuntud diplomitööga ,,Muhu saarel". Kunstide Akadeemia nõukogu otsusega tunnistati Jansen maali ,,Muhu saarel" eest kunstnikuks. Maal ,,Muhu saarel" on eriti suures formaadis ( 1,81 x 3,18 m ) teos. Tema tegevuslava moodustab mererannik. Pildi vasakust alumisest nurgast läheb veepiir pildi sügavusse. Sellel on kive ja võimas rändrahn. Edasi paar kaldale tõmmatud paati ja valendav abajas
Kunstialase hariduse sai ta oma isalt, August Matthias Hagenilt. Aastal 1848 sõitis ta Dresdenisse, kus ta õppis Tartu Ülikooli Stefan Villebois' stipendiumi toetusel kolm kuud, tegeledes peamiselt vanade maalide kopeerimisega. Seejärel õppis ta Joseph Bernhardti ja Moritz Rugendase juures Münchenis ning aastatel 18511854 suurvürstinna Marija Nikolajevna stipendiumi toel August Riedeli juures Roomas. Aastal 1854 pöördus ta tagasi Tartusse. Ta sai kuulsaks portretistina. Aastatel 18551858 saatis ta oma abikaasat, hilisemat astronoomiaprofessorit Peter Carl Ludwig Schwarzi uurimisreisidel Siberisse. Ta nimetati aastal 1858 esimese Eestist pärit kunstnikuna Peterburi Kunstide Akadeemia akadeemikuks portreemaali alal. Eduard Hau (28. juuli 1807 Tallinn arvatavasti 1888 Tartu) oli baltisaksa maalikunstnik ja graafik. Eduard Hau sai algõpetuse kunstnikust isa Johannes Hau juures Tallinnas. Aastast 1830 õppis paar aastat Dresdeni Kunstiakadeemias
maalil on lõbusam meeleolu ja see kajastab koerte ja inimeste vahelist suhet. Maal on jällegi detailselt tehtud ja iga puu leht on perfektselt maalitud. IV. Kokkuvõte Köler oli eesti rahvusliku liikumise tuline eestvõitleja, kes ei tunnistanud aga mässajaid kunstis. Traditsioonitruu loojana juba omas ajas, vältis Köler äärmusi ning põlgas kriitilist realismi, mis osutas igapäevasele ja inetule. Akadeemiku ja professorina pälvis Köler ametliku tunnustuse portretistina Peterburi kõrgseltskonnas ja Vene keisrikojas, publikumenu tõid heroilised loodusvaated ja idüllilised salongimaalid. Viljandimaal sündinud, Peterburis õppinud ja elanud Johann Köler oli päritolult talupoeg, ühiskondlikelt vaadetelt demokraat ja kunstnikuna aadlik. Ta oli mees, kes jõudis oma eluajal palju. Ta oli omaaegne kuulsaim eestlane. Inimene, keda teatakse ja mäletatakse nüüdki. Viljandis on Johan Köleri park, kus on ka Johan Köleri monument. V. Kasutatud kirjandus
Hilisemates töödes oli aga romantismi tunnuseid. Prud'honi laadi on nimetatud unistuslikuks klassitsismiks, sest ega ta päris "klassitsismivaba" ka ei olnud. Eelkõige viitasid sellele plastilised figuurid ja tööde temaatika. Prud'honi tuntumad maalid on "Keisrinna Joséphine'i portree" ja "Psyche röövimine". Jean Auguste Dominique Ingres . Harrastas samuti nii ajaloomaali kui ka portreed. Esmalt sai ta tuntuks portretistina. Ta kujutas ennast, tuttavaid, poliitilisi liidreid. Tema hilisem kuulsus põhineski esmajoones sellel maaliliigil. Samuti said tuntuks Ingres'i aktid. Ingres'i köitis renessansiaja kunst, eriti Raffaeli looming. Paljud tema tööd ongi seotud selle ajastu kujutamisega. "Homerose apoteoos".Ingres oli klassitsismi andunud eestvõitleja ja viimane väljapaistev esindaja.
Aastatel 19261928 oli Tallinnas vabakunstnik. 1928 naasis Tartusse "Pallasesse" esmalt graafika õppejõuna, järgmisest aastast maaliateljee juhatajana. Aastal 1933 sai Nikolai Triik professori tiitli. 1940. aasta veebruaris läks halva tervise tõttu kunstikoolist "Pallas" pensionile ja asus elama Tallinna sugulaste juurde, kus peagi suri. Nikolai Triik on maetud perekonnakalmistule Leetse-Lepikul. Ta on tuntud eelkõige portretistina, tema Juhan Liivi, Ants Laikmaa, Oskar Lutsu jt portreed kuuluvad meie kunstiklassikasse. 6 Kunstiloos omavad silmapaistvat kohta ka kunstniku ekspressiivse koloriidilahendusega portreemaalid aastatest 1910-1915. Nikolai Triiki tuntakse kui sugestiivsete psühholoogiliste portreede loojat. Nikolai Triigi õpingute aeg 1905. aastal Ants Laikmaa ateljeekoolis oli lühiajaline. Laikmaa stuudium pani suurt rõhku tööle elava modelliga ja maastikule. Ta õpetas
Flaami maalikunsti suurim esindaja, kes viis ellu baroki ideaalid, oli Pieter Pauwel (Peter Paul) Rubens (1577-1640). Edu ja imetlus saatsid Rubensit juba ta loomingutee algusest peale. Ta sai nii ohtralt tellimusi nii kodu- kui välismaalt, et pidi nende täitmiseks kasutama hulgaliselt õpilasi ning abilisi. Kümnete kaupa valmis tal ajaloolise, mütoloogilise või muu sisuga töid. 21. Mis on paraadportree ja keda loetakse paraadportree rajajaks? Van Dycki tuntakse peamiselt portretistina, tema lõi uue alaliigi portreemaalis, nn. paraadportree, kus kujutatav inimene püütakse esitada võimalikult meeldiva, suursuguse ja väärikana ning kus tähtsat osa etendab kaunis, peenelt edasiantud rõivastus. Hollandi kunst 17. sajandil 22. Millised uued maalizanrid tekkisid Hollandis 17. sajandil? natüürmort, maastikumaal 23. Rembrandt Harmensz van Rijn(kunstnik üle oma kaasaja). Iseloomusta lühidalt tema loomingut.
tagakiusamise eest Saksamaale. Rubens sündis Kölni lähedal. 10 essimest eluaastat kasvatas Rubensit isa, kes pööras suurt tähelepanu klassikalistele teadustele ja võõrkeeltele. Pärast isa surma siirdus ema lastega kodumaale Antverpenisse, kus jätkas pojale hea hariduse andmist. Kunsti õppis kohaliku meistri juures ja 22.aastasena sai Rubensist Püha Luuka gildi liige.Avas oma töökoja, kuid peagi siirdus Itaaliasse Mantova hertsogi õukonda. Sai ruttu kuulsaks portretistina, kuna Itaalias ei olnud häid portreemaalijaid. Sai tellimusi ka Hispaania kuningalt. Rubens töötas innukalt, õppis vande meistrite töid kopeerides, täiendas oma maalitehnikat. Itaalia perioodile tuli ootamatu lõpp seoses ema surmaga. Rubens jäi Antverpenisse, avas taas oma ateljee ja talle pakuti suurepäraseid võimalusi ja töid. 1609.a. abiellus Isabella Brantiga, kellega tal oli 3 last. Pereliikmeid kasutas tihti modellidena.
1925). Aastatel 19261928 oli Tallinnas vabakunstnik. 1928 naasis Tartusse "Pallasesse" esmalt graafika õppejõuna, järgmisest aastast maaliateljee juhatajana. Aastal 1933 sai Nikolai Triik professori tiitli. 1940. aasta veebruaris läks halva tervise tõttu kunstikoolist "Pallas" pensionile ja asus elama Tallinna sugulaste juurde, kus peagi suri. Nikolai Triik on maetud perekonnakalmistule Leetse-Lepikul. Nikolai Triik on tuntud eelkõige portretistina, tema Juhan Liivi, Ants Laikmaa, Oskar Lutsu jt portreed kuuluvad meie kunstiklassikasse. Kunstiloos omavad silmapaistvat kohta ka kunstniku ekspressiivse koloriidilahendusega portreemaalid aastatest 1910-1915. Triigi nende aastate maale iseloomustas Evi Pihlak: "Nii seguneb portreedes Triigile omane tabav isikukarakteristika välise esinduslikkuse taotlusega." Nikolai Triiki tuntakse kui sugestiivsete psühholoogiliste portreede loojat. Nikolai Triigi õpingute aeg 1905
kujutatud dramaatilisena ja kompositsioonilt dünaamilisena, mis oli väga lähedane sajandi maalile. Seekord eelistati jälle teist kunstnikku, kelle maal vastas enam Vieni ideaalidele. Rooma preemia sai David lõpuks 1774. aastal joonistuse eest " Arst Erasistratos teeb teatavaks Antiochose haiguse põhjuse". Tegelikult oli seegi lohutuspreemia. Rooma pürgimise aastatel oli David jõudnud ennast näidata tubli portretistina. Teda köitis inimene ise, tema isiksus, mitte aga tema aksessuaarid. Natuuritruudus ja jõuline modelleering nendes maalides jätkasid prantsuse portreemaali parimaid traditsioone. Portreteeritavate hulka kuulusmodellidena vägagi silmapaistvad isikud. David jõudis Rooma 1774. aastal koos omal kulul sõitnud Henri Pierre Danloux´ ja õpetaja Vieniga. Tema reis Itaaliasse sarnanes kultuurishokiga.1779. aastal toimus Davidis murrang. Noorest Davidist hakkas saama see kunstnik, kes on
aastal teosega „Seneca surm“ teise preemia sai, oli mees juba ahastuses. Kuid tegelikult eelistati rohkem Vieni ideaalidele vastavat kunstnikku. Rooma preemia sai David lohutuspreemiana 1774. aastal joonistuse „ Arst Erasistratos teeb teatavaks Antiochose haiguse põhjuse“ eest. 8 4 Rosenberg 2000: 9 5 Kartna 1991: 144 6 Lindsay 1960: 14 7 Kartna 1991: 144 8 Kartna 1991: 144 4 Rooma pürgimise aastatel näitas David end tubli portretistina. Oli näha, et Davidit köitis inimene ise, tema ainulaadne isiksus, mitte aga aksessuaarid. David näitas natuuritruudust ja jõulist modelleeringut, mis jätkas prantsuse portreemaali parimaid traditsioone. Portreteeritavate hulka kuulus väga silmapaistvaid isikuid. Näiteks tantsijanna Guimard’i hävinud portree kõrval peetakse oluliseks ka Davidi onu Jacques Buroni portreed (1769) ja tema abikaasa „Madame Buroni portreed“ (1769).9
kasvõi elu anda oma kodumaa au eest. Ema ja õde/tütar tagaplaanil murelikud. Marati surm surmahetk antud edasi väga haaravalt Pierre Serizat Madame Recamier lemmikmodell Napoleoni kroonimine üks suuremaid grupiportreid ajaloos Madame Serizat Klassitsismi jõudis ka esimene maailmanimega naiskunstnik Elisabeth Louise Vigee- Lebrun. Esimesed tööd olid rokokoolikud Autoportree tütrega Jean-Auguste Dominique Ingres(1780-1867). Sai kuulsaks eduka portretistina. Autoportree Hinnatud kõrgelt ka tema aktimaalid. Türgisaun Valpinconi supleja Klassitsistlik skulptuur Skulptuuris kujutati peamiselt inimest, kes oli hästi arenenud ja harmooniline. Eelistati alastifiguure. Antonio Casanova andis suure tõuke klassitsistliku skulptuuri kujunemisele. Rõhutas rahu, tasakaalu ajastu ideaale vormiselgust ja ilu. Amor ja Psyche Vesta neitsi Magav nümf Etienne Maurice Falconet(1716-1791). Töö: "Vaskratsanik."
Nad alustasid oma õpinguid Peterburis, kuid 1905.a. revolutsiooni sündmuste mõjul siirdusid Pariisi, kuhu 1907a.akogunes veel teisigi eesti kunstnike. Kõige radikaalsemad uuendused(sel ajal kubism) eestlasi palju ei huvitanud, kuid postimpressionismi(eriti puäntillismi) ja mõõduka foismi mõju on nende edasises loomingus tajutav. K. Mägi kujunes maastikumaalijaks, N. Triik maalis ka maastikke, kuid oli eriti edukas portretistina, J.Koori loomingus tõusis esikohale skulptuur. Suviti käisid eesti kunstnikud nagu nende kolleegidki väljaspool Pariisi, näiteks Normandias maastikke maailmas. Triigile ja Mägile sai väga oluliseks ka viibimine Norras. Triigi portreed muutusid E. Munchi mõjul üldistatuks ja ekspressiivseks. 1912 aastaks oli enamik välismaal olnud kunstnike Eestisse naasnud. Nende uuenduslik looming erines kohapealsete alahoidlikumate kunstnike loomingust. See sünnitas pingeid
Matkis antiikskulptoreid: ,,Karjapoiss", ,,Ganymedes kotkaga" huvitav skulptuur, sest Ganimedes oli jumalate ori (joogikandja), ent Thorvaldsen oli teda kujutanud sangarlikuna. ,,Tulge minu juurde"- lahtiste kätega Jeesus, Kopenhaagenis For frue Kirkes. Meesakt valitsev temaatika, väga palju antiik-kreeka kangelasi: ,,Jason" Jean Antoine Houdon - Prantsuse skulptor. Tuntud eelkõige kultuuritegelaste portretistina. ,,Voltaire'i büst", portreteeris ka Ameerika riigitegelasi nagu näiteks ,,George Washington", ,,Thomas Jefferson". Üritas portreteeritavaid edasi anda roomlaste riietuses. Voltaire'ist tegi väga palju portreid, tuntuim ,,Voltaire tugitoolis" . Tegi oma töödest autorikoopiaid. Maalikunstis on juhtivaks keskuseks Pariis. Eeskuju võeti skulptuuridest, eriti reljeefidest, värvid jäid tagaplaanile. Huvitav naiskunstnik E.L Vigée-Lebrun naiskunstnik, Marie Antoinette õukonnakunstnik.
Maalikunstis esindavad seda suunda OTTO DIX (1891-1969), kes pöörab tähelepanu inimeste käitumisele pingelises ühiskonnas. Ta ei kujutanud otseselt sõjaõudusi vaid ainult vihjas neile. („Ajakirjanik Sylvia von Hardeni portree“ (1926), „Söögitoomine rindel“, „Sõda“ (1932)). MAX BECKMANN (1884-1950) kaugenes ekspressionismist ja hakkas jaheda objektiivsusega kujutama linna kui kitsarinnalise ühiskonna peeglit. („Öö“ (1919)). RUDOLF SCHLICHTER (1890-1955) portretistina andis suure irooniaga edasi oma kaasajas valitsenud kaost. GEORGE GROSZ (1893-1959) naases vaimselt rusutuna rindelt ning väljendas oma sõjavihkamist linnatemaatilistes piltides. Ta viimistles stiili, mille kohta ütles, et sel on „noa jõhkrus“. Poliitiline satiir ning sõjardite ja kapitalistide kritiseerimine jõudis kolmekümnendate aastate lõpul groteskini. Teist, optimistlikumat, aga ka utopistlikumat suunda esindas Saksamaal tegutsenud kunstikool „BAUHAUS“ (1919-1933)
Maalikunstis esindavad seda suunda OTTO DIX (1891-1969), kes pöörab tähelepanu inimeste käitumisele pingelises ühiskonnas. Ta ei kujutanud otseselt sõjaõudusi vaid ainult vihjas neile. (,,Ajakirjanik Sylvia von Hardeni portree" (1926), ,,Söögitoomine rindel", ,,Sõda" (1932)). MAX BECKMANN (1884-1950) kaugenes ekspressionismist ja hakkas jaheda objektiivsusega kujutama linna kui kitsarinnalise ühiskonna peeglit. (,,Öö" (1919)). RUDOLF SCHLICHTER (1890-1955) portretistina andis suure irooniaga edasi oma kaasajas valitsenud kaost. GEORGE GROSZ (1893-1959) naases vaimselt rusutuna rindelt ning väljendas oma sõjavihkamist linnatemaatilistes piltides. Ta viimistles stiili, mille kohta ütles, et sel on ,,noa jõhkrus". Poliitiline satiir ning sõjardite ja kapitalistide kritiseerimine jõudis kolmekümnendate aastate lõpul groteskini. Teist, optimistlikumat, aga ka utopistlikumat suunda esindas Saksamaal tegutsenud kunstikool ,,BAUHAUS" (1919-1933)
inimeste käitumisele pingelises ühiskonnas. Ta ei kujutanud otseselt sõjaõudusi vaid ainult vihjas neile. (,,Ajakirjanik Sylvia von Hardeni portree" (1926), ,,Söögitoomine rindel", ,,Sõda" (1932)). MAX BECKMANN (1884-1950) kaugenes ekspressionismist ja hakkas jaheda objektiivsusega kujutama linna kui kitsarinnalise ühiskonna peeglit. (,,Öö" (1919)). RUDOLF SCHLICHTER (1890-1955) portretistina andis suure irooniaga edasi oma kaasajas valitsenud kaost. GEORGE GROSZ (1893-1959) naases vaimselt rusutuna rindelt ning väljendas oma sõjavihkamist linnatemaatilistes piltides. Ta viimistles stiili, mille kohta ütles, et sel on ,,noa jõhkrus". Poliitiline satiir ning sõjardite ja kapitalistide kritiseerimine jõudis kolmekümnendate aastate lõpul groteskini. Teist, optimistlikumat, aga ka utopistlikumat suunda esindas Saksamaal tegutsenud
annaabi.ee 
