ANTHONY VAN DYCK (0)

ANTHONY
VAN
DYCK
referaat
Kuresaare
2008

Sisukord

Sissejuhatus………………………………………………………………………………….…3
Anthony van Dyck`i elu…………………………………………………………………….….4
Van Dyck`i portreed…………………………………………………………………………...6
Muuseumid …………………………………………………………………………………….7
Kokkuvõte……………………………………………………………………………………...8
Kasutatud materjalid…………………………………………………………………………...9
Lisad………………………………………………………………………………………10-12

Sissejuhatus

Antud teema on autori poolt valitud kuna Anthony van Dyck on kuulus Flaami barokk kunstnik, kelle maalid jätavad inimestesse kustumatud muljed. Teda teeb veel erakordseks see, et ta geniaalsed võimed avaldusid juba varases nooruses. Ning olles kõigest 14- aastane maalis ta endast meisterliku autoportree. Kuid kahjuks leidub väga palju inimesi kes ei ole tema elu ja loominguga veel tuttavad. Antud töö eesmärk ongi seda viga parandada ja tutvustada inimestele Anthony van Dyck´i lähemalt.
3

Anthony van Dyck`i elu

Anthony van Dyck sündis 22. märtsil 1599. aastal rikkasse siidikaupmehe perre Antverpenis.
Anthony van Dycki ema ülistati, kuna omas haruldast ülikoolidiplomit tikimistööde oskuste eest. Ema oskused, armastus ja mõistmine juhtisid juba varases lapsepõlves van Dycki kunstiga tegelema, tema kunstnikutalent avaldus juba väga varases nooruses. Kuid kahjuks ta ema suri kui van Dyck oli kõigest 8-aastane. Poja tuleviku kindlustamiseks tegi isa hoolikaid ettevalmistusi, et poeg saaks tegeleda kunstuõpingutega. 10-aastaselt pandi ta õppima Hendrick van Balen`i juurde. 14. eluaastaks oli van Dyck omandanud meisterlikud maalimis oskused, seda võib järeldada tema maalitud autoportreest.. 16- aastaselt asus ta õpingutele Põhja-Euroopa kuulsaima kunstniku, Peter Paul Rubens`i, juures. Rubensi mõju noorele Dyckile oli tohutult suur. Kunstiajaloos ei ole teist näidet, et andekas meister oleks oma õpetaja maalimisviisi nii suures ulatuses omaks võtnud kui van Dyck. Rubens nimetas Dycki isegi oma parimaks õpilaseks. 1618. aasta veebruaris tunnistati van Dyck kodulinna kunstnikekildi liikmeks, ta lisati meistrite nimistusse. See oli ennenägematu au mida ühelegi alla 19- aastasele kunstnikule oli omistatud. Van Dyck töötas Rubensi abilisena kuni 1620. aastani. Rubens soovitas tal minna Itaaliasse ning jätkata oma harimist, õppides sealsetelt meistritelt.
Kahekümne ühe aastasena oli ta saavutanud küpsuse , mis võimaldas iseseisvalt töötada.
1620. aastal sõitis van Dyck, Buckinghami hertsogi vanna õhutusel, esimest korda Inglismaale . Seal töötas ta James I õuemaalijana. Ent isa surm tõi ta 1623. aastal tagasi Antverpeni. Peale isa matuseid otsustas ta viivitamatult Itaaliasse sõita nagu Rubens oli soovitanud. Itaaliasse peatus ta peamiselt Genovas. Seal viibides uuris ja jäljendas ta Veneetsia meistreid Tinterettot, Veroneset ja ennekõike oma suurimat inspiratsiooniallikat Tiziani . Tutvumine Tiziani töödega avaldas suurt mõju tema kunstnikuisiksuse väljakujunemisel. Elatist teenis van Dyck enamasti portreede maalimisega, mis panid aluse tema kuulsuseleportreemaalijana.
Kõige täiuslikumad ja meisterlikumad pildid loob van Dyck viie aasta kestel mis ta kodumaal veedab. Oma nii-öelda flaami perioodil loob ta rea suuri altarimaale, millest võib esile tõsta „Madonna põlvitavate annetajatega“. Ta eelistab kujutada madonnade kujutisi ja Kristuse taganutmise stseene. Ent van Dycki maalid ei ole nii ilmekad ja dramaatilised kui Rubensi tööd.
4
Kuna Flandrias ei jätkunud neile mõlemale, nii Rubensile kui Dyckile piisavalt ruumi, siirdus van Dyck 1632. aastal Charles I kutsel Inglismaale tagasi. Charles I võttis van Dycki vastu kui tõelise printsi- lõi ta rüütliks, kinkis talle maja, kindlustas sissetuleku ja jagas ohtralt kingitusi. Van Dycki nimi muudeti sir Anthony Vandyke'iks. Anthony van Dyck oli Charles I jaoks äärmiselt tähtis- tema maalitud portreed toetasid Charlesi püüdlusi absoluutse monarhia poole. Inglismaal veedetud aeg polnud tema kunstilisele arengule eriti soodus. Tal ei olnud aega harrastada ajaloolist ega usulist maali, mida ta ise oma lemmikaladeks pidas. Siiski õnnestus tal luua mõned kirikupildid , mis kuuluvad täiuslikemate hulka tema loomingus, näiteks „Madonna põldpüüdega“ Peterburi Ermitaažis. Mis puudutab tema tolle aja portreedesse, siis need muutuvad käsitluselt veelsuursugusemaks. Väga palju maalis ta Londonis ka mitmesuguseid kaksikportreid.
Hoolimata edukatest maalidest oli ta siiski õnnetu. Ta tundis end kui inimvarena. Et sellisest olukorrast väljatulla leiti, et parim oleks abielluda . Kuna see annaks talle uue mõtlemissuuna ning maalimiseks värsket energiat ja inspiratsiooni. Väidetavalt ta abielluski 1640. aastal Mary Ruthven`iga, kes oli võluv ning hästi kasvatatud neitsi. Ent kahjuks tegid siiski haigus ja pettumused van Dycki karjäärile ja elule lõpu. Van Dyck suri just enne Inglismaa kodusõja puhkemist 1641. aastal.
5

Van Dyck`i portreed

Anthony van Dyck on väga peenetundeline meister, kelle pintslitehnika on paiguti kütkestavalt ilus, mahe ja peenetundeline; Rubensiga võrreldes on ta õrnem, närvilisem ja maaliliselt pehmem. Üks tema kunsti voorusi on õrn värviharmoonia, mille ta veneetslastelt omandas, ta portreekäsitlus võlub oma suursugususe ja psühholoogilise sügavusega; paiguti kaldub ta koketsusesse ja sentimentaalsusesse Kuid tema kompositsioonidel puuduvad dramaatiline jõud ja originaalsus , joonistusel selgus ja pregnantsus, liikuva tegevuse kujutamisel on abitum ning ilmetum. Kuna ta ei suutnud omantada oma õpetaja jõulisust. Van Dycki portreedele on ette heidetud kergemeelset, tühist elegantsi, mittemidagiütlevat pilku, võimukandjate ees lipitsemist, loomulikkuse asendamist poosiga.
Van Dycki tuntakse siiski peamiselt portretistina, tema lõi uue alaliigi portreemaalis, nn. paraadportree . Paraadportree näitab inimest tähtsa ja võimukana, kel on suursugune poos, toretsev riietus ja aumärgid ning keda ümbritseb luksuslikkus. Inimest püütakse esitada võimalikult meeldiva, suursuguse ja väärikana. Tänu temale on kunstis talletatud aristokraatliku käitumisega seltskond . Oma parimad tööd maalis ta Inglise kuninga Charles I õuemaalijana töötades. Need portreed olid veelgi suursugusemad, kuigi õuetoon neile kohati mingi väheütleva ja pealiskautse ilme annab. Londoni portreedes domineerib algul suurepärane, peen ja harmooniline hõbehall toon, mis hiljem muutub kahjuks segaseks ja läägeks.
Van Dyck maalis suurepärase tundlikkusega lapsi, kasutades realistlikke detaile, eriti juuksed.
Portreede maalimisel kasutas ta suurel määral õpilaste abi, kuna temalt telliti väga palju portreesid ja ta ei suutnud neid tellimusi üksi täita. Van Dyck`il oli palju õpilasi ja assistente, kellest tähtsamad olid Jan de Reyn, David Beek ja James Gandy. Tänu nende meeste erakordsetele oskustele ja kiiretele kätele jõudis van Dyck palju asju teha.
Dycki psühholoogiliselt veenvad ning peene värvikultuuriga portreed mõjustasid oluliselt inglise ja prantsuse portreemaali arengut.
Kõige kallimalt maha müüdud van Dyck`i maal oli „ Printsess Mary portree“, see müüdi 1989. aastal ja selle eest maksti 1 240 000 krooni.
6

Muuseumid

Enamik suurtest muuseumitest maailmas omab oma kollektsioonis vähemalt ühte van Dyck`i maali. Vaieldamatult kõige silmapaistvam on „Kuninglik kollektsioon“, mis sisaldab endiselt paljusid maale Inglismaa kuninglikust perekonnast.
Tema enamik töid asuvad Londoni National Gallerys, täpsemalt 14 maali. Veel asub arvukalt maale National Gallery of Scotland, mis asub Edinburghis. The National Gallery of Art, Washingtonis ja the Frick Collection omavad hiilgavaid näiteid van Dyck`i erinevatest portreede stiilidest.
7

Kokkuvõte

Anthony van Dyck sündis 22. märtsil 1599. aastal rikkasse siidikaupmehe perre Antwerpenis.
Tema kunstnikutalent avaldus juba väga varases nooruses. 16- aastaselt asus ta õpingutele Põhja-Euroopa kuulsaima kunstniku, Peter Paul Rubens`i, juures. Rubensi mõju noorele Dyckile oli tohutult suur. Kunstiajaloos ei ole teist näidet, et andekas meister oleks oma õpetaja maalimisviisi nii suures ulatuses omaks võtnud kui van Dyck. Kahekümne ühe aastasena oli ta saavutanud küpsuse , mis võimaldas iseseisvalt töötada.
1620. aastal sõitis van Dyck, Buckinghami hertsogi venna õhutusel, esimest korda Inglismaale. Seal töötas ta James I õuemaalijana. Peale Inglismaad tegi ta pikema reisi Itaalia. Seal viibides uuris ja jäljendas ta Veneetsia meistreid.
1632. aastal naasis van Dyck Charles I kutsel Inglismaale tagasi, kuhu ta jäi elu lõpuni.
Van Dycki tuntakse siiski peamiselt portretistina. Anthony van Dyck on väga peenetundeline meister. Rubensiga võrreldes on ta õrnem, närvilisem ja maaliliselt pehmem. Üks tema kunsti voorusi on õrn värviharmoonia, mille ta veneetslastelt omandas.
Enamik suurtest muuseumitest maailmas omab oma kollektsioonis vähemalt ühte van Dyck`i maali.
8

Kasutatud materjalid

Paber kandjal:
Cumming, R. Kunst . Tallinn: Varrak , 2007. Lk194-195.
Piper, D. Kunstiajalugu. Tallinn: Varrak, 2006. Lk200-201, 206-207.
Interneti allikad:
Vikipeedia
Anthuny van Dyck WWW http://en.wikipedia.org/wiki/Anthony_van_Dyck ( 28.10.08) /Internetis/
Komendant, H. Anthonis van Dyck. WWW http://www.paideyg.ee/kunstiajalugu/kunstilugu/barokk/dyck/tekst.ht m (24.10.08) /Internetis/
Wikimedia
Anthonis van Dyck WWW http://commons.wikimedia.org/wiki/Category:Anthonis_van_Dyck (24.10.08) /Internetis/
9
„Charles I jahil“
10
„Madonna põlvitavate annetajatega“.
11
„Autoportree“
12