Poliitika ja valitsemise alused õpiku Heywood 3-nda ja 11-nda peatüki kokkuvõte. (2)

Peatükk 3. Poliitilised ideoloogiad
Karl Marx on öelnud „ Filosoofid on ainult tõlgendanud maailma erinevatel viisidel; kuid vajalik on maailma muuta.“
Keegi ei näe maailma nagu see tegelikult on, sest me kõik vaatame seda läbi teooriate, teadmiste ning arvamuste.. Kui me vaatame maailma, vaatame me seda omal kindlal viisil ning see avaldab mõju poliitika õpingutele. See toob nähtavamale vajaduse paljastada teadmised ja arvamused, mis me poliitikasse toome. Need arvamused on juurdunud poliitilisse ahnusesse või traditsiooni mida kutsutakse „poliitiliseks ideoloogiaks“. Need kõik poliitilised vaated ( liberalism , sotsialism , konservatism , feminism , fashism jne) on intellektuaalsed teosed või pradigmad ning kõik need pakuvad erinevat poliitilist reaalsust – poliitilist tõde. Samas esinevad sügavad ebakõlad ideoloogiate ja nende rollide vahel – kas teatud ideoloogia on halb või hea, mida kasutatakse poliitilises elus.
Kuid mis on poliitilised ideoloogiad? Ideoloogia on üks kõige vastuolulisemaid ning enim vaidlust tekitav kokkupõrkeid poliitilises analüüsis. Kuigi seda terminit kasutatakse nüüd naturaalses kontekstis, et viidata arenenud ühiskonnafilosoofiale või maailma vaatele, on sellel olnud minevikus suur negatiivne või lausa halvustav tähendus. Sellest tulenevalt on ideoloogia kontseptsiooni kasutatud poliitilise relvana et kritiseerida rivaali ahnust või vaateid.
Ideoloogia termini loodi 1796 aastal prantsuse filosoofi Destutt de Tracy (1754 - 1836) poolt. Ta kasutas seda viitena uue teadus-ideaalide (inglise k. Idea-ology) mis hakkas paljastama teadvuse juuri. De Tracy lootus oli, et ideoloogia saavutab kunagi samaväärse staatuse kui zooloogia või bioloogia. Samas veel täpsem tähendus loodi sellele terminile üheksateistkümnendal sajandil Karl Marx`i kirjutises.
Poliitilise ideoloogiaid, nagu eespool loetletud, on mitmeid. Kõik need poliitiliste ideoloogiate seletused peavad saama alguse liberalismist. Seda sellepärast, et liberalism on tööstusliku lääne ideoloogia ja on vahel kirjeldatud kui ümber-ideoloogiat, mis on võimeline austama/mõistma rivaalide põhimõtteid ning uske. Kuigi liberalism ei olnud arenenud poliitilise ahnusega kuni üheksateistkümnenda sajandi alguseni, olid liberaalsed põhimõtted ajajooksul arenenud juba eelnevad kolmsada aastat. Liberalism sai alguse lagunenud feodalismist ja selle arengust turgudel või kapitalistide ühiskonnast. Varajane liberalism peegeldas ambitsioonikat keskklassi tööstuslikku tõusu, ja seepärast on liberalism ja kapitalism tihedalt seotud. Liberalismi algses vormis oli liberalism poliitiline doktriin , rünnates absolutismi ja feodaalide privileege, selle asemel, et toetada konstitutsioonilist ja hilisemalt esindavat valitsust. Hilisemal üheksateistkümnendal sajandil ilmus välja sotsiaalse liberalismi vorm, mis paistis kasulikum heaolu reformil ja majanduslikus sekkumises. See rõhutus muutis moodsa aja või niiöelda kahekümnenda sajandi liberalismi karakteristikut.
Liberalismil on ka mitmeid laiendeid nagu individualism , mis on põhielement liberalismis ja see peegeldab uskumust individuaalse inimese tähtsusest sotsiaalsest grupist eraldatuna. Inimesi nähti ennekõike individuaalidena ja nad on võrdsed moraalsena ja omavad erinevaid ja ainulaadseid identiteete.
Klassikaline liberalismi keskne teema on pühendumus ekstreemsele individuaalsele vormile. Inimesi nähti kui egoistlikke, ennast-otsivaid ja suuresti ise toime tulevaid olendeid . Klassikaline liberalism on loetud ühiskonnas kui negatiivseks liberalismi osaks, tähendades poliitiliselt mittesekkumist teiste riikide poliitilistesse vaidlustesse või individualisti kitsenduse puudumist. See näitab sügavat mittekaastundlikku käitumist riigi vastu ja igasuguse valitsuse sekkumist vormide vastu. Klassikalise liberalismi ideaal on saavutada minimaalne või niiöelda „öövaatleja“ roll, mis on piiratud kaitsmaks kodanikke kaaskodanike pealesurumise eest. Selles liberalismi vormis usutakse sügavuti ökonoomilisse mehhanismi vaba turu osas ja usutakse et majandus töötab kõige produktiivsemalt, kui valitsus sellest eemale hoitakse.
Moderne liberalism: modernset liberalismi iseloomustatakse palju osavõtlikuma suhtumisega riigi sekkumise osas. USA-s näiteks tähendab liberalism pigem suure valituse toetust mitte väikese. Selline muudatud sündis sellest, et industriaalne kapitalims oli genereerinud uued vormis ebaõiglusest jättes suure hulga populatsioonis tujukale (kiirelt muutuvale) turule. Mõjutatuna J. S. Mill`i, niiöelda Uus Liberaali, tööst L. T. Hobhouse ja J. A. Hobson kaitsesid laiemalt positiivset vaadet vabadusest. Sellest vaatenurgast vabadus ei tähenda rahule jätmist ja üksi olekut, mis ei pruugi tähendada ei midagi muud kui vabadus nälgida. Pigem on see seotud isikliku arenguga ja õilmitseva individuaaliga: mis tähendab individuaali võimalust saavutada arusaam endast.
Konservatism: Ideed ja doktriinid avaldusid esmakordselt kaheksateistkümnenda sajandi lõpus, üheksateistkümnenda sajandi algusel, püüdes vähendada liberalismi, sotsialismi ja natsionalismi kasvavat survet, seisis konservatism kaitses traditsioonilise sotsiaalse korra eest. Konservatismil on mitmeid laiendeid nagu Musterlik konservatism, neokonservatism.
Sotsialism: kuigi sotsialismi algeid võib leida Levellers ja Giggersite teostest seitsmeteistkümnendal sajandil või Thomar More`i „Utoopia“ teoses või isegi Platoni „Vabariik“ kirjas, ei võtnud sotsialism poliitilise uskumuse kuju enne üheksateistkümnenda sajandi algust. See arenes vastureaktsioonina industriaalse kapitalismi ilmumisele. Varajases vormis oli sotsialism fundamentaalne, utoopiline ja revolutsionääriline karakter.
Marxsism: Teoreetilise süsteemina moodustab Marxsism põhimõttelise alternatiivi liberaalsele ratsionismile, mis on domineerinud lääne kultuuris ja intellektuaalses maailmas moodsal ajastul. Poliitilise jõuna, rahvusvahelise kommunistliku liikumisega on Marxsismi nähtud kui põhilist vaenlast lääne kapitalismile perioodil 1917-1991.
Marxs ise uskus, et on loonud uue sotsialismi liigi mis oli teaduslik. Marxsismi filosoofia nurgakiviks oli see mida Engel kutsus „materiaalse kontseptsiooni ajalugu“. See toob esile ökonoomilise elu tähtsuse. See tähendab, et sotsiaalseid ja ajaloolisi sündmusi saab seletada ökonoomilise ja klassi faktorites.
Fashism: Samal ajal kui liberalism, konservatism ja sotsialism on üheksateistkümnenda sajandi ideoloogiad, oli fashism alles algamas kui „kahekümnenda sajandi laps“. Kuigi fashismi jälgi võib leida ka hilises üheksateistkümnendas sajandis, loodi ja vormiti fashism Esimese Maailmasõja ajal ning sellele järgnenud teravnenud oludes. Kaks põhilist fashismi ilmutajat olid Mussolini fashistlik diktaatorlikkus Itaalias 1922-1943 ja Hitleri natslik diktaatorlikkus Saksamaal.
Fashism peab tähtsaks ratsionalismi, progressi, vabadust ja võrdsust mida saavutatakse võideldes, ainu-valitsemise läbi, ainu võimu kaudu ja läbi heroismi ning sõda. Individuaal selle lihtsas mõttes ei oma tähtsust ega mõjuvõimu.
Anarhism : anarhismis põhiliseks teemaks on uskumus et poliitilised autoriteedid ja riik/valitsus on kurjad ja ebavajalikud (anarhia, ehk ilma reegliteta).
Feminism: Feminismi algeid võib leida ka Vanast Hiinast, kuid Lääne kultuuris tõstis see pead 1960-ndatel, nõudes naistele võrdsemaid õigusi meestega, seeläbi nõudes naistele rohkem õigusid, kui neil tol hetkel olid. Nõuti õigust hääletada, olla soost vaatamata samaväärsed meestega ja et meeste ainuvõim tuleks peatada ja muuta.
Peatükk 11. Esindatud : Valimised ja hääletused
Valmistest mõeldakse sageli kui poliitilise protsessi südamest. Võib-olla pole ükski teine küsimus poliitikas nii otsustav kui see, kelle me valime endi üle valitsema ja riiki juhtima, ja muidugi ka see, et millistes tingimustes valimised toimuvad. Valimisi nähtakse ei millegi muuna, kui töötava demokraatiana. Need on viisid, läbi mille rahvas saab kontrollida valitsust lüües välja kelmis ja lurjused. Poliitikud on rahvateenrid kellesse on investeeritud vastutus esindada rahvast ja kaitsta nende huve, kes neid võimule on valinud. Kui demokraatia on klassikaline viis, mida mööda poliitikal riigis minna ja omab populaarset poolehoidu, on see lähim vaste mida poliitiliselt on võimalik saavutada, et luua niiöelda „rahva-valitsus“
Esindatuse vajaminek on genereerinud sügavuti vaidlusi poliitikas. Isegi absoluutse monarhia oodati et ta valitsemise puhul küsiks nõu mõjusfääris olevatelt. Sarnaselt juhtus ka Inglismaa kodusõjas seitsmeteistkümnendal sajandil, mis sai alguse kuningast ja parlamendist. See puhkes tõigast, et ei soovitud kuulata mõjusfääri jäävaid osapooli (rahvast). Siis mõisteti valimiste vajalikkust, kuid jäi siiski tõik, et kes peaksid saama valida, mille osas hilisemalt arutleti, et intellektuaalsete omadustega, piisavalt vajad ja piisava haridusastmega mees-isikud saavad õiguse öelda sõna sekka või peaks ehk hoopis laiendama säärast võimalust kõigile täiskasvanud kodanikele ?
Tänapäeval on see probleem lahendatud. Valida saavad iga maa kodanikud, kes on täisealised ning iga kodanik saab hääle anda vaid ühe korra valimisprotsesse jooksul.
Valimistel pole ühte kindlat, kõigi poolt heaks kiidetud teooriat. Pigem on seal arvukalt omavahel võitlevaid teooriaid, kõik mis baseeruvad mõned kindlal ideoloogial ja poliitilisel käitumisel. Näiteks kas esindatud valitsus saab vihjata et valitsus „teab paremini“ kui rahvas, kas valitsus on kuidagi suunatud otseselt rahva poolt kuidas käituda ja mida teha või valitsus „tundub“ nagu rahvas peegeldades rahva karaktereid või omadusi?
Usaldusisik: on persoon kellele on antud õigus ajada teise isiku asju (näiteks anda hääl teise eest). Klassikaline väjendusviis valimistest usaldussuhte puhul on leitav Edmund Burke ´i kõnes Bristoli valijatele 1774 aastal. Burke´i jaoks oli valimiste tuum teha küpseid otsuseid ja kergendada südametunnistust. Ehk siis leidis Burke et valimistel osalemine on moraalne kohustus kõigile. On vähe tõendeid, et toetada Burke`i arvamust, et valmistel osalemine on moraalne kohustus ja et haridus sigitab alturismi.
Viimaks on hirm traditsiooniliselt väljendatud radikaalist demokraadi nagu Thomas Paine`i poolt, et poliitikutele on antud õigus omi enda soove korda viia, poliitikud kasutavad võimalust egoistlikke soovide korda viimiseks ja ei arvestada rahva vajadustega.
Valimised on demokraatia süda. Sellist vaadet edendas Joseph Schumpeter oma teoses „Kapitalism, Sotsialism ja Demokraatia“ 1942 aastal. Joseph Schumpeter`i teos pööras tähele panu hoopiski uutele küsimustele seoses valimistega. Esiteks: millised asutused ja kohad on vajalik valimistega täita? Teiseks: kellel on õigus valida? Kolmandaks : kuidas hääled vormistatakse?
Valmistega ei täideta kohti, mis vajavad eriteadmisi või -oskusi, nagu näiteks kodanike teenrid ning kohtunikud .
Valimiste tähendus on lähedalt seotud hääle andmis viisi faktoriga. Mitmete erinevate hääletusteooriate seas on mudelid mis valgustavad valimiste tähtsust ja parteide identifikatsioone ning harjumuslikkust, ühed mis rõhutavad grupi ja sotsiaalse kohustuse tähtsust, ühed mis baseeruvad ratsionaalsel valikul ja enese-huvi kalkulatsioonil ning ühed mis soovitavad individuaalset valikut ja on vormitud ideoloogiate manipulatsioonil ning kontrollil.