" Esikkogu "Päevapildid". 1980. aastatel ilmunud tekstid toovad järkjärgult esile uusi tahke ,,karevalikkusest". ,,Vari ja viiv" osutus kokkuvõtteks Kareva ühest olulisest loominguperioodist Looming Tekivad suuremad kõlamängud, keeleüksuste kumuleerumised, rütmija riimivariatsioonid Kindlal kohal vabavärss Jätkab eesti naisluule traditsioone sisemiselt intensiivselt, vormiliselt vaoshoitud ja napi stiiliga Vaikuse, valguse ja puhtuse poetiseerimine Kareva luulet on tõlgitud vene, inglise, ukraina, turkmeenia, moldaavia jt. keeltesse Looming Eesti teatrilavadel ,,Mandragora" (Tallinna linnateater, lavastaja Jaanus Rohumaa, esietendus 30. aprillil 2003). Doris Kareva saates "Kukul külas", 6. juuli 2003, 1. osa, 2. osa Luulekogud ,,Päevapildid" (1978) ,,Ööpildid" (1980) ,,Puudutus" (1981) ,,Salateadvus" (1983) ,,Vari ja viiv" (1986) ,,Maailma asemel" (1992)
seadusetu arreteerimine ja küüditamine ning luuletajale osaks saanud umbusaldus. Kahel sõjajärgsel aastakümnel tegutses Betti Alver peamiselt tõlkijana. Temalt ilmusid Puskini poeemide tõlked ja "Jevgeni Onegini" eestindus, mida peetakse eesti tõlkekultuuri tippsavutuseks. Luuletajana alustas Betti Alver taas kuuekümnendatel aastatel. Valmistades trükiks ette oma valikkogu "Tähetund", kirjutas ta selle tarbeks uusigi luuletusi. Kesksena läbib tema luulet inimelu põhiväärtuste poetiseerimine ning trotslik-uhke vastuhakk kõigele tühisele ja madalale. Keskendus ka rahvaluulele ja kõnekeele, huvitus vanadest tekstidest ja sõnaraamatutest. Tema järgmised luulekogud olid "Eluhelbed" (ilmus 1971. a.), "Lendav linn" (ilmus 1979. a.) ning "Korallid Emajões" (ilmus 1986. aastal). Betti Alver suri 1989. aastal olles 83-aastane.
filoloogiat. Alustas romaaniga "Tuulearmuke" (1927), sellele järgnesid jutustus "Invaliidid" (1930) ja proosapoeem "Viletsuse komöödia" (1935). Tõusis 1930. aastail filosoofilise kallakuga mõtteselge ja vormikindla lüürikaga üheks kaasaja hoomatavaimaks luuletajaks (kogu "Tolm ja tuli" 1936). 1960. a-il saavutas Alveri mõtterikas sisendusjõuline ning kõrge vormi- ja keelekultuuriga luule eesti lüürikas silmapaistva koha. Kesksena läbib tema luulet inimelu põhiväärtuste poetiseerimine ning trotslik-uhke vastuhakk kõigele tühisele ja madalale. Alver on avaldanud ka poeemikogumiku "Mõrane peegel" (1962), lüürikavalimikud "Tähetund" (1966), "Eluhelbed" (1971) ja "Tuju" (1976) ning koondkogu "Lendav linn" (1979, ENSV riiklik preemia 1980). Tulemusrikkalt on ta tõlkinud Pushkini luulet, suursaavutus on "Jevgeni Onegini" tõlge (1964).
"Igal täiskuuööseljuhtub midagi" 6. "Laulud vanaemaga" 7. "Sünd on ime" 8. "Ballaadid ja poeemid" "Minekulaulud" toob kire, armastuse ja emaduse kõrval lugejateni ka luuletaja mure kogu meie riigi ja rahva pärast. · "Väga väike värsiraamat" (1973) · "Mul on vaid sõnad" (1977) · "Veel üks võimalus" (1982) · "Hiiumaa" Neis luulekogudes tõuseb esile temperamentne ja väljakutsuv tundelüürika, mille keskmeks on inimolemise kahetisuse taju, loodusliku ja naiseliku poetiseerimine. Ilmunud proosateosed · "Autopatoloogiline romaan kirjades" · "Kes meist on Napoleon?" Luulekogu "Laulud vanaemaga" Kõnekujundid 1. Personifikatsioon: Luuletus "Murtud rukkililles": "Nii kestid küla selle õudse aja. Ja järgmised. Ja tuksub praegu veel." 2. Võrdlus: "Kuulata, muusika": "...ta on nagu ta on nagu loom elab nagu lill õitseb
tähenduse kõik siinpoolsed suhted. · Süvenenud on ka sotsiaalne mõistmine, Kareva luuletab rahva ja põlvkonna mälust valulise tundlikkusega. Luuletuste stiil · Kareva aimamisi kirjutatud luule on vastandlik Underi pillavale armastusluulele, kuid jätkab ometi eesti naisluule traditsioone sisemiselt intensiivse, vormiliselt vaoshoitud ja napi stiiliga. · Kareva luules leidub allusioone J.Viidingu luuletustele, neid ühendab vaikuse, valguse ja puhtuse poetiseerimine. Poeetilised muutused · Pärast "Vari ja viiv'i" ilmusid valikkogud "Armuaeg"(1991), "Maailma asemel" (1992) ja "Hingring" (1997). · Keeleline dünaamika suureneb: tekivad suuremad kõlamängud; keeleüksuste kumuleerimised; rütmi- ja riimivariatsioonid. "Maailma asemel" · Selles luulekogus leidub Kareva uue laadi viljakam osa. Luulemina liigub siin müütilises aegruumis, millele on omane une ja reaalsuse piiri kokkusulamine ning
Virtuooslikud klaverietüüdid kujunesid teatavasti kontserdipraktikas välja eelkõige XIX sajandi tuntud pianistide Kalkbrenneri, Moschelesi, Thalbergi jt loomingus. Need olid mõeldud esmajoones oma tehniliste võimete demonstreerimiseks ja osutusid küll efektseteks, kuid enamasti küllaltki pealiskaudseteks kontserdi lõpunumbriteks. Uue lehekülje etüüdizanri ajaloos avas Chopin, kelle etüüdide eesmärk oli ühe kindla faktuurielemendi poetiseerimine. Liszti etüüdides äratab seevastu tähelepanu zanri programmiline tõlgendus (näit "Mazeppa", "Metsik jaht", "Eroica" jt). Rahmaninov, lähtudes küll oma etüüdide loomisel nii Chopini kui ka Liszti traditsioonidest, lõi täiesti isikupärase klaveristiili ja püstitas endale sellised ülesanded, mis olid enne teda tundmatud. Rahmaninovi etüüdide lähtealuseks olid mitmesugused kujundlikud
Teistest märkimisväärsetest debütantidest on oma postsümbolistliku esteetikaga Karevale laadi poolest üks lähemaid Rein Raud. Doris Kareva aimamisi kirjutatud luule on vastandlik Underi pillavale armastusluulele, kuid jätkab ometi eesti naisluule traditsioone sisemiselt intensiivne, vormiliselt vaoshoitud ja napi stiiliga. Kareva luules leidub allusioone J. Viidingu luuletustele, neid ühendab vaikuse, valguse ja puhtuse poetiseerimine. Poetessi luulet on tõlgitud vene, inglise, ukraina, turkmeenia, moldaavia jt. keeltesse, koguna ,,OmkpobeHue"(1989). Peale seda on Doris Kareva välja andnud: · "Päevapildid" (1978) · "Ööpildid" (1980) · "Puudutus" (1981) · "Salateadvus" (1983) · "Vari ja viiv" (1986) · "Maailma asemel" (1991) · "Armuaeg" (valikkogu, 1991) · "Hingring" (1997) · "Fraktalia" (2000) · "Mandragora" (2002)
Teistest märkimisväärsetest debütantidest on oma postsümbolistliku esteetikaga Karevale laadi poolest üks lähemaid Rein Raud. Doris Kareva aimamisi kirjutatud luule on vastandlik Underi pillavale armastusluulele, kuid jätkab ometi eesti naisluule traditsioone sisemiselt intensiivne, vormiliselt vaoshoitud ja napi stiiliga. Kareva luules leidub allusioone J. Viidingu luuletustele, neid ühendab vaikuse, valguse ja puhtuse poetiseerimine. Poetessi luulet on tõlgitud vene, inglise, ukraina, turkmeenia, moldaavia jt. keeltesse, koguna ,,OmkpobeHue"(1989). Peale seda on Doris Kareva välja andnud: · "Päevapildid" (1978) · "Ööpildid" (1980) · "Puudutus" (1981) · "Salateadvus" (1983) · "Vari ja viiv" (1986) · "Maailma asemel" (1991) · "Armuaeg" (valikkogu, 1991) · "Hingring" (1997) · "Fraktalia" (2000) · "Mandragora" (2002) · "Aja kuju" (2005)
Underi ja H.Visnapuu looming. Mõlemad paistavad silma jõuliste tundeväljendustega, mis erinevad Semperi hämaratest aimustest ja Adsoni leebest eluvaatlusest. "Siuru" tähtsus: · rühmituse tegevus andis uue hoo eesti uusromantilisele kirjandusele; · siurulased avasid uue ajajärgu eesti lüürikas nad tõid luulesse uue elutunnetuse, mida iseloomustab eelkõige avameelne, julge, paljudesse tundevarjundeisse kalduv trotslikult uhke armastuse poetiseerimine; · "Siuru" tegevusajal tõusis lüürika taas kirjanduse juhtivaks põhiliigiks; · "Siuru" tõi eesti kirjandusse uusi andekaid lüürikuid; · tõmbas üldsuse tähelepanu kirjandusele nii avalike kirjandusõhtute kui ka ilmunud teoste kaudu. "Tarapita" oli kirjanduslik rühmitus, mis tegutses aastail 1921 1922 ja andis välja 7 samanimelist ajakirja. Rühmitusse kuulusid Artur Adson, August Alle, Johannes Barbarus,
liiga arg ja traditsioonide kütkes, et lõplikult Tiina poole hoida. Tiina erandlikkus, tema nooruslik trots ja vastuhakk tavadele viib ta libahundiks kuulutamiseni, inimeste hulgast eemaldumiseni ja hukkumiseni, millega aga ühtlasi on löödud mõra vaimupimeduse ja orjameelsuse müüri. "Libahunt" on tugevate romantiliste joontega tragöödia, milles peamiseks osutub inimese vabaduspüüe, otsustavuse ja moraalse jõu poetiseerimine. See näidend on üks enam lavastatud teos eestis näitekirjandusest, sellest on tehtud ballett ja film. ("Libahunt", Estonia, 1928) · Kauka jumal (1915)- Karakterdraama on näidend, mis keskendub peategelasele ja selle karakteri avamisele. Peategelaseks on Mogri Märt, kelle elueesmärk on koguda varandust, raha on tema silmis ainus väärtus ja mõõdupuu
Jumal on surnud, st et kõike võib teha (Jumal suri kaastundest inimeste vastu muide). Nietzsche mõjutas eriti nn 'vanu sümboliste'. Teine oluline moment on nn 'üliinimese kontseptsioon'. Loobuti enda allutamisest millelegi. Selline vabanemine laieneb ka kunstile - 'kunst peab olema eneseküllane'. Kunstnik on jumala kõrval, loob oma maailma, tal on eriline missioon. Ilmneb eriline usk sõnasse. Kunstnikku vastandatakse pööblile. Eriline Kristuse-eelse ajastu poetiseerimine, pöördutakse antiigi väärtuste poole. Sajandivahetusele omane lõpu tunnetamine ja millegi uue lootus tähendas, et kõik pidi vahetuma. Lõpp ja algus olid üksteisele väga lähedal. Uus algus oli oodatud, aga ka hirmutav. Kõlapinda leidis ka Nietzsche õpetus Dionysosest: 'tragöödia sünd vaimust', mida samastatakse veneliku stiihiaga. Poetiseeriti dionysoslikku - tundelist, joovastuslikku. Olulised olid ka erinevad antinoomiad, nt kaos ja kord, aga
Tiina erandlikkus, tema nooruslik trots ja vastuhakk tavadele viib ta libahundiks kuulutamiseni, inimeste hulgast eemaldumiseni ja hukkumiseni, millega aga ühtlasi on löödud mõra vaimupimeduse ja orjameelsuse müüri. "Libahunt" on tugevate romantiliste joontega tragöödia, milles peamiseks osutub inimese vabaduspüüe, otsustavuse ja moraalse jõu poetiseerimine 8 (http://www.miksike.ee/documents/main/lisakogud/kirjandus/kitzberg.htm). See näidend on üks enam lavastatud teos eestis näitekirjandusest, sellest on tehtud ballett ja film (www.tg.tln.edu.ee/oppematerjalid/Kirjandus10kl_etk_ja_kitzberg.rtf). · Kauka jumal (1915)- Karakterdraama on näidend, mis keskendub peategelasele
Gongora (1561-1627) Tema luule sai kuulsaks oma iseäranis kujundirikka ja keerulise, nö hämara väljenduse poolest. Tema algatatud metafoorset, mütoloogilisest vihjetest tulvil luulestiili hakati nimetama kultismiks (gongorismiks). Juba Gongora lühivormides luule (sonetid, romansid) paistsid silma peene viimistlusega. ,,Üksindused" Poeemi läbivad terved keeruliste metafooride ahelad, lausetus on väänlev, tavalisest kõrvalekalduv. Metafooride kaudu igavikustamine ja poetiseerimine kaduvaid hetki nii looduse ilus kui ka igapäevases. Quevedo (1580-1645) Gongora vastane, kritiseeris tema luulet liigse ,,udususe" pärast. Sai varakalult kuulsaks satiirikuna. Tema looming on ulatuslik ja mitmekesine. Fantastiliste ja grotesksete kujunditega proosasatiirid ,,Unenäod". ,,Kelm do Pablose elukäik" kelmiromaan. Filosoofiliselt mõjutas teda kõige enam stotsism. Loomingu põhiosa näitab kirglikku
Idee: vabadus, suund kristluse vastu, paganluse idealiseerimine. Kreeka avastamine (esiplaanile seadmine võrreldes Roomaga): keel, kirjandus, kultuur. Kreeka idealiseerimine. Liikumapanev jõud protest: sotsiaalne, poliitiline, usuline, esteetiline, moraalne. Märksõnad: tundelisus, avatus, tungid, igatsused, fantaasiad, alateadvuslikud ja teadvustamata hingeseisundid. · Sümbolite tähtsus, anripiiride segunemine. · Mineviku poetiseerimine, huvi folkloori, müüdi olemuse vastu. Prometheus: oma aja kõige ilmekam tegelane Saksamaa romantism Johann Joachim Winckelmann Geschichte der Kunst des Altertums (1764): die edle Einfalt und stille Größe. Gotthold Ephraim Lessing (1729-81) Laocoon Fr. Schiller Ood rõõmule J. W. Goethe 1749-1832 Iphigenia Taurises (1787), luulesari Rooma eleegiad Saksa-Austria helilooja Christoph Willibald von Gluck (1714-1787) ooperid Orfeo, Alceste,
luuleteoreetilised käsitlusd (Aristotelese, Horatiuse „Luuulekunstist“) vähem tähtsad Terentius, Euripides, Sophokles, varaseim teadaolev rahvuskeeles: 1471 Romantism(18.saj lõpp-19.saj): uus elutunnetus, emotsionaalsus, loomulikkus, avatus, improvisatsioon, tungid, igatsused, fantaasiad, alateadvuslikud ja teadvustamata hingeseisundid. Sümbolite tähtsus, zanripiiride segunemine, mineviku ja müütide poetiseerimine, huvi folkloori, müüdi olemuse vastu,vabadusliikumine,rahvuskultuurid,paganluse idealiseerimine, kreeka kultuuri esiplaanile tõusmine. 4.Antiikkultuuri kajastamise viisid ja võimalikud funktsioonid filmis.Näited. Troy, Helen of Troy, 300, Meet the Spartans, Ulixes, Percy Jackson jt. Mõõga ja sandaali filmid, sisutud, olid moes 60datel, arvatakse, et kui filmis on hõlst ümber siis järelikult on antiik, filmides kajastatakse väga palju Odysseust, Termopüülide
(isa, kaupmees, kohtunik). Autor ei kujuta tegelikkust tõepärasena, vaid sellisena nagu ta seda näha soovib, palju on fantastilisi elemente. Pöördutakse oma rahva kauge mineviku juurde. Eksootilised rahvad (vabad, iseseivad ja sõjakad), mustlased, mägilased. Palju esineb groteski (liialdatakse välimuse puhul, palju on puuetega inimesi). Kangelane on üksik. Looduse poetiseerimine (eksootika). Palju on niinimetatud juhuslikke kokkusattumisi. Sümbolite tähtsus Žanripiiride segunemine 8. Iseloomustage võrdlevalt renessansi ja baroki kunsti. Renessanss: antiikaegse kultuuri taassünd, loomulikkus, tõepärasus, detailsus, selgus. Vt küsimus 14 Barokk: liikuvus, rahutus, kirg, paatos, dramaatilisus, teatraalsus, efektsus, pingelisus, hoogsus. Poolsambad, pilastrid, fassaadil palju kaunistusi, lainelised jooned
Kui renessanss oli kujutlus inimesest kui harmoonilisest tervikust, siis baroki inimene on sisemiselt lõhestunud ja moraalselt alla käinud. Romantism (18.saj lõpp 19.saj) : · uus elutunnetus, emotsionaalsus, loomulikus, avatus, improvisatsioon, tungid, igatsused, fantaasiad, alateadvuslikud ja teadvustamata hingeseisundid. · Sümbolite tähtsus · Zanripiiride segunemine · Mineviku ja müütide poetiseerimine · Huvi folkloori, müüdi olemuse vastu · Vabadusliikumine · Rahvuskultuurid · Paganluse idealiseerimine 1 Kreeka kultuuri esiplaanile tõusmine. 4. Iseloomustage antiikkultuuri kajastamise viise ja võimalikke funktsioone filmis. Tooge näiteid. Vastus: 300, Meet the Spartans, Ulixes jt
(Aristotelese, Horatiuse ,,Luulekunstist") V ähem tähtsad Terentius, Euripides, Sophokles (Aischylos mitte) Varaseim teadaolev rahvuskeeles: 1471 Romantism (18.saj lõpp 19.saj) : · uus elutunnetus, emotsionaalsus, loomulikus, avatus, improvisatsioon, tungid, igatsused, fantaasiad, alateadvuslikud ja teadvustamata hingeseisundid. · Sümbolite tähtsus · Zanripiiride segunemine · Mineviku ja müütide poetiseerimine · Huvi folkloori, müüdi olemuse vastu · Vabadusliikumine · Rahvuskultuurid 2 · Paganluse idealiseerimine · Kreeka kultuuri esiplaanile tõusmine. 4. Iseloomustage antiikkultuuri kajastamise viise ja võimalikke funktsioone filmis. Tooge näiteid. Vastus: 300, Meet the Spartans, Ulixes jt
2012 a „Koju“ – vaadatakse kolme Tallinnas elava inimese elusid, kõik on oma eluga mingisse kriitilisse punkti jõudnud, elanud läbi erinevaid kaotusi, ahistab kättesaamatu eesmärk, abielu lahutus jne. Vormilt otsingulood, otsingu keskmes taas suhte narratiiv. Ühelt poolt romantiline, teisalt kriitiline, irooniline. 2014 a miniatuuride kogu „Tallinna kaart“ ja romaan „Ma olen elus“. Esimene jätkab ühte tema loomingus tuttavat suundumust – Tallinna poetiseerimine. Vaadeldakse, kuidas aeg mõjutab linna jne; mõtestab koha atmosfääri, linna narratiiv ehitatakse üles nii, et reastatakse erinevates paikades üle elatud meeleolud, mälestused. „Ma olen elus“ on kirjutatud vastuseks avalikkuses ringlevale nõudmisele suurest eepilisest romaanist.. vormilt perekonnaromaan, vaadeldakse 3 põlvkonna saatust, seda ühendab idee, et vereliini pidi kandub ’vaimne DNA’. Palju ka
Underi ja H.Visnapuu looming. Mõlemad paistavad silma jõuliste tundeväljendustega, mis erinevad Semperi hämaratest aimustest ja Adsoni leebest eluvaatlusest. "Siuru" tähtsus: · rühmituse tegevus andis uue hoo eesti uusromantilisele kirjandusele; · siurulased avasid uue ajajärgu eesti lüürikas nad tõid luulesse uue elutunnetuse, mida iseloomustab eelkõige avameelne, julge, paljudesse tundevarjundeisse kalduv trotslikult uhke armastuse poetiseerimine; · "Siuru" tegevusajal tõusis lüürika taas kirjanduse juhtivaks põhiliigiks; · "Siuru" tõi eesti kirjandusse uusi andekaid lüürikuid; · tõmbas üldsuse tähelepanu kirjandusele nii avalike kirjandusõhtute kui ka ilmunud teoste kaudu. "Siurul" polnud manifesti, küll aga võib võtta kokku nende tegevuse lööklausega CARPE DIEM!, mis on pärit Visnapuu kogust "Amores" (1917) Aeg kärsik on, aeg nelju a´ab; oo, heida endast kate, naine, tantsi!
tungid, igatsused, fantaasiad, Prantsusmaa alateadvuslikud ja teadvustamata Venemaa: Aleksandr Puskin, hingeseisundid Mihhail Sümbolite tähtsus Lermontov, Fjodor Tjuttsev Zanripiiride segunemine Prantsusmaa: François-René de Chateaubriand, Victor Hugo, ROMANTISM Alexandre Dumas, Stendhal Mineviku ja müütide poetiseerimine Eugène Delacroix, Ovidius sküütide Huvi folkloori, müüdi olemuse seas vastu Francisco de Goya, Vabadusliikumine Kronos oma last Rahvuskultuurid õgimas Paganluse idealiseerimine Kreeka kultuuri esiplaanile Parnaslased (Pariis, 19. saj) tõusmine Reaktsioon romantismi vastu (liigne
Stiililiselt on ,,Kärbes" mitmekesine teos. Objektiivse realistliku jutustuse kõrval esineb siin ka huumorit, lürismi, ja irooniat, mis rikastavad teose kunstilist poolt. Karakterid on kõvasti ilmekamad ja mitmekülgsemad kui varasemates linnaainelistes teostes. Miniatuurid ja kunstmuinasjutud koondas Tammsaare raamatusse ,,Poiss ja liblik" (1915) Tammsaare miniatuure iseloomustab köitev mõtterikkus , elu põhiväärtuste poetiseerimine ja viimistletud ning väljendusrikas stiil.Tammsaare teine loominguperiood polnud eriti viljakas. Palju takistas kirjutamist õppimine ning haigused ning välised tingimused tänu sõjale polnud ka eriti soodsad. Kuigi kirjaniku arengus on see periood väga oluline, kuna teise loominguperioodi aeg liikus ta üha enam ja järjekindlamalt psühholoogilise realismi suunas, mis saigi aluseks järgmise perioodi kunstilistele võitudele. Loomingulise kõrgperioodi aluseks olid A.H
A. Berman Tõlge kui võõra proovilepanek 1984. Mõiste kuulub Hölderlini uurinud Heideggerile. Igasugune tõlkimine on topeltkummastumine. Luule on kirjutatud kummalises keeles, hea tõlge toob selle kummalisuse välja ja rõhutab seda. Võõra proovilepanek on teksti kummalisuse vabastamine ja selle väljatoomine. Võõra proovilepanek ning sellest kõrvalekaldumine · Ratsionaliseerimine · Selgitamine · Laiendamine · Poetiseerimine · Kvalitatiivne vaesustamine · Kvantitatiivne vaesustamine, sünonüümide vähendamine · Rütmi lammutamine · Signifikatsiooni võrgu lammutamine, alltekstide kadu · Keelemudelite lammutamine, ajalise vastavuse ühildamine · Eksotismide ja fraseologismide silumine ja lammutamine · Koodide ja subkoodide suhete lammutamine A. Brisset Tõlge ja kultuuriline identsus. Igasugune tõlge on uue keele loomine. Tehniline tõlge. Tiitrid ja subtiitrid
Keskhariduse omandas Tartu I ja Paide keskkoolis; 1957-1962 õppis EPA kaugõppeteaduskonnas agronoomiat, kuid ei lõpetanud. 1971. aastast kutseline kirjanik; 1992-1993 Tartu Ülikooli vabade kunstide kutsutud professor; alates 1992 kirjastuse "Ilmamaa" asutaja ja esimees. Sarja ,,Eesti mõttelugu" peatoimetaja. Abielus kirjanik Katre Ligiga, kuus last. Loomingust Luulekogud "Maa lapsed" (1965) ja "Laulud tüdrukuga" (1967) on positiivsed - rahvalik stiil, maa- ja külaelu poetiseerimine. Kogudes "Avalikud laulud" (1970) ja "Lauluraamat ehk Mõõganeelaja ehk Kurbade kaitseks" (1972) varasem rõõmsameelus kadus. Sisse tuli kirjanikule iseloomulik isamaalisus ja mure eesti rahva saatuse pärast. ,,Lauluraamatus" ilmus luuletus ,,Keldrikakand", mida Nõukogude ajal peeti lasteluuletuseks. "Mõru ning mööduja" (1976) on samuti ühiskonnakriitiline ja sünge luulekogu. Valikkogu "Kodu-käija" (1978). Kogu "Punaste õhtute purpur" (1982) ei lubatud ajakirjanduses käsitleda
komplektsemaid kujusid (isa, kaupmees, kohtunik) Autor ei kujuta tegelikkust tõepärasena, vaid sellisena nagu ta seda näha soovib, palju on fantastilisi elemente. Pöördutakse oma rahva kauge mineviku juurde. Eksootilised rahvad (vabad, iseseivad ja sõjakad), mustlased, mägilased. Palju esineb groteski (liialdatakse välimuse puhul, palju on puuetega inimesi). Kangelane on üksik. Lõppevad traagiliselt. Looduse poetiseerimine (eksootika). Palju on niinimetatud juhuslikke kokkusattumisi. Prosper Mérimée "Carmen"... 13.2 Fr. Tuglase elu ja looming, ühe novelli analüüs 18861971 Friedebert Mihkelson sündis Tartumaal Ahja mõisas. Isa puusepp, hiljem aidamees. Majanduslik olukord suht hea. Hiljem siirduti Kanepi kihelkonda ja sealt Kirepi mõisa. 18971900 õppis Uderna ministeeriumikoolis. 1901 asuti
39 Avaldab läbi kunst kunsti pärast liikumise ja uusromantismi (sümbolism) mõju modernismi konservatiivsele lainele (Eliot, Arnold). Loosungid:1) Schlegel: Ainult see on kunstnik, kel oma religioon, oma o riginaalne lõpmatusekontseptsioon 2) fantaasial, poeetikal ja kujutlusel on universaalne metafüüsiline väärtus 3)filosoofia poetiseerimine ja poeesia filosofeerimine 4) Novalis: Mida luulelisem, seda tõesem, ehtsam 5) reaalsuse ja ideaalsuse piirid ühte elu on olemas vaid sedavõrd, kui teda luuletame Nimed: Hoffmann, Hugo, Swinburne, Rulke, Mallarme, Verlaine, Maeterlink, Gide, Poe, Brjussov SCHOPENHAUER: Maailm kui tahe ja kujutlus Lähtub Kantist, kellele maailm iseeneses tunnetamatu. Schopenhauerile see kujutlus, mida juhib tahe. Varem põhiküsimus, kuidas maailma tunnetada või universaalset teadmist saada
iseloomujuunele, tuleb kasutada komplektsemaid kujusid (isa, kaupmees, kohtunik) Autor ei kujuta tegelikkust tõepärasena, vaid sellisena nagu ta seda näha soovib, palju on fantastilisi elemente. Pöördutakse oma rahva kauge mineviku juurde. Eksootilised rahvad (vabad, iseseivad ja sõjakad), mustlased, mägilased. Palju esineb groteski (liialdatakse välimuse puhul, palju on puuetega inimesi). Kangelane on üksik. Lõppevad traagiliselt. Looduse poetiseerimine (eksootika). Palju on niinimetatud juhuslikke kokkusattumisi. P. Merimee 1803-1870 Sündinud Pariisis. Õppis juurat. On laialdaste teadmistega, tegelenud ka arheoloogiaga, ajakirjandusega. Esimesed näidendid kirjutas pseudonüümi all Clara Cazul. Kirjutas romaanid ,,Kolomba", ,,Carmen". Annab oma romaanides väga täpse kirelduse ravast. On tõlkinud ka teisi, peamiselt Venemaa, romantikuid. Merimee ,,Carmeni" analüüs
annaabi.ee 
