Rahmaninov (0)

VARDO RUMESSEN
SERGEI RAHMANINOVI (1. IV/20. III 1873 — 28. III 1943) MUUSIKA PILTLIKKUSEST
Etüüd-piltidest op 33 ja op 39
 
 
Kuidas sünnib helitöö? Kas kujuneb see helilooja peas pikema aja jooksul või on selle tekkimise põhjuseks hetkemeeleolu? Kuidas on see seotud helilooja mõtte- ja tundemaailmaga ja mil määral väljendab see helilooja enda iseloomu? Või on selle aluseks välised tegurid, mis avaldavad oma mõju heliloojale täiesti sõltumatult tema tahtest ja väljendusviisist. Loomingupsühholoogiliselt on tihtipeale väga raske anda neile küsimustele ühest vastust. Paljuräägitud inspiratsioon võib vahest küll anda algtõuke, kuid ei seleta tihti seda, kuidas ja milliste loomepiinadega mõni helitöö tegelikult sünnib. Tõenäoliselt erineb helitöö lõplik variant tihtipeale tunduvalt esialgu kavandatust.
Rahmaninovi muusikale on tihtipeale omane muusikaliste kujundite piltlikkus. Mitmed tema helitööd on otseselt mõjutatud kas looduspiltidest või kunstiteostest. Rahmaninov on ise öelnud, et “ Muusika loomise protsessis aitavad mind väga loetud raamatud või luuletused, samuti suurepärased maalid. Sageli püüan ma muusikas väljendada kindlat ideed või mingit sündmust, viitamata seejuures inspiratsiooni otsesele allikale“ (O. Sokolova. Sergei Rahmaninov. Moskva , 1983, lk 81). Nii on teada, et tema sümfooniline poeem “Surnute saar“ on inspireeritud Arnold Böcklini samanimelisest maalist, mida Rahmaninov nägi Dresdenis. Ka tema prelüüd h- moll op 32 nr 10 on tema enda sõnul saanud impulsi Böcklini maalist “ Kojutulek “ (Vestlusest pianist Benno Moissejevitšiga, O. Sokolova, Sergei Rahmaninov, Moskva, 1983 lk 91). Kuigi helilooja ei ole ise neid seoseid oma helitööde pealkirjades otseselt nimetanud, on ta sellistele seostele hiljem siiski viidanud. Seega võime rääkida teatud mõttes Rahmaninovi muusika programmilisusest, mida on aimata ka paljudes neis helitöödes, mille puhul ta ei ole hiljem mingeid konkreetseid seoseid maininud. Kõige selgemalt ilmneb Rahmaninovi muusika piltlikkus tema etüüd-piltides.
 
Sergei Rahmaninovi kaks tsüklit “Etüüd-pilte” op 33 ja op 39 moodustavad silmapaistva lehekülje mitte ainult Rahmaninovi enda loomingus, vaid kogu klaveriliteratuuri ajaloos. Esimene tsükkel op 33 on kirjutatud 1911. aasta augustis, teine, aastail 1916—1917 op 39. Mõlemad tsüklid on loodud ajal, kui helilooja isikupärane käekiri oli juba välja kujunenud, ning valminud oli enamik tema tuntumatest teostest.
Keskendunud heliloojana peamiselt klaveriloomingule läks Rahmaninov etüüdižanri tõlgendamisel täiesti omalaadset teed. Kui Chopini , Liszti jt etüüdides on esiplaanil mitmesugused tehnilised ülesanded ja faktuuriprobleemid, siis Rahmaninov lähtus etüüdide loomisel eelkõige mingist poeetilisest kujundist ja selle piltlikkusest.
Virtuooslikud klaverietüüdid kujunesid teatavasti kontserdipraktikas välja eelkõige XIX sajandi tuntud pianistide Kalkbrenneri, Moschelesi, Thalbergi jt loomingus. Need olid mõeldud esmajoones oma tehniliste võimete demonstreerimiseks ja osutusid küll efektseteks, kuid enamasti küllaltki pealiskaudseteks kontserdi lõpunumbriteks. Uue lehekülje etüüdižanri ajaloos avas Chopin , kelle etüüdide eesmärk oli ühe kindla faktuurielemendi poetiseerimine. Liszti etüüdides äratab seevastu tähelepanu žanri programmiline tõlgendus (näit “Mazeppa”, “Metsik jaht”, “Eroica” jt).
Rahmaninov, lähtudes küll oma etüüdide loomisel nii Chopini kui ka Liszti traditsioonidest, lõi  täiesti isikupärase klaveristiili ja püstitas endale sellised ülesanded, mis olid enne teda tundmatud. Rahmaninovi etüüdide lähtealuseks olid mitmesugused kujundlikud seosed, mille tõttu ta ei nimetanud neid mitte etüüdideks, vaid etüüd-piltideks. Seejuures keskendus ta rohkem sellele elamusele, mida temas tekitas üks või teine kujund, mitte mingi konkreetse looduspildi maalimisele.
Isegi kui teose inspiratsiooniallikaks on olnud mõni kunstiteos, olustikupilt, muinasjutu süžee vms, transformeerub see enamasti teatud hingeseisundi mõjul omaette kujundiks, osutudes seega palju laiemaks ja üldistatumaks kui selle lähtealus. See oli vahest ka põhjus, miks helilooja loobus oma kavatsusest anda etüüd-piltidele programmilised pealkirjad , kuna need oleksid osutunud liiga piiratuiks ega oleks suutnud haarata kogu väljenduseskaalat. On teada, et peaaegu kõikide nende palade aluseks oli heliloojal mingi kindel programm, mida ta aga ei soovinud avaldada. Mõningaid neist on Rahmaninov siiski avaldanud itaalia helilooja Ottorino Respighile, kes Sergei Kussewitzky palvel orkestreeris 1930. aastal mõned etüüd-pildid.
Rahmaninovi etüüd-pildid on mõneti sarnased tema prelüüdidega. Kui püüda täpsemalt määratleda nendevahelisi žanrilisi erinevusi, siis peab ütlema, et oma eesmärgilt ning muusikaliselt kujundlikkuselt on need küllaltki lähedased — paljud neist võiksid pigem kuuluda prelüüdide hulka ja vastupidi — mitmed prelüüdid on oma mängutehnilise eesmärgi poolest võrreldavad pigem etüüd-piltidega. Kuna aga etüüd-pildid on loodud  hiljem, annab neis tunda Rahmaninovi hilisemale loominguperioodile omane suurenenud dramaatilisus, traagilisus, kohatine süngus ja tihtipeale eleegiliselt nukker alatoon . Eriti iseloomulik on see tema teisele tsüklile op 39, mis on loodud viimase teosena vahetult enne lahkumist Venemaalt 1917. aastal.
Nagu mitmete Rahmaninovi teoste puhul tuleb ka etüüd-piltides esile tõsta nende rahvuslikkust. Rahmaninov on oma loomingus alati toonitanud vene rahvuslikku iseloomu. Seetõttu on tema etüüd-piltidel kahtlemata väljapaistev koht vene muusika iseloomulike näidetena.
Kuid Rahmaninovi etüüd-pildid ei kuulu ainuüksi vene muusika parimate näidete hulka, vaid neil on kindel koht ka maailma klaveriliteratuuri kõige nõudlikumate ja kõige raskemate helitööde seas. Nad meenutavad sageli freskosid, paeludes oma hingestatuse, isikupärase meloodilisuse ning muusikalise kujundlikkusega. Erilise tähenduse annab neile aga nende ülim pianistlikkus, millel on omaette väärtus. Kuna Rahmaninov oli ise suurepärane pianist ning oma klaveriteoste ületamatu interpreet , siis tuleb tunnistada, et vähestel pianistidel on õnnestunud esitada neid sellisel kunstilisel tasemel, mis oleks võrreldav autori ettekandega, sellisel, kus peale tehnilise meisterlikkuse avalduks ka muusika sügavam läbitunnetamine ning stiilitaju. Vaatamata erakordsele populaarsusele, on Rahmaninovi muusika eripära sügavam mõistmine ja tunnetamine küllaltki harva esinev nähtus.
 
“Etüüd-pildid” op 33 on loodud 1911. aasta suvel Rahmaninovi mõisas Ivanovkas, mis oli talle kõige südamelähedasem paik ja kuhu ta alati igatses tagasi tulla. Selle tsükli puhul tekitab hämmastust loomise kiirus — kõik need palad on valminud enamasti ühe päevaga.
Sellele aitas kindlasti kaasa Ivanovka loodus, rahulik ümbrus, kus helilooja võis segamatult klaverit harjutada ja keskenduda oma loomingulisele tööle. Rahmaninovi jaoks olid siin alati olemas kõik vajalikud tingimused ja teda ümbritsesid talle lähedased inimesed, kes armastasid teda ja suhtusid tema loomingulisse töösse alati suure tähelepanuga.
Kõigi op 33 6 etüüd-pildi käsikirjal on märgitud täpne loomise kuupäev. Tegelikult kirjutas Rahmaninov esialgu üheksast palast koosneva tsükli, millest ta hiljem aga kõrvaldas kolm — nr-d 3, 4 ja 5. Neist viimase a-moll töötas helilooja hiljem ümber ning lisas selle tsüklisse op 39 — nr 6 a-moll. Selle käsikirjal on märkus “8. septembril 1911. Ivanovka. Parandatud 27. septembril 1916. Moskva”. Ülejäänud kaks avaldati trükist alles pärast Rahmaninovi surma.
 
http://kanalnull.pri.ee/?p=319
http://www.ags.uci.edu/~bosqueez/biblio.html inglise keelne inf sergei kohta
http://www.weber.ee/wraadiokava.php?kanal=21&aeg=1157749200
http://www.temuki.ee/arhiiv/2003/04/03apr_m04.ht m
http://www.temuki.ee/arhiiv/arhiiv_vana/Muusika/0102.ht m