olen siin linnas tagasi." (184) 22.märtsil 1997 ilmus ,,Piiririigi" saksakeelne tõlge ja seoses sellega tegi Tõnu Õnnepalu Leipzigi raamatumessil ettekande, milles kõneles ,,Piiririigi" käsitlustest välismaal ja sellest, mida ta üldse mõistab sõna "piiririik" all. 27.03.97 ilmunud Eesti Ekspressi vahendusel saab teada, millest ta rääkis. Siinkohal katkend sellest: ,,Mu romaani saksakeelne pealkiri on mõnes mõttes isegi täpsemini osutav kui eestikeelne. Eesti keeles on see Piiririik, saksa keeles Piiririigis. Tõesti, Piiririik pole mitte see Läänemere-äärne igavesti käest kätte käinud provints, see Ida-Euroopa võrdkuju, kust romaani minategelane väidab end olevat tulnud. Ta ei jutusta Piiririigist, kust ta tuleb, vaid piiririigist, kus ta on, igal pool ja alati. Olgu mälestustes, unistustes, kuritegudes või valedes; olgu Tallinnas, Bosnia-Hertsegoviinas, Pariisis, Amsterdamis või Strasbourg`is. Aga mitte ainult tema
Arvustus raamatust „Piiririik“ Teose nimi mida lugesin oli „Piiririik“, autoriks Emil Tode, õige nimega Tõnu Õnnepalu. Teose žanriks on romaan. Teos oli minu jaoks üsna mõttetu sisuga. Raamatu lõppu jõudes ei saanud ma ikka aru kas peategela on mees või naine, nii palju kui mina aru sain siis oli ta homoseksuaal. Kohvikus astus ligi mees ja siis peategelane ütles, et tahaks teda suudelda, ehk siis ta kas oli naine või homoseksuaal. Riietuse järgi mis raamatus välja tuli võiks õelda, et tegemist on siiski mehega aga endiselt tahtis ta kanda leekivpunast parukat ja mingisuguseid sametist pükse mis viitaksid naisele. Minule väga mingisugused rändamisega seotud raamatud huvi ei paku, jättis üsna külmaks. Teose autoriks nagu eelpool mainitud on kirjanikunimega Emil Tode. Tema õige nimi on Tõnu Õnnepalu. Sündinud 13.09.1962 Tallinnas. Ta õppis Tartu Ülikooli bioloogia osakonnas ja on töötanud õpetajana. 1989. aastal töötas
1. Ilukirjanduse olemus Kirjanduse jaotus üldiselt Ajakirjandus ehk Ilukirjandu Tarbeteksti Graafilised Elektroonilised Teaduskirjandus publitsistika s d tekstid tekstid Artikkel Artikkel Eepika Õpik Skeem Arvuti Uurimustöö Intervjuu Lüürika Teatmeteos Diagramm Mobiiltelefon Referaat Reportaaz Dramaatika Eeskiri Joonised Teletekst Diplomitöö Kiri Lüro-eepika Käskkiri Graafik Reklaam Essee Koomiks Seadustik Kaardid Pilapilt ehk karikatuur Reklaam Gloobus
Loov on andnud pilte Eesti loodusest, täpsemalt oma kodukoha maastikest. Vahetu keskkonda süvenemise tõttu pole Liivi maastikupildid loodusmotiividele kuivaks loeteluks jäänud: kirjanik tunnetab looduse elurütmi ning aastaaegade iseloomulikku ilu ja luuletused räägivad sügava tundeeluga inimese kiindumust loodusesse ja looduse äratavast mõjust inimestele. Looduspildid ilustamata, kirjeldab lihtsalt ilu, moriivikordused, toob siis ka inimtundeid, need tihedalt omavahel seotud. Kokkuvõte: igatsus, üksindus, kurbus. Toob paralleelselt sisse kodumaa. Suvest kirjutab kõige vähem, aga kõige rõõmsamalt. Kevad on kõige elujaotavam. Juhan Liiv (18641913) sündis Alatskivil, õppis Naelavere külakoolis, Kodavere kihelkonnakoolis ning hiljem Treffneri gümnaasiumis. Töötas ajakirjanikuna "Virulase", "Sakala" ja "Oleviku" toimetuses (18851892). 1894 haigestus parandamatult ning elas kodukandis vanemate, sugulaste ja sõprade hoolel.
KIRJANDUSE LÕPUEKSAM KLAARIKA LAUR Pilet 1 1. Kirjanduse põhiliigid eepika, lüürika, dramaatika ILUKIRJANDUSE PÕHILIIGID Kultuuri varasemas arengujärgus eksisteerinud suulise rahvaluule asemele tuli kirjaoskuse levides ilukirjandus - kirjalik looming. Ilukirjanduse vastena kasutatakse eesti keeles ka terminit belletristika.Ilukirjanduse kolm põhiliiki on lüürika, eepika ja draama. Lüürika (kreeka lyra - keelpill, mille saatel kanti ette laule-luuletusi) peegeldab elu inimese elamuste, mõtete, tunnete kaudu, tema sisemaailma kaudu. Lüürika iseloomulikuks jooneks on värsivorm. Lüürika liigid: · ood - pidulik luuletus mingi sündmuse või ajaloolise isiku auks · eleegia - nukrasisuline luuletus · pastoraal ehk karjaselaul · epigramm - satiiriline luuletus Lüroeepiliste teoste puhul on lüüriline ja eepiline (ehk jutustav element) läbi põimunud, need teosed on
PS KIRJANDUSE LÕPUEKSAM kevad 2017 Pilet 1 1. KIRJANDUSE PÕHILIIGID- EEPIKA, LÜÜRIKA, DRAMAATIKA LÜÜRIKA: (kreeka lyra- keelpill, mille saatel kanti ette laule-luuletusi) peegeldab elu inimese elamuste, mõtete, tunnete kaudu, tema sisemaailma kaudu. Lüürika iseloomulikuks jooneks on värsivorm. Värss=luulerida, stroof=salm. Lüürika liigid: ood - pidulik luuletus mingi sündmuse või ajaloolise isiku auks eleegia - nukrasisuline luuletus; pastoraal ehk karjaselaul epigramm - satiiriline luuletus sonett - Lüroeepiliste teoste puhul on lüüriline ja eepiline (ehk jutustav element) läbi põimunud, need teosed on ka pikemad, kui tavalised luuletused. Siia kuuluvad poeemid ja valmid EEPIKA: (kreeka sõnast epos - sõna, jutustus, laul) on jutustav kirjanduse põhiliik. Zanrid on järgmised: antiikeeposed, kangelaslaulud romaan - eepilise kirjanduse suurvorm , palju tegelasi, laiaulituslik sündmustik. Romaanil on erinevaid alaliike: ajalooline (Kross), ps
1. Ilukirjanduse olemus, tähtsus ja seosed teiste kunstiliikidega Ilukirjandusliku teksti kaks tavapärast esitusviisi on seotud ja sidumata kõne. Seotud kõnet nimetatakse poeesiaks ehk luuleks, sidumata kõne proosaks. Poeesia keel on rütmistatud, proosa keel on lähedane kõnekeelele. Igal kirjandusteosel on kindel teema nähtuste ring, mida teoses käsitletakse. Teema valikul peab kirjanik arvestama lugejatega. Ühelt poolt peaks kirjandusteos olema huvitav ja aktuaalne, teiselt poolt sisaldama ka üle aegade ulatuvaid mõtteid. Kirjanduses on välja kujunenud rida traditsioonilisi teemasid, mis käsitlevad inimese ja eluga seotud keskseid nähtusi, nagu armastus, võitlus, sõprus, töö, kodumaa, loodus, ühiskond jt. Pikemates teostes käsitletakse enamasti mitut teemat, mis jagunevad pea- ja kõrvalteemadeks. Kõrvalteemasid arendatakse lühemalt ning nende ülesanne on peateemat toetada. Teema käsitlemiseks vajab kirjanik toormaterjali
I. Esimest korda elus Indrek tundis end tõesti üksikuna, mahajäetuna ja nagu maailmast eraldatuna, niipea kui vagunirattad hakkasid põrisema, tagudes mingisugust tundmatut takti. Kogu minevik tõmbus millegi pärast Vargamäele kägarasse kokku ja muutus nagu unenäoks, muinasjutuks, peaaegu olematuks. Mis olnud, tundus kõik tähtsusetuna; mis tulemas, nii tähtsana ja suurena, et tal puudus alles peaaegu igasugune sisu. Ta oli endalegi võõras selles võõras ümbruses. Võhivõõrad inimesed kiilusid ta vaguninurka. Ainuke lohutus, et võis aknast välja vahtida, kus vilksatasid mööda valgete kannudega traate kandvad postid lagedal või poolraagus põõsaste vahel, niidud aedadest piiratud heinakuhjadega, metsad, sood, rabad, viljarõukudega tipitud põllud. Siin-seal kirju kari, tule ääres seisev karjapoiss ja koer, kes sibas põriseva rongiga kaasa, kadudes mahalangevasse vedurisuitsu. Aga need tuttavadki asjad jätsid külmaks ja ei äratanud huvi. Valitses mingisugune h
Kõik kommentaarid