esimene kõrgem õppeasutus Eestis. Eestlastest üliõpilasi sellel ajal veel ei olnud, õppuriteks olid sakslased ja rootslased, vähemal määral ka soomlased. Juba 1641. aastast pärinevad ka esimesed kindlad teated esimese eestikeelse aabitsa väljaandmise kohta. Forselius tegi ettepaneku kasutada eesti keele kirjutamisel soome keele eeskujul foneetilist kirjaviisi, kuid see lükati vanameelsete pastorite poolt tagasi. Kirjaviisi üle vaieldi ka piiblikonverentsidel 1686. ja 1687. aastal, kuid üksmeelele ei jõutud ka seekord. Rootsi ajal ei ilmunud piibel eesti keeles tervikuna, kuna kirjaviisi osas ei suudetud kokkuleppele jõuda. 1686. aastal anti siiski välja lõunaeestikeelne Uus Testament, mille tõlkisid ja toimetasid Kambja pastor Andreas Virginius ja tema poeg Adrian. See oli esimene läbinisti eestikeelne raamat. Samal ajal hakati eesti keelde tõlkima kirikulaule ja alguse sai ka eestikeelne juhuluule.
Samuti keelati talupoegade edasi õppimist ülikoolis, sest talupoeg ei tohtinud olla targem kui mõisnik. Kuningas Karl sai vanemaks ja avastas tühja riigikassa ning alustas reduktsiooni (1680), mis tähendas mõisate taasriigistamist, loodi vakuraamatud, kuhu pandi kirja kõik talupoegade kohustused. Neil oli õigus kaevata mõisnike peale, kuni kuningani välja. Forselius tegutses läbi seminaride jõudsalt õpetades tulevasi koolmeistreid. Piiblikonverentsidel vaieldi kirjaviisi üle. Ilmus Forseliuse esimene eestikeelne aabits; ja lõunaeestikeelne (Vastne) Uus Testament. Koolmeistreid oli nüüd piisavalt ja 1687. Aasta otsusega algas laialdane talurahvakoolide asutamine. Mõisnike kohustuseks oli ehitada koolimaja ja seda ning koolmeistrit ülal pidada, kool asus rehetoas, kus oli pime ja külm, lapsed istusid ja laudu oli väga vähe, kuna enamasti istuti ning vähestes koolides kirjutati. Õpilasi oli nii noori, kui ka vanu, enamasti noored
juba noores eas elavalt rahvakeelt tundma. Ta jõudis kindlale otsusele, et senist kirjaviisi tuleb parandada ja kirjandus rahvale arusaadavaks teha. Selleks kirjutas ta eestikeelse aabitsaraamatu, mis kirikuõpetajate keskel suurt poolehoidu leidis. Forselius tegi ettepaneku kasutada eesti keele kirjutamisel soome keele eeskujul foneetilist kirjaviisi, kuid see lükati vanameelsete pastorite poolt tagasi. Kirjaviisi üle vaieldi ka piiblikonverentsidel 1686. ja 1687. aastal, kuid üksmeelele ei jõutud ka seekord. 1693. aastal avaldas Johan Hornung ladinakeelse eesti keele grammatika, pannes mõlemalt koolkonnalt laenates kirja põhjaeesti õigekirjareeglid. Need reeglid, mida me tunneme niinimetatult vana kirjaviisi nime all, kehtisid 19. sajandi keskpaigani. Rootsi ajal ei ilmunud piibel eesti keeles tervikuna, kuna kirjaviisi osas ei suudetud kokkuleppele jõuda. 1686. aastal anti siiski välja
Oli küll vastuseisu, kuid peagi olid koolid olemas enamikes kihelkondades. Kooli kõrval omas olulist osa koduõpetus, kooli võeti eeskätt neid, keda kodus ei suudetud lugema õpetada. 1637 koostas Tallinna toomkiriku õpetaja Heinrich Stahl esimese eesti keele grammatika. Stahli grammatika oli saksa keelele kohandatud st. palju võõrtähti, Forselius pakkus välja, et võiks kasutada soome keele tüüpi foneetilist kirjaviisi, idee ei leidnud toetust.Kirjaviisi üle vaieldi piiblikonverentsidel, 1686 ja 1687, kokkuleppele ei suudetud jõuda. 1693 avaldas Johan Hornung ladinakeelse eesti keel grammatika, pannes kirja põhjaeesti õigekirja reeglid. Neid reegleid tunneme vana kirjaviisi nime all, kehtisid kuni XIX sajandi keskpaigani. Suutmatus kirjaviisi kokku leppida on ka põhjus, miks rootsi Piibel tervikuna eesti keeles ei ilmunud. Siiski anti välja 1686 lõunaeestikeelne Uus Testament, tõlkijateks Andreas Virginius ja tema poeg Adrian
oli tegeldud ligi 100 aastat piibli tõlkimisega, § suurem osa uuest testamendist põhjaeesti keelde tõlgitud, § olemas lõunaeestikeelne vana testamendi tõlge, 1680 suur pööre: Bengt Gottfried Forseliuse (1660 1688) § ettepanek - rahvahariduse arendamise ja rahvakoolide arendamiseks kergem kirjaviis, vana kirjaviis ehk Forseliuse kirjaviis kasutas oma aabitsas (1685 pole säilinud), põhjustas keelevaidlusi piiblikonverentsidel (1686, 1687), süsteemsuse ja lihtsuse pärast võeti kasutusele nii põhja- kui lõunaeestikeelsetes usutekstides, lähtus täishäälikute pikkuse märkimisest (eeskujuks saksa ja rootsi kirjaviis, mistõttu ei erista veel piisavalt kaashäälikute pikkust). Vana kirjaviis 1. Võõrtähtede c, f, q, ß, x, y, z kasutuse vähendamine, 2
rahvakeelt tundma. Ta jôudis kindlale otsusele, et senist kirjaviisi tuleb parandada ja kirjandus rahvale arusaadavaks teha. Selleks kirjutas ta eestikeelse aabitsaraamatu, mis kirikuôpetajate keskel suurt poolehoidu leidis. Forselius tegi ettepaneku kasutada eesti keele kirjutamisel soome keele eeskujul foneetilist kirjaviisi, kuid see lükati vanameelsete pastorite poolt tagasi. Kirjaviisi üle vaieldi ka piiblikonverentsidel 1686. ja 1687. aastal, kuid üksmeelele ei jõutud ka seekord. 1693. aastal avaldas Johan Hornung ladinakeelse eesti keele grammatika, pannes mõlemalt koolkonnalt laenates kirja põhjaeesti õigekirjareeglid. Need reeglid, mida me tunneme niinimetatult vana kirjaviisi nime all, kehtisid 19. sajandi keskpaigani. Rootsi ajal ei ilmunud piibel eesti keeles tervikuna, kuna kirjaviisi osas ei suudetud kokkuleppele jõuda. 1686. aastal anti siiski välja lõunaeestikeelne Uus Testament, mille
peavad mõisnikud laskma ehitada koolis ja maksma sealsele koolmeistrile palka. Koolide kõrval omas lugemisoskuse omandamisel olulist osa ka koduõpetus. Eestikeelne kirjasõna. Rahvahariduse edendamise kõrval omas luteri kiriku jaoks olulist tähtsust piibli tõlkimine rahvuskeelde. Selle käigus toimus uute sõnade tuletamine ja loomine. Alles 1637. Aastal koostas Tallinna toomkiriku õpetaja Heinrich Stahl esimese eesti keele grammatika. Kirjaviisi üle vaieldi nn piiblikonverentsidel. Selle vaidluse alusel avaldas Johan Hornung 1693 aastal ladinakeelse eesti keele grammatika. Konsensuse puudumise tõttu anti välja ainult lõunaeestikeelne Uus Testament, mille tõlkisid Andreas Virginius ja tema poeg Adrian. Rootsi aja trükised olid peamiselt vaimuliku sisuga. Sai alguse ilmalik eestikeelne luule. Rootsi aja lõppu jääb ka Eesti ajakirjanduse areng. Gümnaasiumid ja Tartu ülikool. Liivimaa haridusolude korraldamisel etendas suurt osa Johan Skytte
Koolmeistrite seminar lõpetas tegevuse. Eestikeelne kirjasõna Olulist tähtsust omas piibli tõlkimine rahvuskeelde. Piibli tõlkimine eeldas väga head eesti keele oskust. Raskusi tekitas eesti keele jagamine põhjaeesti ja lõunaeesti keeleks. 1637. aastal koostas Heinrich Stahl esimese eesti keele grammatika, mis oli veel saksa keele reeglistikuga. Forselius tegi ettepaneku kasutada foneetilist kirjaviisi, kuid see ei leidnud toetamist. 1686. aastal vaieldi kirjaviisi üle piiblikonverentsidel, kuid üksmeelele ei jõutud. 1693. aastal avaldas Johan Hornung ladinakeelse eesti keele grammatika, kus olid põhjaeesti õigekirja reeglid. 1686. aastal anti välja ka lõunaeestikeelne Uus Testament, mille tõlkis Andreas Virginius. Tartu ülikool Poola aegne hoogne koolielu sundis ka Rootsi võime pingutama. Johan Skytte eestvõttel loodi 1630. aastal Tartus nn. Akadeemiline gümnaasium. Aasta hiljem esitas Skytte kuningale palve muuta
Rahvahariduse korraldamine oli luteri usu tähtsaks osaks, sest luterlased olid veendunud, et inimene saab õndsaks tänu usule eesmärk iga pärisorjast talupoeg õpetada Piiblit lugema. Eesti kirjakeelele panid aluse Rootsi aja luterlikud pastorid, sest luterluses nõuti, et iga inimene peab oma emakeeles oskama jumalasõna lugeda. 17.-18. sajandil oli kasutusel nii põhjaeesti kui lõunaeesti kirjakeelkirjaviisi üle vaieldi Piiblikonverentsidel, suur osa pastoreid toetas saksapärast kirjaviisi. Kirjasõna 17. sajandil Kirjasõna 18. sajandil Põhiline osa grammatikareeglistikel 18. sajandi teisest poolest kasvas ilmalike trükiste osatähtsuspopulaarsed nõuanderaamatud ja rahvajutud, kõige rohkem loeti rahvakalendreid
Koolide kõrval oli tähtis osa ka koduõpetusel. Rootsi aja lõpuks oli eestlaste haridustase märkimisväärselt kõrge. Eestikeelne kirjasõna. Oluline tähtsus oli piibli tõlkimisel rahvuskeelde. See nõudis tõlkijatelt eesti keele valdamist, kuid ka paljude uute sõnade tuletamist ja loomist. Esimesed trükised olid suvalise kirjapildiga. 1637 koostas toomkiriku õpetaja Heinrich Stahl esimese eesti keele grammatika. Ta kasutas ohtralt võõrtähti. Kirjaviisi üle vaieldi piiblikonverentsidel. 1693 avaldas Johan Hornung ladinakeelse eesti keele grammatika. Suutmatus kirjaviisi üle kokkuleppele jõuda oli peamine põhjus, miks piibel tervikuna Rootsi ajal eesti keeles ei ilmunud. 1686 suutis Kambja pastor Andreas Virginius ja tema poeg Adrian välja anda lõunaeestikeelse Uue Testamendi. Rootsi aja trükised olid valdavalt vaimuliku sisuga. Trükiti eestikeelseid kirikulaule. Vaimulike lauludega sai alguse ka ilmalik eestikeelne luule. Tuntuim eestikeelse
Koolide kõrval oli tähtis osa ka koduõpetusel. Rootsi aja lõpuks oli eestlaste haridustase märkimisväärselt kõrge. Eestikeelne kirjasõna. Oluline tähtsus oli piibli tõlkimisel rahvuskeelde. See nõudis tõlkijatelt eesti keele valdamist, kuid ka paljude uute sõnade tuletamist ja loomist. Esimesed trükised olid suvalise kirjapildiga. 1637 koostas toomkiriku õpetaja Heinrich Stahl esimese eesti keele grammatika. Ta kasutas ohtralt võõrtähti. Kirjaviisi üle vaieldi piiblikonverentsidel. 1693 avaldas Johan Hornung ladinakeelse eesti keele grammatika. Suutmatus kirjaviisi üle kokkuleppele jõuda oli peamine põhjus, miks piibel tervikuna Rootsi ajal eesti keeles ei ilmunud. 1686 suutis Kambja pastor Andreas Virginius ja tema poeg Adrian välja anda lõunaeestikeelse Uue Testamendi. Rootsi aja trükised olid valdavalt vaimuliku sisuga. Trükiti eestikeelseid kirikulaule. Vaimulike lauludega sai alguse ka ilmalik eestikeelne luule. Tuntuim eestikeelse
Eestija Liivimaal oli kirikuvalitsus e. konsistoorium. Luteri usk muutus valitsevaks usuks. ·Rahvaharidus peeti vajalikuks kirjaoskuse levitamist. Peamiseks ülesandeks sai koolmeistrite väljaõpetamine. 1684 asutati seminar, mille õpetajaks oli Forselius. 1687 otsustati, et igas kihelkonnas peab olema kool, oluline osa oli ka koduõpetusel. Taheti ka piiblit tõlkida rahvuskeelde. 1637 H. Stahli eesti keele grammatika (saksa reeglistik). Kirjaviisi üle vaieldi piiblikonverentsidel. 1693. J. Hornungi ladinakeelse eesti grammatika. 1686. anti välja lõunaeestikeelne Vastne Testament Adreas ja Adrian Virginiuse poolt. Eesti keel muutus laialdasemalt kasutatavaks. Eesti ajakirjanduse algus. ·Gümnaasiumid ja Tartu ülikool 1630 loodi J Skytte eesvedamisel Tartusse Akadeemiline Gümnaasium, mis muudeti 1632 TÜ'ks. Õppetöö põhilisteks vormideks olid loengud ja dispuudid. 1631 avati Tallinnas gümnaasium.
süntaks. Normikeelt kasutatakse peamiselt kirjas ja avalikus suhtluses.John Joseph on öelnud, et normitud keel pole kellegi emakeel. M.Stubbs on öelnud, et normikeel on kindla sotsiaalse kihi emakeel: haritud kesklassi oma. Normikeelel 3 seisundit: tunnusteta, ametlik keel, riigikeel. keelearendus/keelekorraldus normikeel tuleb luua keelearenduse abil. Praktiline keelearendus algas 16-17 saj kui loodi keeleakadeemiad, eestis hakati rääkima sellest 17. saj piiblikonverentsidel. Tauli ,,Keelekorralduse alused" 1968 avaldatud. Keelearendus püüab lahendada rahvuskeele probleeme ning selle kaudu püütakse juhtida , muuta või säilitada keelelist normi ja keele staatust. Teine keelekorralduse aspekt on keelereform , mille eesmärk muuta nr tähestikku, kirjaviisi, grammatikat jne. 19-20 saj väga palju keelereforme. Status planning ja corpus planning ( Heitz Kloss) - CP ehk eesti keelekorraldus . Tegevused,
lõpetas tegevuse. Õpetust said seminaridelt ligi 200 õpilast ja õpetajana tööle hakkas neist 50 rahvakoolides. 4. Eesti keelne kirjasõna ● 1675 hakkas ilmuma nädalaleht “Ordinari Freytags Post-Zeitung” ● 1686. kirjutas Forselius aabitsa. ● 1686 anti välja lõunaeestikeelne Uus Testament- esimene läbinisti e.k. raamat (tõlkisid Andreas ja Adrian Virginius) ● 1686 ja 1687 toimunud piiblikonverentsidel vaieldi selle üle, millist kirjaviisi kasutusele võtta. Rootsi ajal ei ilmunud piibel eesti keeles tervikuna, kuna kirjaviisi osas ei jõutud kokkuleppeni. ● 1693 avaldas Johan Hornung ladinakeelse eesti keele grammatika. ● 1739 tõlgiti Piibel Põhja-Eesti keelde Ajaloo arvestuse 4.teema: Balti erikord 1) Balti erikorra kehtestamise põhjused
1687 otsustas Liivi maapäev, et mõisnikud peavad ehitama igasse kihelkonda kooli ja maksma sealsele koolmeistrile. Rootsi aja lõpuks oli lugemisoskus eestlaste hulgas märkimisväärselt kõrge. Luteri usu leviku jaoks oli oluline Piibli tõlkimine emakeeltesse. Aastal 1637 koostas Heirich Stahl esimese eesti keele grammatika, mis küll seisnes eesti keele kohandamises saksa reeglistikuga, kasutades ohtralt võõrtähti. Kirjaviisi üle vaieldi nn piiblikonverentsidel. Suutmatus kokku leppida oli ka põhjus, miks eestikeelne piibel rootsi ajal ei ilmunudki. 1686 aga andsid pastor Virginius ja tema poeg välja lõunaeestikeelse Uue Testamendi. VENE AEG Põhjasõda Poola, Taani ja Venemaa olid vastu Rootsi võimule Läänemeremaadel. Juhuse rünnakuks andis Rootsi nõrgenemine: näljahäda oli tabanud riigi olulisi osi, ning 1697 suri Karl XI. Uus kuningas Karl XII oli kõigest 15-aastane ja kogenematu. 1700 aasta sügisel koondusid Vene väed Narva alla
Ta jôudis kindlale otsusele, et senist kirjaviisi tuleb parandada ja kirjandus rahvale arusaadavaks teha. Selleks kirjutas ta eestikeelse aabitsaraamatu, mis kirikuôpetajate keskel suurt poolehoidu leidis. Forselius tegi ettepaneku kasutada eesti keele kirjutamisel soome keele eeskujul foneetilist kirjaviisi, kuid see lükati vanameelsete pastorite poolt tagasi. Kirjaviisi üle 11 vaieldi ka piiblikonverentsidel 1686. ja 1687. aastal, kuid üksmeelele ei jõutud ka seekord. 1693. aastal avaldas Johan Hornung ladinakeelse eesti keele grammatika, pannes mõlemalt koolkonnalt laenates kirja põhjaeesti õigekirjareeglid. Need reeglid, mida me tunneme niinimetatult vana kirjaviisi nime all, kehtisid 19. sajandi keskpaigani. Rootsi ajal ei ilmunud piibel eesti keeles tervikuna, kuna kirjaviisi osas ei suudetud kokkuleppele jõuda. 1686. aastal anti siiski välja lõunaeestikeelne Uus Testament,
Ta jôudis kindlale otsusele, et senist kirjaviisi tuleb parandada ja kirjandus rahvale arusaadavaks teha. Selleks kirjutas ta eestikeelse aabitsaraamatu, mis kirikuôpetajate keskel suurt poolehoidu leidis. Forselius tegi ettepaneku kasutada eesti keele kirjutamisel soome keele eeskujul foneetilist kirjaviisi, kuid see lükati vanameelsete pastorite poolt tagasi. Kirjaviisi üle vaieldi ka piiblikonverentsidel 1686. ja 1687. aastal, kuid üksmeelele ei jõutud ka seekord. 1693. aastal avaldas Johan Hornung ladinakeelse eesti keele grammatika, pannes mõlemalt koolkonnalt laenates kirja põhjaeesti õigekirjareeglid. Need reeglid, mida me tunneme niinimetatult vana kirjaviisi nime all, kehtisid 19. sajandi keskpaigani. Rootsi ajal ei ilmunud piibel eesti keeles tervikuna, kuna kirjaviisi osas ei suudetud kokkuleppele jõuda. 1686. aastal anti siiski
mõistis hästi eesti keelt, sest piibli tekst oli kujunditerohke ja selle tõlkimisel tuli mõelda ka uusi sõnu. Kõik see nõudis ka kirjakeele normeerimist. Raskuseks oli eesti keele jagamine põhjaeesti ja lõunaeesti kirjakeeleks. 1637. aastal koostas Heinrich Stahl esimese eesti keele grammatika, mille sisu seisnes eesti keele kohandamises saksa keele reeglistikuga. Kuigi see oli siiski üsna kaugel rahvakeelest, kasutati seda veel aastakümneid. Kirjaviisi üle vaieldi nn piiblikonverentsidel, kuid üksmeelele ei jõutud. Selle vaidluse alusel avaldas Johan Hornung 1693. aastal ladinakeelse eesti keele grammatika, pannes kirja põhjaeesti õigekirja reeglid, mida teame kui vana kirjaviisi. Suutmatus kirjaviisis kokkuleppele jõuda, on põhjuseks miks piibel Rootsi ajal ei ilmunud täies mahus eesti keelsena. 1686. aastal jõuti välja anda lõunaeestikeelne Uus Testament, mille autoriteks olid Andreas Virginius ja poeg Adrian. See oli esimene läbilõhki eesti keelne raamat.
Koolide kõrval oli tähtis osa ka koduõpetusel. Rootsi aja lõpuks oli eestlaste haridustase märkimisväärselt kõrge. [ Oluline tähtsus oli piibli tõlkimisel rahvuskeelde. See nõudis tõlkijatelt eesti keele valdamist, kuid ka paljude uute sõnade tuletamist ja loomist. Esimesed trükised olid suvalise kirjapildiga. 1637 koostas toomkiriku õpetaja Heinrich Stahl esimese eesti keele grammatika. Ta kasutas ohtralt võõrtähti. Kirjaviisi üle vaieldi piiblikonverentsidel. 1693 avaldas Johan Hornung ladinakeelse eesti keele grammatika. Suutmatus kirjaviisi üle kokkuleppele jõuda oli peamine põhjus, miks piibel tervikuna Rootsi ajal eesti keeles ei ilmunud. 1686 suutis Kambja pastor Andreas Virginius ja tema poeg Adrian välja anda lõunaeestikeelse Uue Testamendi. Rootsi aja trükised olid valdavalt vaimuliku sisuga. Trükiti eestikeelseid kirikulaule. Vaimulike lauludega sai alguse ka ilmalik eestikeelne luule. Tuntuim eestikeelse juhuluuletaja
rahvakeelt tundma. Ta jõudis kindlale otsusele, et senist kirjaviisi tuleb parandada ja kirjandus rahvale arusaadavaks teha. Selleks kirjutas ta eestikeelse aabitsaraamatu, mis kirikuõpetajate keskel suurt poolehoidu leidis. Forselius tegi ettepaneku kasutada eesti keele kirjutamisel soome keele eeskujul foneetilist kirjaviisi, kuid see lükati vanameelsete pastorite poolt tagasi. Kirjaviisi üle vaieldi ka piiblikonverentsidel 1686. ja 1687. aastal, kuid üksmeelele ei jõutud ka seekord. 1693. aastal avaldas Johan Hornung ladinakeelse eesti keele grammatika, pannes mõlemalt koolkonnalt laenates kirja põhjaeesti õigekirjareeglid. Need reeglid, mida me tunneme niinimetatult vana kirjaviisi nime all, kehtisid 19. sajandi keskpaigani. Rootsi ajal ei ilmunud piibel eesti keeles tervikuna, kuna kirjaviisi osas ei suudetud kokkuleppele jõuda. 1686
Praeguse raamatukogu koha peal. Kirjasõna 09.01.09 Pigem kirikuõpetajate abimaterjal. Koos arenesid nii LõunaEs kui ka PõhjaEs kirjakeel. Trükiste autoriteks oli sakslased, üritasid uusi kiriku teoseid luua. 1637. aastal H. Stahl Esimene eestikeelne grammatika kirjapanek. Jälgis saksa keele reegleid. Nt. saxamah kanna (saksamaa kana). Kirjaviisi üle vaieldi piiblikonverentsidel. Need toimusid 1686. ja 1687. aastal. Uus grammatika koostati 1693. aastal J. Hornungi poolt. Ka temal eeskujuks saksa keel. Võõrtähed (x, y, z, z, c, q) jäid eesti tähestikust välja. See oli kasutusel väga pikka aega (19. sajandi keskele). Seda tuntakse vanakirjaviisina. 1686 Vastne Testament (LõunaEesti murdes) (UT). Andreas ja Adrean Virginius said selle imeteoga hakkama. Seda ilmus umbes 400 eksemplari
rahvakeelt tundma. Ta jõudis kindlale otsusele, et senist kirjaviisi tuleb parandada ja kirjandus rahvale arusaadavaks teha. Selleks kirjutas ta eestikeelse aabitsaraamatu, mis kirikuõpetajate keskel suurt poolehoidu leidis. Forselius tegi ettepaneku kasutada eesti keele kirjutamisel soome keele eeskujul foneetilist kirjaviisi, kuid see lükati vanameelsete pastorite poolt tagasi. Kirjaviisi üle vaieldi ka piiblikonverentsidel 1686. ja 1687. aastal, kuid üksmeelele ei jõutud ka seekord. 1693. aastal avaldas Johan Hornung ladinakeelse eesti keele grammatika, pannes mõlemalt koolkonnalt laenates kirja põhjaeesti õigekirjareeglid. Need reeglid, mida me tunneme niinimetatult vana kirjaviisi nime all, kehtisid 19. sajandi keskpaigani. Rootsi ajal ei ilmunud piibel eesti keeles tervikuna, kuna kirjaviisi osas ei suudetud kokkuleppele jõuda. 1686. aastal anti siiski välja lõunaeestikeelne Uus Testament, mille
· kuid mitte ainult (nt vastuse grammatiline ehitus omakorda on osaliselt määratud küsimuse tüübi poolt). 5.1. Keelekorraldus ja normikeel Keelearendus/keelekorraldus: · Normikeel tuleb luua. Sellega seostub keelekorraldus/keelearendus (language planning) · Praktiline LP algas 16.-17. sajandil, kui loodi keeleakadeemiad (Prantsusmaa, Hispaania, Rootsi), mis pidid hoolistema keele puhtuse eest. Ka Eestis vaieldi õige ja puhta eesti keele üle juba piiblikonverentsidel 17. sajandil. · Klassikud: norralane Einar Haugen, ameeriklane Charles Ferguson, sakslane Heitz Kloss · Valter Tauli sõnastas 1938 oma põhiarusaamad. püstitas keele ideaali ja kuidas sinna jõuda, loogiline. Tauli, Introduction to a Theory of Language Planning 1968. Keelekorralduse alused 1968 · LP on organiseeritud tegevus, mis proovib lahendada keeleprobleeme antud ühiskonnas, tavaliselt rahvuskeele probleeme
2. Eestikeelne kirjasõna Rahvahariduse edendamise kõrval omas luteri kiriku jaoks olulist tähtsust piibli tõlkimine rahvuskeelde Esimesed eestikeelsed trükised olid täiesti suvalise kirjapildiga 1637. aastal koostas Tallinna toomkiriku õpetaja Heinrich Stahl esimese eesti keele grammatika (väga saksapärane, palju võõrtähti, jäi rahvakeelest kaugele) Kirjaviisi üle vaieldi nn piiblikonverentsidel, kuid üksmeelele ei jõutud 1639. aastal avaldas Johan Hornung piiblikonverentside vaidluste alusel ladinakeelse eesti keele grammatika (põhjaeesti õigekirja reeglid, nn vana kirjaviis) 1686. aastal andsid Kambja pastor Andreas Virginius ja tema poeg Adrian välja lõunaeestikeelse Uue (Vastse) Testamendi (esimene läbinisti eestikeelne raamat) Koos vaimulike lauludega sai alguse ka ilmalik eestikeelne luule 1631. 1710
Virginius ja tõlget viimistlenud Adrian Virginius. Esimene läbini eestikeelne teos. 1687. aastal hakkas Adrian Virginus koos Hornungiga Puhjas ettevalmistama põhja-eesti-keelset Uut Testamenti. 1690-1701 tõlkisid Virginiused Vana testamendi osaliselt põhja-eesti keelde 17.sajandi lõpul hakati looma ka rahvakoole, üheks suureks eestvedajaks Forselius, kes esitas ka omapoolsed ortograafia normeerimise ettepanekud, samuti kerkisid Forseliuse ettepanekud esile piiblikonverentsidel. Samal ajal tehti ka ettevalmistusi piibli väljaandmiseks Eestimaal. Põhjaeestikeelse tõlketöö koordineerimiseks kutsus Fischer 1686. aastal Võnnu lähedale konverentsile, küsimuseks kirjaviis, lähtudes Forseliuse aabitsast ja ortograafiast, üksmeelt ei saavutatud, sets Tallinna esindajad ei tahtnud Stahli traditsioonidest loobuda. 1688. aastal tehti otsus Forseliuse kirjaviisi kasuks, Tallinn ei leppinud ja keskvõim pani seisma põhja-eesti-keelse
selle koolmestrile palka. o Lugemisoskust sai ka omandada koduõpetuse käigus. EESTIKEELNE KIRJASÕNA o Oluline oli piibi tõlkimine rahvuskeelde, see aga arendas kirjakeele normeerimist. Raskusi aga tekitas põhja ja lõuna eesti keele erinevused. o Heinrich Stahl koostas 1637a esimese eesti keele grammatika, mille sisu pigem seisnes eesti keele kohandamises saksa keelde. o Kirjaviisi üle vaieldi ka nn piiblikonverentsidel, kuid üksmeelele ei jõutud. o Johan Hornung avaldas 1693a ladinakeelse eesti keelse grammatika, milles olid põja-eesti õigekirja reegelid. Me tunneme seda vana-kirjaviisi nime all. o Piibli tõlkiminee oligi selle pärast raskustatud, et ei suudetud grammatikas kokku leppida, kuid siiski 1686a anti välja lõunaeestikeelne Uus (Vastne) Testament, mille toimetasid ja tõlkisid kambja pastorid Andres Virginius ja tema poeg Adrian
annaabi.ee 
