Eesti Rootsi ajal (0)

Eesti Rootsi ajal Perioodi Eesti ajaloos, kus Rootsile kuulus suur osa praegusest Eesti riigi territooriumist on 
tuntud Rootsi ajana. Üldiselt peetakse Rootsi aja alguseks Liivi sõja lõppu (1583), mille 
käigus jagunes Eestimaa Rootsi, Poola ja Taani võimu alla. Venemaa, kes oli üks sõja 
alustajaid, ei saanud midagi, aga oli sunnitud Pljussa lepingu sõlmides siinsetelt aladelt 
lahkuma. Kehtestati kolme kuninga võim. Rootsi aja lõppu peetakse Põhjasõja toimumise 
perioodiks.  Nagu eelnevalt mainitud oli Eesti aladel kolm kuningat valitsemas- Rootsi valitses Põhja-
Eestis, Poola-Leedu Lõuna-Eestis ning Saaremaa kuulus Taanile. Kuna Rootsi oli neist kõige 
tugevam, jätkas riik sõdimist ning sai 1629. Aastal Altmargi vaherahuga Poolalt Lõuna-Eesti 
valdused endale. Peale seda toimus hariduse valdkonnas suur areng- asutati esimene 
gümnaasium, esimene trükikoda ja alguse sai ka Tartu ülikooli tegevus. Algas ka esimene 
eestikeelne kirjasõna, see sai tõuke vajadusest tõlkida piibel rahvuskeelde, et rohkem inimesi 
luterlusse pöörata, mis omakoda tähendas palju uute sõnade tuletamist ja loomist. 1637. 
Aastal ilmus Heinrich Stahli esimene eesti keele grammatika. Jõudis kätte aeg, kui Rootsi tahtis ka Saaremaad enda valdusesse, see saavutati Rootsi-Taani 
sõja käigus, mille lõppedes loovutas Taani Brömsebro rahu käigus oma valdused ning algas 
Rootsi aeg. Fikseeriti pärisorjus ja sunnismaisus, talupoeg vabastati mõisniku kohtumõistmise
alt, aga endiselt kehtis kodukari õigus (arrest või ihunuhtlus) ning pärisorje ei tohtinud ei osta,
müüa ega vahetada. Rootsi riik pärisorjust ei kaotanud, sest ei tahetud minna tülli kohalike 
mõisnikega. Venemaa nägi võimalust laiasid Eesti alasid endale saada ning ründas Tartut ja 
Ida-Eestit sõjaga, mille aga jällegi lõpetas seekord Kärde rahu (1661). Nüüd asus troonile 
noor Rootsi kuningas Karl XI. Arenes ajakirjandus, Tallinnas hakkas ilmuma nädalaleht, 1655 otsustas Eestimaa vaimulike 
kokkutulekul Forselius luua talurahvakoolid, mis tähendas igas kihelkonnas koolmeistrite 
välja õpetamist. Mõisnikud arvasid, et talupojad ei küündi sellisele tasemele, et oleks vaja 
koole, et nad oskavad vaid põllutöid. Üldiselt oli talupoegade elu raske, neid koormas 
kiireloomuline mõisatöö, neid sunniti andma mõisale oma põllult saadud viljasaaki, isegi kui 
põlluharimine oli vähetootev, kuigi nende põllud olid viljakamad, sest neil oli rohkem loomi. 
Talupoja tähtsaim kohustus oli teotöö, mis jagunes rakmeteoks ja jalateoks. Rakmetegu nägi 
välja selline, et talust tuli 3-6 päevaks nädalas saata mõisa mees hobusega. Jalategu oli tööliik,
kus mõisa saadeti talupoeg jalgsi sund abiteole (rehepeks, heinategu). Samuti keelati 
talupoegade edasi õppimist ülikoolis, sest talupoeg ei tohtinud olla targem kui mõisnik. Kuningas Karl sai vanemaks ja avastas tühja riigikassa ning alustas reduktsiooni (1680), mis 
tähendas mõisate taasriigistamist, loodi vakuraamatud, kuhu pandi kirja kõik talupoegade 
kohustused. Neil oli õigus kaevata mõisnike peale, kuni kuningani välja. Forselius tegutses 
läbi seminaride jõudsalt õpetades tulevasi koolmeistreid. Piiblikonverentsidel vaieldi kirjaviisi
üle. Ilmus Forseliuse esimene eestikeelne aabits; ja lõunaeestikeelne (Vastne) Uus Testament. 
Koolmeistreid oli nüüd piisavalt ja 1687. Aasta otsusega algas laialdane talurahvakoolide 
asutamine. Mõisnike kohustuseks oli ehitada koolimaja ja seda ning koolmeistrit ülal pidada, 
kool asus rehetoas, kus oli pime ja külm, lapsed istusid ja laudu oli väga vähe, kuna enamasti 
istuti ning vähestes koolides kirjutati. Õpilasi oli nii noori, kui ka vanu, enamasti noored 
poisid, tüdrukuid oli väga vähe. Koolmeistrid olid noored Forseliuse õpilased, kelle palk oli 
madal või olematu. 1687/88 on fikseeritud 41 talurahvakooli, aga sajandi lõpul tahtsid 


mõisnikud tagasi saada koolmeistritena töötavaid talupoegi. 1693 avaldas Johan Hornung 
ladinakeelse eesti keele grammatika ja pani kirja põhjaeesti kirjakeele reeglid. Just kui rahvaarv oli paisunud üle 350 000, algas 1695. aastal kaheaastane Suur nälg, mis oli 
tingitud halbadest ilmastikuoludest- suri viiendik Eesti rahvastikust. Ka redutseeritud 
mõisates alustatud talupoegade pärisorjusest vabastamine jäi pooleli, kuna tuli Põhjasõda 
(1700-1721), mis ka lõpetas Rootsi aja.  Rootsi aeg kestis ligikaudu 100 aastat ning tõi kaasa suuri muutusi nii taluelus kui ka riigi
asjus. Üldiselt ütleks, et Rootsi aeg tuli Eestile kasuks, kõige tähtsamaks pean haldusjaotuste
väljakujunemist, lisaks pandi alus Eesti haridusele ja kirjandusele, arenes kirjakeel, talupojad
said õppimise õiguse ja kehtestati korrad. Arvan, et seda ajajärku võib julgelt kutsuda “Vanaks
heaks Rootsi ajaks” nagu see vahepeal kombeks oli.