Leidsid 27 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Piibeleht". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
risoom, piibeleht, maikelluke, õied, piibelehe, vars, juurestik, maikellukese, paljudele, viljad, meditsiin, liilialised, omaette, rohttaim, õiekate, tupp, kobarates, maist, juunini, oktoobris, tipuga, lehetuped, rohtne, roomav, narmasjuurestik, aasia, parasvöötmes, kasvukohad, puisniidud, putuktolmleja, seepeale, marjad, mürgised, rohkemgi, kuuludaMAIKELLUKE Maikelluke on kevadistest lilledest paljude inimeste lemmik. Sellest räägivad ka mitmed kuulsate inimeste mälestused, muusikud on oma tunded tema vastu pannud heliteostesse. Armastatust inimeste hulgas näitavad maikellukese arvukad rahvapärased nimed, vaid vähestel taimedel on neid rohkem. Põhjuseid selleks on mitmeid. Esmalt on ta muidugi väga ilus. Pikad ühekülgsed lumivalged õiekobarad väikeste armsate kellukakujuliste õitega sügavrohelisel taustal ei jäta kedagi külmaks. Teiseks on tal kaugelt tuntav väga tugev ja meeldiv lõhn. See lõhn on nii vapustav, et on rajatud peaaegu et parfümeeria eriharu, mis on spetsialiseerunud just maikellukese lõhnadele. Toodetakse seepe, lõhnaõlisid, sampoone,
parasiitide eest kaitsta. Paljud mürktaimed on samas ka väärtuslikud ravimtaimed. Mürgistus on kerge tekkima taime mürgiste osade söömisel või naha kokkupuutumisel mürgise taime mahlaga. Kergema mürgistuse korral tekib nõrkus, peavalu- ja pööritus, oksendamine ja krambid. Tugev mürgitus võib lõppeda surmaga. Taimede nürgisus on tingitud järgmistest ainetest: Alkaloidid (harilik maavits, täpiline surmaputk, harilik jugapuu) Glükosiidid (näsiniin, maikelluke, leseleht, ussilakk ja võsaülane Eeterlikud õlid (harilik jugapuu, koirohi, sookail) Eestis kasvavad mürgised marjad MAIKELLUKE Convallaria majalis Rahvapärased nimed: piibeleht, lambakeel, karikelled, lillikas, villvallikas Eluvorm: Mitmeaastane suvehaljas rohttaim. Kõrgus 12...37 (40) cm.
et ei vigastataks varsi ja juuri. Leesika varred on puitunud, tugevasti harunenud, lamavad või roomavad ja võivad juurekaelast ulatuda pea 2 m kaugusele. Lehed on paksud, nahkjad, enamasti kaheaastased, äraspidimunajad e. tilga kujulised, sujuvalt aheneva alusega, lehe alumisel küljel näha peenike võrgustik. Õied valged, kellukjad 3-10 kaupa tipmistes kobarates. Õitseb mais, viljad - luuviljad - valmivad augustis. Leesika helepunaseid kobaras asuvaid vilju võib pidada pohladeks kuni maitsmiseni. Siis selgub, et maitse on teine - jahukas ja maitsetu ning suure lapiku seemnega. Seemnetega paljuneb harva, vegetatiivselt läheb edasi varreharude abil. Kasutamine: marju üldiselt ei kasutata, üksnes Norras ja ka Venemaa põhjarahvaste hulgas on leesika marju lisatud leivataignale. Marjad kuivatatakse ja jahvatatakse, nii
§ Harilik kadakas § Harilik laanesõnajalg § Harilik paakspuu § Harilik kanarbik § Mage sõstar § Harilik kopsurohi § Kurdlehine kibuvits § Harilik nurmenukk § Harilik kukerpuu § Koerakannike § Harilik pihlakas § Harilik maikelluke § Harilik kuslapuu § Randaster § Harilik põõsasmaran § Kollane võhumõõk § Madal kask § Harilik härjasilm § Võsundkontpuu § Rukkilill § Harilik toomingas § Pääsusilm § Harilik pärn § Nõmmliivatee §
Milliseid sorte Eestis kasutatakse? 1.MAILASELISED 1.1. Sugukonna üldine iseloomustus Mailaseliste (Scrophulariaceae) suur taimesugukond hõlmab üle 200 perekonna ja ligikaudu 2600 liiki, kellest 18 perekonda ja 66 liiki kasvab Põhjalas looduslikult. Enamik sugukonda kuuluvatest taimedest on rohttaimed, kuid soojematel laiuskraadidel leidub ka põõsaid ja puid. Lehed võivad olla vastakud, männasjad või üksikult ning neil puuduvad abilehed. Osal perekondadest on õied korrapärased, neil on viis tupplehte, viis kroonlehte ja viis tolmukat, suuremal osal on siiski vaid nelitolmukat, millest kaks on pikad ja kaks lühikesed (kahe poolmega). Peale selle on paljudel perekondadel kahehuuleline õiekroon, millel on kahehõlmaline, tolmukaid kaitsev võljvas ülahuul ja tolmeldavaid putukaid ligimeelitav kolmehõlmaline alahuul. Viljad on lõhenevad või väikeste avadega kuprad, väga harva marjad. [13] 1.2. Sugukonda kuuluvad perekonnad
Ülesanded: Funktsioonide järgi jaotatakse: klorenhüüm e assimilatsioonipõhikude > fotosüntees; säilituspõhikude > säilitatakse varuaineid; veesäilituskude > säilitatakse vett (kõrbetaimedel); õhusäilituskude (aerenhüüm) > säilitatakse õhku (veetaimedel). Paiknemine Põhikoed moodustavad valdava osa taime kehast (valdavalt parenhüümsed rakud). Lehed, vars. Assimilatsioonipõhikude e klorenhüüm: asub lehes või varre esikoores; põhiülesandeks on fotosüntees. Rakud on vakuoolide- ja kloroplastiderohked, piklikud rakud moodustavad sammaskoe. Sageli esineb palju rakuvaheruume, mistõttu eristatakse ka kobekude. Säilituspõhikude: ülesandeks on varuainete (tärklis, lahustunud suhkrud jne) säilitamine. Kattekude Maapealne kattekude: epiderm; maa-alune kattekude: epibleem Ehitus
· Ülesanded: Funktsioonide järgi jaotatakse: · klorenhüüm e assimilatsioonipõhikude > fotosüntees; · säilituspõhikude > säilitatakse varuaineid; · veesäilituskude > säilitatakse vett (kõrbetaimedel); · õhusäilituskude (aerenhüüm) > säilitatakse õhku (veetaimedel). · Paiknemine Põhikoed moodustavad valdava osa taime kehast (valdavalt parenhüümsed rakud). Lehed, vars. · Assimilatsioonipõhikude e klorenhüüm: asub lehes või varre esikoores; põhiülesandeks on fotosüntees. Rakud on vakuoolide- ja kloroplastiderohked, piklikud rakud moodustavad sammaskoe. Sageli esineb palju rakuvaheruume, mistõttu eristatakse ka kobekude. · Säilituspõhikude: ülesandeks on varuainete (tärklis, lahustunud suhkrud jne) säilitamine. Kattekude Maapealne kattekude: epiderm; maa-alune kattekude: epibleem · Ehitus
22. Teekummel Chamomilla recutita 23. Kurgirohi Borago officinalis Eestikeelne nimetus Aedsalvei Ladinakeelne nimetus Salvia officinalis Sugukond huulõielised Botaaniline iseloomustus igihaljas, kergesti puituv poolpõõsas, võib kasvada 60cm kõrguseks. VARS kergesti puituv LEHT tugeva lõhnaga piklik hallikasroheline sametkarva; terved või sulglõhised ÕIS valged, sinised või helelillad õied paiknevad männastena tähkades, kobarais või pööristes; SEEMNED vajavad idanemiseks valgust. Seemned idanevad 18-20°C juures 10-20 päeva vili on pähklike Ajalugu Salvei kodumaa on Vahemeremaades, seal meeldib talle kasvada eriti rannikualadel. Juba palju sajandeid hinnatakse teda ka põhjapoolses Euroopas ravim- ja vürtsitaimena. Ühes 10. saj pärit taimeraamatus on lause: ,,Miks küll surevad inimesed haigustesse, kui aias ometi kasvab salvei?"
3. roosõielised 7. Ühe-, kahe- ja kolmekojalised taimed Monoöötsiline e. ühekojaline – isas- ja emasõied või hermafrodiitsed õied 8. Seksuaaltüübid taimedel Erinevate seksuaaltüüpide olemasolu ühel taimel võimaldab paindlikumalt vastavalt vajadusele jagada ressursse emas- ja isassugurakkude moodustamisele sõltuvalt keskkonnatingimuste muutustest. Monoöötsiline e. ühekojaline (isas- ja emasõied või hermafrodiitsed õied- andromonoöötsiline – isas- ja kahesugulised õied günomonoöötsiline – emas- ja kahesugulised õied Günodiöötsia (Selle puhul koosneb populatsioon kahest erinevast seksuaalvormist – hermafrodiitste õitega ja emasõitega taimedest. ) Günodiöötsilistel liikidel on emasisendid sageli “edukamad vanemad” kui hermafrodiidid - toodavad rohkem ja/või paremaid seemneid. 9. Hierarhiline süsteem, binaarne nomenklatuur Hierarhiline süsteem ja binaarne nomenklatuur Iga liik kuulub ainult ühte perekonda
seda üha enam takistanud vajadus edukaks tegutsemiseks vaenlase vastu. Konkurentne valiku surve on asendunud üha enam surmavaenlase või sõbra (kiskja, parasiidi või sümbiondi, edifikaatori) valikusurvega. 7. Elusorganismi teoreetiline 'täiuslik" arengutsükkel - elusorganismi võimalik paljunemine erinevatel arengustaadiumitel. ????????? 8. Taime osad. (eraldi: õistaimed, sõnajalgtaimed, alamad taimed). Õistaimed: paljunemisorgan- õis koos viljaga . Taime õied on tihti koondunud õisikutesse. Õie osad on tupplehed, kroonlehed, tolmukad ja emakas. Pärast tolmlemist ja viljastumist hakkavad õies arenema seemned. Küpsevaid seemneid ümbritseb vili. See moodustub põhiliselt emaka sigimikuosast. Vili kaitseb seemneid ja aitab ka kaasa nende levimisele. Sobivates tingimustes arenevad seemnetest uued taimed. Põhiosa taime eluks vajalikest orgaanilistest ainetest sünteesitakse fotosünteesi käigus lehtedes.
Noorelt on need algul kokkuvolditud nagu üks kaunis keskajast pärit lehvik. Nii koguneb suvehommikutel sageli kortslehe lehe alumisse ossa iseloomulik kastetilk. Lehed: Kõik lehed on noorelt lehvikutaoliselt koos, meie liikidel avanenult sõrmroodsed, hõlmised, lamedad, ümardunud kuni neerjad. Esinevad nii suured juurmised pikarootsulised kui ka varrelehed. Viimased on väiksemad ja lühirootsulised kuni rootsutud. Õied või õisikud: Mõlemasugulised väikesed õied, mis on koondunud tihedateks õiekeradeks, mis omakorda moodustavad pöörisja õisiku. Õied neljatised, tupplehed kahe ringina, omavahel liitunud, kroonlehed puuduvad. Värvuselt on õiekattelehed rohekad või kollakad. Tolmukaid 4, emakaid 1. Õitsevad juunis ja juulis, ka augustis. Liigi eritunnused: See ei ole tegelikkuses eraldi liik vaid üldnimetus, kõigi Eestis kasvava 23 liigi kohta, kuna nad on välimuselt nii sarnased, et ka botaanikutel on raske neid eristada.
teised koed. Algkoe rakud on Külgmine meristeem e kambium Silindrina piki väikeste mõõtmetega ja telgelundeid (taime paiknevad tihedalt üksteise organ, millel on kõrval. Meristeemi rake radiaalsümmeetriline iseloomustab veel kiire ehitus- vars (tüvi), paljunemisvõime ja juur) eristumis- ehk Vahemeristeem Varrelülide alumises diferentseerumisvõime osas (nt kõrrelistel (võime muutuda teiste sõlmedes) koeliikide rakkudeks)
Kariklootel arenevad kolm lootelehte, millestigaühest arenevad kindlad elundid ja elundkonnad. Nii taimede kui ka loomade embrüonaalneareng allub biogeneetilisele reeglile. Selle kohaselt meenutab arenev embrüo omaevolutsiooniliste eellaste looteid. Alles embrüogeneesi hilisesmas järgus kujunevad välja liigileiseloomulikud tunnused 8. Taime osad. (eraldi: õistaimed, sõnajalgtaimed, alamad taimed). Õistaimed: paljunemisorgan- õis koos viljaga . Taime õied on tihti koondunud õisikutesse. Õie osad on tupplehed, kroonlehed, tolmukad ja emakas. Pärast tolmlemist ja viljastumist hakkavad õies arenema seemned. Küpsevaid seemneid ümbritseb vili. See moodustub põhiliselt emaka sigimikuosast. Vili kaitseb seemneid ja aitab ka kaasa nende levimisele. Sobivates tingimustes arenevad seemnetest uued taimed. Põhiosa taime eluks vajalikest orgaanilistest ainetest sünteesitakse fotosünteesi käigus lehtedes.
Tara mägedes, tõustes kuni 1500 m kõrgusele. Tähtsamad määramistunnused: Võrsed: hallikaspruunid, tihedalt karvased. Pungad: laimunajad, terava otsaga, vaiguta, naaskeljate soomustega. Okkad: lamedad, 1...2 cm pikad, 0,2 cm laiad, veidi kooldunud, pealt tumerohelised, alt helevalgete õhulõheribadega, tipp terav. Käbid: noorelt sinakasmustad, valminult läikivad mustjaspruunid, piklik-munajad, 3...6 cm pikad, 2...3 cm läbimõõdus, seemnesoomused laiad, ümardunud servaga. Juurestik hästi arenenud, kasvades normaalselt ka toiteainetevaestel muldadel. Kasv noorena aeglane 20...30 aastaselt aga kiireneb märksa. Eestis kasvab viljuvaid puid mitmetes parkides ja haljasaladel, nimetame siinkohal Olustvere, Tihemetsa[ h = 19,3 m, d = 25 cm (Roht, 1986)], Pärnu, Luua, Järvselja jne parke ja arboreetumeid. On kindlalt üks dekoratiivsemaid kuuseliike haljastuses ja väärib senisest palju laiemat kasutamist. Sordid: 'Aurea'; 'Nana'; 'Pendula', 'Freya'; 'Pimoko'; 7
tingimustes nagu enamik lehtpuid. Ei talu seisvat vett ja kuivab sellistes tingimustes kiiresti. Talub suurepäraselt pügamist, seetõttu hea hekipuu. 5. Kanada ja must kuusk Kanada kuusk (Picea gláuca [Moench] Voss) 4 Glaucus sinakasroheline. Kuni 20...35 m kõrgune puu, tüvediameetriga 60...100 cm. Võra tihe, laikoonusjas ja tihti ebakorrapärane. Juurestik tugev. Eestis on kanada kuuse dimensioonid palju tagasihoidlikumad, saavutades harva kuni 25 m kõrguse. Vanus võib ulatud kuni 600 aastani. Tsoon II. 1700. Areaal: Liigi kodumaaks on Põhja-Ameerika taigavöönd 45. ja 70. põhjalaiuskraadi vahel, ulatudes põhjas metsade leviku põhjapiirini ja lõunas preeriate põhjapiirini. Võrsed: paljad, hallid kuni valkjad (helekollased), läikivad. Pungad: väikesed, munajad või ümarad, helepruunid, vaiguta. Okkad: 1..
Juured - Olemas Juurekarvad ~risoidid Olemas Kuivakindlus Passiivne Aktiivne Lehed Pole/väikesed/lihtsad Varieeruvad Õhulõhed Pole/lihtsad Sulgrakkudega (tabel õppejõu kodulehelt) Sporofüüdil kujunevad sporangiumid või õied. Neis toimub meioos, mille tulemusel arenevad haploidsed spoorid. Gametofüüdi areng algab spoorides ja lõppeb gameetide moodustumisega. Gameetideks - sugurakkudeks nim neid haploidseid rakke, mis enne liitumist enam ei pooldu. Sporofüüt (sporofaas), see tähendab isend, millel tekivad sporangiumid ja spoorid, koosneb diploidsest kromosoomide komplekti (2n) sisaldavatest rakkudest. Spoorid moodustuvad meioosi teel ja on seega alati haploidsed (n)
...........................................................8 Võilill..............................................................................................................................9 Sinilill............................................................................................................................11 Kullerkupp....................................................................................................................12 Maikelluke....................................................................................................................13 Harilik nurmenukk........................................................................................................14 Paiseleht........................................................................................................................15 Harilik lumikelluke.............................................................................
Mägiebaküpress: Chamaecyparis pisifera Pärit jaapanist. Eestis kasvab kõrge põõsa või madala puuna. Kõrgus 20-30m. Kasvukoha suhtes vähenõudlik, ei talu väga madalaid temperatuure. Lehed soomusjad, pealt helerohelised valgete laikudega, mis moodustavad liblikatiibade kuju. Käbid ümarad, alla 1 cm. Kasutatakse haljastuses. 19. Perekond kadakas ja harilik kadakas Perekond kadakas: Igihaljad ühe- või kahekojalised puud või põõsad. Lehed kas okka- või soomusekujulised. Viljad on lihakate soomustega marikäbid, mille valmimiseks kulub 1 või 2 aastat. Puit pruun, tugev ja sitke, aromaatne. Ei sisalda vaigukäike. Perekonnas 50 liiki (harilik, sabiina). Levinud Euraasias ja Põhja- Ameerikas. Puitu kasutatakse mööbli, muusikariistade ja suveniiride valmistamiseks, marju meditsiinis, viina- ja õlletööstuses, kulinaarias. Harilik kadakas: Juniperus communis Areaal väga suur, Euraasia kesk- ja põhjaosas ning Põhja-Ameerikas. Kodumaine liik
5, joon.6) Taime kõrgus ja läbimõõt: kõrgus 10-20 cm, läbimõõt 20 cm. Taime välislaadi kirjeldus: madal, moodustab suuri vaibataolise kogumikke. Lehed: nahkjad neerukujulised pikarootsulised lihtlehed, värvuselt tumerohelised, läikivad, karvased. Pikkus 4-6 cm ja laius 4-8 cm. Tavaliselt ühel varrel 2-3 lehte, need on peaaegu vastakud. Lehed püsivad üle talve. Varre alusel on ka 2 või rohkem soomusjat alalehte. Õied või õisikud: nahkjad või lihakad õied. Õiekate on kellukjas, tipus kolmehõlmaline, pikkusega 1-1,5 cm. Väljast punakaspruun, tume, seest purpurpunane. Õied asuvad üksikult varte tippudes lühikestel raagudel, maapinnal. Õitseb mais ja juunis. Õite lõhn on terav, meenutab pipra lõhna. Liigi eritunnused: mürgine nii loomadele kui ka inimestele. Kasvab aeglaselt. Kasvukoha nõuded: talub hästi varju, eelistab niisket, kohevat, lubjarikast pinnast.
2. Samblad. Iseloomustus, välisehitus, mitmekesisus (näiteid liikidest). Suuremal osal sammaldel kinnituvad varrele väikesed lihtsa ehitusega lehed, mis tavaliselt koosnevad vaid ühest rakukihist. Juuri sammaldel pole, neil on risoidid (niitjad väljakasved varre alumises osas). Risoididega kinnitub taim kasvupinnale (puukoorele, kividele, mulda) ja imab sealt vett ja selles lahustunud mineraalaineid. Risoidid ei suuda taime piisavalt veega varustada, mistõttu teevad seda lehed ja vars. Läbi õhukeste lehtede pääseb vesi kergesti taime. Sammalde siseehitus on lihtne. Samblad on õrnad ja madala kasvuga, sest neil pole puitunud rakukesti ega juhtsooni, mis aineid edasi edasi juhiks. Näited: helvik (maksasammal), harilik karusammal, palusammal. 0 3. Sõnajalgtaimed. Kl. Kidad (osjad), kl. pärisraikad (kollad ja lahnarohud), kl. keerdlehikud (sõnajalad ja võtmeheinad) – välisehitus, näited liikidest.
taarakastide, voodrilaudade, põrandalaudade jm valmistamisel. Hinnatud ilupuu. 9. Perekond lehis (Larix) ja euroopa lehis (Larix decidua) Larix suvehaljad ühekojalised kõrged puud. Perekonda kuulub ca 10 (20) liiki Euroopas, Aasias ja Põhja- Ameerikas nt euroopa lehis (Larix decidua), siberi lehis (Larix sibirica), kuriili lehis (Larix gmelinii var japonica). Lehis on väga valgusnõudlik. Tundlikud ka mulla liigse niiskuse suhtes. Seega eelistavad lehised kuivi kasvukohti, juurestik on neil tugev ja sügavale tungiv. Meil on püütud lehiseid nende kvaliteetse puidu ja kiire kasvu tõttu ulatuslikult kultiveerida, rajatud on puistuid peaaegu tuhandel hektaril. Tähtis koht on lehistel haljastuses, väga kenad on lehised kevadel puhkedes ja sügisel okaste kolletudes. · Okkad kitsaslineaalsed 1...5 cm pikad, pehmed. · Võrsed vaolised ja piklikkühmulised, mistõttu võrse näib kaetud piklike soomustega.
Enim on neid levinud Põhja-Ameerikas, vähem Aasias (Hansaplant). Looduslikult kasvab Euroopas ainult üks toompihlaka liik – euroopa toompihlakas(Amelanchier ovalis) (Eesti Päevaleht) Iseloomustus: Kasvavad olenevalt liigist 2-20 meetri kõrguseks. Lehed on suhteliselt suured, sulgjad ja dekoratiivsed, eriti sügisel. Õied valged olenevalt liigist püstised või rippuvad õisikud (Hansaplant). Õitsevad umbes mais, natukene hiljem, kui harilik toomingas. Viljad punased, lillad või mustad, väga maitsvad ja magusad, valmivad umbes juuni lõpus (R. Sander, Koduaia ilupuud ja –põõsad). 1.1.Hooldus Nagu ka ebajasmiin on toompihlakad vähe hoolt nõudvad taimed. On suhteliselt külmakindel (A.Niine Haljastaja käsiraamat). Muldadest eelistavad parasniikeid muldasid, kuid kasvavad rahuldavalt ka muudel muldadel. Varju taluvad hästi, aga viljumiseks on parem kasvupaik päikseline koht
(Calmia). Joonis 1. Harilik lodjapuu (Viburnum opulus) Kasvab ta eelkõige just Euroopas, Aasia lääneosas ja leidub ka Aafrika põhjaosas. Kasvamiseks eelistab lodjapuu just niiskemaid kohti ja viljakamaid muldi (Calmia). Kui vaadelda lodjapuu lehti, siis on need kolme, ja harvem kuni viie tipulised ja sarnanevad väga vahtra lehtedega. Õied on tal valged, kerge roosaka või roheka varjundiga. Lodjapuud võib õitsemas näha mai lõpul ja juuni alguses. Viljad on kobarates, erepunased ja meenutavad vägagi pihlakate omi (Aiasõber). 13 Kasutus Lodjapuud kasutatakse kõige enam just ilupõõsana. Eriti populaarne on ta slaavimaades. Kuid lodjapuu on ka tuntud ammusest ajast ravimtaimena. Ravimina kasutatakse lodjapuu puhul marju, koort, lehti, noori võrseid ja õisi (Tartu Ülikooli loodusteadusliku hariduse keskuse õpikeskkond)
..................................................................................................................................................... 10 Juur...................................................................................................................................................................10 Võsu.................................................................................................................................................................13 Vars...................................................................................................................................................................14 Leht...................................................................................................................................................................16 Vili...........................................................................................................................................................
talub hästi linnade saastunud õhku, kärpimist ja nii lühiajalist üleujutust kui ka põuda. Eelistab hapukaid kuni neutraalseid muldasid, kuid on mullastiku suhtes vähenõudlik ja kasvab hästi ka toitainetevaesel liival. Sobib liivaste kallakute kinnistamiseks ja nii pügatavate kui vabakujuliste hekkide rajamiseks. Annab rikkalikult juurevõsu ja kipub metsistuma. Taime kultuuristamist alustati 1813.a. Õitseb juunis, kollast värvi väikesed ning tugevalõhnalised õied. Sobib meetaimeks. Viljad ei ole maitsvad. Paljundada on kõige lihtsam juurevõsust. Hästi juurduvad ka haljaspistikud. Hooldus Kärpimine või pügamine sõltub sellest, kas tegemist on üksiktaime või hekiga. Hõbepuuhekki pügatakse tavaliselt üks kord aastas. Kärpimisel tuleb arvestada, et tugev tagasilõikus stimuleerib kasvu. Seega kui on vaja mingi oksa kasvuhoogu pisut pidurdada, on mõistlik kärpida natuke
Seepärast ei sobi ta väikeaeda. Küll aga võib hõbepuust moodustada pilkuköitva hõbedase värvilaigu igavana tunduvale teepervele, tiigi kaldale või metsaserva. Läikiv hõbepuu on külmakindel ja vähenõudlik ning saab hakkama ka kuivemal liivakal põndakul, kuigi väga põuane kasvupaik talle ei meeldi. Läikiv hõbepuu sobib hästi tuulevarjuks mesila juurde, tegemist on ju hea meetaimega. Põõsas õitseb küll alles juunis, mil nektarit saab teisteltki taimedelt. Kellukjad kollased õied on väikesed, kuid lõhnavad imehästi. Hõbekasrohekad kerajad, soomuskarvadega kaetud viljad on jahukad ega sünni süüa (Sander, 2011). Joonis 1. Läikiv hõbepuu (http://seemnemaailm.ee/jpg/Eleagnus%20angustifolia%20tree.jpg) 2.1.2. Hooldus Läikivast hõbepuust saab ilusa heki, ta talub hästi nii linnasuitsu kui ka kärpimist. Okstel on tugevad teravad astlad nagu ühel korralikul hekipõõsal olema peabki. Põõsas on vähetundlik ja talub hästi põuda
© Ivar Sibul 2007 2012. DENDROLOOGIA ÜLDKURSUS - OKASPUUD 5 tingimustesse, teisalt nimetatakse naturalisatsiooniks ka võõrliikide aklimatisatsiooni kõrgeimat astet. PUUDE- ja PÕÕSALIIKIDE RÜHMITAMINE Puittaimedeks nimetatakse mitmeaastaseid puitunud maapealse ja maa- aluse osaga taimi. Varre kuju ja arengu iseloomu järgi jaotatakse puittaimed: a) puud, b) põõsad, c) liaanid. Puudel on hästi väljakujunenud vars (tüvi), mis paljudel liikidel saavutab suured mõõtmed. Puud on harilikult pikemaealised kui põõsad ja nende iga ulatub sajast kuni mitmetuhande aastani. Põõsad on suhteliselt väikesemõõdulised ja moodustavad juba maapinnalt mitu peaaegu ühetugevust tüvekest ning on üldiselt lühemaealisemad kui puud, nende iga ulatub mõnekümnest kuni 70100 aastani, harvem üle selle. Põõsastest eristatakse sageli omaette rühmana kääbuspõõsad ehk puhmad,
annaabi.ee 
