Pihuarvuti (1)

PIHUARVUTID
Pihuarvutid on loodud selleks, et meie elu oleks järjest lihtsam. Muidugi neid ehitades mõeldi ärimeeste peale. Et nad ei peaks koguaeg kandma suurt rüperaali kaasas, lihtsam kui sul on taskus arvuti. Pihuarvutid on küll tunduvalt kallimad kui paremad nutitelefonid aga samas need on ka paremad. Pihuarvutiga saame teha kõiki neid toiminguid mida saame teha tava arvutiga. No küll ei saa mängida, muusikat miksida ega teha veebi lehti. Kuid nende tegemiseks need mõeldud polegi. Need on pigem selleks mõeldud, et saan kiiresti lugeda oma meile või siis saata. Samuti saame teha vajalikke internetti tehinguid . Kuid neid tehes peab olema meil interneti võrk. Kuigi paljudel on olemas peal mängud nagu tava arvutilgi - solitare jne. Pidasin pigem silmas suuremaid mänge. Näiteks mingid GTA-d või midagi sellist. Me seda ei tahagi teha kui oleme nende kasutaja. Meile peamiseks eesmärgiks on see, et saaksime koguaeg kanda endaga kaasas uuemat informatsiooni.
Enamus pihuarvuteid kasutab töötamiseks Windows mobile tarkvara . Kõige uuem neist hetkel peaks olema Windows mobile 7, see on 2009 aasta toodang. Kõige vanem peaks olema Windows mobile 2000, see anti välja 2000 aastal kunagi aprillis. Kokku siiani on toodetud välja 11 erinevat versiooni.
Windows mobile 7 väljanägemine. Windows mobile 2000
Tänapäeva pihuarvutid on suhteliselt paljude lisadega paisutatud. Küll neil peal erinevad vidinad mida poleks muidugi vaja. Aga kui tehnoloogia areneb peab kõik arenema. Minu arust ainuke hea arendus on see, et on suudetud pihuarvutile peale paigaldada GPS. No muidugi on ka olemas nüüd sellised nutikad masinad millega saad helistada ja kõike seda teha mida pihuarvutiga. Need on nutitelefonid. Need on kõige suuremaks konkurentsiks pihuarvutitele. Ja ma arvan, et kunagi surevad tavalised pihuarvutid välja ja ilma vallutavad nii-öelda „smartphoned“. Tegelt juba praegugi on neid nutikaid telefone hästi palju ja erinevaid. Isegi võimsaim pihuarvuti võiks nimetada, et ta on nutitelefon. Tehnoloogia areneb ja selle arengu käigus peab midagi välja surema. Sama on ka ju tava arvutite Windows-iga. Kunagi väga kõva sõna oli Windows 95, kuid nüüd seda enam ei kasutata ammu. Praegu uusim tarkvara sõna on Windows 7.
Win 95 Win 7
Nüüd võikski pigem rääkida nuti telefonidest kui pihuarvutitest. Sest uusi taskutelefone lisandub vaat et nädalatega ja selles virvarris pole kerge eristuda . Kui vanad tegijad näikse löövat eelkõige kvantiteediga, siis näiteks uustulnuk Apple oli kavalam – pani kõik kaardid vaid ühe mobiili peale ja edu oligi garanteeritud. Nüüd proovib sarnast trikki korrata Sony Ericsson – Xperia X1st ilmusid esimesed paljulubavad pressiteated juba selle aasta algul ja lõpuks maailmas lettidele jõudnud telefoni esimesed partiid sulasid sealt hetkega. X1 lööksõnaks on experience ehk eesti keeles kogemus. Xperia pakub niisiis uudseid ja unustamatuid mobiilseid kogemusi – nii lubavad igatahes libekeelsed pressiteated. Aga lisaks Sony Ericssonile on esmapilgul tõsiseltvõetavaid nutimobiile pakkuda ka teistel tootjatel. Samsung esitles hiljuti „kõikvõimsat” Omnia i900, mille omadused – tsiteerides pretensioonikat pressiteadet – „ületavad kõik tänapäeva mobiiltelefonides praegu leiduvad tippfunktsioonid”. Ning vaid nutimobiilidele keskenduval HTC-l saabus äsja ilma erilise kärata müügile paljulubav uus Touch HD ja maailmas lööb lained HTC G1. Nokia pommitab jätkuvalt uute E-de ja N- idega ning ka firma uued seeriad on õige pea tulekul. Ja olgugi et iPhone pole just nutitelefon selle sõna täpseimas tähenduses, on Apple vanadele kaladele näidanud, milline peaks olema üks tõesti kasutajasõbralik mobiil.
Võrdselt kaasaegsete nutimobiilide rida on raske moodustada – seda põhjusel, et erinevate tootjate mudelid uuenevad eri aegadel ning kui üks tootja on just esitlenud „tippmudelit”, siis teine lubab enda järgmist mõne kuu pärast. Nii pole näiteks siin vaadeldaval Nokia E71-l üldse puutetundlikku ekraani, küll aga on järgmise aasta algul müüki jõudmas rohkem multimeediale suunatud Nokia suure puutetundliku ekraaniga mudel. Juba kuid saadaoleva Touch Pro asemel pidi HTC-d esindama tuliuus Touch HD, kuid siinse esindaja „organiseerimise” tõttu see kahjuks kokkulepitud ajaks Helsingist kaugemale ei jõudnud.
Ehk annab aga erinevate lahenduste ja nende plusside-miinuste vaatamine ülevaate, millistel radadel tootjad kihutavad.
Väga olulist rolli mängib nutimobiilide juures operatsioonisüsteem (edaspidi OS) – just sellest sõltub, millised rakendused (ja kuidas) toimivad. Tuntumad nimed mobiilsete OSide seas on Symbian ja Microsoft Windows Mobile (WM) – need kaks on just sellised, mida võib kohata väga erinevate tootjate seadmetes . Nokia on senini jäänud truuks Symbianile, mis on ka hetkel levinuim mobiilne OS maailmas. Sony Ericssoni nutifoonid on senini samuti Symbiani „paadis” olnud, aga Xperia X1 puhul on otsustatud Windows Mobile kasuks. HTC on siini olnud Microsofti liitlane, kuid uusimas G1s on kasutusel hoopis värske Androidi -nimeline OS Google’ilt.
Pole halba ilma heata – või vastupidi, igatahes saab nii öelda kõikide eespool loetletud OSde kohta (tõsi, Androidi pole me veel käes hoidnud). Kuna IT-maailmas on endiselt Windows tuntuim-levinuim, siis on Windowsi mobiilsel versioonil palju eeliseid – näiteks (suhteliselt) probleemivaba ühendumine Windowsis kasutusel olevate (ja väga levinud) formaatide/tarkvaraga ning avatud platvorm kõigile (kolmandatele) tarkvaraloojatele. Ilmselt need ongi põhjused, miks Sony Ericsson otsustas WMi proovida. WMil aga on üks (ja väga suur) puudus – nimelt pole see OS loodud puuteekraanil näpuga kasutamiseks. Algselt nn PDAdele (ehk pihuarvuti) mõeldud WMi eluliselt vajalikuks füüsiliseks koostisosaks oli stiilus (stylus) – kõik menüüd ja valikud olid (ja on) suhteliselt mikroskoopilised ning PDA kasutusviis oli eelkõige inspireeritud tavalisest, pliiatsi -ja-märkmiku mudelist. Mis on igati loogiline – ega näpuga ju keegi tänagi märkmikusse ei kirjuta. Mobiili trügimine PDAsse aga lõi kaardid segi – numbriklahve (ka virtuaalseid) vajutati just näpuga, mitte stiilusega. Esimesest Windows Mobile baasil loodud nutitelefonist on möödunud juba rohkem kui viis aastat, aga hämmastaval kombel pole Microsoft tänaseni suutnud oma mobiilset keskkonda mobiiltelefoniga ladusalt kohandada . Nii on telefonitootjad ise kõrvalistmelt rooli enda kätte haaranud ja proovivad WMi sõrmesõbralikus suunas tüürida. Kuid ega mossest ei tee mersut ka laia ja ilusa teibiga – varem või hiljem pole WMi „sisikonnast“ pääsu. Tahes- tahtmata komistab WMi puhul asjaolu otsa, et tegu on rohkem helistava PDAga kui telefoniga .
Symbianiga seda muret pole. Süsteem ongi loodud eelkõige mobiile silmas pidades ning on võrreldes WMiga kiire, töökindel ja vähe ressurssi nõudev. Kuid sellel minimalismil on oma hind – Symbian jääb mobiiltelefoniks selle sõna kõige klassikalisemas tähenduses ning nüüdseks juba lugematutes (vanamoeliselt mõjuvates) menüüdes ekslemine on kohati päris tüütu.
Nii pole ime, et Apple ei hakanud pikalt mõtlema ja arendas välja vaid näpuga ekraanil ohjatava oma OSi iPodi ja iPhone’i tarbeks. Ei pea vist lisama, et telefonist eraldiseisvana iPhone OSi saadaval pole – ehk teised tootjad seda oma seadmetes kasutada ei saa. Ja pole midagi öelda – kasutatavuselt on Apple tabanud iPhone OSga kümnesse, soovida jätab vaid selle funktsionaalne külg.
Palju „jõudu” eeldab võimekat protsessorit ja see omakorda eeldab mahukat akut. Kõik see kokku tähendab, et nutitelefonid pole kindlasti väikseimad saadaolevad. Kõige raskem-paksem ongi Xperia, kuid see-eest on telefonis peidus väga kasutatav qwerty - klaviatuur . Vaatamata suurusele istub X1 käes väga hästi. Samsung on veidi õhem-laiem-kergem ja käes samuti päris mugav. Nokia on samas kaalus, aga veelgi õhem ja mõjub väga aristokraatlikult. Nagu öeldud, baseeruvad Samsung ja Sony Ericsson Windows Mobile 6.1 Professionalil ning Nokias elab Symbian. Sellest hoolimata on ka WM- telefonid olemuselt erinevad. Vaatamata suurele puute- ekraanile on Sony Ericssonil siiski olemas ka nupud – lisaks helistamise klahvidele on olemas ka suunaklahvid, kaks muudetava funktsiooniga klahvi ja WMi puhul abiks OK- nupp . Samsung piirdub vaid kahe telefoniklahviga. Mõlemal aparaadil on veel optiline joystick, mille kasutamine vajab harju(ta)mist. Nokia nupurohke esipaneel on ehmatavalt kirju, kuid osutub tegelikult üllatavalt kasutajasõbralikuks.
WMil põhinevate telefonide tootjad on teinud pingutusi peitmaks operatsioonisüsteemi sõrmevaenulikku olemust ja mõnel on see õnnestunud paremini kui teisel. Xperia firmamärgiks on „ paneelid ” – need on tegelikult erinevad koduekraanid (asendamaks WMi stiilusele mõeldud ühte ja ainsat koduekraani). Kokku saab valida üheksa paneeli hulgast, rohkem valikuid korraga ekraanile ei mahu. Valida saab mitme erineva „valmis-paneeli” hulgast (tulevikus lisandub neid kindlasti) ning olenevalt paneelist, saab ka selle välimust-funktsionaalsust muuta. Näiteks on olemas mugav Google’i otsingu- paneel , tuttav Sony multimeediapaneel ning erinevad Sony Ericssoni konfigureeritavad paneelid. Mida viimastel konkreetselt kuvatakse, saab kasutaja ise määrata – kas on see kalender, kell, RSS-uudisvood või hoopis kiirvalikuklahvid. Paneelide idee pole üldse paha, vastupidi, kuid kahjuks toimub nende vahetamine uskumatult aeglaselt. Pärast spetsiaalsele paneelinupule vajutamist möödub kõigepealt kolm sekundit, kuni avaneb võimalus nende hulgast valida. Ja kui valik tehtud, peab animatsiooni lõppedes ootama mitmeid sekundeid, kuni valitud paneel on lõpuks laetud. Muus osas pole Sony Ericsson WMi eriti tuuninud, küll on aga lisanud ühe olulise lisaväärtuse – nimelt näpuga ekraanil libistades keritakse (scrollitakse) sealolevat sisu, olgu selleks siis tekstifail, meil või mistahes muu rakendus (või valik). Ka on Xperia üliterav ekraan väga hea tundlikkusega ning isegi pisikestele WMi menüüdele õnnestub näpuga üllatavalt hästi pihta saada.
Samsung on asja tõsisemalt võtnud, kuid tulemus meenutab tuntud ütlust „tahtsime parimat , aga välja tuli nagu alati”. Enamik peamisi rakendusi nagu telefoniraamat, e-post, seaded jne on suuremaks moondatud kasutajaliidesega – mis peaks näpuga paremini tabatav olema, kuid head kavatsust varjutab uimane ja tuimalt vajutustele reageeriv ekraan. Telefoniraamatut avades saab kontakte sirvida nagu iPhone’ga, kuid sujuva libisemise asemel kargavad need ekraanil sentimeetriste hüpetega. Ja kui kogu protsessi veidi kannatamatult suhtuda , lõpeb asi juhuslikule numbrile helistamisega. Tõsi, võimalus on nime virtuaalsel klaviatuuril toksida (või sirvida algustähtede kaupa), aga kogu toiming on kõike muud kui sujuv .
Nokia toimib selles osas laitmatult – klaviatuuril saab kiiresti sisestada vajaliku nime(osa) ja menüüklahvidega sirvimine käib hetkega. Ka saab Nokia aru jutust – häälvalimiseks pole vaja nimesid eelnevalt telefoni mällu lugeda. E71 oskab öeldud nimele ise vaste leida ning suhtleb eesti keeles (kerge soome aktsendiga küll) – see on naljakas, aga samas üllatavalt toimiv. Xperial on telefoniraamatu sirvimiseks kaks võimalust. Tavaline telefoniraamatu-rakendus baseerub WMil ja tänu toimivale sirvimisfunktsionaalsusele pole see üldse paha. Kuid lisaks on Sony Ericssonile abistava käe ulatanud WMile tarkvara pakkuv firma SPB. Nimelt on tasuta saadaval SPB paneel ning see on rohkem kui vääriline vastane siiani iidoliks peetud iPhone’i kasutajaliidesele. Kalender, ilmateade , rakendused, seaded, telefoniraamat, kiirvalimisklahvid – kõik on väga esteetilises ja intuitiivselt kasutatavas vormis. Erinevad sõrmesõbralikud valikud vahelduvad kiirete animatsioonide saatel ja tundub uskumatu, et seal taga on siiski peidus Windows Mobile. Aususe huvides peab aga mainima, et ilus „ mask ” nimega SPB Mobile Shell on mõnekümne dollari eest saadaval teistelegi WM-seadmetele, kuid seda eeldusel, et need lubavad sellist (konkureerivat) tarkvara jooksutada. Näiteks Omnial SPB Shelli lihtsate meetoditega käivitada ei õnnestunud. Xperiasse saab installeerida ka HTC firmamärgi, Touch Flo 3D kasutajaliidese (täpsemalt selle HD-versiooni, sest neil on kasutusel samade mõõtudega ekraanid). Ka see on väga ilus ja dünaamiline. Installeerimisprotsess kestis küll ligi pool tundi (fail röövib üle 30 megabaidi mälu), kuid Touch Flo hakkas siiski tööle, asendades WMi koduekraani (mis on Xperial lihtsalt üks paneel). Muidugi ei anna selle 100%se toimivuse kohta Xperias keegi garantiid , aga võimalus on olemas.
Nutitelefoniga peab kindlasti saama mõnusalt netti sirvida ja siinkohal aitab WMi hädast välja Opera – uskumatu, et Microsoft ei suuda enda mobiilse IEga ses osas mitte mingit konkurentsi pakkuda. Opera brauser on väga sarnane iPhone’i Safariga (õigemini vastupidi, sest Opera oli olemas juba enne „minisafarit”), kuid funktsionaalsuselt asub Opera klassi võrra kõrgemal. Topelt- puudutus suumib sisse-välja, lehti saab salvestada , teksti kopeerida-otsida – ühesõnaga kõik vajalik on väga ilusas ja kasutatavas vormis olemas. Aga millegipärast käitub Opera Xperias oluliselt paremini kui Omnias. Samsungi puhul on kogu protsess kuidagi hüplik ja närviline, oma osa on selles kindlasti tuimal ekraanil. Kui Xperias on Opera enamasti täisekraani režiimis (automaatse seade puhul), siis Omnial hüppavad kogu aeg esile paksud funktsiooniribad ekraani all- ja ülaservas. Tüütu. Nokia sellesse konkurentsi otseselt ei sekku – ekraan pole ju puutetundlik ning kursorit juhitakse suunaklahvidega. Aga ka Symbianile on olemas Opera – ja see muudab isegi nooleklahvidega netisirvimise päris sõbralikuks tegevuseks. Nokia trumbiks on taas kiirus – näiteks tekstipõhised lehed avanevad praktiliselt ilma viivituseta, vastupidiselt WMiga telefonidele, millel kulub ka nende puhul sekundeid. Jah, vabanduseks võib ju öelda, et Xperia ekraan on küll kordades suurem, aga tegelikult on kurja juureks vist ikkagi WM…
Erinevalt iPhonest on kõik siinsed telefonid täisväärtusliku multitaskinguga ehk multitegumtöötlusega – see tähendab, et üheaegselt saab töötada mitu rakendust. WMi häda on aga sünnist saadik olnud see, et rakendusi kinni pannes neid tegelikult ei suleta, vaid jäetakse „taustal” käima. Nii võib mingil hetkel saabuda olukord, kus töömälu on lihtsalt täis saanud. Sony Ericsson (õigemini HTC, kellega koostöös Xperia tegelikult valmis) on siinkohal asja täiendanud ning Task Manageri valikus on olemas seadistus, et ristikesele vajutus ka tõepoolest rakenduse sulgeks. Samsungil saab ühe pikema nupuvajutusega töötavate programmide nimekirja vaadata ja soovi korral ühe või kõik sulgeda. Xperial on vastav virtuaalne nupp alati üleval vasakul – kuid arusaamatul põhjusel kaob see sealt ära, kui kasutusel on eespool kiidetud SPB koduekraan. Õnneks on võimalus task-switcher (rakenduste vahetaja) seada näiteks ühe soft-key (muudetava funktsiooniga nupp) funktsiooniks.
Nokia toimib selles osas probleemivabalt – piisab koduklahvi pikemast vajutusest ja kõik toimivad rakendused ilmuvad ekraaninurka.
 Nutimobiilidel on oluline roll täita ka andmesidel, sealhulgas traadita netiühendusel ehk WiFil. Selle sujuva toimivuse osas on pilt üsna erinev. Kui WM läheb n-ö ooterežiimi (standby), siis tõenäoliselt lülitatakse välja ka wireless – ja mis tahes netiühendust tarbiv rakendus (nt Skype) jääb „kuivale”. Telefoni taas aktiveerides wireless küll automaatselt taastub , kuid Samsungi (ja WPA krüpteeringu) puhul see enamasti nii ei juhtunud, vaid seadetes oli vaja traadita netiühendusele „ reset ” teha (kohati isegi korduvalt). Samsungil sai menüüvalikuga WiFi ka standby-režiimis tööle jätta, kuid millegipärast see heitliku ühenduse probleemi ei lahendanud. Xperia nõustus ka ooterežiimis „online” olema ja püsis kenasti võrgus. Kõige probleemivabamalt toimis aga Nokia – WiFi on olemas täpselt nii kaua, kui vaja ning polnud põhjust muretseda nn ooterežiimide pärast. Vestlusprogrammis saadetud sõnum (või kõne) jõudis alati helimärguande saatel kohale.
 
Klaviatuur on väga oluline osa nutitelefoni olemusest. Nii on Sony Ericsson peitnudki Xperiasse väikese päris- klaviatuuri . Nupud on muidugi pisikesed, kuid kasutatavuselt annab „päris-asi“ silmad ette igasugusele virtuaalsele „klaverile“. Täpitähtede tarbeks on X1-l klahv, millele vajutades saab lisada täishäälikutele nii täppe kui kriipse, samuti on eraldi „@” ja „?” – väga meeldiv. Kui millegi kallal viriseda, siis võiks olla olemas ka Alt ja Ctrl .
Nokialgi on päris klaviatuur – olgugi et veel miniatuursem kui Xperial, on ka see üllatavalt kasutatav. Tavatelefoni numbriklahvide alt tähtede otsimisega pole asjal midagi ühist, sõnumite ja meilide kirjutamine läheb nobedalt. Olemas on täpitähed, puudu on vaid „õ”.
Taas on kahju Samsungist. Virtuaalne klaviatuur hammustab ära enamiku ekraanipildist, nii jääb nähtavat teksti vaid rida-paar. Täpitähti tuleb otsida eraldiavatavast sümbolite sektsioonist, sama käib ka @- märgi kohta. Ja muidugi ei tasu unustada tuima ekraani – kõik see kokku moodustab pehmelt öeldes frustreeriva terviku.
 
Ekraan
Mida suurem, seda parem, selles pole kahtlust. Kuid suuruse kõrval on ekraanidel veel üks mitte vähemtähtis parameeter ja selleks on resolutsioon . Omnia 3,2“ WQVGA (400 x 240) ekraan on tõepoolest kõige suurem, kuid olles Xperia 3“ WVGA (800 x 480) ekraanist täpselt neli korda väiksema resolutsiooniga (ehk mahutab neli korda vähem infot), on selliste mõõtmete puhul tulemuseks lihtsalt suur ja udune pilt. Xperia ekraan on seniste mobiilseadmete osas uus tippklass, miinusena asub see aga telefoni esipaneeli tasapinnast allpool – ekraani servas asuvatele nuppudele on seetõttu ebamugav pihta saada. Ilmselt võimaldas see lahendus suurendada ekraani tundlikkust, mis on samuti esmaklassiline. Nokia jääb siin konservatiivseks – n-ö puutetundetu 2,36“ QVGA (320 x 240) ekraan on küll veidi väiksema resolutsiooniga kui Omnial, aga et see on ka mõõtudelt tunduvalt väiksem, on kujutis ise palju teravam.
Aga aeg ei peatu ning uued ja veel paremad nutitelefonid on juba disainerite töölaual kuju võtmas. Luuakse aina uusi ja paremaid tehnika imesid. Võiks firmad luua ka „õigeid“ pihuarvuteid, mis oleks väga hea ärimehel. Lihtne, mugav ja väike.