Pieter Brueghel (1)

Pieter Brueghel vanemat võib pidada Madalmaade 16. sajandi suurimaks renessansikunstnikuks. Ta sündis Bredas Brabanti hertsogkonnas, praeguses Hollandis. Aastal 1551 võeti ta vastu Antverpeni maalikunstnike gildi, kus ta oli Coecke van Aelsti juures õpipoiss. Coecke van Aelst oli juhtiv Antverpeni seinavaipade ja klaasi kunstnik, arhitekt , skulptor ja disainer . Brueghel läks Itaaliasse 1551 või 1552 ja lõpetas seal paljud oma maalitud teosed, millel oli kujutatud maastikku . 1553 saabus ta tagasi kodumaale Antverpenisse ja kümme aastat hiljem asus elama Brüsselisse. 1563 abiellus van Aelsti tütre Maykeniga.
Bruegeli hüüdnimi on "Talupoegade Brueghel", sest ta armastas eriti kujutada talupoegade elu. Ka piiblist laenatud teemad esinevad tegelikult kujutistena tolle aja Madalmaade elust. Brueghel suri 1569 ja on maetud Brüsselisse.
Brueghel kuulub suurimate realistide hulka kunstiajaloos. Oma Itaaliasse reisil õppis ta tundma itaalia klassilist kunsti, kuid ei alistunud mitte itaalia mõjudele, vaid sulatas kõik need itaalia elemendid puht-madalmaade looduskäsitusega uueks jõuliseks omapäraseks ja orgaaniliseks tervikuks. Tema töödes võluvad kõigepealt suurim tõe- ja loomutruudus, tüüpide võimas karakteriseerimine ja haarav esitlus. Üksikasjade peene ja detailse kujutuse ühendab ta selge ja ülevaatliku pilditerviklikkusega. Tihti annab ta oma töödele satiirilis-moraliseeriva põhitooni. Rahulikkude, kergelt humoorikate realistlikkude piltide kõrval, nagu näiteks kuulus "Talupoja pulm" Viinis, on ta aga andnud ka kompositsioone, kus hirm ja meeleheide on haarava väljenduse leidnud ( "Surma triumf " Madridis Prado muuseumis ). Sääraste fantastiliste, visionaarsete piltide loomisel jätkab ta Hieronymus Bosch´i suunda.
Brueghel on ka geniaalsemaid maastikumaalijaid, päris- maastikumaali kunsti põhjendajaid. Vanematel meistritel oli maastik koostatud üksikutest "motiividest"; Brueghel seevastu näeb ja tunnetab maastikku ühtlase tervikuna . Brueghel on esimene, kes oskas edasi anda oma piltides looduse suurust ja vägevust; neis on kõik viimase võimaluseni loogiline, orgaaniline ja veenev. Brueghel oskab tähele panna ja edasi anda kõiki atmosfäärinähtusi, oskab valguse ja õhu kujutamisel tabada kõige peenemaid nüansse. Horisont on ta töödes tihti väga kõrge. Figuurid , mis ta maastikke elustavad, on sulatatud maastikuga ühtlaseks harmooniliseks tervikuks ja aitavad kaasa maastiku elustamiseks ja meeleolu suurendamiseks . Rahulikkude ja idülliliste maastikkude kõrval on ta loonud ka süngeid ka kurvameelseid, samuti aga ka võimsalt-dramaatilisi looduspilte ( " Torm merel" Viini muuseumis). Tema maalide mõju on väga suurel määral tingitud ka jõulisest ja rikkast koloriidist.
Maalil "Talupoegade tants" viib kunstnik meid külapeole, kus on kuulda torupillihelisid ja puukingade klõpsumist. Hoogsas rütmis tantsivad nii lapsed kui täiskasvanud. Noore naise, kes ei taha jalga keerutada, veab noormees vägisi muruplatsile. Tantsurütmi sulanduvad ka joomavendade sõbralikud õlapatsutused ja õllekruuside kokkulöömishelid. Tantsijate rõõmsad hõiked ei häiri aga suudlevat paarikest ega torupillimängijale õlu pakkuvat külameest. Nemad tegutsevad omas rütmis.
"Talupoja pulm" kujutab külaliste tunglevat summa, priiskavat söömapidu, kus tõstetakse klaase pruutpaari auks ja kostitatakse igaüht, kes küünilävelt üle astub. Laua taga istub langetatud silmalaugudega matsakas pruut , kõrval arvatavasti tema vanemad. Torupillimängijad on hetkeks mängu katkestanud. Kostab valju kõnekõminat, naerurõkatusi, õlleluristamist, taldrikute kolinat. Toit on niivõrd maitsev, et punase mütsiga poiss ei saa jätta sõrme limpsimata. Pulmaruumi seinal ripuvad viljavihud. Kaks teineteisega ristatud viljavihku mõjuvad sümboolse õnnemärgina, aga vihjavad ka koristatud saagile ja sügisele kui talupojale pidutsemiseks kõige sobivamale ajale. Siis on viljasalved täis, toit laual, puhkamiseks rohkem aega. See pilt räägib tööde õige ajastatuse rütmist.
Looduse- ja elupaigarütmist jutustab Bruegheli maal " Jahimehed lumes" ("Talv"), mis kuulub maalisarja " Aastaajad " ja on selle sarja kõige kuulsam teos. Pildil on sombune talveilm värskelt sadanud lumega. Talupojad jõuavad jahiretkelt tagasi, saak üle õla, koerad nende kannul jälgi nuuskimas. Jahimeeste samm on pikk ja väsinud, raske tööpäev on seljataga. Nad mööduvad suure lõkke juures toimetavatest inimestest, kes asjalikult kohendavad lõkkepuid ja on harjunud igapäevaelu rutiinse rütmiga. Kauguses, rohetaval tiigijääl, tiirutavad aga uisutajad, kes ei taha ilma jääda oma pühapäevastest lõbustustest. Bruegheli maal "Jahimehed lumes" on melanhoolne , igavikuline, kosmiliselt kõikehaarav.
Sageli leidis Brueghel oma tööde jaoks ainestiku rahvaluulest : vanasõnadest, kõnekäändudest, legendidest, mängudest. Maal "Laste mängud" on justkui lastemängude entsüklopeedia. Brueghel mõistis, et mäng ei ole lapsele mitte ainult lõbu, vaid tõsine tegevus rangete reeglite ja nõudmistega. Kunstnik maalis üldtuntud rõngaveeretamis-mängu: rõngas on maalitud kahekordselt, et saavutada näilist liikumist. Veel võib näha vurrkanni keerutamist, teise seljas ratsutamist, pimesikku, sabatantsu, tasakaalumänge. See omalaadne lapsepõlverütm igas Bruegheli detailis on nagu vastukaja kaugest minevikust.
Sageli naerab Pieter Brueghel välja n. ö kilplaslikku elulaadi. Maaliga "Madalmaade vanasõnad" on autor koostanud inimeste erilistele omadustele vihjava omapärase piltkäsiraamatu. Esiplaanil on näha meest, kes teisele auku kaevab . On mees, kes ei ulatu leivatükist leivatükini - s. t ei tule toime. Harkisjalu seisab mees, kes sümboliseerib tarkust: maailm tiirleb tema pöidlal, mis tähendab, et maailm on tema jalge ees või tal peos . Õel munk narritab Kristust ja kinnitab ta näole takuse habeme. Maja ülemise korruse akna juures seisavad inimesed, kes üksteist ninapidi veavad. Nende lähedal istub aknalaual kirju tuttmüsiga mees, kes tüssab kaardimängus ja roojab akna all olevale maakerale. Keegi taob meeleheitlikult pead vastu seina. Hambuni relvastatud sõdur seob kassile kellukest kaela. Sealsamas lähedal hoiab otsustusvõimetu naine ühes käes tuld , teisega tassib veenõud. Mees, kes sammast ühtaegu kallistab ja seda pureb, on silmakirjateener: ta hoiab ja varjab oma saladusi n. ö kübara all, mille ta on samba otsa seadnud. Esiplaanil olev riiakas naine seob kuradit rätikusse - sellise naise kohta öeldi, et ta võib muretult isegi põrgus ära käia.
Jões ujub mees vastuvoolu . Suur kala neelab väikest (väiksed langevad tihti suuremate ohvriks). Sabapidi püütud angerjas on mehel vaid poolenisti käes, aga püüdja juba rõõmustab saavutuse üle. Põlvist saadik vees olev mees ei taha, et päike veele paistaks ja püüab seda lehvikuga varjata. Torni rinnatisel on mees, kel kivid kukil, ja mees, kes teise seljas sõitma harjunud. Puust puuris - häbipostis - viiuldab suli ega saa aru, et ta on kõigile naermiseks välja pandud. Veidi kaugemal kaklevad kondi pärast must ja valge koer. Õrrel kaagutavad kanad enne munemist, sead tunnistavad "pärleid"(roose), mida nende ette loobitakse. Elustiil, mida Brueghel "Madalmaade vanasõnadega" näitab, võimendub korduva detaili - maailma mudeli - abil, sest kilplaslikku elumudelit kohtab kõikjal maailmas.
Bruegheli iroonia jätkub pildil "Laiskademaa". Kuulda on justkui kõva ja ühtlase norskamise rütmi. Laiskademaa mõnud on kiusatusse viinud mehi kolmest ühiskonnaklassist: talupoja, kes lamab koodil, sõjamehe, kes on lükanud oda jala alla, ja preestri, kelle kõrval lebab suletud piibel . Kõik kolm lamavad jõuetult küllusepuu all. Veel on end mõnusalt padjal välja sirutanud raudrüüs aadlik , kes kõhutab kookidega kaetud varikatuse all. Magajate ümber jalutavad "hõrgutised": koogirattad veerevad tantsiskledes kohale, siga kasutab enda kallal vajaduse korral suurt väitsa. Ja hani lebab taldrikul , nagu oleks oma pea vabatahtlikult pakule pannud . Laiskademaal saab juua otse piimajärvest ja magustoiduks limpsida pudrumägesid. Bruegheli "Laiskademaa" räägib inimeste ohjeldamatusest, kõneleb nende magusast jõudeelust, tutvustab õgardite paradiisi .
Maali "Pimedate mõistulugu" sündmustik hargneb rahulikul maastikul . Kuus pimedat hoiavad üksteisest kinni, kuid komistavad igal sammul . Aeglaselt, ebaühtlase rütmiga edasi komberdavad inimesed ei näe enda ümber kaunist loodust, ei märka puu all rohtu söövat lehma. Järsku kukub pime teejuht kraavi ja kogu summ variseb talle järele. Liikumiserütm on hetkega kadunud. On peataolek, mõttetu rabelemine, juht ei leia enam uuesti kindlat jalgealust. Võib ju väita, et tolle nukralt hirmuäratava vaatemängu jättis Brueghel lahtimõtestamiseks järeletulevatele põlvedele. Üksühest lahendust pole mõistujutul kunagi. Ent ühe variandina jääb siiski kõlama järgmine mõte: kui pime juhib pimedat, kukuvad mõlemad kraavi (hollandi vanasõna).
"Veel parem näide on Pieter Brueghel vanem ( 1525 / 30 – 69), keda tunneme hollandi talupoja kuju loojana, lausa nii ehedana , et XX sajandi filmikunst on kasutanud tema maale ajastuautentsete kaadrite loomisel. Tuletagem meelde meilgi peaosalise rollis mänginud Lembit Ulfsaki tõttu populaarset filmi “ Till Ulenspiegel”: Bruegheli lumisel maastikul sumpavad kütid, üksteist talutavad pimedad ning kõrtsilaua taga pummeldavad talupojad lõid ajastu tausta . Pole ka imestada, sest hüüdnimede “ talupoeg -Brueghel” ja “kojanarr-Brueghel” järgi tunti teda veel kaua pärast surma. Tema kaasaegsed imetlesid kunstniku loodustruudust: tollal tuntud teoreetik Karel van Mnader kiitis Brueghelit talupoegade karakterit esiletoovate koomiliste figuuride eest. Samas on teada, et Pieter Brueghel kuulus Antverpeni intellektuaalide seltskonda, töötas sofistikeeritud erakollektsionääride tellimusel, oli Philipp II ametlik geograaf , enamiku tema maale ostis pärast kunstniku surma Rudolf II, ning tema ajastuautentsed talupojad kandsid sada aastat varem moes olnud rõivaid. Brueghel pidas oma talupoegi maailma kõige maalilisemaks rahvaks. "