· Millised oli nõukoguliku kultuuripoliitiika eesmärgid? Selle eesmärgid olid : ei tohtinud alahinnata ega laimata riiki ja selle korda , kodanikud pidi ülistama riigijuhti. · Millised abinõusid rakendati nõukoguliku poliitika elluviimisel? Püüti hävitada eelnevate põlvkondade kultuuripärandeid, sõjajärgsetel aastatel puhastati raamatukogud eesti kirjandusest. Sel kombel hävitati suur osa iseseisvusaegsest perioodikast ja ilukirjandusest. Alles jäeti ainult mõned raamatud ja nende kasutamiseks tuli taotleda eriluba. · Milles seisnes eesti kultuuri lõhestatus? Eesti kultuuri lõhestatus seisnes selles , et Nõukogude liit lõhestas selle kaheks: välis- ja kodueesti kultuuriks. Välis eesti kultuur on selline, et need inimesed, kes pagulusse läksid välisriikidesse võisid kirjutada, rääkida, maalida jms seda, mida nad tahavad, aga need,
otsest sundi orienteeruda vene kultuurile, eriti tugev oli see sund 1940. aastate lõpus ja 1950. aastate esimesel poolel. Venestamispüüetest hoolimata jäid eestikeelne haridus ja kultuur püsima. Nõukoguliku kultuuripoliitika üheks osaks oli eelnevate põlvkondade loodud kultuuripärandi valikuline hävitamine. Nii puhastati raamatukogud sõjajärgsetel aastatel „kodanliku ühiskonna pärandist”, mille käigus hävitati märkimisväärne osa iseseisva Eesti ajal ilmunud perioodikast ja ilukirjandusest ning enamik allesjäänust suleti erihoidlatesse. Eeltoodule lisandus tervet ühiskonda hõlmav propaganda, mis pidi aitama allutada kogu vaimset elusfääri valitseva režiimi kontrollile.
V: Eestisse tuli rohkem turiste nende vahendusel jõudis Eestisse ka lääne tarbimiskultuur ja tarbeesemed. Millised olid nõukoguliku kultuuripoliitika eesmärgid? V: Nõukogude võim seadis eesmärgiks ,,sisult sotsialistliku ja vormilt rahvusliku" kultuuri juurutamise ühiskonnas. Milliseid abinõusid rakendati nõukoguliku kultuuripoliitika elluviimisel? V: Sõjajärgsetel aastatel puhastati raamatukogud ,,kodaniku ühiskonna pärandist". Sel kombel hävitati suur osa iseseisvusaegsest perioodikast ja ilukirjandusest. Alles jäeti vaid üksikuid aastakäigud perioodilistest väljaannetest ning mõned eksemplarid raamatutest. Kirjanduse tellimine välismaalt muutus äärmiselt piiratuks. Milles seisnes eesti kultuuri lõhestatus? V: Teine maailmasõda ja nõukogude võimu kehtestamine 1944. aastal lõhestasid eesti kultuuri kaheks: välis- ja kodueesti kultuuriks. Millepoolest erinesid nõukogude aja laulupeod tänapäevastest? V: Laulupidusid peeti maal ja lehvisid punalipud.
Selle elluviijad tahtsid, et inimeste seas ei tekiks rahutusi ega teisitimõtlemist. Samas pidi teistele riikidele ning inimestele endile tunduma, et kõik on demokraatlik ning rahvuslik. Tegelikkuses toimis tsensuur koos pideva meelsuskontolliga, mis pidi takistama vaba mõtte levikut. Selle tagamist kindlustasid julgeolekuorganid, nagu KGB. Lisaks püüdis võim valikuliselt hävitada eelnevate põlvkondade kultuuripärandit, tulemuseks hävitati suur osa iseseisvusalgsest perioodikast ja ilukirjandusest. Sotsialistliku mõtlemise levikut aitas kiirendada propaganda riigi poolt. NSVLis oli selleks punapropaganda, mis pidi aitama kogu vaimuvaldkonda allutada kommunistliku reziimi korrale. Kultuurielu lõhenes väliseesti ja kodueesti kultuuriks. Need eestlased, kes põgenesid lääneriikidesse (Rootsi, Soome jne.) moodustasid väliseesti kultuuri said vabalt teha, mis loomingut tahtsid, ei olnud mingisuguseid piiranguid. Eestisse jäänutel tuli olla oma
ühiskonnas , mis toimus pideva ideoloogilise surve all. Eriti masendav oli see Stalini ajal , kuid üsna ka Breznevi ajal. Sulaperioodil asi pehmenes pisut, kuid ka sellega ei kadunud tsensuur, millega üritati takistada vaba mõtte levikut. Eesti NSV oli samuti ka eraldatud läänemaailma vaimsest arengust ja edasijõudmistest. Nõukogude võim hävitas palju põlvkondade kultuuripärandit. Puhastati raamatukogud ja hävitati suur osa iseseisvusaegsest perioodikast ja ilukirjandusest, alles jäeti üksikuid. Samuti oli äärmiselt piiratud kirjanduse tellimine välismaalt. Eesti kultuur lõhestati kaheks: välis-ja kodueesti kultuuriks. Paljud loomeinimesed siirdusid pagulusse, et jätkata muil maadel oma senist tegevust. Kuid eesti kultuuri järjepidavuse ka nõukogude aastatel tagas just nende enamike eestlaste vastupanuvõime ja elujõulisus. Kuid siiski paljud loomeinimesed ja haritlased olid
Eestimaa piirkonnad muutusid venekeelseteks ja tühjenesid eestlastest. 1. Millised olid nõukoguliku kultuuripoliitika eesmärgid? Seati eesmärgiks sisult sotsialistliku ja vormilt rahvusliku kultuuri juurutamise ühiskonnas. 2. Milliseid abinõusid rakendati nõukoguliku kultuuripoliitika elluviimisel? Nõukogude võim püüdis valikuliselt hävitada eelnevate põlvkondade kultuuripärandit. Raamatukogud puhastati "kodaniku ühiskonna pärandist". Sel moel hävis suur osa iseseisvus aegsest perioodikast ja ilukirjandusest. Kogu ebasoovitav kirjasõna pandi erifondi, mille kasutamiseks tuli taotleda eriluba. Kirjanduse tellimine välismaalt muutus äärmiselt piiratuks. Lisandus kogu ühiskonda hõlmav punapropaganda. Eesti oli eraldatud läänemaailma vaimsest arengust ja suundumustest. 3. Milles seisnes Eesti kultuuri lõhestatus? Kultuur lõhenes välis-ja kodueesti kultuuriks. 1944. aastatel siirdus pagulusse arvukalt loovinimesi, kes jätkasid uutes asukohtades oma senist tegevust
juuratamise ühiskonnas. Olenemata poliitiliste olude liberaalsusest või ranguses, ühiskonnast ei kadunud kunagi tsensuur, mis pidi koos pideva meelsuskontrolliga takistama mõtte levikut. Eesti NSV oli eraldatud läänemaailma vaimsest aarengust ja suundumusest ning selline infosulg tingis omakorda orienteerituse vene kultuurile. Järgnevatel aastatel puhastati kõik raamatukogud ,,kodanliku ühiskonna pärandist". Hävitati ka suur osa iseseisvusaegsest perioodikast ja ilukirjandusest. Kogu ebasoovitatav kirjasõna pandi erifondi, mille kasutamiseks tuli taotleda eriluba. Ka välismaalt kirjanduse tellimine muutus äärmiselt piiratuks. Samuti lisandus kõigele tervet ühiskonda hõlmav propaganda, mis pidi aitama allutada kogu vaimusfääri valitseva reziimi kontrollile. Teise maailmasõda ja nõukogude võimu kehtestamine 1944. aastal lõhestasid eesti kultuuri kaheks: välis- ja kodueesti kultuuriks
Viitamise põhireegel: viitamissüsteem peab kogu uurimustöö ulatuses olema ühtne. Trükis ilmunud allikast pärinevale näitele järgneb sulgudes viide. Kui kogu materjal pärineb ühest teosest, siis esitatakse selle teose andmed sissejuhatuses ja sulgudes on vaid leheküljenumber (numbrid). Kui näited pärinevad erinevatest allikatest, siis sisaldab viide ka allika autori (Alver 205). Kui samalt autorilt on näiteid mitmest teosest või on materjal perioodikast, siis tuleb viidet täpsustada, lisades pealkirja lühendi, väljaande numbri vm. Interneti materjalidele viitamisel märgitakse võrguväljaande aadress, kusjuures oluline on, et viidatav lehekülg oleks hõlpsasti leitav ja täheldatav. Seega eelistatagu ülitäpsele aadressile http://gallica.bnf.fr/scripts/ConsultationTout.exe?O=n070445 üldisemat, ent hoomatavamat aadressi: Voltaire. 1759. Candide, ou`l Optimisme.http://gallica.bnf.fr/ Viite koht on pärast lauselõpumärki.
Taheti summutada igasugune vaba ja loominguline mõtlemine, mis haritud inimesel kombeks oli. Kogu ühiskonnas valitses ideoloogiline surutis, mis tähendas, et varem või hiljem pidi hoomatav paisuma nii suureks, et isegi NSV ei oleks suutnud seda peatada. Eesmärke viidi ellu erinevatel viisidel. Esiteks hävitas nõukogude võim valikuliselt eelnevate põlvkondade kultuuripärandit. Sõjajargsetel aastatel hävitati suur osa iseseisvusaegsest perioodikast ja ilukirjandusest. Alles jääti vaid üksikud aastakäigud perioodilistest väljaanetest ning mõned eksemplarid raamatutest. Kogu ebasoovitav kirjasõna pandi erifondi, mille kasutamiseks tuli taotleda eriluba. See jällegi näitas milliseid meetmeid pidi võim kasutama, et vältida rahva vastupanu. Teine maailmasõda ja nõukogude võimu kehtestamine 1944. aasta lõhestasid eesti kultuuri kaheks: välis- ja kodueesti kultuuriks. 1994. aastal siirdus pagulasse arvukalt
enne töö kirjutamist enesele püstitati ning kus võib märkida, milliseid probleeme seoses valitud teemaga käsitletakse. Kui töö ei ole tehtud kohustuslikus korras õppetöö sooritamiseks, võiks põhjendada ka teema valiku põhjuseid. Järgneval slaidil peaks olema loetelu, kust on saadud materjale töö koostamiseks. Näiteks: ankeetküsitluste andmetest, maakonna arhiivist, internetist, kirjandusest, perioodikast, käsikirjadest jne, sealhulgas võiks kirjas olla ka info, kust on saadud foto-, tabel-, joonismaterjale. Tavaliselt on referaat või mistahes muu teadustöö jaotatud peatükkideks, ka alapeatükkideks. Sellisel juhul tuleb töö liigendamist kuulajatele selgitada ning anda ühe-kahe lausega ülevaade, mida antud peatükk käsitleb. Järgnevad slaidid omavad aga suurimat tähtsust, et kuulajad panna tööst huvituma ning et nad tahaksid seda ka lähemalt lugeda
................................. 7 7. LUGEJAUURING........................................................................12 8. AJAKIRJAD TEMAATILISELT JAOTATUNA:.....................................13 2 9. KEEL....................................................................................... 21 10. KASUTATUD ALLIKAD.............................................................24 1. Ajakirjade olemus Ajakirjadele on seatud kindlad kriteeriumid, mis eristavad neid ülejäänud perioodikast. Formaat jääb A3 ja A5 vahele, üldjuhul on A4 formaadis. Kaaned on paksemast materjalist kui ajalehtedel. Lood on eri pikkusega ning sisaldavad nii teksti, fotosid, jooniseid kui ka teisi visuaalseid elemente. Ajakirjade sisu ja lähenemisviis võib olla väga varieeruv nii temaatiliselt, žanriliselt kui ka funktsionaalselt, olenevalt sellest, mis pakub avalikkusele huvi. Ajakirjad on ajalehtest erinevad veel selle tõttu, et neil on kitsam suunitlus, näiteks naiste- ja meesteajakirjad.
Samuti ka vene keele levik. Näiteks Ida-Virumaa muutus venekeelseks ja tühjenes pea täielikult eestlastest. Ideoloogiline surutis ühiskonnas oli eriti tugev Stalini ja Brezneri võimuloleku ajal. Poliitiliste olude liberaalsusest või rangusest hoolimata ei kadunud ühiskonnast kunagi vaba mõtte levikut takistav tsensuur. Nõukogude võim püüdis valikuliselt hävitada varasemat kultuuripäradit, selleks hävitati suur osa iseseisvusaegsest perioodikast ja ilukirjandusest. Teise maailmasõja järel jagunes eesti kultuur kaheks: Välis- ja Kodu-Eesti kultuuriks. Pärast 1950 aastal toimunud EKP VIII pleenumit olid paljud haritlased sunnitud oma loomingut umber tegema ja taluma repressioone. Rahva kultuuriline aktiivsus väljendus eelkõige isetegevusharrasuses, näiteks pilli-, rahvatantsu- ja näiteringides. Nõukogude aja rahvusliku värvinguga massiüritusteks kujunesid laulupeod. Laiemat kultuuritarbimist soodustasid massiteabevahendid.
Käsumajandusega koosnev massiline võõrtööliste sissevool liiduvabariikidest. Mõned Eestimaa piirkonnad - Virumaa idaosa suured tööstused muutusid venekeelseks ja tühjenesid eestlastest. 23) Iseloomusta Nõukogude kultuuripoliitikat- Nõukogude võim püüdis valikuliselt hävitada eelnevate põlvkondade kultuuripärandit. Sõjajärgsetel aastatel puhastati raamatukogud "kodanliku ühiskonna pärandist". Sel kombel hävitati suur osa iseseisvusaegsest perioodikast. 24) Väliseesti kultuur- 1944. lõhestas Nõukogude võim kultuuri kaheks: välis -ja kodueesti kultuuriks. 1944 aastal siirdus pagulusse arvukalt loovinimesi, kes jätkasid uutes asukohamaades oma senist tegevust. 25) Mida tõi kaasa EKP 8-s pleenum- Algas Eesti kultuuri osaline taastumine, mille järjest olulisemat osa etendas haritlaste uus põlvkond. 26) Laulupidude traditsiooni säilitamine- Taastus ka laulupidude traditsioon ning suursündmuseks kujunes 1947. aastal üldlaulupidu.
võimalik saada Stalini poolt hinnatuks ning pretendeerida Stalini preemia laureaadiks. Samas oli sel ajastul ka vaieldamatu eesmärk kultuurne inimene ehk ,,kulturnõi tselovek". (Pallo 2017) Kuna aeg oli sellel ajal väga segane nõudis nõukoguliku kultuuripoliitika eelnevate põlvkondade loodud kultuuripärandite hävitamist. Nii puhastati erinevad asutused ,,kodanliku ühiskonna pärandist", mille käigus hävitati märkimisväärne osa iseseisva Eesti ajal ilmunud perioodikast ja see mida ei jõutud hävitada suleti erihoidlatesse. Kõigele sellele järgnes propaganda, mis pidi allutama kogu vaimse elusfääri valitseva reziimi kontrolli alla. (Tannberg 2009) Iren Hansen HJ I AÜ 23.03.2017
pideva ideoloogilise surve all. Nõukogude kultuuripoliitika oli tsensuur, mis ei kadunud ei liberaalse ega range poliitilise korra ajal. EestiNSV oli eraldatud lääne maailma vaimsest arengust ja suundumustest. Lisaks püüdis NSVL hävitada eelnevate põlvkondade kultuuripärandit.Raamatukogud puhastati"kodanuik ühiskonna pärandist", sellisel kombel hävitati suur osa iseseisvuse perioodikast ja ilukirjandusest. Ebasobiv kirjandus pandi erifondi, mille kasutamiseks tuli taotleda eriluba. Kirjanduse tellimine välismaalt muutus äärmiselt piiratuks. Lisandus ka propakanda, mis pidi allutama kogu ühiskonna valitseva võimu kontrolli alla. Selle eesmärgiks oli suunata rahva orjentatsioon vene kultuurile. 26. Kas kultuuriinimeste looming Eesti NSV-s oli vaba? Miks nii arvad? Ei olnud, sest me elasime sotsialistlikus ühiskonnas, kus kehtis tsensuur
pool]. Olenemata valitseva režiimi liberaalsusest ja rangusest, ei kadunud tsensuur. Ühiskondliku rahu tagasid endiselt julgeolekuorganid (KGB). ENSV pol. ja majand eraldatusega muust maailmast kaasnes ulatuslik infosulg (kuid mitte täielik), lääne arengust ei tohtinud keegi midagi teada. NSV kultuuripoliitikule oli isel eelnevate põlvkondade vaimupärandi valikuline hävitamine. Puhastati raamatukogud n-ö kodanliku ühiskonna pärandist; hävitati suur osa iseseisvusaegsest perioodikast ja ilukirjandusest. Alles jäeti mõned üksikud aastakäigud ajalehti ja ajakirju. Sellele kõigele lisandus kogu ühiskonda hõlmav propaganda, mis pidi aitama allutada vaimset sfääri valitseva režiimi kontrollile. HARITLASED: Paljud eestlasest haritlased põgenesid läände, karte NSV võimu. Kes koju jäid sattusid ideoloogilise terrori ohvriks: aktiivset loometeguvust piirati või sunniti sellest loobuma. Nõuti varasema loomingu ümberhindamist, edasi võis
juurutamine enamikul elualadel. Suurettevõtted, maa sundvõõraandamine ja sovhoosid. Kaasnes massiline võõrtööliste sissevool teistest riikidest , linnastumine. 19. Iseloomusta nõukogude kultuuripoliitikat! Kuidas mõistad lauset ,,sisult sotsialistlik, vormilt rahvuslik"? Eesmärk kultuuri juurutamine ühiskonnas mis toimus pideva ideoloogilise surve all. Poliitiliste olude liberaalsus ja rangus, tsensuur. Hävitati suur osa iseseisvusaegsest perioodikast ja ilukirjandusest, kirjanduse tellimine välismaalt piiratud. 20. Mida tähendas ,,kultuurielu lõhestatus"? Mida see kaasa tõi? Eesti kultuur jagunes kaheks: välis- ja kodueesti kultuuriks. 1944. aastal siirdus pagulusse arvukalt loovinimesi, kes jätkasid uutes asukohamaades oma senist tegevust, kuid nende looming jäi suurele osale eestlastele kättesaamatuks. 21. Miks peatus kultuuriline tegevus Eestis? Kuidas see taas algas? Oli tsensuur ja paljud kolisid välismaale
(see on keeruline ülesanne, sest sedusandja tegelik tahe pole sageli õiguse tekstist tulenev või tuleneb ebamääraselt) Ajaloolisel tõlgendamisel on rida traditsioonilisi võtteid: Näiteks võib uurida õigusnormi või õiguse instituudi ajaloolist arengut õiguse allikate abil. Infot ei anna mitte ainult seadusandja kavatsused, vaid ajaloolisel tõlgendamisel on kasulik tutvuda parlamendi aruteludest säilinud dokumentidega. Materjale võib leida ka oma aja perioodikast. Eriti väärtuslikud on juriidilise sisuga väljaannetes ilmunud materjalid, aga sama sisukad võivad olla ka lihtsas keeles kirjutatud perioodika. Subjektiiv-teleoloogilise tõlgendamise käigus tulebki formaalsete struktuuride poolt välja antud materjalide kõrval nö kõrvalseisjate poolt välja antud materjalidega. Seaduseelnõu töödatakse tavaliselt välja vastavate töögruppide poolt. Piltlikult öeldes kujundab selliste töögruppide ettepanek –seaduseelnõu-seadusandja tahet
Venemaalt voolas rahvast sisse ja nad tahtis Eesti täiesti endale saada ja sellega suurenes ka rahvaarv. Oli ka Eestis Rootslasi, Soomlasi ja Sakslasti, aga pärast nad põgenesid ikkagi oma maale tagasi nii paljud kui said. KULTUUR Olid eraldatud läänemaailma vaimsest arengust ja suundumustest. Selline infosulg tingis omakorda orienteerituse vene kultuurile. Lisaks prooviti avalikult hävitada ellnevat kultuuripärandit. Hävitati suur osa iseseisvusaegsest perioodikast ja ilukirjandusest. Alles jäeti vaid üksikud aastakäigud. Tsensuur oli ühiskonnas koguaeg olemas. Selle tagamisel etendasid rolli ka julgeolekuorganid. ETV alustas saateid aastal 1955. 1970 aastatel mindi üle värvitelevisioonile. Suurenes ka Eesti raadiosaadete maht. MAAELU HÄVIMINE 1960 aastatel hakati järjest rohkem raadioid, telereid ja magnetofone otsima. Maarahval lubati käia aina rohkem ja rohkem linnas teatris, kinos ja näitustel
aastate lõpus ja 1950. aastate esimesel poolel. Venestamispüüetest hoolimata jäi eestikeelne haridus ja kultuur püsima. Nõukoguliku kultuuripoliitika üheks osaks oli eelnevate põlvkondade poolt loodud kultuuripärandi valikuline hävitamine. Nii puhastati raamatukogud sõjajärgsetel aastatel "kodanliku ühiskonna pärandist", mille käigus hävitati märkimisväärne osa iseseisva Eesti ajal ilmunud perioodikast ja ilukirjandusest ning enamik allesjäänust suleti erihoidlatesse. Eeltoodule lisandus tervet ühiskonda hõlmav propaganda, mis pidi aitama allutada kogu vaimset elusfääri valitseva reziimi kontrollile. Majandus Eesti Vabariigi majanduse aluseks oli olnud talumajapidamisele tuginev põllumajandus ning kohalikke ressursse ja tööjõudu arvestav tööstus. Eesti majandussüsteemi lammutamine algas juba esimesel
elanikkonnaga asustuspiirkonnad 43 Kultuurielu põhijooned Eesti NSV poliitilise ja majandusliku eraldatusega muust maailmast kaasnes ulatuslik infosulg: Lääne vaimsest arengust ei tohtinud keegi siin midagi teada. Sundorienteeritus vene kultuurile oli eriti tugev 1940. Aastate lõpul ja 1950. Aastate esimesel poolel. Kultuuri poliitika üheks osaks oli vaimupärandi valikuline hävitamine. Hävitati märkimisväärne osa iseseisvusaegsest perioodikast ja ilukirjandusest. Lisandus ka propaganda, mis pidi aitama allutada vaimset elusfääri valitseva re?iimi kontrollile. Haritlaskonna uus põlvkond- haritlaskond langes suures osas ideoloogilise terrori ohvriks: loometegevust piirati või sunniti sellest aastakümneteks loobuma. 1950.a keskpaigas vaimne surutis mõnevõrra leevendus. Algas rahvuskultuuri osaline enesetaastumine, milles järjest olulisemat rolli hakkasid etendama uus põlvkond haritlasi
Saksa DV-s-astus f) Kultuurielu põhijooned: Nõukoguliku kultuuripoliitika üheks osaks oli eelnevate massiliikumise survel tagasi põlvkondade poolt loodud kultuuripärandi valikuline hävitamine. Nii puhastati raamatukogud vanameelne liider Honecker ja sõjajärgsetel aastatel “kodanliku ühiskonna pärandist”, mille käigus hävitati märkimisväärne osa lammutati Berliini müür. iseseisva Eesti ajal ilmunud perioodikast ja ilukirjandusest ning enamik allesjäänust suleti erihoidlatesse. Tugev tsensuur ja sõnavabaduse puudumine pidurdas kultuuri arengut.Tugeva surve all Rumeenias toimus detsembris oli ka usuelu. Eesti kultuuril Eesti NSVs tuli vastu seista venestamisesurvele ja loomevabaduse rahvaülestõus ja kõrvaldati piiramisele, mis lõppkokkuvõttes ka õnnestus ja tagas eesti kultuuri püsimajäämise.
kultuurile, eriti tugev oli see suund 1940. aastate lõpus ja 1950. aastate esimesel poolel. Venestamispüüetest hoolimata jäid eestikeelne haridus ja kultuur püsima. Nõukoguliku kultuuripoliitika üheks osaks oli eelnevate põlvkondade loodud kultuuripärandi valikuline hävitamine. Nii puhastati raamatukogud sõjajärgsetel aastatel ,,kodanliku ühiskonna pärandist", mille käigus hävitati märkimisväärne osa iseseisva Eesti ajal ilmunud perioodikast ja ilukirjandusest ning enamik allesjäänust suleti erihoidlatesse. Eeltoodule lisandus tervet ühiskonda hõlmav propaganda, mis pidi aitama allutada kogu vaimset elusfääri valitseva reziimi kontrollile. Majandus Majandust iseloomustas tööstuse eelisarendamine. Virumaa põlevkivipiirkonnas hakati suurejooneliselt laiendama põlevkivitööstust. Laiendati masina- ja metallitööstust. Läbi
See aga tähendas otsest sundi orienteeruda vene kultuurile, eriti tugev oli see sund 1940. aastate lõpus ja 1950. aastate esimesel poolel. Nõukoguliku kultuuripoliitika üheks osaks oli eelnevate põlvkondade loodud kultuuripärandi valikuline hävitamine. Nii puhastati raamatukogud sõjajärgsetel aastatel ,,kodanliku ühiskonna pärandist", mille käigus hävitati märkimisväärne osa iseseisva Eesti ajal ilmunud perioodikast ja ilukirjandusest ning enamik allesjäänust suleti erihoidlatesse. Eeltoodule lisandus tervet ühiskonda hõlmav propaganda, mis pidi aitama allutada kogu vaimset elusfääri valitseva reziimi kontrollile. Haritlaskond Teise maailmasõja lõpuaastatel pagesid eesti haritlaskonna paljud esindajad kartuses nõukogude võimu ees läände. Nende poolt paguluses loodud vaimupärand on kohati hämmastavalt rikkalik ja kuulub orgaaniliselt meie kultuurilukku. Ent sellest pärandist
valitsenud poliitilistest oludest. Valitses tsensuur, infosulg läänemaailmast, propaganda ja sundorienteeritus vene kultuurile(1940 aasta lõpp ja 1950 aasta esimene pool). Hävitati ka valikuliselt eelnevate põlvkondade poolt loodud 12 vaimupärandit: hävitati märkimisväärne osa iseseisvuaegsest perioodikast ja ilukirjandusest ja puhastati raamatukogusi kodanliku ühiskonna päranditest. Kogu mittesoovitatav kirjasõna pandi erifondi, mille kasutamiseks oli vaja taotleda erilist luba. xxix. Haritlaskonna uus põlvkond Teise maailmasõja lõpuaastatel põgenesid paljud eesti haritlased nõukogude võimu kartuse tõttu Läände. Paguluses loodud vaimupärand on kohati hämmastavalt rikkalik ja kuulub orgaaniliselt meie kultuurilukku.
aga tähendas otsest sundi orienteeruda vene kultuurile, eriti tugev oli see sund 1940. aastate lõpus ja 1950. aastate esimesel poolel. Venestamispüüetest hoolimata jäid eestikeelne haridus ja kultuur püsima. Nõukoguliku kultuuripoliitika üheks osaks oli eelnevate põlvkondade loodud kultuuripärandi valikuline hävitamine. Nii puhastati raamatukogud sõjajärgsetel aastatel ,,kodanliku ühiskonna pärandist", mille käigus hävitati märkimisväärne osa iseseisva Eesti ajal ilmunud perioodikast ja ilukirjandusest ning enamik allesjäänust suleti erihoidlatesse. Eeltoodule lisandus tervet ühiskonda hõlmav propaganda, mis pidi aitama allutada kogu vaimset elusfääri valitseva reziimi kontrollile. Nõukoguliku kultuuripoliitika olemus. - Ametliku kultuuripoliitika eesmärk: sisult sotsialistliku ja vormilt rahvusliku kultuuri juurutamine - Kogu vaimuelu ideoloogilise surve all, mille tugevus olenes poliitilisest oludest:
Kogu vaimuelu sfäär oli nõukogude ajal kord rohkemal, kord vähemal määral ideoloogilise surve all. Eriti masendav oli vaimne surutis J. Stalini viimastel valitsemisaastatel. Olenemata valitseva reziimi suhtelisest liberaalsusest või rangusest, kehtis Eesti endiselt tsensuur ja oma mõtete avaldamine oli keelatud. Hävitati ka valikuliselt eelnevate põlvkondade poolt loodud vaimupärandit: hävitati märkimisväärne osa iseseisvuaegsest perioodikast ja ilukirjandusest ja puhastati raamatukogusi kodanliku ühiskonna päranditest. Kogu mittesoovitatav kirjasõna pandi erifondi, mille kasutamiseks oli vaja taotleda erilist luba. Rahvuskultuuri tasemel jätkus ka sel perioodil eestlaste aktiisus ja oma kultuurielu korraldamine. Eestlased viisid läbi isetegevusharrastusi, mis tähendas pilli- ja näitemängu- ning laulukooride traditsiooni. Suursündmuseks kujunes 1947 a. üldlaulupidu. Hoolimata
kaasnes infosulg Lääne vaimsetest arengutest ja suundumustest. See tähendas aga sundorienteeritust vene kultuurile, mis oli eriti tugev 40ndate teisel ja 50ndate esimesel poolel. NSV kultuuripoliitika üheks osaks oli eelnevate põlvkondade poolt loodud vaimupärandi valikuline hävitamine. Siis toimus raamatukogude puhastamine ,,kodanliku ühiskonna pärandist", mil hävitati suur osa iseseisvusaegsest perioodikast ja ilukirjandusest. *Teise maailmasõja lõpuaastatel põgenesid eesti haritlaskonna paljud esindajad (kirjanikud, kunstnikud, ajakirjanikud, teadlased, arstid, insenerid ja tehnikud) Läände, kartes NSV võimu. Nende poolt paguluses loodud vaimupärand on väga mahukas. *Kodumaale jäänud ,,vana kooli" haritlaskond langes ideoloogilise terrori ohvriks. *,,Kodanlike mõjude" kandjateks, seega NSV kultuuri vaenasteks olid peamiselt iseseisvusajal tegutsenud haritlased
(see on keeruline ülesanne, sest sedusandja tegelik tahe pole sageli õiguse tekstist tulenev või tuleneb ebamääraselt) Ajaloolisel tõlgendamisel on rida traditsioonilisi võtteid: Näiteks võib uurida õigusnormi või õiguse instituudi ajaloolist arengut õiguse allikate abil. Infot ei anna mitte ainult seadusandja kavatsused, vaid ajaloolisel tõlgendamisel on kasulik tutvuda parlamendi aruteludest säilinud dokumentidega. Materjale võib leida ka oma aja perioodikast. Eriti väärtuslikud on juriidilise sisuga väljaannetes ilmunud materjalid, aga sama sisukad võivad olla ka lihtsas keeles kirjutatud perioodika. Subjektiiv-teleoloogilise tõlgendamise käigus tulebki formaalsete struktuuride poolt välja antud materjalide kõrval nö kõrvalseisjate poolt välja antud materjalidega. Seaduseelnõu töödatakse tavaliselt välja vastavate töögruppide poolt. Piltlikult öeldes kujundab selliste töögruppide ettepanek seaduseelnõu-seadusandja tahet
annaabi.ee 
