Nõukogude kultuurist (0)

Iren Hansen
HJ I AÜ
23.03. 2017
Nõukogude kultuurist
Iga ajastu, mis on meie maailma valitsenud, on soovinud, et see aeg oleks parem, õiglasem ja ilusam, kui oli eelmine . Renè Descartes tahtis maailma muuta ja alustas kõigepealt oma mõtete korrastamisest (Descartes 2016 ). Seevastu kuulutas marksismiajastu, et muutes mõtlemist muutub ka keskkond, kus me viibime (Kuzmin 2015). Partei juhtkonnast välja kasvanud kunstnik aga tundis tülgastust lääne ideoloogia mõttevälgatuste vastu ja nii alustangi mina oma esseega nõukogude ajal valitsenud stalinismi ajastust, mil kultuur oli justkui loodud kellegi poolt aga selle tähendus oli määratlemata.
Teise maailmasõja ajal lõhenes Eesti kultuur kaheks: välis- ja kodukultuuriks. Ilmselgelt oli paguluses loomevabadus suurem kuid eestikeelse kultuuri tarbijaid vähem. ( Tannberg 2009)
Selleks, et kultuur sai areneda oli vaja rahalisi vahendeid ning tollal oli ainukeseks finantseerimisallikaks riik. Nagu sellele ajale kombeks, tehti otsused enne, kui need läbi mõeldi. Esmatähtis oli, et kogu aeg midagi loodaks ja kuskil miskit kerkiks ja seda just kultuuriasutuste näol. See kõik pidi näitama, kui kultuursed on inimesed. Sellisel arenemisel olid aga omad põhjused. Sooviti osata süüa noa ja kahvliga ning nautida samaaegselt kõrgkultuuri. Järjest rohkem hakati hindama kunsti, kuigi selle tagamaadest ei teatud suurt midagi. Väga olulisel kohal olid näitused, kus oli põimunud näiteks muusika ja maalikunst . Selleks, et sellist kultuuri pakkuda tuli kõige pealt saada luba ja kinnitust kultuuriosakonnast ning peale kinnitust ei tohtinud kavas enam muudatusi teha. Kõik kunstiliigid pidid olema parteid kiitvad. Sel ajastul oli väga oluline toimida Stalini soovide järgi sest ainult nii oli võimalik saada Stalini poolt hinnatuks ning pretendeerida Stalini preemia laureaadiks. Samas oli sel ajastul ka vaieldamatu eesmärk kultuurne inimene ehk „kulturnõi tšelovek“. (Pallo 2017 )
Kuna aeg oli sellel ajal väga segane nõudis nõukoguliku kultuuripoliitika eelnevate põlvkondade loodud kultuuripärandite hävitamist. Nii puhastati erinevad asutused „kodanliku ühiskonna pärandist“, mille käigus hävitati märkimisväärne osa iseseisva Eesti ajal ilmunud perioodikast ja see mida ei jõutud hävitada suleti erihoidlatesse. Kõigele sellele järgnes propaganda , mis pidi allutama kogu vaimse elusfääri valitseva režiimi kontrolli alla. (Tannberg 2009)
Need, kes viisid propagandat läbi nendele jäi väheks ainult riik ja majandus, neile pidi kuuluma ka kultuur. Kontroll oli absoluutselt kõige üle. Näiteks ei antud vabu käsi kunstnikele. Kuna neil ei olnud peale riiklike vahendite mingeid sissetulekuid, olid nad sunnitud tellimusi vastu võtma just n.ö. mõjutajatelt. Oli küllaga neid kunstnike, kes pidid eluga toime tulema , kohati isegi vaesuse piiril virelema, kui samaaegselt said valitud kunstnikud paarkümmend korda kõrgemat palka ja elasid nagu kuninga kassid. (Pallo 2017)
Tihti vaieldi kultuuri üle ja miks on vaja sellesse üldse investeerida. Aga inimesi tuli ju ümber kasvatada ja sellepärast pandigi suuremat rõhku kultuurimajade asutamisele sest huviringid mida nendes korraldati olid just inimeste mõjutamiseks. Kuigi aeg oli segane oli soov aina midagi luua ning loodavate tegevuste mõõdupuuks olid just kultuuriasutuste arv. Kuigi parteijuhtidele oli lääne ideoloogia vastuvõetamatu prooviti siiski oma tegemistes olla sama õnnestunud, nagu oli tol ajal Euroopa.
Üks näide parteivõimu seadustamisest nõukogude ajal olid laulupeod . Vaatamata osalejate eesmärkidele, tähendasid suured laulupeod ju ka nõukogude kultuuripoliitika edu. Vastavalt motole „vormilt rahvuslik, sisult sotsialistlik“ kasutati eesti rahvuskultuuri, et demonstreerida stalinistliku rahvuspoliitika positiivseid aspekte. Režiim edendas rahvatantsu ja rahvamuusikat, et neid enese tõstmiseks välismaa ees kasutada ja nende abil oma rahvuspoliitika õigsust demonstreerida. (Mertelsmann 2003)
Mida aeg edasi seda rohkem hakati suruma inimeste alateadvusesse mõtet, et kultuuri saab nautida ainult läbi hariduse. Seda just selleks, et anda võimalus õppida ka neil, kes seda soovisid . Sest seni oli arvatud, et kultuuri saab nautida ka ilma hariduseta. Hoolimata sellest, et hariduse toel ja kaudu kultuurini üldse jõutaksegi.
Samuti püüti saada kõigest loodust materiaalset kasu ehk haritud inimeste abil parandada riigi majanduslikku olukorda. Kui lõpetasid tänases mõistes põhikooli, mis tol ajal oli 7 klassi, siis
pidid juba suutma täita riigikukrut oma oskustega. Samamoodi toimisid ka teaduslikud saavutused: kõik, mis loodi, tuli ka realiseerida, et suureneks taaskord riigi kassa . Samuti võeti uus suund koolides . Kõik õpitu tuli läbi teha praktiseerides ning sellest kasvas välja koostöö tootmisettevõtetega. Õpilased hakkasid käima vabrikutes praktikal ning tekkis arusaam, et kool ja tootmine kuuluvad kokku. Tol ajal ei olnud oluline kvaliteet, vaid kvantiteet. Kui tootmisesse toodi uued traktorid, oli täiesti normaalne, et käigukastist oli puudu mõned hammasrattad ja et selle traktori eluiga on poole lühem, kui peaks olema. Kuigi igale tootele pandi peale kvaliteedimärk! (Pallo 2017)
Kui lõppes stalinismi ajastu, hakati ka elu hoopis teise pilgu läbi vaatama. Just sellele arengule aitas kaasa kultuuri levik. Elu pidi edasi minema ja nii mõnegi stalinistliku ülikooli lõpetaja jaoks tähendas see karjääri. Need inimesed ehitasid alustoe edasiseks, kuid nende kulul sai alalõpmata ka nalja . Näiteks ennistati miilitsaks kirjaoskamatu. Tänu haridusele õnnestus töötajate kvaliteeti hakata tõstma ning selle tagajärjel tõusis ka elustandard. Muutuma hakkas ka tarbimismentaliteet ja see muutus on endasse haaranud eri põlvkonnad. (Pallo 2017)
Nüüdseks on kultuuri roll ühiskonnas muutunud. Inimesed on hakanud suuremat rõhku panema majanduslikule edukusele. Usutakse, et materiaalne õnn on igal juhul olulisem kui hingeline heaolu. Olen end korduvalt leidnud olukorras, kus keskendun pigem asjadele, et muuta oma elujärge paremuse poole, kuid samas on sotsiaalne elu jäänud tagaplaanile. Ka enda ümber näen tihti inimesi, k es on materiaalse edu tõttu kaotamas empaatiavõimet. Kui selliste, ainult materiaalset heaolu hindavate inimestega pidevalt kokku puutuda, siis paneb see mõtlema, mis see kultuur siis õigupoolest on ja miks see on ühiskonnale nii tähtis.
Minu jaoks on kultuur elu erinevate ajastute kogum, mis on ühtaegu emotsionaalne ning samas võib muuta mind sisemiselt, pannes õitsema minu hinge. Kultuur justkui sümboliseerib inimese vaimset võimekust. Sellepärast olengi seisukohal, et majandusega ühes taktis peaks kindlasti käima ka kultuur. Ühiskonnale on tarvis mitmekülgseid võimalusi kultuuri nautida. Me ei vaja ainult raamatuid, filme ja kontserte, vaid meie eluga peaks käsikäes käima ka kultuurne meelelaad ja eluhoiak . Kultuuri kaudu näeb elu hoopis teistes värvides. Sellepärast arvangi, et hästi oluline on rääkida kultuurist kui ühest suurest kogumist, mis aitab inimesel teiste inimestega rääkida, nendeni ulatuda ühiste tegemiste kaudu ja kõigi nende tegemiste vahel luua seoseid .
Olen seda meelt , et kultuur muudab ühiskonna heaolu ning aitab säilitada võime põlvkonnast põlvkonda viia teadmisi edasi ning neis ära tunda ennast.
Kasutatud allikad
Descartes, R. 2016. Descartes. https://et.wikipedia.org/wiki/Ren%C3%A9 _ Descartes (17.03.2017).
Kuzmin, L. 2015. Marksism . https://et.wikipedia.org/wiki/Marksis m (17.03.2017).
Mertelsmann, O. 2003. Kultuur ja elu. http://kultuur.elu.ee/ke473_haridus.ht m (18.03.2017).
Pallo, E. 2017. Autori intervjuu . Olustvere. 01.märts.
Tannberg, T. 2009. Kultuurielu põhijooned. https://www.estonica.org/et/Ajalugu/1945-1985_N%C3%B5ukogude_periood/Kultuurielu_p%C3%B5hijooned/ (17.03.2017).