Nõukogulik kultuuripoliitika Eestis (0)

Nõukogulik kultuuripoliitika Eestis
Nõukogude võim seadis eesmärgiks „ sisult sotsialistliku ja vormilt rahvusliku“ kultuuri juuratamise ühiskonnas. Olenemata poliitiliste olude liberaalsusest või ranguses, ühiskonnast ei kadunud kunagi tsensuur , mis pidi koos pideva meelsuskontrolliga takistama mõtte levikut. Eesti NSV oli eraldatud läänemaailma vaimsest aarengust ja suundumusest ning selline infosulg tingis omakorda orienteerituse vene kultuurile . Järgnevatel aastatel puhastati kõik raamatukogud „kodanliku ühiskonna pärandist“. Hävitati ka suur osa iseseisvusaegsest perioodikast ja ilukirjandusest. Kogu ebasoovitatav kirjasõna pandi erifondi, mille kasutamiseks tuli taotleda eriluba. Ka välismaalt kirjanduse tellimine muutus äärmiselt piiratuks. Samuti lisandus kõigele tervet ühiskonda hõlmav propaganda, mis pidi aitama allutada kogu vaimusfääri valitseva režiimi kontrollile .
Teise maailmasõda ja nõukogude võimu kehtestamine 1944. aastal lõhestasid eesti kultuuri kaheks: välis- ja kodueesti kultuuriks. Sel aastal siirdus pagulusse arvukalt loovinimesi (kirjanikke, kunstnikke, teadlasi), kes jätkasid uutes asukohamaades oma senist tegevust, kuigi nende looming jäi suuremale osale kodueestlastele kuni 1970 aastate lõpuni kättesaamatuks. Seetõttu otsustati eesti kultuur püsimajäämine siiski kodumaal ja just nende vastupanuvõime ja elujõulisus tagasid eesti kultuuri järjepidevuse ka nõukogude aastatel. Sõda ja sellele järgnenud vaimse surutise aastad andsid ränga tagasilöögi eelkõige kõrgkultuurile. Seevastu rahva kultuuriline aktiivsus jäi püsima ja väljendus eelkõige iseseisvusharrastuses. Edasi tegutsesid pilli-, rahvatantsu - ja näitemänguringid ning laulukoorid . Taastus ka laulupidude traditsioon ning suursündmuseks kujnud 1947. aasta üldlaulupidu. 1950. aastate teisel poolel hakkas isetegevusharrastus taandnuma proffesionaalse kõrgkultuuri ees. Peale kasvas kõrgharitlaste uus põlvkond. Laiemat kultuurihuvi soodustasid ka linnastumine , rahva haridustaseme tõus ja materiaalsete võimaluste avardumine. Järjest kasvas massitebevahendite ( ajakirjandus , raadio, televisioon ) osatähtsus kultuurilevitamises. Kuigi kõik massiteabevahendid olid allutatud tsensuurile ja levitasid riigivõimu ametlikku propagandat, oli tollane meedia siiski oluliseks silmaringi laiendajaks ning kultuurivahendajaks. 1960. aastatel hakati koos elujärje paranemisega järjest rohkem ostma raadioid, telereid ja magnotofone. Maainimesed võisid järjest sagedamini käia linnas teatris, kinos ja näitustel. Suurtes maa-asulates hakkas samuti juurduma linlik eluviis. Väiksed maakoolid, klubid ja raamatukogud pandi kinni. Maaelanikkond muutus senisest likuvamaks: osa siirdus elama linnadesse, teised otsisid paremaid elu- ja töötingimusi teistes maapiirkondades. Nii nõrgenes maarahfva seotus enda ja vanavanemate kodukohaga. Maaelanikkonna linnastumine viis kokkuvõttes rahvakultuuri ahenemisele ja hääbumisele.
Nõukogude võim likvideeris iseseisvusaegse haridussüsteemi. Uue koolikorralduse aluseks võeti teistes nõukogude vabariikides kasutusel olnud ühtluskooli süsteem. Paljud õeptajad ja kõrgkoolide õppejõud tembeldati rahvavaenlaseks ja vallandati. Põhjalikult muudeti ka üldhariduskoolide ja kõrgkoolide õppeprogramme, eriti humanitaarainetes. Maailma ja Eesti ajaloo kõrval hakati süvendatult õpetama NSV liidu ajalugu. Alguses kehtis 7-klassiline ja hiljem 8-klassiline kooliharidus. 1970. aastatel mindi üle kohustuslikule keskharidusele. Koolidelt nõuti maksimumlähedast õppeedukust, millest tuli kinni pidada. Nii muutus keskhariduse omandamine hoopis selle saamiseks: kohustuslikus korras sai lõputunnistuse ka paljud sellised õpilased, kes seda oma õpitulemuste alusel tegelikult ei väärinud. Kõrgkoolides kehtestati senise ainesüsteemi asemel kursuse süsteem. See kitsendas üliõpilaste iseseisvust ja valikuvabadust. Õlikooli lõpetamiseks tuli omandada kohustuslikud kursused ning üliõpilase ainete valik oli minimaalne.
Nõugokude võim tunnistas vormiliselt usutunnistuse vabadust, kuid igapäevaelus tehti usklikele ja kodudustele kõikvõimalikke takistusi. Kiriku hooned riigistati ja nende kasutamise eest tuli kogudustel üüri maksta. Ametliku usuvastase propaganda eesmärk oli kujundada inimestes vaenulikku või siis vähemalt ükskõikset suhtumist kirikusse ja religiooni. Selle saavutamiseks elavdati ateistlikku selgitustööd ning püüti juurutada kiriklike tavade asemel ilmalikke tavasid: kiriklikud surnuaiapühad asendati ilmalikega, leeri asemel korraldati noorte suvepäevi. Nõukogude oludes väheneski kiriku traditsiooniline morralne ja tasakaalustav roll eestlaste igapäevaelus. Kuid sellegipoolest jäi kirik organisatsiooniks, mida valitsev režiim ei suutnud täielikult oma kontrollile allutada. Kirik täitis ühiskonnas omamoodi vaimse vastupanu rolli.
Kultuurielu pidurdas range tsensuur ja keeld olla välismaaga kontaktis . Sotsialistliku kultuuri juurutamisest ei olnud ühiskonnas kasu. Eestlaste südames oli siiski kodumaa ning nende vastupanuvõime ja elujõulisus tagasid kultuuri järjepidevuse.