Kultuur ENSV-s kas vaba looming või riiklik tellimus? (0)

Kultuur ENSV -s kas vaba looming või riiklik tellimus?
Nõukogude võim seadis eesmärgiks sisult sotsialistliku ja vormilt rahvusliku kultuuri juurutamine ühiskonnas. Suruti peale kommunistliku ideoloogiat ning prooviti Eesti NSV-d eraldada läänemaailma arengust ja suundumustest. Selline infosulg sundis rahvast orienteeruma vene kultuurile . Järelikult sooviti muuta eestlased ühtseks Nõukogude Liidu massiga, kellel puudusid kultuur ja juured. Taheti summutada igasugune vaba ja loominguline mõtlemine, mis haritud inimesel kombeks oli. Kogu ühiskonnas valitses ideoloogiline surutis , mis tähendas, et varem või hiljem pidi hoomatav paisuma nii suureks, et isegi NSV ei oleks suutnud seda peatada.
Eesmärke viidi ellu erinevatel viisidel. Esiteks hävitas nõukogude võim valikuliselt eelnevate põlvkondade kultuuripärandit. Sõjajargsetel aastatel hävitati suur osa iseseisvusaegsest perioodikast ja ilukirjandusest. Alles jääti vaid üksikud aastakäigud perioodilistest väljaanetest ning mõned eksemplarid raamatutest. Kogu ebasoovitav kirjasõna pandi erifondi, mille kasutamiseks tuli taotleda eriluba. See jällegi näitas milliseid meetmeid pidi võim kasutama, et vältida rahva vastupanu. Teine maailmasõda ja nõukogude võimu kehtestamine 1944. aasta lõhestasid eesti kultuuri kaheks: välis- ja kodueesti kultuuriks. 1994. aastal siirdus pagulasse arvukalt looveinimesi, kes jätkasid uute asukohamaades oma senist tegevust. Kuid nende looming jäi kuni 1980. aastani kättesaamatuks. Seetõttu otsustati eestlaste püsimajäämist siiski kodumaal, kus elas eestlaste enamik. Eestisse jäänud haritlaskond langes ideoloogilise terrori ohvriks, mille tagajärjel nende aktiivne loometegevus kahanes või katkes täielikult. Paljud olid sunnitud pärast EKP VIII pleenumi oma senise loomingu „ümber hindama “ ja taluma repressioone. Nõukogude Liit ei osanud arvestada, et uued põlvkonnad tulevad peale ja üha raskem on edaspidi lihtsalt valitsuse surve kaudu rahvast ja omaloomingut vaos hoida. Lisaks kõigele eeltoodule lisandus tervet ühiskonda hõlmav punapropaganda, mis pidi allutama kogu vaimusfääri kontrollile .
Sõja ajal ning selle järgnenud aastatel anti eelkõige tagasilöök kõrgkultuurile. Vaatamata sellele jäi rahva kultuuriline aktiivsus püsima ning peegeldus eelkõige isetegevusharrastustes. Näiteks tegutsesid pilli-, rahvatantsu - ja näitemänguringid ning laulukoorid . See näitas, et oli vaid aja küsimus, mil rahvas jälle ennast kogub ja maksma paneb suureneva sekkumise kaudu kultuuri ja valitsuse omapoolsesse mõjutamisse. Taastus Gustav ernesaksa juhtimisel laulupidude traditsioon ja suursündmuseks kujunes üldlaulupidu, millest sai oluline rahvuslik massiüritus. Kultuurielust osavõtmise suurenemisele aitas kaasa linnastumine ja uue põlvkonna haritlaste pealetulek. Peagi sai käia teatris, kinos ja näitustel, kuulata raadiot ja vaadata saateid, mis soodustas oluliselt silmaringi laienemist.
Nõukogude võim likvideeris iseseisvusaegse haridussüsteemi. Põhjalikult muudeti õppeprogramme. Hakati süvendatult õpetama NSV Liidu ajalugu. 1970. Aastatel mindi üle kohustuslikule keskharidusele. Nii muutus keskhariduse omandamine hoopis selle saamiseks: ka need said keskkoolist läbi, kes õpitulemuste alusel tegelikult seda ei väärinud. See tõi kaasa haridustaseme languse. Põhjuseid sellele võis olla mitmeid: näiteks võis NSVL tahta näidata muule maailmale, et neil on elanike intelligentsustase nii kõrge, et nad said lausa lubada kohustuslikku keskharidust. Teisalt tegi võim meelega nii, et kõrgetele positsioonidele saaks panna pealtnäha haritud, kui tegelikult rumalaid inimesi, kes täidaks Moskva käske mõistmata nende sisu ja ning ei oleks huvitatud iseseisvuse taastamisest.
Nõukogude kultuuripoliitikas oli palju negatiivset, see oli läbi ja lõhki kommunistlik režiim, mille tipus üritasid Stalin ja teised enam- jaolt temasugused fanaatikud oma ideaalidega maailma vallutada ning oma kontrolli alla saada. Tsensuur takistas inimeste loometegevust ja üleüldine surutis ühiskonnas tekitas depressiooni. Kultuuripoliitika areng oleks olnud märgatavalt kiirem ja aktiivsem, kui uksed läänemaailma oleks olnud avatud. Varem või hiljem pidi keegi aru saama, et taoline süsteem ei tööta, rahva tausta , kultuuri ja juuri ei saanud ju niisama lihtsalt ära kaotada. Positiivseks võib ehk lugeda seda, et nõukogude aeg andis rahvale kogemust ja julgust otsida väljapääsematust olukorrast lahendusi ning toime tulema väga vähesega. Õnneks on Eesti geograafiliselt soodsas piirkonnas – kui me oleks asunud sisemaal ja ei oleks saanud infot lääneriikidast oleks võinud vene kultuur meie oma maha tallata. Kokkuvõttes oli ENSV kultuuripoliitika vaba looming, mis õitses hoolimata NSV tahtmistest ja parem ongi, et meil on alles oma kultuur ja kombed. Oleksid vene võimud olnud natuke targemad lehviksid meil punalippud ja eesotsas oleks mingisugune kommunist .