Peeter I valitsusaja ebaõnnestumised ja tegematajätmised (0)

Peeter I valitsusaja ebaõnnestumised ja tegematajätmised

Sissejuhatus

Peeter I-st on iseloomustatud kui teravat ja tormakat valitsejat. Sama võib öelda ka tema valitsusaja kohta, mida iseloomustavad arvukad reformid , mille eesmärgiks oli viia Venemaa lääneriikidele lähemale ja suisa edestada. Peetri valitsusajal saavutas Venemaa teistele riikidele ohtliku võimsuse ja tugevuse ning temast sai osa Euroopast, hõivates Baltikumi riigid ja pääsedes lõpuks välja Läänemerele, kuid sellel kõigel oli oma hind.
Peeter I-se eesmärk oli saavutada edu võimalikult kiiresti, ühiskond polnud aga muutusteks valmis. Peetrile eelnenud tsarinna Sofia oli alustanud uuendustega , et Venemaad moderniseerida. Koos oma poliitpartneri Vassili Golitsõniga kaotasid nad teenistusraamatute põletamisega kohajärgsuse süsteemi. See tõi kaasa olulise muutuse Venemaa ühiskonnakorralduses, suurendades sotsiaalset mobiilsust , andes eelduse ka Peetri sotsiaalpoliitilistele reformidele. Kuid sellest hoolimata ei suutnud ühiskond liiga kiirete muutustega kohaneda, tuues kaasa olukorra kus reformid koormasid kogu riiki.

Reformid ja nende tagajärjed

Peeter soovis küll vene ühiskonda moderniseerida ja läänelikumaks muuta, kuid sellest hoolimata teostas ta oma reforme keskaegsete kommetega ja neil polnud Läänele omast demokraatlikku suunda. Näiteks uus troonipärimise kord, mis nägi küll ette, et monarh ise määrab endale sobiva troonipärija, kuid sealjuures pidi see isik siiski kuuluma keiserlikku perekonda. Ta ei soovinud, et troonile pääseks mõni lihtinimene ega ka, et valitseja valikul saaks kaasa rääkida rahvas, nagu demokraatlikumates riikides kombeks.

Kultuur ja ühiskonnaelu

Peeter I valitsusajal sai Vene impeerium endale uue pealinna- Peterburi. Peterburi asutamine sai alguse 1703. aastal Rootsi kindluse vallutamisega. Õukonna ja valitsusasutuste ületoomine Moskvast toimus järk-järgult. 1710.aasta sügisel pühitseti Peterburi Venemaa tseremoniaalseks pealinnaks. Peeter lasi endale sinna paleed rajada- Suve- ja Talvepalee. Peetri kindel eesmärk oli, et uus linn kasvaks, selleks lasi ta ehitada kauni kujundusega lõbustushooneid, katedraale, maju mereväelastele ja kaupmeestele, kivielamuid silmapaistvatele kindralitele ja aadlikele ning kaunistada aedu. Sealjuures on oluline, et kõik Peetri-aegsed Peterburi arhitektid olid välismaalased, mistõttu on sellel palju läänelikke mõjutusi. Soovil muuta uus kasvav linn kiiresti maiseks paradiisiks oli ka oma hind. Paljud ehitajad hukkusid Peterburi massiivsete kanalite rajamisel, mida kõike tehti käsitsi. Kaevureid hoiti suisa ahelates. Väidetavalt oli Peterburi linna rajamisel rohkem surnuid kui Põhjasõjas. Järgmised Venemaa valitsejad viisid siiski pealinna tagasi Moskvasse, nii et Peetri soov Venemaal uus pealinn luua, ebaõnnestus, sellest hoolimata sai Peterburist oluline keskus, olles seda tänaseni.
Üks esimesi Peetri samme läänestumise poole oli rünnak oma alamate välimusele. Pöördununa tagasi oma rännakult Euroopast, otsustas ta, et eurooplase moodi välja näha tuleb vanad kombekohased pikad habemed maha ajada. Tema habemelõikamise aktsioon kujunes üsnagi vägivaldseks: kes uuele tavale ei allunud, said karistada . Sama kehtis ka riietuse kohta. Peeter tahtis, et vanad moskvapärased riided vahetataks euroopalikumate vastu. Rahva seas oli aga tunda tugevat vastuseisu antud muudatustele välimuses- arvati, et Peeter hävitab sellega ristiusu. Isiklik väljanägemine võiks olla igaühe enda otsustada ja teatud riietumistiilide pealesurumine valitseja poolt tekitas suurt meelehärmi. Kuni Peetri surmani, ei suudetud väljaspool Peterburi uusi välimusmalle omaks võtta, sellega võib lugeda Peetri ühe esimestest ümberkorraldustest läbikukkunuks.
Kultuuri- ja ühiskonnaelu elavdamiseks andis Peeter välja ukaasi assambleede kohta, mis olid vabad kogunemised, kus aeti ka riigiasju. Assambleedest võisid osa võtta nii mehed kui ka naised, mis oli uudne kuna varem naised seltskonnaüritustel ei osalenud. Uutel kokkusaamistel muutus ka tavapärane kombestik ja vene külalislahkus asendus lääneliku vabameelsusega, enam ei pidanud aadlikud ega peoperemees oma külalisi, sealhulgas ka tsaari, tervitama ega isegi mitte kodus olema. Külalisi julgustati harrastama tegevusi, mis olid kunagi kiriku poolt hukka mõistetud kui „välismaised kõlvatused“, nagu suitsetamine, tantsimine , kaardimäng, male , kabe ja pillimäng, samuti osad seltskonnamängud. Peeter pidi pidevalt jälgima, et tema ettekirjutusi järgitaks, see näitas kui nõrgalt juurdus Venemaal läänelik etikett .

Religioon

Peetri reformide üheks negetiivseks küljeks oli see, et ta püüdis õigeusku lõhkuda. Usulised küsimused on ka üks olulisemaid takistusi ja põhjuseid, miks paljud Peetri sisseviidud muudatused püsima ei jäänud. Venamaa oli väga tugev õigeusukants. Paraku näitas Peeter I oma tegevusega autust ja lugupidamatust usu ja kirku suhtes. Tema uued õukonnakombed ja väljanägemine ei sobinud kuidagi õigeusklike tavadega. Näiteks tõi ta naised seltskonda, korradades segaseltskondlikke kokkusaamisi. Tema ettevõtmised pöörasid tihti komejandiks. Tema loodud trükikojad eelistasid vaimulike tekstide asemel trükkida hoopis palju ilmalikuma sisuga teoseid. See kõik aga ei sobinud õigeusklike tavadega.
Peeter allutas kiriku ja vaimulikkonna sinode ehk vaimulike kolleegiumite rajamisega enda kontrolli alla. Ta sekkus kiriku asjadesse millal tahtis: otsustas, kellest saab piiskop, teostas järelvalvet vaimulike kohtute üle ja valitses kiriku maavaldusi. Ta vähendas kloostrites elavate munkade ja nunnde arvu, kes sinna nekruti- või makuskohustuste eest põgenesid ja asjatult riigikassat tühjendasid.
Peeter küll jäi õigeusklikuks, kuid ta oli veendunud, et kirikupoliitikat tuleb ajada ja kiriku finantse valitseda tema tingimuste kohaselt. Seevastu konservatiivid keeldusid teda õigeusklikuks valitsejaks pidamast- ta veiderdas, mehkeldas välismaalastega ja nägi nende moodi välja- habemata ja võõrastes riietes . Peetril puudus sümpaatia õigeuskliku vagaduse suhtes.

Sõjategevus

Peetri üks kaalukamaid ukaase oli teenistusastmete tabel, kus vanad vene auastmed tõrjuti kõrvale, uued välismaistel eeskujudel loodud tegid aga selget vahet sõjalis-, tsiviil- ja kohtuastmetel. Antud ukaasi olulisemaid punkte oli, et inimese positsiooni ühiskonnas määrab ära tema teenistuaste mitte aga tema sünnipära. Selle punkti algeid võis näha juba Peetri „mängupolkudes“ Preobranženskis ja Semjonovskis, kus hoolimata seisusest tuli alustada kõige madalamast astmest . Ühest küljest oli see tabel hea, kuna andis võimaluse alamkihtidel sotsiaalsel redelil üles poole tõusta, suurendades sotsiaalset mobiilsust ning kasvatades ka aadelkonda. Teisest küljest tõi aga aadelkonna vägivaldne tabelisse surumine kaasa põlisaadli ja uusaadli vahelise vastasseisu , mis päädis esimese rahuolematusega uue korra suhtes, sünnitades sellega omakorda vandenõuteooriaid ja valitseja vastast tegevust.
Peetrile oli oluline sõjaline võimsus. Pärast muserdavat kaotust 1700. aastal Narva lahingus, kus jäädi ilma nii suurel hulgal sõduritest kui ka relvastusest ja laskemoonast, leidis Peeter, et sama moodi enam jätkata ei saa ning tuleb teha olulisi ümberkorraldusi sõjalises jõus. Selleks oli aga tarvis motivatsiooni ja rahalisi resursse. Üks olulisemaid muudatusi oli nekrutiväe loomine, mis oli eluaegne. Peeter oli rahulolematu vana mobilisatsioonikorraga: vabatahtlike värbamise süsteem ei katnud sõjapidamise vajadusi. Soldatite värbamiseks loodi nekrutikohustus. Talupojad küll vabanesid pärisorjusest, kuid pidasid oma sõdurielu isegi hullemaks. Soldatiks saades tuli neil igaveseks lahkuda oma perekonna juurest ja katkestada sidemed kogu senise ühiskonnaga.
Rahaliste ressursside kogumiseks mindi üle pearaha ehk isikumaksule. Selleks, et teada saada maksumaksjate arvu korraldati hingeloendusi. Algselt loeti üle vaid meeshinged, vaimulikud jäeti sellest välja, nemad olid makmiskohustusest priid. Maksti ka surnute eest, kuni järgmise loenduseni.
Peetri suurimaks komistuskiviks riigi valitsemisel saigi nii suurte inim- kui ka rahaliste ressursside raiskamine sõjategevuseks. See tekitas inimestes pahameelt ja koormas liigselt ühiskonda, kes pidi toime tulema järjest suuremate nõudmistega.

Tööstus ja kaubandus

Riigi tööstus allus täielikult sõjalistele huvidele. Sõjaväe varustamiseks nii rõivastuse kui ka suurtükkidega loodi hulgaliselt suuri manufaktuure. Toodangu maht küll kasvas oluliselt, tõstes Venemaa majandusnäitajatelt Euroopa suurriikide hulka, kuid vabale turule jõudis sellest väga vähe. Kõik kulus ära Venemaa sõjategevuse ja laevastiku üleval pidamiseks.
Loodud manufaktuurid olid riigi kontrolli all. Riik värbas sinna ka tööjõudu. Kiirendamaks kogu seda protsessi, võttis Peeter I vastu sunnitöö kohustuse. Vältimaks tööliste põgenemist olid nad ahelatesse pandud, millest nad vabanesid alles pärast surma.
Kõik tähtsamad kaubad, nagu viin, karusnahad, tubakas, olid riigi monopoli all, sellepärast ei toimunud ka ettevõtluse arengut. Riik reguleeris rangelt majandust, kehtestades tollikvoote, sisseveokeelde ja muid kauplemisega seotuid piiranguid. Kuna turukonkurents puudus ei näinud ka ettevõtjad põhjust oma tootmist täiustada.
Selle asemel, et rahavalt aina rohkem makse nõuda oleks Peeter pidanud rohkem mõtlema kaubanduse edendamisel . Ka tema ümberkorraldused tööstuses ei toonud pikemaajalist edu, neist piisas vaid Põhjasõja võitmiseks. Pikemas perspektiivis need aga koormasid nii majandust kui ka elanikkonda. Sellega kahanes Venemaa edu taas Euroopa ees.

Riigivalitsemine

22.veebruaril 1711 , samal päeval kui Peeter I kuulutas sõja Türgile, valis ta välja kümme meest, kes hakkavad riiki valitsema tema äraoleku ajal ning rajas oma ülesannetelt ja õigustelt üsnagi demokraatlik riigiorgani senati. Senat teostas kohtuvõimu, jälgis riigi raha kasutamist, jälitas teenistusest kõrvalehoidujaid, reguleerisriigiasutustes raha ja kaupade vastuvõtmist jne. Senatil oli reaalne võim ja õigus anda välja valitsejast sõltumatuid ukaase. Valitud senat ei täitnud aga ootuspäraselt oma eesmärki: nad olid saamatud ja aeglased ega suutnud täita Peetri antud juhtnööre. Põhjuseid miks loodud valitsusorgan oma ülesanntega toime ei tulnud on mitmeid. Esiteks oli see Peetrile omaselelt suure kiiru ja tormakusega kokku pandud. Meeste hoolikamaks valikuks ei olnud valitsejal lihtsalt aega. Teine ja veelgi olulisem põhjus oli, et antud ametisse ei jätkunud helgeid päid- kuna suurem osa neist oli hõivatud Põhjasõjaga või siis väljakuulutatud võitlusega Türgi vastu. Valitud meestel polnud riigivalitsemiseks piisavalt vaimuandeid ega ka kogemusi. Mõni neist oli kirjaoskamatu, osa aga tegeles omakasupüüdlikel eesmärkidel. Nii ei saanudki Peeter endale senati näol ustavat ja toetavat kaaskonda, see valmistas talle suurt nördimust ja pettumust, takistades ja pidurdades tema plaanide ellu viimist . Antud senati loomise võib Peetri valitsusaja üheks läbikukkumiseks nimetada.
Lisaks senatile moodustas Peeter I ka üheksa kolleegiumi: välis-, riigimaksude, õigus-, kontroll-, sõja-, admiraliteedi-, kaubandus-, riigihangete ning kaubanduse ja manufaktuuride kolleegium . Kolleegiumites kehtis otsuste langetamisel enamuse põhimõte. Rootsi eeskujul kokkupandud uus valitsusasutus pidi tooma veelgi demokraatlikemaid jooni Vene riigi valitsemisse, tegelikkus oli aga vastupidine . Hoolimata sellest, et kolleegiumitel oli õigus välja anda oma ukaase, kasvas hoopis tsaari isikliku ukaasiga sätestatud seaduste oskaal, mis mõnikord olid kirjutatud üksi tema enda poolt. See näitab selgelt, et Peeter siiski ei soovinud oma võimu uute valitsusaparaatidega jagada. Ta ei suutnud muuta vanu arvamusi valitsejavõimust. Riigivalitsemise reformimine ja euroopastamine kukkus läbi, Peeter ei suutnud demokraatlikke jooni lääneriikidelt üle võtta ja neid rakendada.

Võitlus streletsidega

Peetri valitusaega iseloomustab ka pidev võitlus streletside vastu. Peeter suhtus nendesse kui vana Venemaa barbaarsuse sümboleisse. Peeter üritas neid kiusata nii palju kui võimalik. Ta muserdas streletse kahes Aasovi sõjaskäigus, millele ei järgnenud autasusid ega puhkust. Peetrit ei rahuldanud streletiside mässajatele määratud karistused. Ta soovis välja uurida kõik 1705 aasta Astrahani mässu kaasosalised ja motiivid, et teada saada, kes on tegelikult selle taga. Ta nuhtles neid kõige karmimate võimalike viisidega: 1182 streletsi hukati, 601 said piitsa ja saadeti pagendusse. Peetrile ei meeldinud teisitimõtlejad ja ta tahtis igasuguse vastasseisu välja juurida. Kuid tema vägivaldsed meetodid kasvatasid aina suuremat rahulolematust streletside seas. Peetri streletside tagakiusmine ei olnud õigustatud. Ta oleks saanud asju ja tunduvalt rahumeelsemalt ja demokraatlikumalt lahendada, kuulates ka teisepoole arvamust ja seejärel langetades ühene ning õiglane kohtuotsus, mitte pidada pidevat kahtlustavat luuretegevust. Teisitimõtlejate tagakiusamine ei muutnud Venemaa valitsemist sugugi demokraatlikumaks ega läänelikumaks.

Kokkuvõte

Peetri valitsusaja pidevad sõjakoormised, noorte meeste kohustuslik teenitus reamehena ja oma tahte pealesurumine nii kultuuri- kui ka vaimuelus,kurnasid ühiskonda ning viisid rahva rahulolematuseni ja vandenõudeni, see oli ka põhjus, miks nii mõnedki Peetri reformid ebaõnnestusid. Peeter oleks pidanud rohkem tähelepanu pöörama poliitikavaldkonna läänestamisele. Selle asemel, et ise ainuisikuliselt seadusi ja ukaase välja anda, oleks ta pidanud kaasama ka teisi valitsusorganeid, et tulemus oleks demokraatlikum ja ühiskonnale vastuvõetavam. Oma pideva absoluutse võimu üles näitamisega kaotas ta aga rahva usalduse ja pani nad mässama.
Võrreldes vene ajaloolaste erinevaid vaatenurki siis läänelik hinnang Peetri tegevusele oli pigem positiivne, Peeter I viis nende arvates Venemaad Euroopale lähemale. Solofiilne arvamus oli aga, et Peeter I hävitas sellega Vene riigi alged. Minu arvates on see sümbioos mõlemast lähenemisviisist. Ühelt poolt muutis Peeter oma uuendustega Venemaad läänelikumaks, teisest küljest lõhkusid tema mõningad reformid inimeste eluviiside kohta Vene riigi kultuuritraditsioon ja -eripära.

Kasutatud kirjandus

Hughes , L.2005. Peeter Suur. Tallinn: Varrak
Laur , M. 2002. Tsaaride aeg. Tallinn: Sild
Loengukonspekt: Vene ajaloo põhijooni. 2013
Reelika Reiljan
2014