Päikesesüsteem Referaat. (1)

Sisukord

Sisukord 2
Sissejuhatus 3
Päikesesüsteem 4
Merkuur 5
Veenus 5
Maa 6
Marss 7
Jupiter 7
Saturn 8
  8
Uraan 9
Komeet 11
Asteroid 11
Kuu faasid ja päikesevarjutus 12
Kokkuvõte 13

Sissejuhatus

Päikesesüsteem

Koosneb Päikesest ning sellega seotud objektidest ja nähtustest, sealhulgas planeet Maa, millel me elame. Tegemist on kõige paremini tuntud näitega planeedisüsteemist, mis üldjuhul koosneb ühest või mitmest tähest ning nendega gravitatsiooniliselt seotud ainest ( planeedid , meteoorkehad, tolm, gaas ). Praegusel ajal arvatakse, et Päikesesüsteem moodustus normaalses tähetekke protsessis, mis tekitas ka Päikese enda, mitte mingis erilises protsessis (näiteks tähtede peaaegu-kokkupõrkes), nagu kunagi arvati. Arvatakse, et selle protsessi alguses toimus päikeseudukoguks nimetatava tähtedevahelise gaasi ja tolmu pilve gravitatsiooniline kollaps, mille tulemusena tekkis tiheneva ja pöörlemise tõttu lapikuks muutuva gaasipilve keskele prototäht. Kui prototäht tõmbus niivõrd kokku, et tema keskmes tõusid temperatuur ja tihedus termotuumareaktsioonide algamiseks piisavalt kõrgeks, süttis prototäht tähena - Päikesena. äikesesüsteem on osa Galaktikast, spiraalgalaktikast, mille läbimõõt on umbes 100 000 valgusaastat ning mis sisaldab ligikaudu 200 miljardit tähte, mille hulgas meie Päike on üsna tüüpiline. Siiski, Päike on massiivsem umbes 85% kõigist Galaktika tähtedest. Veel hiljaaegu oli Päikesesüsteem ainuke tuntud näide planeedisüsteemist, olgugi et laialt usuti teiste võrreldavate süsteemide olemasolu. Nüüdseks on avastatud paarsada eksoplaneeti või nende süsteemi, kuigi nende täpsest olemusest teatakse võrdlemisi vähe. Üheks võimaluseks planeedisüsteemide kindlakstegemiseks on tähtede radiaalkiiruste perioodiliste muutuste, mis on tingitud planeetide ja tähe tiirlemisest ümber ühise masskeskme, analüüs. Nii saab kindlaks teha ka nähtamatute planeetide masside alampiirid ja kaugused tähest. See meetod ei võimalda praegu siiski avastada Maaga võrreldava massi ja orbiidiga planeete, välja arvatud kolm planeeti, mis tiirlevad ühe pulsari ümber. Samuti on avastatud planeete teiste tähtede ümber, mõõtes pikka aega tähe heledust . Kui planeet liigub Maalt vaadates üle tähe ketta , siis tähe heledus väheneb väga natukene (maksimaalselt seni avastatud süsteemidel umbes 2%). Varjutuste kordumisel on võimalik määrata planeedi tiirlemisperiood ja ka mass. See meetod annab võimaluse määrata planeetide masse kõige suurema täpsusega, kuid eelistatult on vaadeldavad vaid need planeedid, mis on suured ja asuvad oma tähele väga lähedal. Päirkesesüsteemi planeedid on Päikese poolt loetuna: Merukuus,Veenus,Maa,Marss,Jupiter, Saturn, Uraan, Neptuun .

Merkuur

Merkuur on Päikesele kõige lähem ning kõige väiksem Päikesesüsteemi planeet. Ta asub Päikesele umbes 3 korda lähemal kui Maa. Merkuur teeb tiiru ümber päikese 88 Maa ööpäeva jooksul. Merkuur on nime saanud vanarooma kaubanduse, reiside ja varguse jumalalt Mercuriuselt, kellele Vana-Kreekas vastas Hermes .
Oma nime võlgneb Merkuur nähtavasti kiirele liikumisele taevavõlvil ( Mercurius on kergejalgne jumalate käskjalg). Päikese valgus on Merkuuri pinnal keskmiselt 6,3 korda intensiivsem kui Maal. Kogukiirgus on 3566 W/m². Päike paistab keskmiselt 2,5 korda suuremana kui Maalt. Päikese näiv suurus on afeelis 1,1 kraadi ja periheelis 1,7 kraadi (Maalt vaadates 0,5 kraadi), nii et saabuva päikeseenergia hulk on oluliselt erinev. Merkuur on moodustunud umbes samamoodi nagu Maa. Planeedid moodustusid umbes 4,5 miljardit aastat tagasi. Sel ajal langes planeetidele palju hajusainet ja kivipuru, mis oli järele jäänud planeedid moodustanud udukogust. Tõenäoliselt eristusid päris alguses tihe metalliline tuum ja silikaatidest koor.

Veenus

Veenus on Maaga peaaegu ühesuurune ning meile lähim planeet (minimaalne kaugus 42 milj. km). See on nii hele (heledamad on ainult Päike ja Kuu), et on taevast kergesti leitav. Hommikutaevas nähtavat Veenust nimetatakse Koidutäheks, õhtutaevas nähtavat Ehatäheks. Veenuse kollakasvalged pilved kihutavad pöörlemisele vastassuunas (idast läände) kiirusega 350 km/h, tehes täistiiru saja tunniga ehk umbes 60 korda kiiremini kui planeet ise.
Pilvkate on mitmekihiline . Põhiline pilvekiht on paarkümmend kilomeetrit paks, ta ulatub 60-70 kilomeetri kõrgusele ning sisaldab kontsentreeritud väävelhappe piisku läbimõõduga kuni 1 mikromeeter .
Madalamad pilved on rikkad mitmesuguste ainete poolest. Osa pilvi sisaldab näiteks kloori, osa aga kuni sadakond tahket osakest kuupsentimeetri kohta.
Veenuse pinnale lähemal pilved hõrenevad ning 30 kilomeetri kõrgusel kaovad sootuks.
Ülespoole ulatub hõre udu 90 kilomeetrini. Pilvede põhikihis on nähtavus üllatavalt hea - mitu kilomeetrit, kuid siiski on pilvkatte tõttu valgustatus Veenuse pinnal sada korda nõrgem kui Maal. Veenuse pinda ei näeks me ka pilvede puudumisel, sest atmosfäär on liiga paks ja tihe.
Veenuse suur keskmine tihedus lubab oletada raud-nikkeltuuma olemasolu. Sellegipoolest pole planeedil magnetvälja õnnestunud avastada. Arvatavasti on magnetvälja puudumise põhjuseks aeglane pöörlemine. On arvatud, et elu võis Veenusel tekkida paralleelselt eluga Maal. Kui kliima ja temperatuur võimaldasid vee voolamist , siis sobisid need tõenäoliselt ka elu tekkeks. Teadlaste arvates võis Veenus kunagi olla üsna maaliline. Kuid umbes pool miljonit aastat tagasi algas – ilmselt rohkete vulkaanipursete tagajärjel – peatumatu soojenemine, mis hävitas Veenuse kliima ja aurustas lõpuks ookeanid.

Maa

Maa on meie päikesesüsteemi kolmas planeet Päikrese poolt loetuna ning ainuke meile teadaolev planeet universumis, kus leidub elu. Maa on kolmas planeet Päikesest ja suuruselt viies. Maa on ainuke planeet meie Päikesesüsteemis, mis ei ole saanud oma nime kreeka mütoloogiast, vaid vanainglise ja germaani keelest. Loomulikult on olemas sadu teisi nimesid erinevates keeltes.
Maa põhiandmed:
Päikese süsteem ja seega ka Maa tekkis umbes 4, 6 miljardit aastat tagasi;
Maa kaugus Päikesest: 150 miljonit kilomeetrit;
Maa läbimõõt ekvaatoril : 12 756 km;
Maa ümbermõõt: 40. 000  kilomeetrit;
Maa  pindala : ~ 510 miljonit km2;
vesi moodustub maast 70. 8% ;
Maa kõrgeim tipp on Džomolungma mäetipp Himaalajas;
Maa päev: tavaliselt 23 tundi ja 56 minutit;
Maal on üks kaaslane - Kuu.
Pythagaros avaldas VI sajandil e. Kr. esimesena, et Maa on kerakujuline. Platon, Aristoteles ja teised Kreeka filosoofid kujutasid Maad kerana, milles ringlevad tuli, vesi ja õhk põhjustavad maapinnal vulkaanipurskeid ja maavärinaid. Esimese maailmakaardi koostas Klaudius Ptolemaios 2. sajandil  m.a.j ., millel oli kujutatud Lõuna - Euroopat, Põhja - Aafrikat ja osa Aasiast. Alles Kopernikuse ajal (kuueteistkümnes sajand ) saadi aru, et maa on vaid üks planeetidest. Fernao de Magalhaes tegi esimese ümbermaailmareisi (1521 - 1523), mis kestis kolm aastat. Maa koos oma loodusliku kaaslase Kuuga tiirleb mööda ellipsikujulist orbiiti ümber Päikese. Tiirlemisperiood (nn täheaasta) on 365 ööpäeva 6 tundi 9 minutit 9,98 srekundit. Maa tiirlemise keskmine kiirus on 107 218 km/h (peaaegu 29,783 km/s).
Maa moodustab Päikesesüsteemis koos oma loodusliku kaaslase Kuuga vastastikku graviteeriva osasüsteemi, mille massikese asub Maa keskmest keskmiselt 4635 km kaugusel.
Keskmine temperatuur Maa pinnal on 15° C. Süstemaatilistel ilmavaatlustel maapinna lähedal registreeritud kõrgeim õhutemperatuur on 58° C ja madalaim õhutemperatuur on –89,6° C.

Marss

Marss on Päikesesüsteemi neljas planeet, mis asub Päikesest 1,5 korda kaugemal kui Maa ja saab seepärast 2 korda vähem soojust.
Teleskoobis on see Maast 2 korda väiksem punakas planeet hästi vaadeldav iga 15–17 aasta tagant suurte vastasseisude ajal, kui Marsi ja Maa vaheline kaugus on ainult 55–60 mln km. Sel ajal paistab Marss taevas niisama heledalt kui Veenus.
Et Marsi ja Maa pöörlemistelgede kalle on enam-vähem ühesugune, ilmnevad Marsilgi aastaajad ja kliimavöötmed, kuid ringjoonest erineva orbiidi tõttu on temperatuuri muutumine keerukam . Kui planeet asub orbiidil Päikesele lähemal, võib troopikavöötmes olla suvepäevadel kuni 25 °C, kuid aasta keskmine temperatuur on päeval paarkümmend, öösel 100 kraadi alla nulli. Atmosfäärirrõhk Marsi pinnal on võrreldav õhurõhuga 35 km kõrgusel maapinnast . Atmosfäär koosneb peamiselt süsinikdioksiidist, lämmastikku ja argooni on kuni 2%, hapnikku 0,3%; veeaur, kui see kõik sadestuks Marsi pinnale, moodustaks vaid u 0,02 mm paksuse veekihi. Enne koitu võib Marsi taevas olla hõredaid pilvi. Pooluste piirkonda katab kuni paarikümne meetri paksune valge tahke süsinikdioksiidi ehk süsihappelume kiht (need paistavad nn polaarmütsidena), mille all leidub ka vee jääd. Kaugus Maast: 55–400 mln km

Jupiter

jupiter on Päikesesüsteemi kõige suurem planeet, mis asub Päikesest umbes 5 korda kaugemal kui Maa, tema mass ületab Maa massi 318 korda ja kõigi teiste planeetide kogumassi umbes 3 korda. Päikese massist on Jupiteri mass ligikaudu 1000 korda väiksem.
Jupiteril nagu kõigil hiidplaneetidel puudub tahke pind. Teleskoobis on näha heledad ja tumedad pilvevööndid, mis tiirlevad ümber planeedi eri kiirusega. Diferentsiaalne pöörlemine on hiidplaneetidele ja tähtedele tüüpiline - Jupiteri ekvaatori lähedaste piirkondade pöörlemisperiood on umbes 5 minutit lühem kui poolusrte lähedal, vastavalt 9 tundi ja 50.5 minutit ning 9 tundi ja 55.7 minutit. Jupiteri 1000 km paksune atrmosfäär koosneb peamiselt vesinikust (70%) ja heeliumist (27%) ( protsendid massi järgi), vähe leidub metaani, ammoniaaki, etaani, atsetüleeni, fosfiini ja veerauru. Atmosfääri all on 24 000 km paksune kiht, milles garras läheb sujuvalt üle vedelaks molekulaarseks vesinikuks, ja 46 000 km paksune nn. metallilise vesiniku tsoon. Maa-taolise tiheda (oletatavasti kivimitest koosneva ) tuuma raadius on umbes 4000 km. Kõrge rõhu tõttu on temperatuur Jupiteri keskmes ligikaudu 20 000 °C ning planeet kiirgab 1,9 korda rohkem soojust kui ta Päikeselt saab; pilvedes on temperatuur -140 °C. Jupiteri sisemuse täpne ehitus ning keemiline koostis ei ole tänapäeval veel selge, selgust peavad tooma tulevikus planeedi juurde saadetavad kosmoseaparaadid.
upiteri atmosfääris äratab tähelepanu Suur Punane Laik, mida on vaadeldud kolm sajandit.
Laik on suhteliselt püsiv keeriseline moodustis, mille läbimõõt on paar korda suurem Maa läbimõõdust. Kosmoseaparaatide abil tehtud värvifotodelt on avastatud ka mitu väikest punast laiku ning keeriseid, mis kaunistavad Jupiteri erakordselt värvikat pidevas liikumises olevat atmosfääri. Ööpoolkeralt on saadud virmaliste ja 1000 km pikkuste välgunoolte pilte. Esimest korda külastas Jupiteri 1973. aastal
planeetidevaheline kosmoseaparaat Pioneer 10, millele järgnes varsti Pioneer 11. Hiljem on Päikesesüsteemi suurimat planeeti külastanud Voyager 1 ja Voyager 2 ning Ulysses. Kosmoseaparaat Galileo tiirles 8 aastat ümber Jupiteri ning pakkus senini kõige täpsemat infot nii Jupiterist kui selle suurematest kaaslastesst.

Saturn

Saturn on Päikesesüsteemi kuues planeet.
Saturni tuntakse juba antiikajast, mil ta oli teadaolevatest planeetidest kõige kaugem.
Saturni keskmine kaugus Päikesest on 9,5 astronoomilist ühikut. Saturn on tuntud oma rõngaste poolest ning tal on vähemalt 60 kuud 2007 aasta seisuga (lisaks 3 kinnitamata kuud). Enamus neist on väga väikesed: 34 on diameetrilt väiksemad kui 10 km ja veel 13 väiksemad kui 50 km.[1] Saturni ööpäev kestab 10 tundi 32 minutit 15 sekundit, täistiiruks ümber Päikese kulub 29,5 Maa aastat.
Saturni rõngad on tõenäoliselt tekkinud mitmeid miljardeid aastaid tagasi. Varasemate, Voyageri missioonidelt pärinevate andmete põhjal oletasid teadlased, et Saturni rõngad on suhteliselt hiljutine nähtus. Teooria lükkasid ümber Cassinilt saadud andmed.[5] Rõngad asuvad ekvatoriaaltasandil ja nende kogulaius ületab planeedi läbimõõdu. Rõngad avastas Galileo Galilei, kes 1610 . aastal märkas oma väikese teleskoobiga Saturni küljes kahte moodustist, kuid ta ei suutnud välja selgitada, millega on tegemist. Hüpoteese oli palju, kuid esimese sõnastas hollandlane Huygens 1655. aastal, kus ta väitis et "ta on ümbritsetud õhukese ja tasase rõngaga, mis ei puutu teda kuskil ja on ekliptika suhtes kaldu."[6] Saturni rõngad on oma nime saanud nende avastamise järgi tähestikulises järjekorras.
Roche arvutuste järgi ei saa lähemal kui 2,44 planeedi raadiust suuri kaaslasi tekkida ning kui nad sinna satuvad, siis nad purunevad. Saturni rõngad asuvad just sellises vahemikus ning see on viinud arvamuseni, et materjal, millest muidu oleks tekkinud mõned kuud, on jäänud rõngastesse. Rõngaste osakesed koosnevad jääst, mis on segatud metaani ja ammoniaagiga. Osakeste suurus kõigub mikromeetrist kilomeetrini.

 

Uraan

Uraan on seitsmes planeet Päikesest ja suuruselt kolmas ( diameetri järgi). Uraan on diameetrilt suurem, kuid massilt väiksem kui Neptuun.
Uraan, esimene moodsal ajal avastatud planeet, avastati juhuse tõttu William Herschel poolt, kui ta uuris taevast teleskoobiga 13. Märtsil, 1781 ; algul ta arvas , et see oli komeet. Teda on tegelikult nähtud palju kordi varem, kuid ignoreeritud kui lihtsalt üht tähte (varaseim ülestähendatud märkamine oli 1690 aastal, kui John Flamsteed katalogiseeris teda kui 34 Tauri ). Herschel nimetas ta "Georgium Sidus" (Georgia Planeediks ) oma patrooni auks, mittetuntud (Ameeriklastele) Inglise kuninga George III auks; teised kutsusid seda "Herschel". Nimi "Uraan" esitas esimesena Bode vastavalt (kooskõlas) teistele planeetide nimedele klassikalisest mütoloogiast, aga see ei tulnud tavakasutusse kuni 1850 aastani.    Uraani on külastanud ainult üks kosmoselaev , Voyager 2, 24. jaanuaril 1986. aastal.  Suurem osa planeetidest pöörlevad telgedel , mis on peaaegu risti ekliptika tasapinnaga, aga Uraani telg on peaaegu paralleelne ekliptikaga. Voyager 2
möödumise ajal näitas Uraani lõunapoolus peaaegu täpselt vastu Päikest. Sellest tuleneb veider fakt, et Uraani polaaralad võtavad vastu rohkem energiat Päikeselt kui tema ekvatorjaalsed regioonid . Uraan on sellele vaatamata kuumem ekvaatoril kui poolustel. Selle aluseks olev mehhanism on tundmata.
   Tegelikult on planeedil käimas "võitlus" selle üle, milline Uraani poolustest on tema põhjapoolus! Üks kahest, kas tema telje kalle on natuke üle 90 kraadi ja tema pöörlemine on otsejooneline, või see on natuke vähem kui 90 kraadi ja tema pöörlemine on retrograadne. Probleem on selles, et sul on vaja joonistada jaotusjoon *kuhugi*, kuna nagu ka Veenuse puhul on väike vaidlus, et pöörlemine on tõepoolest retrograadne (mitte otsejooneline pöörlemine kaldega ligikaudu 180).
   uraan koosneb põhiliselt kivimist ja erinevatest jäädest, ainult umbes 15% vesinikust ja vähesest heeliumist (vastandina Jupiterile ja Saturnile, kus on peamiselt vesinik ). Uraan (ja Neptuun) on paljuski sarnased Jupiteri ja Saturni tuumale ilma massiivse vedela metallilise vesiniku katteta. Näib, et Uraanil ei ole kivist tuuma nagu Jupiteril ja Saturnil, ning et tema materjal on rohkem või vähem ühtlaselt jaotunud.
   uraani atmosfääris on umbes 83% vesinikku, 15% heeliumi ja 2% metaani.
Neptuun
Neptuun on kaheksas ja viimane suurtest planeetidest meie päikesesüsteemis ja on eriti kuulus oma avastusloo poolest.
Suuruselt on Neptuun diameetri järgi neljas. Neptuun on diameetrilt väiksem ja massilt suurem kui Uraan, oma massilt 17,5 korda ja ruumalalt 42 korda suurem Maast.
Neptuuni on külastanud ainult üks kosmoselaev, Voyager 2 25. augustil 1989 aastal.
Nagu tüüpilised gaasilised planeedid, on Neptuunil kiired tuuled piiratud laiuskraadide joontega, esinevad suured tormid või keerised. Neptuuni tuuled on kõige kiiremad Päikesesüsteemis, ulatudes 2000 km/tunnis.
Mõõtmetelt on Neptuun väga lähedane Uraanile ja sarnane on ka välimus, mida esmakordselt võis uurida 1989. a. "Voyageri" poolt tehtud fotodelt (maapealsetes teleskoopides näeme vaid tillukest rohekat ketast).
Neptuuni kaugus Päikesest on kolm korda suurem kui Saturnil (ja 1,5 korda suurem kui Uraanil); sellega "rikub" ta ära hiidplaneetide rea, kus seni oli iga järgnev planeet eelmisega võrreldes Päikesest poole kaugemal. Ka Neptuuni täpne pöörlemisperiood on leitud magnetvälja kaudu.
Neptuuni asukoha arvutas välja prantsuse matemaatik Urbain Le Verrier , püüdes seletada häireid Uraani liikumises temast kaugemal asuva planeedi gravitatsioonilise mõjuga. Le Verrier' poolt antud asukoha järgi avastas planeedi saksa astronoom Johann Galle 1846. aasta 23. septembril. Planeedi asukoha arvutamine põhines arvutustel, mis saadi Jupiter, Saturni ja Uraani positsioone vaadeldes.
Le Verrier'st sõltumatult arvutas planeedi asukoha välja inglane John Crouch Adams, kelle arvutuste järgi leidis selle üles teine inglane James Challis.
Adamsi ja Le Verrier' vahel tekkis rahvusvaheline vaidlus õiguse üle panna nimi uuele planeedile; nüüd on nad koos kuulutatud Neptuuni avastajaiks.

Komeet

Nimetus tuleneb kreekakeelsest sõnast komētēs, mis tähendab 'pikajuukseline'. Eesti keeles nimetatakse komeete ka sabatähtedeks.
Komeetide ehituses eristatakse tuuma, pead ja saba. Tahket tuuma ümbritseb komeedi pea ehk kooma , sellest tekib Päikese valgusrõhu toimel komeedi saba. Komeetidel on sageli kaks (või rohkem) saba. Ioonsaba on suunatud alati Päikesest eemale ja koosneb laetud osakestest , mida päikesetuul komeedist eemale puhub. Tolmusaba koosneb raskematest osakestest, mida päikesetuul vähem mõjutab. Seetõttu järgib tolmusaba rohkem või vähem komeedi orbiiti. Nõrkadel komeetidel saba harilikult puudub, heledatel on märgatav ioonsaba, väga heledatel on nähtavad mõlemat tüüpi saba.
Suurem osa pikaperioodilisi komeete pärineb Päikesesüsteemi äärealadelt, Öpiku-Oorti pilvest, lühiperioodilised seevastu Neptuuni orbiidi taga paiknevast Kuiperi pilvest. Komeetide orbiidid on enamasti piklikud, sageli paraboolsed või hüperboolsed. Tänaseni ei ole päris selge, millised häiritused põhjustavad komeetide liikumist Öpiku-Oorti komeedipilvest Päikesesüsteemi siseosadesse.

Asteroid

Asteroidideks nimetatakse väikesi planeedisarnaseid taevakehi, mis tiirlevad Kepleri seadustele vastavatel orbiitidel ümber Päikese.
Selle üle, mis on asteroidid , komeedid ja planeetide kaaslased ("kuud"), vaieldakse. Arvatakse, et paljud planeetide kaaslased on gravitatsiooni mõjul kinni püütud pisitaevakehad. Näitena tuuakse Marsi väikesed kuud Deimos ja Phobos, Jupiteri välimised 8 kuud, Saturni välimine kuu ja arvatavasti ka mitu hiljuti avastatud Uraani ja Neptuuni kuud. asteroidide ametlik nimetus oli kuni Rahvusvahelise Astronoomiauniooni XXVI peassambleeni 24. augustil 2006 väikeplaneedid. Nüüd on nad arvatud Päikesesüsteemi väikekehade hulk
Kuu
Kuu tiirleb ümber Maa mööda elliptilist orbiiti, mille ekstsentrilisus on 0,0549.Orbiidi kalle ekliptika suhtes on 5,1454°.Kuu vähim kaugus Maast on 356 410 km ja suurim kaugus 406 700 km. Keskmine kaugus on 384 000 km.Kuu kiirus orbiidil on 1,03 km/s.Kuu teeb ühe tiiru ümber Maa 27 ööpäeva ja 8 tunniga, see on sideerilirne kuu. Sünoodilise kuu pikkus on aga 29 ööpäeva ja 12 tundi.Noorkuu ajal on Kuu Maa ja Päikese vahel. Sellel ajal pole Kuud Maalt näha.Paari päeva pärast ilmub õhtutaevasse kitsas kruusirp, mille kaar on suunatud paremale.Täiskuu ajal paistab Kuu ümmargusena.Pärast täiskuud hakkab Maale valgustatuna paistev piirkond Kuul vähenema ning Päikese loojumise ja Kuu tõusu vahele hakkab jääma üha pikem ajavahemik. Seda aegakutsutakse vanaks kuuks. Nüüd on valgustatud Kuu vasakpoolne osa. Kuu faasid korduvad iga 29,5 ööpäeva tagant.

Kuu faasid ja päikesevarjutus

Kuu tiirlemisest ümber Maa on tingitud Kuu näiva kuju ehk Kuu faasi pidev muutumine sõltuvalt sellest, kui suur osa Kuu valgustatud pinnast on Maalt nähtav.
Kuu faaside kindlakstegemine on lihtne: Kuu, millest on näha parem pool, kasvab, ja millest vasak, kahaneb. Parem käsi ehk hüva käsi on rahvatraditsioonides seotud kasvamise ning lisandumisega, vasak käsi ehk kura käsi aga vähenemise ja kadumisega. See reegel kehtib põhjapoolkeral.
Mnemotehniliselt on faaside kindlakstegemiseks kasutusel ka järgnev meetod: Kui kuu "kasvab" ehk nähtavat osa tuleb juurde, on näha mõttes kuu peale kirjutatud J-tähe poolne külg. Kui kuu "kahaneb", on näha teine pool ehk mõttes kuu peale joonistatud K-tähe poolne külg.
Taevakehade valgustatuse või nähtavuse ajutine (enamasti perioodiline) halvenemine, mida põhjustab üksteise ümber tiirlemine või üksteisest möödumine. Varjutus võib olla kas täielik või osaline. Taevakeha valgustatus väheneb, kui üks taevakeha satub teise taevakeha varju koonusesse, mille tekitab kolmas taevakeha (nt. kuuvarjutus , Jupiteri kaaslaste ja Saturni rõnga varjutus). Taevakeha nähtavus muutub, kui kolmandalt taevakehalt vaadatuna satub üks taevakeha teise taha ehk kattub temaga.
Tugevasti inimkultuuri arengut mõjutanud taevanähtuseks on kuu- ja päikesevarjutused. Igapäevaeluks ülimalt olulise päikese või täiskuu ootamatu kadumine tekitas hirmu ja sundis inimesi pöörduma järelepärimisega tähetarkade poole. Põhiliseks varjutajaks (või varju minejaks) on Kuu, mille liikumine osutub märksa keerulisemaks, kui esialgu paistab. Nagu maapealsed kehad, heidavad ka taevakehad kosmosesse varju. Tühjuses seda loomulikult näha pole, aga varju geomeetriat võime siingi kujutada joonlaua abiga.

Kokkuvõte