Eesti pagulaskultuur – kirjanduse näitel (0)

Eesti pagulaskultuur – kirjanduse näitel
1850ndatel aastatel oli esimene suurem väljaränne Venemaa erinevatesse osadesse – Krimmi, Siberisse, Kaukaasiasse. Mindi sinna majanduslikel põhjustel: maapuudus, rahvastiku kasv, usuvahetus 1840.ndatel aastatel. Inimestel oli usk heasse tsaari.
19/20.sajandi vahetusel asusid Venemaa eestlased ümber Ameerika Ühendriikidesse ja Kanadasse. 20ndate II poolel mindi Eesti Vabariigi ebastabiilse majandusliku ja poliitilise olukorra pärast mindi kõikijale, kogukonnad tekkisid Atgentiiniasse, Brasiiliasse ja Austraaliasse. 1939-1945 pageti II maailmasõja tõttu Rootsi, Saksamaale. Just 1944. Aasta suur põgenemine pani aluse Välis-Eesti ühiskonna tekkimisele, kuna siis jätsid kodud umbes 70 000 eestlast. Need Eestist lahkunud kirjanikud ei olnud nõus olema pideva kontrolli all ega tahtnud ülistada riiki, mille juhte ja parteisid ei sallitud. Kirjandust oli muutunud vaid propaganda vahendiks ning kirjanikeil ei lastud kirjutada seda, mida nad tegelikult mõtlesid.
Põhiliselt mindi Rootsi (ca 22 000), Saksamaale (40 000), Kanadasse (17 000), USA-sse (16 000), Inglismaale (6000) ja Austraaliasse (6000). Nendes riikides paikneb ligi 80% kõigist väljaspool Eestit elavatest eestlastest ning nende maade kogukonnad teevad koostööd EV saatkondadega, et võõral maal säilitada eesti kultuuri, kombeid ja keelt.
Üheks tegevuseks pagulus riigis oli kirjandus. Alguses tehti pagulaskirjandust Saksa põgenikelaagrites. Hiljem sai eksiilkirjanduse(eksiil-pagulus) keskuseks Rootsi. Kuni 1960ndate aastateni oli pagulaskirjandus jõulisem kui kodu-eesti kirjandus. Sel ajal ületas eksiilkirjandus Eestis ilmunud kirjanduse nii mahult kui väärtuselt. Paguluses on aastatel 1944-1990 välja antud 181 luulekogu , 267 romaani ja 155 teost memuaarkirjandust.
Kuna paguluskirjandus kogus aina rohkem kuulsus jaotati paguluskirjanikud erinevateks põlvkondadeks. G.Suits, M.Under, A. Adson , H.Visnapuu ja A. Gailit kuulusid kirjanike põlvkonda, kes olid juba varem Eesti Vabariigis tuntud. K.Lepik, I.Laaban, B. Kangro , R.Kolk ja A. Viirlaid olid kirjanikud, kes ära minnes olid umbes 20aastased. Üheks grupiks olid kirjanikud, kes läksid pagulusse lastena ning olid rohkem seotud asukohamaa kui Eesti kultuuri ja eluga näiteks nagu H.Nõu, E-K. Toona , I.Ivask ja I. Laaman . Samuti loetakse Eesti paguluskirjanikeks ka isikuid, kes sündisid pärast sõda paguluses nagu T.H. Ilves ja M.K. Kostabi .
Kui pärast 1905. Aasta Vene revolutsuiooni olid paguluses olnud tekstide või taieste autorid, siis pärast 1944.aastat olid pagendatud lisaks ka pagulusse läinud autorite looming. Kommunistlik ja natsionaalsotsialistlik totalitarism talus pigem isikut, kui tema keelt, sest ta oli juba kogenud, et isikust rohkem maksab massikommunikatsioon. Kõnelesid ju kirjanikud siiski kodumaa ajaloost ja oludest enne II maailmasõda .
Üheks põhiliseks liigiks kirjanduses oli pagulasproosa. Teemad, mis proosades kajastusid jagunesid neljaks:

Kodumaa ajalugu ja olud enne II maailmasõda (B.Kangro „Tartu-sari”). Hiljem kirjutati ka palju memuaare.

Asukohamaade argipäev – tegelasteks olid pärismaalased või pagulased , kes on uude ühiskonda sisse elanud.

Kodumaalt põgenemine üle vee – domineerib ebakindlus, kodutus , erinevad konfliktid.

Piiblitemaatika – A. Kalmus „Juudas”.
Peale proosa kirjutati ka palju pagulasluulet, mille teemad jagunesid samuti erinevateks gruppideks :

Tõsine ja süngetooniline luule, milles domineeris koduigatsus (põhiliselt vanima põlvkonna esindajad)

Graafilised eksperimendid , piltluule ja sürrealism ning vihjeline kujundikeel (keskmise põlvkonna esindajad: Laaban, Lepik)

Isiklikud hingehädad, perekond ja loodus.
1980. aastate lõpul kujunes ideoloogiliseks sõlmküsimuseks, mitu eesti kirjandust siis olemas on, kuigi küsimus oli retooriline . Vähemalt teoreetiliselt võeti suund eesti kultuuri globaalse ühtsuse rõhutamisel, mööndes, kuid proovides ka ületada lõhet Eesti ja Välis-Eesti vahel.
Ühtluse taotlustes võidi jõuda isegi väliseesti mõiste eitamiseni, sest see seostas kultuuri ühe osa otsekui poliitilise välistatusega. Kuulutati küll, et eesti kirjandus on üks, aga samas eraldati väliseesti kirjandusega, s.t eesti kirjanduse sisemise Teisega ning ühtlasi millegi muu kui lihtsalt ühe ja jagamatu eesti kirjandusega.
Eesti keel on väike keel ja seetõttu pole raske käsitada eestikeelset toodangut kogu maakera ulatuses eesti kirjandusena. Kui me kunagi sadade aastate pärast vaatame oma 20.sajandi kultuurilugu eemalt, siis pole enam tõepoolest tähtis, mis toimub eksiilis ja mis okupatsioonis. Siis kaotavad mõisted „pagulaseesti” ja „väliseesti” lõplikult oma mõtte.
Kasutatud kirjandus:

• Undusk, Jaan 2008. Eesti, eksiil ja Välis-Eesti: Väike mentaliteedilugu.
  
• Moodle.ut.ee , I. Lembinen, 2014, Kultuuriajalugu, „Pagulus”
  
• http://et.wikipedia.org/wiki/Eesti_pagulaskirjandus (05.05.2014)
  

2