siis võttis Kiviriku peremees endale mõned lambad ja koera, kes kodu valvaks. Peremees armastas oma loomi ka külalistele näidataja siis ta naljatas ikka, et: ,,Näete, kus minu muruniidukid seisavad!". Koer Bimbu oli aga täielik pere lemmik. Lastele meeldis temaga mängida ja pereema võttis koera kaasa, kui poodi läks. Kui isa vahest õhtuti peale rasket tööpäeva trepile istus jalgu puhkama, tuli Bimbu tema juurde, keeras pea viltu ja vaatas oma peremehele otse silma. Koer Bimbu oli ka paras kavalpea. Niipea, kui keegi tähele ei pannud, hüppas ta peremehe voodisse ja keeras seal ennast mõnusalt magama. Siis aga juhtus selline lugu, et Bimbu oli juba mitu päeva kadunud. Pere oli otsinud teda nii Kärina külast kui Savioja külast aga koera ei olnud keegi näinud. Lapsed nutsid ja isa ohkas. Juba kolmas otsimise päev oli otsa saanud. Majas oli vaikne. Kuu paistis aknast sisse ja kogu pere magas.
Lastejutud Nälkjas Nossovi nikastus Nälkjas Nossov nikastas oma selja ja seetõttu ei saanud ta enam võilille lehti nosimas käia. Oli täiesti kipsis, tardunud ja ükskõikne. Ei olnud tal millestki enam sooja ega külma, sest igatses nii väga võilille lehtede järele. "Pähh" ühmas Nälkjas Nossovi naine. "Simulant oled, ei miskit muud!" Nälkjas Nossov ei vastanud midagi, tema klaasistunud pilk oli vaid suunatud aknast välja, rohelusse. "Simulant jah" noogutas Nossovi ämm nõustuvalt. "Kui mu mälu enam nii halb ei oleks, võiksin ma seda kohe ka tõestada..." seda öeldes vajus ta mõttesse "...mida ma nüüd öelda tahtsingi?" andis vana peapõrutus endast märku. Nossovi ämm Fedosja, vana polkovnik Nälkjas Nikoforovi lesk oli elus nii mõndagi näinud. Koos mehega oli ta üle elanud suure Nälkjate ja Tigude sõja, kus ta medõena oli sunnitud osa võtma. Fedosja tundlad selginesid
Pöialpoiss ja seitse Lumivalgekest Ühel kesktalve päeval, langes lumehelbeid taevast. Kuningas istus akna all ja hoidis nõela käes mille ta pidi kuningannale viima. Sel hetkel kui ta aknast välja vaatas torkas ta nõelaga sõrme ja veri tilkus põrandale. Kuningas mõtles endamisi: ,,Ma sooviks omale last, kes oleks väikese ümara ninaga, kartuli pruuni nahaga ja nii tumedate juustega, nagu eebenipuu." Aasta hiljem sünditaski kuninkanna kuningale poja ja ta oli täpselt selline nagu kuningas ise soovis. Laps oli väikese ümara ninaga, kartuli pruuni nahaga ja nii tumedate juustega nagu eebenipuu. Lapsele pandi nimeks Pöialpoiss, kuid kahjuks suri
tavaliselt, aga midagi oli siiski erinev, poiss pollnud enam Tallinnas oma vanemate juures, vaid kuskil Inglismal tädi juures. Kus nimelt Inglismaal ta ei mäletanud. Ta vanemaid polnud enam, nad hukkusid puhkuselt tagasi tulles lennuõnnetuses. "Marian!" hüüdis Ethan Keskmises eas naine võpatas äkilise hääle peale, kuid kogus ennast ning vastas noormehele lühikese küsimusega:"Jah?" "Oled sa mu särki näinud?" vastas poiss. "Ei aga vaata kapist, äkki ta on seal!" "Okei!" Poiss läks kapi juurde ja hakkas oma särki otsima, selleasemel aga leidis ta hoopis karbikese, kus olid sees kõik tema perekonna fotod alates vanemate pulmadelt kuni viimase hetkeni mil nad koos veetsid. Kuid nende seas oli foto võõrast neiust keda Ethan ei teadnud. Tüdrukul olid blondid juuksed ja helesinised silmad. Fotol ta naeratas, aga silmadest paistis kurbust.
lõdisema jätsid. Eriti voolas rahvast kokku Justiitspalee poole viivaile alleedele, sest teati, et paari päeva eest siia jõudnud Flaami saadikuil oli kavatsus tulla vaatama müsteeriumi ja narride paavsti valimist, mis samuti pidi toimuma suursaalis. Polnud kerge tol päeval sellesse suursaali tungida, kuigi seda tookord maailma suurimaks kinniseks ruumiks peeti (Sauval *, tõsi küll, polnud tol ajal veel mõõtnud Montargis' lossi suurt saali). Tihedalt rahvast täis lossiplats paistis aknaile asetunud uudishimulikele merena, kuhu viis-kuus tänavat nagu jõesuudmed vahetpidamata uusi peade laineid juurde kallasid. Selle rahvahulga alatasa suurenevad vood põrkasid vastu majade nurki, mis ebareeglipärasest platsist siit-sealt neemedena esile tõrkusid. Palee kõrge gooti 1 fassaadi keskel asuv suur trepp, mida mööda vahetpidamata kahekordne inimvool üles-alla liikus, kuni see vahemisel platvormil katkes, et laiade lainetena mõlemat kõrvalasuvat kallakpinda
laanes luusib tuulispask. Kase küljes pesakast -- sääl on kuldnokk-linnukene külmetamas tillukene, ta ei väsi ootamast. Kuldnokk, väike kevadlind, lendas siia, lendas sinna, polnud kuhugi tal minna -- lume all veel mullapind. Sajab lund ja sajab lund, aga linnukene väike ootab, millal tuleb päike, ainult päikesest näeb und. Oota, oota, väike lind, küllap peagi päike tuleb, talvetaadi silmad suleb, tõttab rõõmustama sind! Märts Pajuurvad, lepaurvad. Päike paitab lumest vee. Hommikud ei ole kurvad, õhtuehal kuldne tee. Pehmeid tuuli, lõunatuuli leelutamas metsades, pilvi väikesi ja suuri ujub hõbevalguses. Ei ma püsi, ei ma püsi enam toas sumedas! Vares pesa kallal rüsib kuuseladvas tumedas. Räästas tilgub, räästas tilgub kevadkääbus peksab reht. Õhtul heledamalt vilgub kevadrõõmus ehatäht. Pajuurvad, lepaurvad. Päike paitab lumest vee. Hommikud ei ole kurvad, õhtuehal kuldne tee. Sinikellukese surm
kõrvast kenasti sisse lähevad, aga samas kogemata teise kõrva kaudu välja vupsavad, mida siiski alatihti ette tuleb.Tripp on punase-valgevöödilise tuttmütsi ja punase kostüümi ning võimatult keerdus ninaga sussides kloun. Ta esineb suures värvilises pildiraamatus tsirkusepildi peal. Tihtipeale klounitab mujalgi. Tripp on Kessu ustav sõber ja igapäevane mängukaaslane. Elavad nad kuskil-miskil puiesteel tumerohelisega valgeks värvitud helekollases majas. Südalinna poolt minna vasakut kätt ja südalinna poole tulla samuti vasakut kätt. Teist kätt nad üldse elada ei tahagi. Kui Kessu ja Tripp alles kohtusid, siis Tripp tutvustas Kessule tsirkuse elu. Tutvustas silmamoonutaja Paulo Picelli jt. Ühel päeval tahtis Kessu joonistada maja ja tänavat, kus ta elab. Maja seinad ja katus tulid aga jube kõverad ja Kessu tahtis minna joonlauda ostma. Ema andis talle raha. Võttis kaasa Trippi ja Picelli. Müüja oli aga jube tigeda näoga ja
"Ma kohe kutsun ta" ütles Grete. "Ei, ma parem lähen taharuumi!" ütlesin veidi solvunult. Ma läksin taharuumi ja seal oligi Kristiina. "Tere, Jasmiin, kuidas sul läheb?" küsis ta. "Väga halvasti, te vist pole Johni surmast teadlikud?" küsisin talt väga ettevaatlikult. "Mis Johni surmast? Kas ta on siis surnud?" küsis Kristiina imestunult. "Kahjuks küll. Mul on väga kahju! Muide, sellest ma tulingi sinuga rääkima. Ma tean seda sellepärast, et see kõik juhtus minu majas minu toas!" ütlesin endalegi üllatuseks. "Ka-ka-kas ta on siis surnud?!" küsis ta väga nördinult. "Jah!" vastasin talle. "Palun räägi, kuidas see suhtus," palus Kristiina. Ma jutustasin talle sellest pikalt ja laialt. Järsku muutus ta hingemine raskeks ja ta vajus põrandale. Ma katsusin ta pulssi, aga see ei töötanud. "Appi, appi, Kristiina ärka üles!" röökisin täiesti kõrgist. Greete jooksis taharuumi ja küsis: "Mis juhtus?! Ta märkas maas lamavat Kristiinat.
setuka seljas -- olgu ta siis nii hea ratsutaja kui tahes. Seepärast oligi ta isa d'Artagnani kingitust vastu võttes nii sügavalt õhanud. Ta teadis, et see loom oli oma kakskümmend liivrit väärt. Kuid sõnadel, mis seda kingitust saatsid, ei olnud üldse hinda. «Mu poeg,» ütles gaskooni aadlik puhtas bearni murrakus, millest Henri IV kogu eluajal ei suutnud vabaneda, 8 «sellest on juba kolmteist aastat, kui see hobune sündis sinu isa majas ja on kogu selle aja siin mööda saatnud -- asjaolu, mis peaks ta sulle armsaks tegema. Ära müü teda iialgi, lase tal rahulikult ja auväärselt surra vanadusse. Kui sa temaga sõjakäigule lähed, siis ära nõua temalt liiga palju, nagu sa vanalt teenriltki ei nõuaks. Kui sul on au õukonda minna,» jätkas isa d'Artagnan, «milleks sulle muuseas annab õiguse kuulumine vanasse aadlisuguvõsasse, siis kanna väärikalt oma aadlikunime, mida sinu esivanemad on juba
saada; ja vaimulikud ei usaldanud tema juuresolekul paastuajal liha süüa ja kaarte mängida. Sääraste inimeste mõjul nagu Belikov hakati viimase kümne-viieteistkümne aasst jooksul meie linnas kõike kartma, Hakati kartma kõvasti rääkida, , kirju saata, tutvusi sõlmida, raamatuid lugeda, kartma vaeseid aidata, kirjatarkust õpetada..." Ivan Ivanõts köhatas, tahtes midagi öelda, kuid süütas enne veel piibu, vaatas kuud ja ütles alles siis aeglaselt: ,,Jah. On mõtlevad, korralikud olendid, loevad Stsedrini ja Turgenevit, igasuguseid Bucke ´isid ning muid, aga näe, alistusid ometi, talusid... Jah, sedasi see on." ,,Belikov elas samas majas kus minagi," jätkas Burkin, ,,samal korrusel, uksed vastamisi, me nägime teineteist tihti ja ma olin tuttav ta koduse eluga. Ning kodus oli sama lugu: halatt,
Ta lamas oma kaitsekilbiga sarnaneva selja peal, tõstis vähehaaval pead ja nägi kõhtu, mis oli jagatud kangeteks sektsioonideks. Tema paljud ja haledalt väikesed jalad siblisid ning lainetasid abitult. Samsa oodatud reaktsioon, mis oleks võinud olla paanika, jäi olemata. „Mis minuga juhtunud on?“ mõtles ta. See polnud uni. See oli tuba, korralik ning inimlik tuba, kuigi väikesevõitu. Seal oli mehe kollektsioon pakkimata riietest, sest Gregor oli rändav kaupmees. Mees vaatas aknast halli taevast ning mõtles:“Kui magan veidike kauem, kaob see jaburus.“. Kell oli veerand seitse ja ta pidi kell viis rongipeale minema. Mis juhtuks, kui ta võtaks haiguslehe? See ei saa juhtuda, ta polnud viieteist aasta jooksul kordagi töölt puudunud. Jällegi midagi veidrat – Gregor Samsa ei olnud niivõrd hirmunud oma metamorfoosist putukaks, vaid pigem kartis ta oma ülemust, kes oli ebaausalt karm ja häirivalt täpne. Ukselt kostus õrn koputus
eraldatuna, niipea kui vagunirattad hakkasid põrisema, tagudes mingisugust tundmatut takti. Kogu minevik tõmbus millegi pärast Vargamäele kägarasse kokku ja muutus nagu unenäoks, muinasjutuks, peaaegu olematuks. Mis olnud, tundus kõik tähtsusetuna; mis tulemas, nii tähtsana ja suurena, et tal puudus alles peaaegu igasugune sisu. Ta oli endalegi võõras selles võõras ümbruses. Võhivõõrad inimesed kiilusid ta vaguninurka. Ainuke lohutus, et võis aknast välja vahtida, kus vilksatasid mööda valgete kannudega traate kandvad postid lagedal või poolraagus põõsaste vahel, niidud aedadest piiratud heinakuhjadega, metsad, sood, rabad, viljarõukudega tipitud põllud. Siin-seal kirju kari, tule ääres seisev karjapoiss ja koer, kes sibas põriseva rongiga kaasa, kadudes mahalangevasse vedurisuitsu. Aga need tuttavadki asjad jätsid külmaks ja ei äratanud huvi.
Ühed tülid sõjariistadega, kui kullajoom, taevas viirles kui udu-koonaldes. Kuid üks oli tõeline keset neid teised viskasid need sinnapaika, ühed hiilisid põgenedes, teised liikusid rüüstates ning muinasjutu-lisi maid - ta poeg. vägivallaga. Ta teadis ta olevat lihtsõduri, kuid ometi paistis kõik, mis teda ümbritses, Nad ei tahtnud aga enam sõda näha, neile oli sellest küllalt! Mingu need sõtta, kes üleloomulikult suur. Ta nägi teda sõitvat sammu läbi ääretute väesalkade kui muistse seni on kodus istunud, mingu, tapelgu, nemad ei tahtnud aga enam! Ja nad sülitasid ning sõjapealiku. Siis nägi ta teda käe sirutavat, ning lee-gionid liikusid ta märgi järgi kui rääkisid õudseist kannatusist. merelained
Esimeses peatükis "Puuraiuja majake" kirjeldatakse raamatu peategelasi: kümneaastast poissi Tyltyl-i ja tema kuue aastast õde Mytyl-i. Tyltyl oli südamlik ja tore poiss. Mytyl oli väga arg, ning iga pisemgi asi võis teda nutma ajada, temas peitusid aga ka juba kõrgemad naiselikumad voorused, ta oli armastav ja väga kiindunud oma venda. Puuraidurite perekond asus täpselt lossi vastas, kus elasid rikkad. Lapsed alati vaatasid, aknast välja, kuidas rikkad lapsed lõbutsevad ja saavad kingitusi. Kuid see lugu saab just alguse jõululaupäeva õhtust. Ema oli tulnud Mytyli ja Tytyli magama panema, suudles neid, ning see järel läks oma tuppa. Ema oli kurb, sest taadikesel ei olnud halva ilma tõttu võimalik metsatööle minna ja selletõttu ka polnud raha, et lastele jõulukingitusi osta. Varsti aga lapsed uinusid. Siit saabki alguse muinasjutt.
pilguga, kui varem. Esimeses peatükkis "Puuraiuja majake" kirjeldatakse raamatu peategelasi: kümneaastast poissi Tyltyl-i ja tema kuue aastast õde Mytyl-i. Tyltyl oli südamlik ja tore poiss. Mytyl oli väga arg, ning iga pisemgi asi võis teda nutma ajada, temas peitusid aga ka juba kõrgemad naiselikumad voorused, ta oli armastav ja väga kiindunud oma venda. Puuraijurite perekond asus täpselt lossi vastas, kus elasid rikkad. Lapsed alati vaatasid, aknast välja, kuidas rikkad lapsed lõbutsevad ja saavad kingitusi. Kuid see lugu saab just alguse jõululaupäeva õhtust. Ema oli tulnud Mytyli ja Tytyli magama panema, suudles neid, ning see järel läks oma tuppa. Ema oli kurb, sest taadikesel ei olnud halva ilma tõttu võimalik metsatööle minna ja selletõttu ka polnud raha, et lastele jõulukingitusi osta. Varsti aga lapsed uinusid. Siit daabki alguse muinasjutt.
Jaanus oli kümme aastat vana, kui ta isaga esimest korda Lodijärve lossi ratsutas, mille maade serval, nagu juba öeldud, Tambeti talu seisis. Tolleaegne lossihärra, rüütel Konrad Raupen, oli mõistlik isand, kes targast ning osavast Tambetist meelehead leidis ja teda sagedasti laskis nõuküsimise pärast lossi kutsuda. Kuna Tambet ise lossi läks, jäi Jaanus üksipäini hoovi hobuste juurde. Ta istus lauahunniku otsa, pani käed rinnale risti ja jäi uudishimulikult ringi vaatama. Madal paistis temale linna vallide kõrval müür olevat, mis lossihoovi piiras ja mille peal hall vahitorn nagu vanaeit parsil kükitas. Hoovi keskel sirutas peahoone ise hulga nurki, otsi, korstnaid ja tornikesi nagu ähvardavaid kivisõrmi sinise taeva 15 poole. Kitsaste kõrgete akende taga sõelusid inimesed tegevalt sinna-tänna. Hoovis lomberdasid laisalt punaste nägude ja siniste ninadega sõjasulased ja tegid tüdrukutega, kes
Kuigi mu raamat on mõeldud peamiselt poiste ja tüdrukute meelelahutuseks, loodan, et seda ei lükka tagasi ka mehed ja naised, sest minu plaani kuulus püüda täisealistele meeldivalt meelde tuletada, mis nad olid kord ise, kuidas nad tundsid, mõtlesid ja rääkisid ja missugustest kummalistest ettevõtetest nad mõnikord osa võtsid. 1. P E A T Ü K K «Tom!» Ei mingit vastust. «Tom!» Mingit, vastust. «Huvitav, kus see poiss peaks olema. Kuule, Tom!» Vana daam tõmbas prillid alla ja vaatas üle nende toas ringi; siis lükkas ta nad üles ja vaatas nende alt. Ta vaatas harva või mitte kunagi nii väikest asja nagu poiss läbi prillide, sest need olid ta pühapäevaprillid, tema südameuhkus, ja ta kandis neid «stiili», mitte vaja- Hartford, 1876 Autor duse pärast; niisama hästi oleks ta võinud näha läbi paari ahjusiibri. Ta näis hetke nõutuna ja ütles siis, mitte ägedalt, kuid küllalt valjusti, et mööbel oleks võinud seda kuulda: «Noh, kui ma su kätte saan, ma ..
ütles missis Banks.Mister Banks heitis talle hirmsasti haavunud pilgu ning missis banks soovis, et ta oleks olnud vähem taktitu ja öelnud, rt hoopis tema viis selle sinna. „hamh! Urrumh!“nuuskas mister Banks valjusti ninaja võttis nagist oma palitu. Ta kõndis sellega eesukse juurde. „ohoo,“ ütles ta veidi rõõmsamalt, „tulbid on juba pungas!“ Ta läks aeda ja nuusutas õhku. „Hm! Tuul on vist läänest.“ Ta vaatas admiral Boomi maja poole, kus õõtsus teleskoop- tuulelipp. „Seda ma arvasin.“ Ütles ta. „Pehme ilm,selge ja mahe. Ma ei võtagi palitut.“ Nende sõnadega haaras ta oma mapi ja kaabu ning ruttas linna poole. „Kas sa kuulsid, mis ta ütles?“ michale haaras Jane’il käsivarrest.Jane noogutas. „Tuul on läänest,“ ütles ta aeglaselt.Kumbki ei lausunud enam midagi, kuid mõlemal mõlkus meele mõte, mida nad püütsid eemale tõrjuda
,,Sina ise, mu kallis, kui sa eile õhtul tulumaksupabereid välja võtsid," ütles missis Banks.Mister Banks heitis talle hirmsasti haavunud pilgu ning missis banks soovis, et ta oleks olnud vähem taktitu ja öelnud, rt hoopis tema viis selle sinna. ,,hamh! Urrumh!"nuuskas mister Banks valjusti ninaja võttis nagist oma palitu. Ta kõndis sellega eesukse juurde. ,,ohoo," ütles ta veidi rõõmsamalt, ,,tulbid on juba pungas!" Ta läks aeda ja nuusutas õhku. ,,Hm! Tuul on vist läänest." Ta vaatas admiral Boomi maja poole, kus õõtsus teleskoop- tuulelipp. ,,Seda ma arvasin." Ütles ta. ,,Pehme ilm,selge ja mahe. Ma ei võtagi palitut." Nende sõnadega haaras ta oma mapi ja kaabu ning ruttas linna poole. ,,Kas sa kuulsid, mis ta ütles?" michale haaras Jane'il käsivarrest.Jane noogutas. ,,Tuul on läänest," ütles ta aeglaselt.Kumbki ei lausunud enam midagi, kuid mõlemal mõlkus meele mõte, mida nad püütsid eemale tõrjuda
Friedebert Tuglas ,,Väike Illimar" Illimar ärkas hommikul vara, kui päikesekiired talle silma paistma hakkasid. Illimar ei tõusnud veel üles vaid vaatas toas ringi. Ta vaatas truupi, millele algul küljelt paistev päikesevalgus joonistas kühmukesed ja lohukesed. Päike aga muudkui tõusis ja tõusis ning ühel hetkel olid päikesekiired valgustamas truupi otse. Nüüd nägi Illimar truubi erinevaid värvivarjundeid: sinist, roosakat ja tumedamat. Truupi oli lubjatud mitmeid kordi ning osaliselt oli lubi maha koorunud. Samas oli aga seda kohta uuesti lubjatud ning lupjamisrante oli veelgi rohkem näha.
Muinasjutt tüdrukust, kes otsis õnne ja teisi jutte Autor: Hannu Mäkelä Lehekülgede arv: 255 Illustreeria: Anu Juurak Tegelased: 1.jutus: Pekka, Haldjas, Rebaseneiu, Karu, Kassikakk, Susi Suur ja tema valvurid. 2. jutus: Sanna, KalleJuhani, Liisukka, Ahv, Öökull, Majahaldas, Suvilahaldjas, Metsahaldjas, Laevahaldjas, Jänku, Hobu, Unelev Poiss, Harmoonikamängija, Maatuska. 1. Pekka Kartmatu Ühes majas elas üks poiss Pekka. Ühel õhtul, kui Pekka läks magama, märkas ta, et jättis raamatu teise tuppa. Raamutule järele minnes kõndis ta mööda pikka koridori, aga koridor ei lõppenud ega lõppenud otsa. Pekka jõudis õue ja ehmatas väga, et kuidas ta sinna sattuda sai. Pekka tädi elas metsa teises otsas ja poiss hakkas mööda kitsat teerada tädi maja juurde jooksma. Teerada, mis pidi viima majani, kus tädi elas, ei lõppenud otsa, mets
pilvitu pärastlõuna taeva poole. Oh! ( lehekülg 40 ) Bapi keeras ukse lahti ja mamma kutsus nad lahkesti sisse. Carmen ja ta õde Effie läksid Kreekasse , oma esivanemate juurde. Terve sõidu lennujaamast koju oli Mamma ennast vana Fiati eesistmel keerutanud ja aina korrutanud kui ilus ikka Leena on. Mamma juhatas tüdrukud teisele korrusele. Seal näitas ta neile nende toad kätte. Carmeni vaade aknast oli võrratud. Allpool paistis linn mida nimetati Kreekas Calderaks - katlaks. "Minu nimi on Ducan Howe ja ma olen abijuhataja." Mees osutas jämeda tedretähnilise sõrmega plastikust nimesildile. ( lehekülg 43 ). Tibby ülesandeks sai vahekäigus nr2 hügeeniosakonna korrastamine. Ta pani kuulari pähe ja asus tööle. Laost andi talle deodorandid kastiga ja juhend - väljapanekuks. Tibby avastas juhendit uurides et selleks läheb vaja lausa inseneridiplomid, need tohutud
Naerune, heatujuline. Käitus julge ja kartmatu mehena, süda oli õilis. Mytyl tütar 6 aastane. Armas, kaunis. Suurte arglike silmadega. Väga õrn, nuttis vähimagi mure puhul. Tema hinges peitusid kõrgeimad naiselikud voorused oli armastav, hooliv. Väga kiindunud oma venda. Tylo Koer Tylette Kass Haldjas Berylune, emand Berlingot Valgus, Tuli, Vesi, Suhkur, Leib, Piim I PUURAIUJA MAJAKE -Suure metsa ääres väga väikeses ja logus majas elas puuraidur oma naisega. Puuraiuja maja vastas asus suur ja uhke loss, kus elasid väga rikkad inimesed. Lossi aknedest oli sisse näha, kui seal tuled põlesid. Puuraidur oma naisega oli väga vaene. Neil oli 2 last poeg TYLTYL ja tütar MYTYL. Lugu algab jõuluõhtust, kus ema suudeb lapsi enne magamaminekut ja on nukker, et neil pole raha lastele jõulukingitusi teha. Lapsed jäävad rahulikult magama, AGA SIIS tungib luukide vahelt valgus sisse ja süütab lambi laual
puistas tuisku ja närtsinud lehti kraaviäärtele üles. Seda teed mööda ei käinud isegi täiearulised inimesed hetkel. Varemetes , kus võisid Kiviveski tondid täna kõige paremini mässata. Niisugune julgus oleks ka kõige parem ise oma surma otsimine olnud. Keegi ei olnud nii kergemeelne. Tammiste veski toas vurasid vokirattad tuuleveskiga võidu. Ketrajate suud olid soiku jäänud, mis voki ees haruldaseks looks kiidetakse. Kes ketrajate otsa vaatas, see arvas vist :,,Kuuekümneaastase eide ja kaheksateistkümne-aastase tütre mõtted ei käi tihti ühte teed." Sõstrasilmilise neiu mõtted libisesid mitme versta kaugusele kihelkonna kiriku ette. Saardaru külas elas Tammiste Miina. Miina mõtted ei olnud Õnnistegija kuju ega orelilaulu ega ka õpetaja jutluse juures, vaid ta tuletas meelde ammust ajast sündinud lugu, mis oleks võinud meelest juba ära ununeda. Aga mine võta kinni. Miina arvas salaja, et vanal
Ta lamas oma kaitsekilbiga sarnaneva selja peal, tõstis vähehaaval pead ja nägi kõhtu, mis oli jagatud kangeteks sektsioonideks. Tema paljud ja haledalt väikesed jalad siblisid ning lainetasid abitult. Samsa oodatud reaktsioon, mis oleks võinud olla paanika, jäi olemata. ,,Mis minuga juhtunud on?" mõtles ta. See polnud uni. See oli tuba, korralik ning inimlik tuba, kuigi väikesevõitu. Seal oli mehe kollektsioon pakkimata riietest, sest Gregor oli rändav kaupmees. Mees vaatas aknast halli taevast ning mõtles:"Kui magan veidike kauem, kaob see jaburus.". Kell oli veerand seitse ja ta pidi kell viis rongipeale minema. Mis juhtuks, kui ta võtaks haiguslehe? See ei saa juhtuda, ta polnud viieteist aasta jooksul kordagi töölt puudunud. Jällegi midagi veidrat Gregor Samsa ei olnud niivõrd hirmunud oma metamorfoosist putukaks, vaid pigem kartis ta oma ülemust, kes oli ebaausalt karm ja häirivalt täpne. Ukselt kostus õrn koputus
koosolekut. NIKOLAI Pange raadio mängima. Olge head. Minge eemale. Kurat, te võiksite mõnikord end pesta ka. KUUL Vot sellega ongi nii, et keegi sauna ei kutsu. Vett meile ei anta ja üldse on kord käest ära. NIKOLAI Väga tore. Paneme kohe kokku nimekirja LUMI Musta või? NIKOLAI Ei, valge. Ei, punase. SOLK Kuulsid, sm Lumi, punase. LUMI Punane lumi on ilus. Värske lume peal tapetud seapea. Minu lapsepõlve helgeim mälestus. Tead, see serv oli nii ilus punane ja siga justkui magas lumehanges. NIKOLAI Nii, hävituspataljoni, hävituspataljoni, hävituspataljoni. Hästi kõlab mulle meeldib see. Hävituspataljon, nagu Chopini prelüüd. Kuulake kui kenasti see kõlab – HHHHÄÄÄÄÄVVVVVIIIITUUUUSPAAAATALLJOOOONNNNNNNNNNN. Nali naljaks, aga nüüd asja juurde. Juuuuurde. Asjaaaa juuurde. Kurat, see kõlab ka hästi. Mis ma olen mõni Wagner või? KUUL Ma nägin Wagnerit Riias. Oli ooper. Vahtis raisk mulle näkku. Olin tuletõrjuja. Tema oli see
aare Neo Asus. Pidu laeval Oli tavaline päikseline päev ja kajakad lendasid laeva kohal ringi lauldes oma lugusi. Kahte madrust oli laeva peal näha. Nad vaatasid merd. Järsku käis mingi kolin nagu oleks midagi paadi pihta põrganud ja mehed vaatasid alla. All nägid nad ühte vaati vee peal ulpimas. Samal ajal käis laevas üks suur pidu. Palju kuulsad inimesed oli kogunenud kohale. Ühe akna juures oli daam, kes aknast välja ühe saare poole vaatas. Talle lähenes üks härrasmees. ´´Preili. Kas te annaksite mulle au teiega tantsida?´´ Daam lihtsalt noogutas ja nad asusid tantsima. Läheme tagasi nüüd nende kahe madruse juurde, kes veest ühe vaadi leidsid. Nad üritasid seda nööri külge seotud konksuga kätte saada, et seda laevale tuua, sest midagi väärtuslikku võis ju seal sees olla. Väga lihtne see neil ei olnud, kuid lõpuks ikkagi õnnestus vaat kätte saada ja laevale tirida.
tapeti siin, kas te ei saaks natuke veel kannatada´´ vastas Herman peojuhatajale külma närviga. ´´Härra Herman, kas te väidate, et mõrvar on ikka veel siin?´´ ´´See on tõsi´´ vastab üks hääl ukse juurest, see oli Jim. Üks keskkooli detektiiv, kes oli palju raskeid mõrve lahendanud. Kui ta oli jalutanud inspektori juurde rääkis ta edasi. ´´Mõrv toimus suletud toas mis oli seestpoolt lukustatud mis tähendab, et mõrvar tuli sisse rõdul olevast külgnevast aknast ja väljus seda sama teed mööda. Mitte ühtegi jälge ei leitud maalt mis oli rõdu all ja selle põhjendusega pidi mõrva sooritama keegi sellelt peolt.´´ ´´See on võimatu´´ vastas peokorraldaja. ´´Vähemalt kümne meetrine vahe peab olema aknast rõdule...Kuidas saab keegi hüpata nii kaugele?´´ Jimmil oli aga juba vastus valmis ja ta ütles kindla häälega ´´ Kui keegi kasutab katusel olevaid räästarenne siis on rõdult akna juurde mitte rohkem, kui 2 meetrit.´´
Siis kängitses ta jalad ja tõmbas musta, maani ulatuva kuue selga. Kui ta kingapandlaid sidus, tuli tal kõva läkastus. Ta ohkas, võttis paela ümmarguste mustade helmestega ja hakkas neid näppude vahel veeretama, ise tasakesi huuli liigutades. Popi oma asemel valvas ta toimetusi ruskete, niiskete silmadega. Ta tundis nende helmeste lõhna. Neis oli midagi imalkanget ja nad ei meeldinud talle. Isanda nägu oli siis ikka igav ja kurb, kui ta helmeid veeretas. Isand jäi vait ja vaatas liikumata küünla leeki. Ta lumivalge pea oli ette kummardunud ja värisevad sõrmed veel koos. Küünla taht põles pikaks, hakkas suitsema, kuid Isand ei pannud seda tähele. Ta oli viimasel ajal üldse imelik. Ta tuli hilja öösi koju, istus küünla juures, murdis leiba, kuid unustas söömata, pidas palukest käes ja rääkis iseenesega. Öösiti kuulis Popi Isandat läbi une raskelt ohkavat. Siis tõusis ta ja lähenes Isandale. Ta liputas hända, lakkus Isanda käsi ja katsus
Siis kängitses ta jalad ja tõmbas musta, maani ulatuva kuue selga. Kui ta kingapandlaid sidus, tuli tal kõva läkastus. Ta ohkas, võttis paela ümmarguste mustade helmestega ja hakkas neid näppude vahel veeretama, ise tasakesi huuli liigutades. Popi oma asemel valvas ta toimetusi ruskete, niiskete silmadega. Ta tundis nende helmeste lõhna. Neis oli midagi imalkanget ja nad ei meeldinud talle. Isanda nägu oli siis ikka igav ja kurb, kui ta helmeid veeretas. Isand jäi vait ja vaatas liikumata küünla leeki. Ta lumivalge pea oli ette kummardunud ja värisevad sõrmed veel koos. Küünla taht põles pikaks, hakkas suitsema, kuid Isand ei pannud seda tähele. Ta oli viimasel ajal üldse imelik. Ta tuli hilja öösi koju, istus küünla juures, murdis leiba, kuid unustas söömata, pidas palukest käes ja rääkis iseenesega. Öösiti kuulis Popi Isandat läbi une raskelt ohkavat. Siis tõusis ta ja lähenes Isandale. Ta liputas
VEIDI LEIBA VÕIN MA LEIDA ANNA MULLE ULUALUST - SAAD, KUI MULT SEDA PALUD 12 13 ANNA MULLE ANDEKS, KULLAKE - ANNAKSIN, KUI MUL OLEKS SEE HAMBAD MU ALUMINE HAMBARIDA VIMMA ÜLEMISTE PEALE PIDAS ALGUL TEINETEISE VASTU OTSESELT NAD KÜLL EI ASTUND HILJEM HÕÕRUSID JA SIIS LÄKS LAHTI TÄIELIK KAPRIIS: NÄRISID JA KRIGISTASID LÕUAD KINNI PIGISTASID HAMMAS HAMBA VASTU ASTUS SUUST VAID SÕJAKÄRA KOSTUS KEEL SIIS NEILE KAHELE END SEADIS VAPRALT VAHELE NÜÜD ON TEHTUD VAHERAHU HAMBAREAD ON TÄITSA LAHUS MUIDU KORRAS OLEKS KÕIK, KUI SUU MA KINNI PANNA VÕIKS. MEREPÕHJAS MEREPÕHJAS SÜGAVAL MULL-MULL-MULL-MULL-MULL ELAS VÄIKE ANGERJAS MULL-MULL-MULL-MULL-MULL ADRU SEES TA VINGERDAS ISE RÕÕMSALT ITSITAS: SIIN EI NÄE MIND MITTE KEEGI AGA EEMAL LIIVA SEES MULL-MULL-MULL-MULL-MULL PIKUTAS ÜKS KAMMELJAS MULL-MULL-MULL-MULL-MULL LIIVA SEES TA PIKUTAS ISE VAIKSELT ITSITAS:
Kiira: Vaadake, see on spetsiaalne pesemisvaht, see pesemislapp. Katsuge kui pehme! Malle: On jah pehme. Aga kas ma saan pesemise juures ise abiks olla? Kiira: Teie hetkeseisundit arvestades proovige olla rahulik ja mitte midagi teha. Kui on vaja keerata, pöörata või istuli tõusta, siis ma ütlen. Malle: Kui on vaja pöörata end paremale küljele, kas ma võin siis voodi servast käega kinni hoida. Kiira: Muidugi. See oleks teist väga tore. Vee solin. Klaara:Näe, kui tublid te olete! Proua Malle juba peaaegu puhas! Nii. Nüüd toetuge minu õlale ja Kiira peseb teil parema külje puhtaks. Tubli! Ja nüüd vasak pool. Hästi. Kiira: Aga nüüd, proua Malle, keerame teid selili ja teie tõstke puusad üles. Ei! Ei! Ärge reisi kokku pigistage! Tubli! Saime alakeha ka ilusti puhtaks. Malle: Kas nüüd on kõik? Kiira: Jah, kõik. Olete pestud, kuivatatud, voodipesu vahetatud. Kui siibrit vajate, siis kutsuge.
Kuid Holden arvas teisiti. Tema arust olid seal ,,head" õpilased ainult need, kes olid seda juba enne Penceyt ning, et Penceys mängitakse ainult polomänge. Holden jõudis just tagasi New Yorgist.Ta oli ostnud seal punase jahimütsi. Tal pidid olema seal koolidevaheline võistlus vehklemises, kuid kahjuks pidi see ära jääma, sest Holden oli meeskonna floretid rongi vagunisse. Terve tagasitee ignoreerisid teda kõik meeskonna kaaslased. Nüüd, kui Holden tagasi oli vaatas ta jalgpallivõistlust, mis tema kooli väljakul toimus Saxon Halliga. Mõned üksikud nigelad hüüded kostusid Saxon Halli poolt, sest tavaliselt ei ole külalismeeskonnal palju poolehoidjaid. Kunagi ei olnud jalgpallivõistlustel palju ka tüdrukuid, sest ainult abituriendid tohtisid oma tüdrukud sinna kaasa võtta. Muide Holden oli Penceyst välja visatud. Ta põrus neljast eksamist kolmel. Ainuke eksam mille ta sooritas korralikult oli inglise keel. Holdenit hoiatati tihti ning ta
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
