Omaloominguline jutt (1)

Muinasjutt koerakesest Bimbust

Bimbu Lõuna Eestis, just Kärina küla ja Savioja piiril asub külast eraldi suur kollane maja. Kiviriku pere oli siia majja alles paar aastat tagasi elama asunud. Kuna maja asus külast eemal ja selle ümber oli palju vaba maad, siis võttis Kiviriku peremees endale mõned lambad ja koera, kes kodu valvaks. Peremees armastas oma loomi ka külalistele näidataja siis ta naljatas ikka, et: ,,Näete, kus minu muruniidukid seisavad!". Koer Bimbu oli aga täielik pere lemmik. Lastele meeldis temaga mängida ja pereema võttis koera kaasa, kui poodi läks. Kui isa vahest õhtuti peale rasket tööpäeva trepile istus jalgu puhkama, tuli Bimbu tema juurde, keeras pea viltu ja vaatas oma peremehele otse silma. Koer Bimbu oli ka paras kavalpea. Niipea, kui keegi tähele ei pannud, hüppas ta peremehe voodisse ja keeras seal ennast mõnusalt magama. Siis aga juhtus selline lugu, et Bimbu oli juba mitu päeva kadunud. Pere oli otsinud teda nii Kärina külast k

Lastejutud

Lastejutud Nälkjas Nossovi nikastus Nälkjas Nossov nikastas oma selja ja seetõttu ei saanud ta enam võilille lehti nosimas käia. Oli täiesti kipsis, tardunud ja ükskõikne. Ei olnud tal millestki enam sooja ega külma, sest igatses nii väga võilille lehtede järele. "Pähh" ühmas Nälkjas Nossovi naine. "Simulant oled, ei miskit muud!" Nälkjas Nossov ei vastanud midagi, tema klaasistunud pilk oli vaid suunatud aknast välja, rohelusse. "Simulant jah" noogutas Nossovi ämm nõustuvalt. "Kui mu mälu enam nii halb ei oleks, võiksin ma seda kohe ka tõestada..." seda öeldes vajus ta mõttesse "...mida ma nüüd öelda tahtsingi?" andis vana peapõrutus endast märku. Nossovi ämm Fedosja, vana polkovnik Nälkjas Nikoforovi lesk oli elus nii mõndagi näinud. Koos mehega oli ta üle elanud suure Nälkjate ja Tigude sõja, kus ta medõena oli sunnitud osa võtma. Fedosja tundlad selginesid. Kui ta polnuks kätetu, oleks ta emma kummaga nei

Pöialpoiss ja seitse lumivalgukest.

Pöialpoiss ja seitse Lumivalgekest Ühel kesktalve päeval, langes lumehelbeid taevast. Kuningas istus akna all ja hoidis nõela käes mille ta pidi kuningannale viima. Sel hetkel kui ta aknast välja vaatas torkas ta nõelaga sõrme ja veri tilkus põrandale. Kuningas mõtles endamisi: ,,Ma sooviks omale last, kes oleks väikese ümara ninaga, kartuli pruuni nahaga ja nii tumedate juustega, nagu eebenipuu." Aasta hiljem sünditaski kuninkanna kuningale poja ja ta oli täpselt selline nagu kuningas ise soovis. Laps oli väikese ümara ninaga, kartuli pruuni nahaga ja nii tumedate juustega nagu eebenipuu. Lapsele pandi nimeks Pöialpoiss, kuid kahjuks suri poisi isa paari päeva pärast raskesse haigusesse. Paari kuu pärast otsustas kuninganna omale uue mehe võtta. Uus kuningas oli väga kaunis, kuid uhke ja edev. Aegajalt käis kuningas pee

Nimetu

KARJED ööS 1. Ethan oli just üles tõusmas, kui kell öökapil näitas 7.45. Kõik oli samamoodi tavaliselt, aga midagi oli siiski erinev, poiss pollnud enam Tallinnas oma vanemate juures, vaid kuskil Inglismal tädi juures. Kus nimelt Inglismaal ta ei mäletanud. Ta vanemaid polnud enam, nad hukkusid puhkuselt tagasi tulles lennuõnnetuses. "Marian!" hüüdis Ethan Keskmises eas naine võpatas äkilise hääle peale, kuid kogus ennast ning vastas noormehele lühikese küsimusega:"Jah?" "Oled sa mu särki näinud?" vastas poiss. "Ei aga vaata kapist, äkki ta on seal!" "Okei!" Poiss läks kapi juurde ja hakkas oma särki otsima, selleasemel aga leidis ta hoopis karbikese, kus olid sees kõik tema perekonna fotod alates vanemate pulmadelt kuni viimase hetkeni mil nad koos veetsid. Kuid nende seas oli foto võõrast neiust keda Ethan ei teadnud. Tüdrukul olid blondid juuksed ja helesinised silmad. Fotol ta n

Kategoriseerimata

V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat

1 VICTOR HUGO_JUMALAEMA KIRIK PARIISIS ROMAAN Tõlkinud Johannes Semper KIRJASTUS ,,EESTI RAAMAT" TALLINN 1971 T (Prantsuse) H82 Originaali tiitel: Victor Hugo Notre-Dame de Paris Paris, Nelson, i. a. Kunstiliselt kujundanud Jüri Palm Mõni aasta tagasi leidis selle raamatu autor Jumalaema kirikus käies või õigemini seal uurivalt otsides ühe torni hämarast kurust seina sisse kraabitud sõna . ' ANAT KH Need vanadusest tuhmunud, üsna sügavale kivisse kraabitud suured kreeka tähed, mis oma vormi ja asendi poolest meenutasid kuidagi gooti kirja, viidates sellele, et neid võis sinna kirjutanud olla mõne keskaja inimese käsi, kõigepealt aga neisse kätketud sünge ja saatuslik mõte, jätsid autorisse sügava mulje. Ta küsis eneselt ja katsus mõista, milline vaevatud hing see pidi küll olema, kes siit maailmast ei tahtnud lahkuda ilma seda kuriteo või õnnetuse märki vana kiriku seinale jätmata. Hiljem on seda seina (ei mäleta küll täpselt, millist just) üle värvitud

Hiir rätsepaks

ja me ruttame rehvima neid. Tuul küll vantide vastu meid surub, aga see veel ei heiduta meid. Aga siis, kui me saabume randa pärast ohtlikku teed mere pääl, siis võib hetke ka puhkuseks anda, pidulauluks võib paisuda hääl. Raudtee Kaks rauast niiti mööda maad -- nii väga pikad, pikad need; neid mööda sõita, sõita saad nii kaugele, kui jätkub teed. Ees vedur ähib, tormab, veab, tal ikka kiire, ikka rutt, ning järel vagunite read ja rattamürin -- raudne jutt. Tee serval seisab, valvab vaht, ta hoiab teed, ta näitab teed, ta kaasas kannab lippu kaht, sest märguandmiseks on need. Kui tõstab lipu punase, see tähendab, et seisata; kui aga tõstab kollase, siis: jätka sõitu, kihuta! Kaks rauast niiti mööda maad nii väga pikad, pikad need; neid mööda sõita, sõita saad

Pille riin ilood

Robert Vaidlo Robert Vaidlo (1921-2004) oli eesti lastekirjanik ja ajakirjanik. Robert Vaidlo sündis Tartus haritlasperes. Põhihariduse omandas Tallinna Prantsuse Lütseumis. Enne Nõukogude armeesse mobiliseerimist 1941. aastal, õppis paar semestrit Tartu ülikoolis Pärast sõda töötas Robert Vaidlo Rahva Hääle ajakirjanikuna, lisaks tegi kaastöid ETVle, ajakirjale Looming ja ajalehele Kodumaa. Kessu ja Tripp Kessu on tavaline pikemat kasvu lühike plikatirts, kes kunagi midagi meeles ei pea, aga kõike väga hästi mäletab. Kessu on alati sõnakuulelik. Muidugi mitte neil kordadel, kui tal ema manitsused küll ühest kõrvast kenasti sisse lähevad, aga samas kogemata teise kõrva kaudu välja vupsavad, mida siiski alatihti ette tuleb.Tripp on punase-valgevöödilise tuttmütsi ja punase kostüümi ning võimatult keerdus ninaga sussides kloun. Ta esineb suures värvilises pildiraamatus tsirkusepildi peal. Tihtipeale klounitab

Eripedagoogika

Sõnamõrvar

Sõnamõrvar Olen üks keskeas naine, mul on üks poeg ja üks tütar. Mul on ka mees. Ma jutustan teile ühe endaga juhtunud loo. Ma töötan pitsabaaris ettekandjana. Meil vahetati ülemust. Sellega kaasnes ka kostüümi muutus. See oli jube! Ühel esmaspäeva hommikul hiilisin kikivarvul toast välja, trepist alla ja olin peaaegu köögis, kui kuulsin enda selja taga naeruturtsatusi. Pöörasin ringi ja nägin, et see naerja oli Stiiv-Maikel, minu mees, kes tuli dusi alt. "Kuhu sa selle klounikostüümiga lähed?" küsis ta. "See poe mingi klounikostüüm, vaid mu töövorm!" ütlesin vihaselt ja natuke häbelikult. See kostüüm nägi välja nagu meeshotellitöötajatelgi, aga see kuueosa oli püksteosa küljes, mitte eraldi. See kostüüm oli erkroheline. See sarnanes pigem klouniülikonnaga, kui pitsabaari töötaja vormiga. Kõige hullem oli see, et mul oli peas skaudimüts, kaelas skaudirätik ja peas oranzid päikeseprillid. Müts oli erkroheline ja rätik oranz, kollaste ser