Olla nagu kõik või jääda iseendaks (0)

Olla nagu kõik või jääda iseendaks
Tsiteerin Chalice lugu "Minu inimesed", "Sa võid ju liigitada neid nagu muusikat, tema nahavärvi, vaimu, tema religioonirikkust, tema hariduse, misiganes mille järgi..". Need sõnad iseloomustavad meie ühiskonda, kus igale nähtusele ja isiksusele tuleb nähtamatu silt külge kleepida. Enamus neid silte kannad nimetust "hall mass", mis iseloomustab suuremat hulka sarnaselt käituvaid inimesi, kes peale selle näevad veel lisaks sarnased välja ja eesmärgid ei erine ka suuresti. On aga ka teisi silte, need sildid on inimestel, kes mõtlevad teistmoodi, nad otsustavad jääda iseendaks hetkedel, kui ühiskond sunnib meid hoopis teistmoodi elama.
Minu klassiõde kõneles hiljuti kirjanduse tunnis hallist massist ehk inimestest, kes otsustavad olla nagu kõik teised. Miks mitte? Nii on palju kergem, ei pea pidevalt seletama teistele, miks ma olen selline, nagu ma olen – erinev. Elu möödub tihtipeale rahulikumalt kui inimestel, kes erinevad teistest. Pole probleemi, et teistele ei meeldi mu välimus, töö, lapsed, perekond, usk ja nii edasi. Kõik on nii nagu ühiskond ette näeb ja ühel päeval surres meenutavad sõbrad sind sõnaga:" väga normaalne ja õnnelik inimene". Kuid minu arvates jääb nii elades palju kogemata . Ajalugu näitab fakte, et need inimesed, kes on otsustanud jääda iseendaks ning öelda ei ühiskonna poolt surutud eetikale ja käitumismallidele on tänapäeval kõrgelt hinnatud ajaloolised suurkujud . Näiteks kui Jackson Pollock oleks maalinud 70.ndadel nii, nagu kõik teised tegevusmaalijad, näiteks Kooning , Dubuffet või Krasner, siis poleks ta saavutanud oma eluajal, kui ka praegusel sajandil, sellist tuntust ja kuulsust . Pollocki uudne maalimisviis on lausa niivõrd hea, et praegugi on tema maal "No.5" maalima kõige suurema summa eest müüdud maal. Mis tegi Pollockit nii eriliseks , oli tema maalimistehnika: esiteks asetas ta lõuendi põrandale ning teiseks ei puudutanud pintsliga oma seda. Need kaks erinevust maalimistehnikas tegidki temast rikka mehe. Ta võis vabalt maalida nii, nagu kõik teised tolle aja kunstnikud , kuid ta otsustas jääda iseendaks, anda tööle oma nägemus kunstnist.
Maalikunsti suurkuju Pollock ei ole kunstiajaloo ainus, kes erineb oma tehnika poolest teistest. Üks neist suurtest kunstnikest, kes erines teistest omasugustest nagu Donatello või Giovanni Lorenzo Bernini, oli ka skulptor Auguste Rodin. Ta jättis oma loomingus vaatajale fantaasia ruumi. Tema skulptuurid näivad nagu mõnest kivilahmakast välja kasvanud näiteks" Suudlus ". Just nagu maalikunstnik Pollock saavutas ka Rodin oma elu ajal kuulsuse ja on tänapäevalgi tuntud. Seda just sellepärast, et ta otsustas erineda sellest hallist massist, kes kõik nikerdasid illustreeritud skulptuure nii, nagu Vanad- Kreeklased seda tuhandeid aastaid enne neid olid teinud. Rodin otsustas aga näidata kunstirahvale, kes ta on ja mida ta tunneb. Hoolimata sellest, et kriitikud süüdistasid teda laiskuses jätkas Rodin oma tööd. Ta jäis iseendaks.
Veel üks ajaloo suurkuju, kes otsustas erineda oli USA filmirežisöör, produtsent, multifilmide looja ja heategija Walt Disney , kes vallandati ajalehe toimetusest, sest tal olevat puudust olnud originaalsetest ideedest. Tema nimel on nüüdseks aga kaks rekordit: võidetud Oscarid 26 ja Oscarile nomineerimised 59. Sealhulgas on ta pävinud ka 7 Emmy auhinda. Disneyt peetakse 20.sajandi üheks tähtsamaks meelelahutuse arendajaks. Ta rajas koos oma vennaga Hollywoodis Walt Disney kompanii. Selle korporatsiooni iga-aastane sissetulek on umbes 30 miljardit USA dollarit. Walt Disney oma originaalsete ideedega saavutas ennenägematu kuulsuse filmimaailmas . Kõik seetõttu, et ta jäis iseendaks ning ei hoolinud sellest, mida ajalehe toimetaja ta loomingulisuse puudumise kohta ütles. Disney ei oleks niipalju saavutanud, kui ta oleks toimetust kuulda võtnud ja hakanud tegelema millegi muuga. Ta jätkas oma tööd.
Võin väita eelneva põhjal, et kunstnikud on erilised inimesed, nad on küll rahvakeeli sallitallajad, kuid nende looming on sügav. Nad on pideva enese teostuse teel, kus nad püüaavad mitte lasta enda isiksusel väliste mõjude kätte sattuda ja muutuda halliks massiks.
Pidevat eneseteostust otsivad minu arvates tarbekunstnikud. Inimesed kes võib-olla ei osanud nii hästi maalida kui Leonardo da Vinci või skulptuure valmistada sama oskuslikult kui Vanad-Kreeklased, kes aga on loomingulised nagu Walt Disney ja annavad igapäevastele esemetele uue või sügavama mõtte. Näiteks ON-grupi omaaegsed näitused eksponeerisid soovi välja murda vanast süsteemist ja see oli võimas. Nad erinesid hallist massist ning lõid midagi uut ja erakordset. Näiteks võib tuua ka Tallinna Kunstihoones asuv Maarja Unduski näituse "Ragulka" mis on lööv ning erineb teistest omalaadsetest. Tabekunstnikud on üldsiselt kõik saanud suure kriitika osaliseks ning hall mass kõneleb neist halvasti, sest leitud igapäevaesemed ei olevat mingi kunst . Kuid minu arvates siiski on, sest igaüks ei suuda esemele kunstilist tähendust anda ning igaüks ei mõista selle taga peituvat mõtet. Materjalistlik ühiskond on ise provotseerinud sellise kunsti tekke, sest inimesed keskenduvad päev-päevalt üha rohkem materjaalsetele väärtustele ning ei pane tähele nendeds peituvat ilu ja võlu, vaid võtavad neid kui paratamatut elu osa. Kuid need tavalised , nii igapäevased tarbeeesemed võivad olla ka ilusad. Neis peitub oma sõnum ühiskonnale. Kunstnikud on jäänud ise endaks , hoolimata teiste inimeste arvamusest, sest looming on mõeldud eelkõige neile, kes suudavad sellest midagi välja lugeda ja mõelda, mida kunstnik sellega öelda tahtis.
Esimesi kunstinäitusi hakati korraldama siis, kui avati esimesed Kunstiakadeemiad, et ostjatele näidata uute kunstike loomingut. Tänapäevaks on kaotanud see algeline näitus oma mõtte. Inimesi sel ajal huvitas see, et kunstik oleks kuulus, nüüd on aga niipalju kunstike, et ostetud saab see töö, mis pakub vaatajale enim naudingut. Pealegi on tekkinud uut moodi näitused, publiku šokeerimiseks ja kunstiku soov tuntust koguda või lihtsalt näitused mõnest aktuaalsest teemast. Näiteks valimis teemaline näitus, mis toimus 3.märtsil nimega "Valimisnänn läbi aegade" või ensüklopeedia näitus, mis toimus 1.märtsil ja oli pühendatud esüklopeedia sünnipäevale. Kõik need erinevad näitused on puudutanud publikut mingil moel. Neid šokeerinud, tekitanud nostalgia hetki, naerma ajanud või pannud mõtlema. See on aga hea, sest kunstnik taotlebki eelkõige seda, et ta looming tekitaks vaatajas emotsioone.
Üha enam mõtlevad välja kunstnikud uusi nippe, kuidas vaatajat šokeerida, nagu seda hakati taotlema ka siis, kui akateemiline kunst hakkas on mõju kaotama. Näiteks instalatsioon "objekt nr.2011" Vabaduse väljakul. Jällegi midagi täiesti uut kunsti maailmale. Samuti Karl Ristikivi teoses "Hingede öö" võime leida kunstniku soovi šokeerida publikut. Teoses otsustas kunstnik oma näitusele riputada üheainsa maali, et köita vaataja tähelepanu vaid ühele teosele . Too kunstnik erines kõigist teistest omasugustest, sest kui tavaliselt on kunstinäitused pungil maalidest, mis on tihedalt üksteise kõrvale paigutatud, nii et vaataja ei saa kogu oma hingega ühele keskenduda, siis see kunstnik leidis sellele probleemile originaalse lahenduse. Kuigi nagu teoses kirjeldatud, ei olnud külastatavus suur, sest inimesed olevat ukse peal ringi pööranud, ei muutnud kunstnik iseenda tõekspidamist ja ei riputanud uusi maale üles.
Sarnaselt kunstnikega, kes maadlevad enda olemuse üle, samamoodi peavad oma eksistentsi tõestama ka muusikud .
Maailma üks edukamaid ja kuulsamaid bände "The Beatles " , kellele üks plaadifima ütles, et nende muusika on lääge ning akustiline kitarr ei lähe rahvale peale. Kuid siiski, ei muutnud The Beatles oma imagot ja neil on tuhandeid fänne ka tänapäeval. Bändi saatsid rahvamassid nagu kuninglikke perekondi tänapäeval. Nende muusika müüb endiselt hästi. Neli vaprat meest, kes otsustasid mitte alla anda ja jääda truuks oma loomingule. Kuulsus ja rikkus mis neid saatis tänu sellele, et nad jäid iseendaks ning ei sarnanenud tolleaegse halli massiga. Sama võib öelda ka Elvis Presley kohta, kes elab mingis mõttes tänapäevalgi edasi, sest tema järgijaid on lihtsalt niivõrd palju. Kõik tahavad välja näha nagu Elvis ning tema fännid kogunevad iga aasta kokku, et tähistada selle suure mehe saavutusi. Elvis šokeeris oma aja inimesi temale omase tantsu ja muusikaga, see ei sarnanenud tema aegsete muusikute loominguga vaid näitas Elvise olemust, tegi temast erilise inimese.
Võitlejaid halli massi leviku vastu on veel.
Michel Jordanile öeldi omal ajal, et temast ei saa korvpallurit ning visati kooli korvpalli meeskonnast välja. Sellest hoolimata otsustas Jordan jääda oma hobile truuks ning on nüüdseks üks rikkamaid sportlasi. Ta teadis sisimas, et kui ta on see inimene edasi, kelleks ta end peab, siis ei saa midagi valesti minna. Ta ei loobunud olemast see, kes ta arvas end olevat ja õigesti arvas. Ta ei valinud spordi asemel muusikat, kunsti, poliitikat ja nii edasi. Jordani saavutuste tõttu võime tõdeda, et mitte keegi ei saa meile öelda kes me oleme või peaksime olema. Meie endi kätes on oma saatus ning keegi ei saa meile vastupidist väita.
Luuletaja Juhan Viidingu luule näitab eestlastele, et igasugusel loomingul puuduvad piirid ning iga luuletaja ise otsustab, kes ta on ja millisena ta tahab, et lugejad teda näeksid. Viidingu luuleraamatud on nagu palveraamatud, avad ja saad enesetäiustust, milleni pole paljud Eesti luuletajad jõudnud. Viidingu luulest saab isegi see hall mass inspiratsiooni. Võin kindlalt väita, et Viiding on üks suurimaid Eesti suurkujusi, kelle luule on mind isiklikult palju mõjutanud ning aidanud mul leida vastuseid paljudele küsimustele mille läbi olen suutnud jääda erinevates situatsioonides iseendaks. Seda peabki ju luule inimesele pakkuma, vastuseid küsimustele, andma uusi mõtteid ja vaatenurki elule.
Kirjanduses leiame ka palju erinevaid näiteid inimeste kohta, kes eristuvad hallist massist. Näiteks Paulo Coelho teostes "Veronika otsustab surra" ja "Portobello nõid" peategelased jäävad raskuste kiuste iseendaks. Autor näitab lugejale sellega ennekõike seda, mida võime saavutada, kui ei lase maailmal ette kirjutada, millised me olema peame, vaid teeme seda, mis meile meeldib ning käitume omaenda tahtmist mööda. Kõik need eespool mainitud kuulsad inimesed jäid iseendaks ning saavutasid sellega suure kuulsuse ja rikkuse. Sama väidab ka Coelho. Ei tohi alla anda ning minna kergemat teed pidi, vaid tuleb käituda oma südame tahtmist mööda. Meie Homo Sapiensid tundume olevat täiesti valel arusaamisel mis on õige ja mis vale. Iga Neanderdallane, kelle aju ei olnud niivõrd välja arenenud kui meil, teadis, et tugevam jääb ellu. Kui inimene jääb kindlaks oma uskumustele, siis on ta tugev ja saavutab palju. Nagu ka Artur Kappi oratooriumis " Hiiob ", kus jumal võttis Hiiobilt kõik ta maise vara ära, et näha kas ta ka siis talle truuks jääb ning andis ta kuradi meelevalla. Aga Hiiob jäi iseendaks ning sai lõpuks kõik kahekordselt tagasi. Ka see lugu näitab, et tuleb jääda iseendaks.
Oma aja suurkujuks saab see, kes otsustab jääda iseendaks. Keegi ei tohiks kanda silte nimetusega "hall mass", sest nii ei ole elu nauditav. On vaja oma turvalisest barjäärist välja astuda ja endaga hästi läbi saada, siis kui inimene seda suudab ning jääb iseendaks igas olukorras, on elu täiuslik. Kõik peavad oma Berliini müüri lammutama.
Kristi Luht 12B