toimega gaas. Lahustub lõhnaga gaas, oma vesinikside!) hästilahustuv ,terava Tüüpiline mittepolaarne lahustu märgatavalt vees, kuid dilämmastiktetraoksiid -dused lõhnaga gaas molekulivõrega aine Oksüdeerib vere ei reageeri veega värvitu kerglenduv vedelik Sulab –1960C hemoglobiini kahjustab hemoglobiini
Osooni kasutamine meditsiinis Osoon ehk trihapnik on hapniku allotroopne vorm, mille molekul koosneb kolmest hapniku aatomist. Osoon on keemiliselt aktiivne aine ja oksüdeerib paljusid aineid, normaaltingimustel sinakas gaas. Looduses leidub osooni atmosfääris, kuid tööstuses vajaminevat gaasi toodetakse osoonigeneraatori abil. See mitmekülgne gaas desinfitseerib, oksüdeerib, lagunedes seejuures ohutuks hapnikuks, on seetõttu kasutusel mitmetes valdkondades. Põhiliselt kasutatakse osooni joogivee puhastamiseks, toiduainetetööstused kuid juba alates Esimesest maailmasõjast on teada, et saksa arstid kasutasid osooni haavatud sõdurite raviks, et välitada infektsioonide teket. Teaduslike uuringute tulemusena on tõestatud, et osooni kasutamine meditsiinis on toonud positiivseid tulemusi rohkem kui saja erineva terviseprobleemi puhul.
või väävlit väävelhappeks, ja sidudes CO2. · Rakud kleepuvad tihedalt väävlikristallidele. Kasutab ka orgaanilisi aineid, oksüdeerides neid S-seoseliselt. Genoom sekveneeritud. · Enamik Sulfolobales esindajaid on võimelised oksüdeerima S aeroobselt väävelhappeks: · S8 + 12 O2 + 8 H2O H2SO4 · Kuna osa tüvesid oksüdeerib ka sulfiidset S, siis osalevad nad metallide leostamises sulfiidsetest maakidest. · Püriitsete mineraalide leostamine: · FeS2 + 7 O2 + 2 H2O 2FeSO4 + 2 H2SO4 · Mitmeid tüvesid on plaanitud ka kasutada S eemaldamiseks söest ja naftast. Acidianus · Valgulise kestaga kokk. Kirjeldati 1984. a. kui Sulfolobusele lähedane organism, mis oli võimeline S nii redutseerima, kui ka oksüdeerima.
Maksa funktsioonid lipiidide ainevahetuses Uku Pilv TL 2012 Maks Peamised funktsioonid Sünteesib lipoproteiine Oksüdeerib energia tootmiseks triglütseriide Maks muudab üleliigsed süsivesikud ja valgud rasvhapeteks ja triglütseriidideks (keharasvadeks), mis seejärel transporditakse ja ladustatakse rasvkoesse Sünteesib suuri koguseid kolesterooli ja fosfolipiide Toodab sappi, mis vähendab rasvhappeid Maks Oksüdeerib energia tootmiseks triglütseriide. Triglütseriidid on inimorganismi põhiline energiavaru, samuti on nad rakuseina olulised koostisosad, kuid ka nende ülemäärane sisaldus veres on üheks südame-veresoonkonna haiguste riskiteguriks. Triglütseriididest jätkub inimesel energia saamiseks mitmeteks nädalateks. Triglütseriidide lagundamine energia saamiseks toimub mitmes etapis: 1. Lagundatakse adipotsüütides rasvhapeteks ja glütserooliks. 2
Vask(II)karbonaat oli esimene ühend, mis jaotati mitmeks erinevaks osaks vask, süsinik ja hapnik. See lahutati aastal 1794 prantsuse keemiku Joseph Louis Prousti poolt . Kui seda kuumutati, siis lagunes ja tekkis CO2 ja CuO, must tahke aine. Ainet saab kasutada ka metallpinnaste pronksimiseks: lisades väävelhapet ja kuumutades ning vedelikus juhtida metallist laeng läbi. Niiskes õhus võtab vask aeglaselt tuhmrohelise värvkatte, sest selle pealmine kiht oksüdeerib õhuga. Mõned arhitektid kasutavad seda materjali katustel just selle erilise värvi pärast. Kasutatud kirjandus: http://en.wikipedia.org/wiki/Copper(II)_carbonate
Peamiselt kannatavad etanooli tarbimise all maks, süda, aju ja vereringe, ning sellest võib tekkida palju pöördumatuid tervisehädasid. Pikaaegsel etanooli tarbimisel võib tekkida ka sõltuvus, mida nimetatakse alkoholismiks. Etanooli tarbimisel muutub see organismis etanaaliks, see omakorda äädikhappeks ning lõpuks CO2-ks ja veeks. Etanool mõjutab inimese närvisüsteemi, ning see imendub ka meie verre. Inimestel on maos alkoholi-dehüdrogenaas, mis oksüdeerib etanooli. Kui meie organismil puuduks võime etanooli oksüdeerida, siis oleks alkohol inimestele väga ohtlik mürk. Alkoholi-dehüdrogenaasist tuleneb ka alkoholitaluvus, mis on meestel palju suurem, kuna naistel on mao alkoholi-dehüdrogenaasi aktiivsus palju madalam. Kokkuvõtteks ütleksin, et etanooli üleliigne tarvitamine võib olla väga kahjulik, ning ei soovitaks sellega oma tervist kahjustada, kuna tervisehädad võivad olla pöördumatud. On raske leida positiivseid külgi
Meelde: 1. Makroelemendid e C H O N P S ; ligikaudu 98% organismi kogumassist. 2. Makroelemntide üldiseloomustus Süsinik org. keskne element Kõik organismid koosnevad neist. - annab püsivaid keemilisi sidemeid ( 4 ) Vesinik vesiniksidemed stabiliseerivad biomolekule ( nt DNA) Hapnik oksüdeerija. - Hapnik oksüdeerib rakkudes toitaineid ((vabaneb energia)) Lämmastik valkude aminohapetes, ATP's nukleiinhapetes ja os vitamiinides - osaleb vesiniksidemete tekkes eripärad: gaasilist lämmastikku omastavad mügarbakterid ja mõned vetikaliigid. mineraalseid lämmastikuühendeid omastavad taimed aga ka loomad orgaanilisi lämmastikuühendeid omastavad loomad Leidub valgurikkas toidus membraani valk Fosfor esineb fosforlipiidides, nukleiinhapete, valkude,
4. Lihtaine Dibroom looduses ei leidu, sest ta on väga reaktiivne. (hästi reageerib erinevate ainetega) Broomirikast merevett kasutatakse dibroomi tööstuslikul tootmisel. Merevett töödeldakse diklooriga, mille toimel broom oksüdeerub dibroomiks. Väikeses koguses saab dibroomi laboris valmistada, töödeldes tahket naatriumbromiidi kontsentreeritud väävelhappega (H2SO4). Esimesel etapil tekib gaas vesinikbromiid (HBr), kuid osa sellest oksüdeerib väävelhape dibroomiks (Br2) ja vääveldioksiidiks (SO2) ja veeks. 5. Huvitavad faktid Bromiidid on rahustava toimega tarvitatakse näiteks : hüsteeria ja langetõve juhtudel Pikaajalisel tarvitamisel võib tekkida krooniline mürgitus bromism Surnumere vees leidub broomi 4,8 kilogrammi 1 kuupmeetri kohta Leidub tsitruse maitselistes jookides.
Keemilised omadused o Lahjendatud happe keemilised omadused o 3NO2+H2O2HNO3+NO o On happetele üldiselt omadused st: reageerib metallide, metalli oksiidide, o On tugev oksüdeerija, oksüdeerib mittemetalle ja orgaanilisi ühendeid HNO3 aluste ja nõrgema happe sooladega Füüsikalised omadused :Iseloomuliku terava lõhnaga; Suitsev; Värvitu või kollaka tooniga o Kontsentreeritud happe omadused vedelik; Keemistemp 86C; 63% konsentreeritud hape; 98% suitsev lämmastik hape
ettevõte Euroopas, kes registreeris hapniku ravimina uute eeskirjade alusel, võimaldades hapniku kasutada ravimina ka kodustes tingimustes, spetsiaalsete balloonidena. Hapnik on kasutusel kütuste põletamiseks tööstuses (nätiteks keevitamine, gaasi-ja plasmalõikamine) ja transpordis. Samuti kasutatakse hapniku ka reovete bioloogilisel puhastamisel. Osoon ehk trihapnik on hapniku allotroopne vorm, mille molekul koosneb kolmest hapniku aatomist. Osoon on keemiliselt aktiivne aine ja oksüdeerib paljusid aineid, normaaltingimustel sinakas gaas . Looduses leidub osooni atmosfääris, kuid tööstuses vajaminevat gaasi toodetakse osoonigeneraatori abil. See mitmekülgne gaas desinfitseerib, oksüdeerib, lagunedes seejuures ohutuks hapnikuks, on seetõttu kasutusel mitmetes valdkondades. Põhiliselt kasutatakse osooni joogivee puhastamiseks, toiduainetetööstustes, kuid juba alates Esimesest maailmasõjast on teada, et saksa arstid kasutasid osooni haavatud
lähteaineks väga paljudele keemiatööstustesaaduste valmistamisel (nt. Mineraalväetised, lõhkeained). Väävlishape H2SO3 Väävlishape kuulub hapnikhapete hulka. Saadakse vääveldioksiidi lahustamisel vees. Vesilahuses SO 2 molekulid seostuvad vee molekulidega, moodustades väälvlishappe. Väävlishappel on osaliselt lahusest eralduva SO2 tõttu terav vääveldioksiidi lõhn, mis on mürgine nagu väävlishapegi. Väävlishape oksüdeerib õhuhapniku toimel pikkamööda väävelhappeks. Ta ei kuulu tugevate hapete hulka, sest tema lahuses pole kõik molekulid jagunenud ioonideks. Ta liigitatakse sageli nn. keskmise tugevusega hapete hulka, sest tema lahuses on ioonideks jagunenud molekulide osatähtsus siiski märgatavalt suurem kui nt. Äädikhappe või süsihappe lahuses. Süsihape H2CO3 Süsihappegaasi kasutatakse karastusjookide valmistamisel. Samuti annab see neile nõrgalt hapuka maitse. Pudeli avamisel eraldub
Makroelemendid e. põhibioelemendid-C, H, O, N, P, S: ligikaudu 98% org. kogumassist. (mittemetallid). Mesoelemendid-(Na, K, Mg, Ca, Cl) leidub org. ~1,5% Mikroelemendid-org. vajab väga väikestes kogustes(I, Co, Si, B, Zn, Cu)~0.00...%. Makroelemendid... Süsinik-kõik organismid koosnevad C ühenditest-annab püsivaid keemilisi sidemeid Vesinik-osaleb stabiliseerivate sidemete loomisel Hapnik-65-75%, massilt suurem osa-hapnik oksüdeerib rakkudes toitained Lämmastik-esineb valkude aminohapetes-osaleb H sidemete tekkes. Fosvor-esineb nukleiinhapate koostises-moodustab makroenergilisi sidemeid Väävel-leidub kahes aminohappes-moodustab valke stabiliseerivat ühendit. Naatrium-leidub loomorgan.-reguleerib org. veerežiimi. Kaalium-leidub eriti taimorg.-reguleerib org. veerežiimi. Kaltsium-on osa luu- ja kõhrkoest-osaleb vere hüübimisel Magneesium-luukoe koostis-aktiveerib loomadel ensüüme
ümber terasteks peamiselt hapniku konverterites, kõrgkvaliteet teraselektriahjudes. Hapnikukonverteri täidise põhiosa, mis on ligikaudu 70%, moodustab toormalm. Täidisesse lisatakse samuti katerasmurdu ning räbustina lubjakivi. Terase tootmisel on räbusti vajalik eelkõige terase omadusi halvendavate kahjulike lisandite Näiteks väävli ja fosfori sidumiseks. Pürometallurgilise protsessialgatamiseks puhutakse konverterisse puhast hapnikku. Hapnik oksüdeerib ahjutäidises olevat Rauda, Süsinikku ja ka teisi elemente. Süsiniku oksüdeerumisega kaasneb sulatise süsinikusisalduse pidev vähenemine. Läbipuhumine hapnikuga lõpetatakse sobiva süsinikusisalduse ja piisavalt madala kahjulikelisandite sisalduse piiri saavutamisel. Enamik metallurgiatehastes toodetavatest terastest töödeldakse pooltoodeteks, valtsmetalliks sorditeraseks, lehtteraseks ehk plekiks, torudeks, spetsiaalsedvaltstoodeteks.
nõudepesumasinas). ÄRGE lubage veel sattuda ventilatsiooni avadesse. ÄRGE KUNAGI kasutage keemilisi lahusteid ja absorbente. Ukse tihendite puhastamisel jälgige hoolikalt et toidutükid: *Ei koguneks sinna *Ei segaks uksel normaalselt sulgumast. Ahju puhastamine: Katalüütilise puhastusega: Siseseinad on eemaldatavad. Katalüütseina tunneb ära krobelise pinna järgi, mis asetseb ahju külgedel või tagaseinas. Seinad on kaetud mikroskoopilise emailiga, mis imab, oksüdeerib ja lõhustab rasvu. Katalüütpuhastus käivitub 230 kraadi juures, seega oleks mõistlik aegajalt panna ahi tööle kõrgetel temperatuuridel. Ahju põhi tuleb puhastada nagu tavalisel ahjul pehme svammi, puhastusvahendi ja sooja veega. Katalüütseinad vajavad iga viie aasta tagant väljavahetamist. Pürolüütiline puhastus: Sellisele ahjule on lisatud spetsiaalne puhastusprogramm, mis kestab kuni 2,5 tundi. Pürolüüspuhastuse tööpõhimõte: ahi kuumutatakse 500
oksüdatsiooniastmed −2, 0 ja 4 võrreldava stabiilsusega ja lähevad kergesti üksteiseks üle. Aatomi väliskihil on 6 elektroni.Võib siduda kuni 2 elektroni saades miinimum oksüdatsiooni astmeks -II.Võib loovutada 6 elektroni saades maksimum oks.astmeks VI. Elektronskeem S:+16|2)8)6) Keemilised omadused Oksüdeerija Madalaima oks.astmega ühendid ei saa olla oksüdeerijad.kui oks.aste on 0,siis oksüdeerib metalle ja vesinikku.kui oks.aste on kõrgeim ehk VI,siis ta on tugev oksüdeerija. Süütab näiteks puupilpa C0 + 2 SVIO3 = CIVO2 + 2SIVO2 Redutseerija Oks.aste on -II siis ta põleb ja on redutseerija.oks.aste on 0 ,siis väävel põleb ja on redutseerija S0 + O02 = SIVO-II2 Oks.aste on IV,siis redutseerivad omadused on tugevamad, kui oksüdeerivad NIVO2 + SIVO2 + NIIO + SVIO3 Protsess on oluline happevihmade tekkes.
S-sisaldus terases on rangelt limiteeritud, sõltuvalt terasekvaliteedist on see 0,035...0,06%. Fosfor on nagu väävelgi terases kahjulik lisand. Väävel põhjustab punahapruse ehk kuumhapruse. Sõltuvalt terase kvaliteedist on lubatud fosfori sisaldus 0,025...0,045%. Fosfori eraldumine põhjustab terase haprumist toatemperatuuril. Nähtust nimetatakse külmahapruseks. Pülometallurgilise protsessi algatamiseks puhutakse konverterisse puhast hapnikku. Hapnik oksüdeerib ahjutäidises olevat rauda, süsinikku jt. elemente. Süsiniku oksüdeerumisega kaasneb sulatise süsinikusisalduse pidev vähenemine. Läbipuhumine hapnikuga lõpetatakse sobiva süsinikusisalduse ja piisavalt madala kahjulike lisandite sisalduse (S, P) saavutamisel. Korduv sulatamisel lisatakse legeeritavaid komponente, et saada spetsiaalse eriomadustega terase marke. Legeerivateks komponentideks on kroom, nikkel, vanaadium ja volfram jt. Legeerivad elemendid avaldavad mõju terase
sulatatakse malm ümber teraseks kas konventerites, martään- või elektriahjudes. Sulatamisel kulgevate keemiliste reaktsioonide tulemusena eraldatakse malmis sisalduvad lisandid kas koos seadmest väljuvate gaasidega või vedela terase pinnale koguneva räbuga Terase tootmisel on räbusti vajalik eelkõige terase omadusi halvendavate kahjulike lisandite (väävel, fosfor) sidumiseks. Pürometallurgilise protsessi algatamiseks puhutakse konverterisse puhast hapnikku. Hapnik oksüdeerib ahjutäidises olevat rauda, süsinikku jt. elemente. Süsiniku oksüdeerumisega kaasneb sulatise süsinikusisalduse pidev vähenemine. Läbipuhumine hapnikuga lõpetatakse sobiva süsinikusisalduse ja piisavalt madala kahjulike lisandite sisalduse (S, P) saavutamisel. Enamik metallurgiatehastes toodetavatest terastest töödeldakse pooltoodeteks, valtsmetalliks sorditeras, lehtteras (plekk), torud, spetsiaalsed valtstooted. Sorditerase all
Lipaas denatureerub temperatuuril 80°C Proteaas Lüsotsüüm 3. Laktoferriin Mikroobide kasvuinhibiitorid piimas: I. Laktoperoksüdaassüsteem (LPS) 1. Laktoperoksüdaas - glükoproteiin 2. Tiotsüanaat SCN- (ah- tiosulfaat- tiotsüanaat) 3. H2O2 Tekib piimhappebakterite toimel LPS toimimiseks vajalik kogus 8-10 mg/l LPS toimemehhanism: o Laktoperoksüdaas oksüdeerib tiotsüanaadi, H2O2 redutseerub ja moodustub hüpotiotsüanaat o Inhibeerib ensüüme nt laktaadi dehüdrogenaas, 6-P-glükonaadi dehüdrogenaas, heksokinaas, aldolaas oksüdeerides tioolrühmi (-SH) o Oksüdeerib NADH ja NADPH-d o Interakteerub membraanivalkudega inhibeerib aminohapete ja suhkrute transporti LPS antimikroobne toime:
mitmed kapsa teisendid). Aedviljade ja piima molübdeenisisaldus oleneb selle elemendi rohkusest pinnases. Molübdeeni nimetatakse üheks luude hoidjatest, sest molübdeeni on vaja luukoe tekkeks ja arenguks, vereloomeprotsessideks, mitmete väävliühendite ainevahetuse korrastamiseks, kehavõõraid ühendeid kahjutuks muutvate süsteemide toimimiseks. Kui aga organismis on liiga palju molübdeeni, soodustab see podagra teket. Molübdeen oksüdeerib puritiini kusihappeks, neerud ei jõua seda kehast välja viia, mille tulemusena sadestub see sooladena kudedesse. Kusihappet peeti geniaalsuseaineks, sest paljudel silmpaistavatel leiduritel ja väejuhtidel oli podagra, näiteks Aleksander Suurel, Cromwellil, Newtonil, Darwinil, Goetheil ja Rubensil. Podagrahaiged on tavaliselt sihikindlad ja erakordselt töövõimelised. Sellest järeldub, et mida rohkem molübdeeniühendeid on pinnases, seda
kriiti. Kriit lahustub koloonia ümbert, sest rakud moodustavad etanoolist äädikhapet. · Neile bakteritele on iseloomulik ka kõrge happetaluvus. Taluvad pH 5.0 ja alla selle. · Acetobacter ja Gluconobacter on eristatavad põhiliselt selle poolest, et neil on erinev viburite paigutus ja org. hapete edasi oksüdeerimise võime. Gluconobacteril on polaarsed viburid, Acetobacter on peritrihh. · Acetobacter'il on täielik tsitraaditsükkel ja ta oksüdeerib toodetud äädikhappe edasi CO2-ks. · Gluconobacter seda ei suuda, sest tal on puudulik tsitraaditsükkel. Mõlemad perekonnad on küllalt sarnased perekonnaga Pseudomonas. · Aädika tootmisel kasutatakse Acetobacteri ja Gluconobacteri tüvesid. Protsessis on v. oluline aereerimine. Toorainena võib kasutada veini, aga ka puhtaid etanoolilahuseid. · Äädikat saab ka keemiliselt toota, kuid mikrobioloogilisel tootmisel, eriti veini baasil,
lämmastikuväetisega. - Jäätmemajandus- jäätmepõletustehase jääkgaasid sisaldavad olulistes kogustes happelisi gaase, ohtlike raskemetalle. Kuna jäätmed sisaldavad mitmeid orgaanilisi komponente, satub koos tuhaga õhku ja nende põlemisjäätmeid ja produkte, sealhulgas põsivaid orgaanilisi saasteaineid. Osoon · Keemiliselt aktiivne aine ja oksüdeerib paljusid aineid, kahjustab elusorganisme mõjudes sööviatavlt ja ärritavalt. Väikesed osooni kogused võivad inimestele soodsalt mõjuda, sest tema kahjulik mõju mokroorganismidele on tugevam kui on tema kahjulik mõju inimestele. · Osooni võime neelata ultrabiolettkiirgust põhineb atmosfääri ülakihtides asuva osooni kaitsev toime päikeselt lähtuva UV- kiirguse vastu. · Osooni molekuli ehitus- polaarne molekul, mittelineaarse kujuga.
aatomist. Ta tekib siis, kui hapnikust juhtida läbi elektrilahendus. Osooni lõhna võib mõnikord tunda äikese ajal ja töödates elektrimootorite läheduses. Osoon on terava lõhnaga, suuremaskoguses mürgine, väheses koguses tervislik, esineb õhkkonna ülemistes kihtides, sammuti meres, männimetsades ja pesu kuivatamisel tuule ja päikse käes. Normaaltingimustel on osoon sinakas gaas. Ta neelab punast valgust; samuti neelab ta ultraviolettkiirgust. Osoon on keemiliselt aktiivne aine ja oksüdeerib paljusid aineid. Ta kahjustab elusorganisme, mõjudes söövitavalt ja ärritavalt aga väikeses koguses võib inimesle mõjuda soodsalt, sest tema kahjulik mõju mikroorganismidele on tugevam kui on tema kahjulik mõju inimestele. Osoon kondenseerub temperatuuril 112°C siniseks vedelikuks. Kuna dihapnik(O2) kondenseerub alles temperatuuril 183°C, saab vedeldamisega eraldada puhast osooni, mis külmub temperatuuril 192 Celsiuse kraadi. Ent see on ohtlik, sest osooni lagunemine on
- Keemiline hapnikutarve (KHT) on orgaanilise aine lagunemise näitaja, mõõdetud hapnikutarbimisena kogu vees leiduva orgaanilise aine keemilise oksüdeerumise protsessis Määratakse elektrokeemilise analüsaatoriga. 8. Mis on osoon ja miks on tema olemasolu atmosfääris vajalik? Osoon on hapniku allotroopne vorm, mille molekul koosneb kolmest hapniku aatomist. Normaaltingimustel on osoon sinakas gaas. On keemiliselt aktiivne ja oksüdeerib paljusid aineid. On vajalik atmosfääris, sest neelab UV kiirgust, mis on kahjulik elusorganismidele. 9. Kuidas sõltub alkoholide lahustuvus süsivesinikuahela pikkusest molekulis? Põhjenda. Mida lühem on süsinikahel, seda paremini alkohol lahustub. Sest hüdroksüülrühma ja vee molekulide vahel on tugev vastastikmõju. 10. Eutrofikatsioon? Mis tekitab? Vetikate ja taimede ülikiire kasv liigse toitaine sisalduse tõttu, mille tekitab kõrge fosfori sisaldus vees 11
1.1.2 Glükogeeni ainevahetus Glükogeeni (süsivesinike) ainevahetuses vastutab maks veresuhkru tasakaalu eest. Maks eemaldab üldisest ringlusest üleliigsed lihtsuhkrud ja ladestab neid glükogeenina. Kohe, kui tekib suurem vajadus glükoosi järele, siis ladustatud glükogeen lagundatakse. Kui glükogeeni varud on ammendatud, siis on maks võimeline veresuhkru taseme säilitamiseks muutma aminohappeid glükoosiks. 1.1.3 Rasvade ladustamine Rasvade ainevahetuses oksüdeerib maks energia tootmiseks triglütseriide. Maksas sünteesitakse lipoproteiinid (valgu ja rasva ühend). Maks muudab üleliigsed süsivesikud ja valgud rasvhapeteks ja triglütseriidideks, mis seejärel transporditakse ja ladustatakse rasvkudedesse. Maks sünteesib suuri koguseid kolesterooli ja fosfolipiide. Osad nendest pakitakse kokku lipoproteiinidega ja tehakse nii keha jaoks kättesaadavaks. Ülejääk eritatakse sapiga kolesteroolina või sapihapetena. 1.1
Ta tõestaski 1953. aastal, et nt H2, H2O, NH3 ja CH4 segust võib saada elektrilaengu toimel aminohappeid. See tõestas keemilise evolutsiooni. Varane Maa atmosfäär koosnes N2, CO2, SO2, H2, NH2 ja CH4. 11. Esitage kaks selgitust, miks elu iseteke elutust on tänapäeval võimatu. Tingimused ei ole enam sobivad. Osoonikiht takistab UV-kiirguse jõudmist maapinnale. Lihtsad orgaanilised ained ei ole stabiilsed, sest hapnik oksüdeerib nad ära. Algloomad kasutavad toiduks tekkinud orgaanilist materjali. 12. Milliseid eksperimentaalseid tõendeid on biomolekulide abiootilise tekke kohta? Milleri katse 1953. aastal. Fox aga leidis, et aminohapete kuumutamisel laavatükil, tekivad erinevad ained, mis vees moodustavad nn mikrokerasid. Need meenutavad mingil määral rakke. 13. Milliseid tõendeid on orgaaniliste molekulide kosmilise päritolu kohta? 1969. aastal
kasutust molübdeeni sisaldavad osad Kasu inimestele? (1) • Molübdeeni on vaja ka inimestel. • Molübdeeni nimetatakse üheks luude hoidjatest, sest molübdeeni on vaja luukoe tekkeks ja arenguks, vereloomeprotsessideks, mitmete väävliühendite ainevahetuse korrastamiseks, kehavõõraid ühendeid kahjutuks muutvate süsteemide toimimiseks. Kasu inimestele? (2) • Kui aga organismis on liiga palju molübdeeni, soodustab see podagra teket. Molübdeen oksüdeerib puritiini kusihappeks, neerud ei jõua seda kehast välja viia, mille tulemusena sadestub see sooladena kudedesse. Kusihapet peeti geniaalsuseaineks, sest paljudel silmpaistavatel teadlastel ja väejuhtidel oli podagra, näiteks Aleksander Suurel, Cromwellil, Newtonil, Darwinil, Goetheil ja Rubensil. Podagrahaiged on tavaliselt sihikindlad ja erakordselt töövõimelised. Kasu inimestele? (3) • Molübdeeni on vaja veel: 1. Nukleiinhapete metabolismiks ja süsivesikute
värviline produkt, mida saab kasutada POx-i kromoproteiin) reaktsooni jälgimiseks fotomeetriliselt · Värvilise ühendi kontsentratsioon (lahuse värvuse intensiivsus) on võrdelises sõltuvuses uuritava proovi glükoosisisaldusest. Reaktsiooni mehhanism: Omadused: - Oksüdeerib kromogeenseid substraate nagu bensidiini derivaadid (diaminobensidiin, tetrametüülbensidiin, 2-tolidiin e o-tolidiin jt) - O-tolidiini oksüdeeritud vorm on helesinine, detekteeritav lainepikkusel 630 nm Glükoosisisalduse määramisel ei tohiks bioloogilises objektis lihtsustuse mõttes olla märkimisväärselt värvaineid. POx-i substraadina kasutatakse antud töös kaaliumheksatsüanoferraat (II). 3.3.2. Töö käik TÖÖREAKTIIVI ETTEVALMISTAMINE:
AgNO3+NaCl=AgCl+NaNO3 Ag++NO3-+Na++Cl-= AgCl+ Na++NO3 o tekib kerglenduv aine (gaas) FeS+H2SO4=FeSO4+H2S Fe2-+S2-+2H+SO42-=Fe2-SO42-+ H2S 2H-+S2-= H2S o tekib nõrk elektrolüüt nt vesi KOH+HCl=KCl+H2O K++OH-+H++Cl-=H2O+K+Cl- H++ OH-= H2O OKSÜDEERIJA seob elektrone, tema o.a väheneb (redutseerib) REDUTSEERIJA loovutab elektrone, tema o.a suureneb (oksüdeerib) OKSÜDEERIMINE on elektronide loovutamisprotsess. REDUTSEERIMINE on elektronide liitmisprotsess. AINE MASSI JÄÄVUSE SEADUS reaktsioonist osavõtnud ainete mass võrdub reaktsioonisaaduste massiga. · keemilise reaktsiooni võrrandi kirjutamisel avaldub seadus võrrandi tasakaalustamisel · 2H2 + O2 = 2H2O 2 mol 1 mol 2 mol 4g 32 g 36 g ENERGIA JÄÄVUSE SEADUS energia ei teki ega kao, vaid võib ainult ühest liigist teise muunduda
seejärel sulatatakse malm ümber teraseks kas konventerites, martään- või elektriahjudes. Sulatamisel kulgevate keemiliste reaktsioonide tulemusena eraldatakse malmis sisalduvad lisandid kas koos seadmest väljuvate gaasidega või vedela terase pinnale koguneva räbuga . Terase tootmisel on räbusti vajalik eelkõige terase omadusi halvendavate kahjulike lisandite (väävel, fosfor) sidumiseks. Pürometallurgilise protsessi algatamiseks puhutakse konverterisse puhast hapnikku. Hapnik oksüdeerib ahjutäidises olevat rauda, süsinikku jt. elemente. Süsiniku oksüdeerumisega kaasneb sulatise süsinikusisalduse pidev vähenemine. Läbipuhumine hapnikuga lõpetatakse sobiva süsinikusisalduse ja piisavalt madala kahjulike lisandite sisalduse (S, P) saavutamisel. Enamik metallurgiatehastes toodetavatest terastest töödeldakse pooltoodeteks, valtsmetalliks sorditeras, lehtteras (plekk), torud, spetsiaalsed valtstooted. Sorditerase
peamiselt hapniku konverterites, kõrgkvaliteet teraselektriahjudes. Hapnikukonverteri täidise põhiosa, mis on ligikaudu 70%, moodustab toormalm. Täidisesse lisatakse samuti katerasmurdu ning räbustina lubjakivi. Terase tootmisel on räbusti vajalik eelkõige terase omadusi halvendavate kahjulike lisandite Näiteks väävli ja fosfori sidumiseks. Pürometallurgilise protsessialgatamiseks puhutakse konverterisse puhast hapnikku. Hapnik oksüdeerib ahjutäidises olevat Rauda, Süsinikku ja ka teisi elemente. Süsiniku oksüdeerumisega kaasneb sulatise süsinikusisalduse pidev vähenemine. Läbipuhumine hapnikuga lõpetatakse sobiva süsinikusisalduse ja piisavalt madala kahjulikelisandite sisalduse piiri saavutamisel. Enamik metallurgiatehastes toodetavatest terastest töödeldakse pooltoodeteks, valtsmetalliks sorditeraseks, lehtteraseks ehk plekiks, torudeks, spetsiaalsedvaltstoodeteks.
Nende põlemissoojused mooli kohta on pisut väiksemad, kui süsivesinikel, sest nad on juba mõnevõrra oksüdeerunud. [Meie näidetes on oksüdeerumine eksotermiline ja redutseerumine endotermiline protsess] CART sarja (endine INDY - CAR) vormelid tuhisevad igatahes puupiirituse väel -nii et vähe pole CH3OH + 2O2 = CO2 + 2H2O. Kui te oma lahja ja magusa veini lahtiselt vedelema jätate, poeb äädikhappebakter kärmelt sisse ja oksüdeerib teie veini äädikhappeks .(Mina küll nii ei tee.) CH3CH2OH + O2 = CH3COOH + H2O , seda võite poest osta ka, kui maitseb - laske käia. Joodud alkohol hakkab samuti oksüdeeruma, etanoolist tekkiv etanaal (CH3CHO) põhjustab peavalu, südame pekslemist, seedehäireid ja üldse ja halba enesetunnet. Metanoolist tekkiv metanaal, aga kipub tõsiselt elu ja eriti kurjasti silmavalguse kallale. Alkoholide süntees 1.) Alkeenide hüdraatimine (vee liitmine kaksiksidemele)
töötlemise käigus toimuvad vahetusreaktsioonid lähestikku asuvate sulfhüdrüülrühmade vahel ja gluteniiniahelad seostuvad ulatuslikumalt. Need reaktsioonid vajavad madalmolekulaarset sulfhüdrüülühendit, milleks jahus on glutatioon. (GSH, Glu-Cys- Gly). Valmitajad toimivad vabade sulfhüdrüülrühmade oksüdeerijatena andes disulfiide või sulfonaate. Askorbiinhape oksüdeerub jahus oleva askorbaataksüdaasi toimel dehüdroaskorbiinhappeks ja see omakorda oksüdeerib dehüdrogenaasi toimel glutatiooni või valkude SH rühma. Tööstuses kasutatakse pika kergitusperioodi asemel AA lisamist koos kiire segamisega. Kasutatakse ka bakteriaalse amülaasi lisamist, mis soodustab küpsetamise käigus tärklise modifitseerimist, nii et see hoiaks paremini vett. Suhteliselt kuiva ollusena seob jahu kiiresti niiskust, järelikult tuleb seda säilitada kuivas ja jahedas kohas. Jahedus vähendab jahu toitainete oksüdeerumiskiirust. NB
Leelistegapraktiliselt ei reageeri. Paljud soolade lahused korrodeerivad ka magneesiumi. Kaitseks korrosiooni eest magneesiumist ja selle sulamitest detaile tavaliselt lakitakse, galvaniseeritakse või oksüdeeritakse kromaadiga. Magneesium reageerib ka paljude teiste elementidega, näiteks lämmastikuga (kuumutamisel tekib magneesiumnitriid(Mg3N2). Teda oksüdeerib ka väävel. Magneesium reageerib kergesti halogeenidega.[1] TOOTMINE Magneesiumi toodetakse mineraalidest, näiteks karnalliidist ja dolomiidist, ning eriti mereveest. Rea protsesside, sealhulgas kaltsineeritud dolomiidi ja merevee vahelise reaktsiooni (reduktsiooni) teel saadaksemagneesiumkloriid. Metall eraldatakse elektrolüüsi teel sulatatud kloriidist; väikese tiheduse tõttu
aatomitevaheline side on molekulis väga tugev. Kuumutamisel muutub hapnik oluliselt aktiivsemaks. Osoon ehk trihapnik on hapniku allotroopne teisend. Ta on iseloomuliku terava, veidi kloori meenutava lõhnaga sinakas, suhteliselt ebapüsiv gaas, mille sulamistemperatuur on -192 kraadi ja keemistemperatuur - 112 kraadi Celsiuse järgi. Ta lahustub vees paremini kui dihapnik. Osoon laguneb kergesti di- ja monohapnikuks. Trihapnik on tugev oksüdeerija - ta oksüdeerib jodiidid vabaks joodiks, pliisulfiidi pliisulfaadiks, hõbeda hõbedaoksiidiks ja divesiniksulfiidi väävel- ja väävlishappeks. Elusorganismidele on osoon suuremas kontsentratsioonis väga mürgine, sest ta on tugev oksüdeerija. Osoonikiht ehk osonosfäär asub 10 -50 km kõrgusel maapinnast. Osoon tekib seal tänu sellele, et valguse toimel dihapniku molekulid lagunevad hapniku aatomiteks. Kui need aatomid põrkuvad hapniku molekulidega, tekivad osooni ehk trihapniku molekulid, mis
interaktsioon). Tuuma ja vakuoolide järel ühed suuremad organellid . Erinevalt mitokondrite (A) kristadest ei ole tülakoidid kloroplastides (B) seotud sisemise membraaniga. Mõlemas organellis on sisemembraanide pind väga suur ja nendega on seotud ensüümid, mille ülesanne on transportida . Elektronide transpordil vabanev energia muudetakse ATP-ks. Energia allikaks mitokondris on toidust pärinevad suhkrud ja rasvhapped, mida O 2 oksüdeerib CO2 ja H2O. Mitokondrid on suhteliselt suured (0,5-1× 7 µm) piklikud organellid. enamikes loomsetes rakkudes on rikkalikult (nt. maksarakkudes on ligikaudu 2000 mitokondrit). enamasti ümaraotsalise kepikese kujulised, võivad olla ka ümarad või väljavenitatult pikad (näiteks paiguti neuronites), ka plastilised võivad kuju muuta. liiguvad rakus ringi mikrotuubulite kaasabil, kuid võivad ka püsida, eriti energiat kulutavas raku osas, paigal (nt. spermis viburi basaalses osas).
Anaeroobid o Saavad energiat kas anaeroobsest hingamisest või kääritamisest o Nende hulgas on ka kemolitotroofe ( metanogeenid) ja fotolitotroofe (rohelised väävlibakterid) o Hapniku eest kaitseb: Lima Kapsel Rakkude agregeerumine Kooselu aeroobsete bakteritega o Hapnik on toksiline: Hapnik oksüdeerib neid raku komponente mis on vajalikud redutseeritud kujul (ka radikaalid on tugevad oksüdeerijad) Paljud ensüümid on hapnikutundlikud o Eristatakse Ranged anaeroobid - 0 on väga toksiline (metanogeenid, sulfaate redutseerivad bakterid, rohelised väävlibakterid) Aerotolernatsed anaeroobid hapniku juures olekul ei hukku
elektriahjudes. Sulatamisel kulgevate keemiliste reaktsioonide tulemusena eraldatakse malmis sisalduvad lisandid kas koos seadmest väljuvate gaasidega või vedela terase pinnale koguneva räbuga . Terase tootmisel on räbusti vajalik eelkõige terase omadusi halvendavate kahjulike lisandite (väävel, fosfor) sidumiseks. Pürometallurgilise protsessi algatamiseks puhutakse konverterisse puhast hapnikku. Hapnik oksüdeerib ahjutäidises olevat rauda, süsinikku jt. elemente. Süsiniku oksüdeerumisega kaasneb sulatise süsinikusisalduse pidev vähenemine. Läbipuhumine hapnikuga lõpetatakse sobiva süsinikusisalduse ja piisavalt madala kahjulike lisandite sisalduse (S, P) saavutamisel. Enamik metallurgiatehastes toodetavatest terastest töödeldakse pooltoodeteks, valtsmetalliks sorditeras, lehtteras (plekk), torud, spetsiaalsed valtstooted. Sorditerase
tänapäeval ümber terasteks peamiselt hapnikukonverterites , kõrgkvaliteetteras elektriahjudes. Hapnikukonverteri täidise põhiosa (~70%) on toormalm. Täidisesse lisatakse samuti Martin Raba terasmurdu ning räbustina lubjakivi. Terase tootmisel on räbusti vajalik eelkõige terase omadusi halvendavate kahjulike lisandite (väävel, fosfor) sidumiseks. Pürometallurgilise protsessi algatamiseks puhutakse konverterisse puhast hapnikku. Hapnik oksüdeerib ahjutäidises olevat rauda, süsinikku jt. elemente. Süsiniku oksüdeerumisega kaasneb sulatise süsinikusisalduse pidev vähenemine. Läbipuhumine hapnikuga lõpetatakse sobiva süsinikusisalduse ja piisavalt madala kahjulike lisandite sisalduse (S, P) saavutamisel. Enamik metallurgiatehastes toodetavatest terastest töödeldakse pooltoodeteks, valtsmetalliks sorditeras, lehtteras (plekk), torud, spetsiaalsed valtstooted. Sorditerase all mõistetakse selliseid
anaeroobsed mikroorganismid. Sellist ravi tehakse näiteks gangreeni korral. Osoon ja osoonikiht Osoon ehk trihapnik on hapniku allotroopne teisend. Ta on iseloomuliku terava, veidi kloori meenutava lõhnaga sinakas, suhteliselt ebapüsiv gaas, mille sulamistemperatuur on -192 kraadi ja keemistemperatuur - 112 kraadi Celsiuse järgi. Ta lahustub vees paremini kui dihapnik. Osoon laguneb kergesti di- ja monohapnikuks. Trihapnik on tugev oksüdeerija - ta oksüdeerib jodiidid vabaks joodiks, pliisulfiidi pliisulfaadiks, hõbeda hõbedaoksiidiks ja divesiniksulfiidi väävel- ja väävlishappeks. Elusorganismidele on osoon suuremas kontsentratsioonis väga mürgine, sest ta on tugev oksüdeerija. Sissehingamisel ärritab ta limaskesti. Looduses tekib osooni välgu toimel ja mõningate taimede elutegevuse kõrvalproduktina (näiteks männivaigu ja teatud merevetikate oksüdatsioonil). Väikeses kontsentratsioonis
2 reageerimist takistav soolakiht. Aluseliste lahustega reageerib vähe, sest pinnale moodustub reaktsioonisaadustest kaitsekiht. Leelistega magneesium praktiliselt ei reageeri. Paljud soolade lahused korrodeerivad ka magneesiumi. Kaitseks korrosiooni eest magneesiumist ja selle sulamitest detaile tavaliselt lakitakse, galvaniseeritakse või oksüdeeritakse kromaadiga. Magneesium reageerib ka paljude teiste elementidega, näiteks lämmastikuga. Teda oksüdeerib ka väävel. Kergesti reageerib magneesium veel halogeenidega. Magneesiumi ühenditel on rida sarnasusi teiste leelismuldmetallide ning tsingi ühenditega. On ka erinevusi: näiteks lahustuvuse poolest sarnanevad nad rohkem liitiumi ühenditega .Magneesiumi oksüdatsiooniaste on tavaliselt +2, isegi magneesiumhüdriidis. Intermetalliliste ühendite puhul kindlat oksüdatsiooniastet ei ole. Magneesiumi ühendid on tavaliselt valget värvi või värvitud. Neid on looduses palju,
atsüülkarnitiinideks ning seejärel transporditakse translokaasi poolt läbi mitokondri sisemembraani. Rasvhapete -oksüdatsioon on 4 reaktsioonist koosnevate tsüklite korduv jada 1.reaktsioon: C-C sideme oksüdeerimine atsüül-CoA dehüdrogenaasiga. Elektronid suunatakse elektronide ülekandeks flavoproteiinile ja seejärel elektronide transpordiahelasse. 2.reaktsioon: lisab vee kaksiksidemele enoüül-CoA hüdrataasiga. 3.reaktsioon: oksüdeerib -hüdroksüülrühma hüdroksüatsüül-CoA dehüdrogenaasiga. 4.reaktsioon: -Ketoatsüül-CoA lõikamine. XIII LIPIIDIDE BIOSÜNTEES 2 1. Süntees toimub tsütosoolis (lagundamine mitokondrites)
pikad, kuni 500 µm. Väga suur bakter on Epulopiscium fishelsonii, keda algselt peeti algloomaks. Tema pikkus on üle 600 µm ja ruumala miljon korda suurem, kui tavalistel bakteritel. Seega on ta suurem, kui näiteks kingloom. Ookeanisetetest on leitud veel üks hästi suur bakter- Thiomargarita namibiensis. Seega on suurim tuntud bakter. Tema ühe raku diameeter on 100-750 µm, seega peaaegu 1 mm. Ta moodustab rakkude kette. Nähtav palja silmaga. Ta on kemolitotroof, kes oksüdeerib väävlit nitraadiseoseliselt. Et rakus nitraati varuks hoida, on tal rakus suur nitraadivakuool, mis võtab enda alla 98% rakust. Väikseimad bakterid on mükoplasmad (enamik mükoplasmasid on parasiitsed), kestata bakterid, kelle väiksemate esindajate rakkude diameeter on 0.1-0.15 µm. Arvatakse et mükoplasma rakk on iseseisvalt eksisteerida suutva elusraku suuruse alampiir. Aga viimasel ajal on ilmunud artikleid ka nanobakteritest, kelle suurus on 0.05-0.2 µm.
Sellist ravi tehakse näiteks gangreeni korral. Osoon ja osoonikiht Osoon ehk trihapnik on hapniku allotroopne teisend. Ta on iseloomuliku terava, veidi kloori meenutava lõhnaga sinakas, suhteliselt ebapüsiv gaas, mille sulamistemperatuur on -192 kraadi ja keemistemperatuur - 112 kraadi Celsiuse järgi. Ta lahustub vees paremini kui dihapnik. Osoon laguneb kergesti di- ja monohapnikuks. Trihapnik on tugev oksüdeerija - ta oksüdeerib jodiidid vabaks joodiks, pliisulfiidi pliisulfaadiks, hõbeda hõbedaoksiidiks ja divesiniksulfiidi väävel- ja väävlishappeks. Elusorganismidele on osoon suuremas kontsentratsioonis väga mürgine, sest ta on tugev oksüdeerija. Sissehingamisel ärritab ta limaskesti. Kuna osoon on mürgine ka mikroobidele, kasutatakse teda desinfitseerimiseks ja joogivee puhastamiseks. Osoneeritud joogivesi on sinaka tooniga ja klooritud veest palju maitsvam. Veel kasutatakse
Tuntakse järgnevaid stabiilseid mangaanoksiide: MnO (hallikas-roheline), Mn2O3 (pruunikas-must), MnO2 (pruunikas-must), Mn3O4 (pruunikas-must), Mn2O7 (rohekas või pruunikas vedelik). Leiduvad looduses mineraalidena v.a viimane neist. MnO2 ehk mangaandioksiid on praktikas tähtsaim mangaani oksiid ja levinuim Mn ühend looduses. MnO2 on tugev oksüdeerija, mis juba nõrgal kuumutamisel vesiniku atmosfääris redutseerub: MnO2 + H2 MnO + H2O. MnO2 oksüdeerib ka ammoniaaki: 6MnO2 + 2NH3 3Mn2O3 + N2 + 3H2O. MnO2 on amfoteerne oksiid. Sulatamisel leelistega õhuhapniku juuresolekul moodustuvad manganaadid(VI): 2MnO2 + 4KOH + O2 2K2MnO4 + H2O Soojendamisel hapetega tekivad vaheühendina Mn(IV)soolad, mis kergelt redutseeruvad Mn(II)sooladeks: MnO2 + 4HCl MnCl2 +Cl2 + H2O, millega võib laboris saada vaba kloori.
Osoon ja osoonikiht Osoon ehk trihapnik on hapniku allotroopne teisend. Ta on iseloomuliku terava, veidi kloori meenutava lõhnaga sinakas, suhteliselt ebapüsiv gaas, mille sulamistemperatuur on -192 kraadi ja keemistemperatuur - 112 kraadi Celsiuse järgi. Ta lahustub vees paremini kui dihapnik. Osoon laguneb kergesti di- ja monohapnikuks. Trihapnik on tugev oksüdeerija - ta oksüdeerib jodiidid vabaks joodiks, pliisulfiidi pliisulfaadiks, hõbeda hõbedaoksiidiks ja divesiniksulfiidi väävel- ja väävlishappeks. Elusorganismidele on osoon suuremas kontsentratsioonis väga mürgine, sest ta on tugev oksüdeerija. Sissehingamisel ärritab ta limaskesti. Kuna osoon on mürgine ka mikroobidele, kasutatakse teda desinfitseerimiseks ja joogivee puhastamiseks. Osoneeritud joogivesi on sinaka tooniga ja klooritud veest palju maitsvam. Veel kasutatakse osooni kliimaseadmetes ja
HCl. Loksutatakse ja sahharoosi hüdrolüüsi läbiviimiseks hoitakse mõlemat lahust 5 minutit veevannis 80-85 kraadi juures. Seejärel lisatakse mõlemaase katseklaasi 1ml Fehlingi I ja 1ml Fehlingi II lahust ja loksutatakse hoolikalt. Katseklaase soojendatakse uuesti veevannis. Katseklaasis, kuhu lisati HCl, tekib tugev punane sade. Järeldus Sahharoosile HCl lisamine ja selle soojendamine põhjustas sahharoosi hüdrolüüsi, mille toimel tekkis glükoos ja fruktoos. Fehlingi reaktiiv oksüdeerib suhkru aldehüüdrühmad happerühmadeks ning tekib punane Cu2O sade. Ilma HCl-ta katseklaasis sadet ei tekkinud, sest sahharoos ei hüdrolüüsunid st ei tekkinud taandavaid suhruid. 1.2.5. Barfoed'i reaktsioon Suhkrute reaktsioon Barfoed'd reaktiiviga (vask(II)atsetaadi Cu(CH3COO)2 lahus äädikhappes) võimaldab eristada taadavaid monosahhariide oligosahhariididest, kuna nõrgas happelises keskkonnas taandavad vaske vaid monosahhariidid. Reaktsioon annab punase Cu2O sademe.
Aluseliste lahustega reageerib vähe, sest pinnale moodustub reaktsioonisaadustest kaitsekiht. Leelistega praktiliselt ei reageeri. Paljud soolade lahused korrodeerivad ka magneesiumi. Kaitseks korrosiooni eest magneesiumist ja selle sulamitest detaile tavaliselt lakitakse, galvaniseeritakse või oksüdeeritakse kromaadiga. Magneesium reageerib ka paljude teiste elementidega, näiteks lämmastikuga (kuumutamisel tekib magneesiumnitriid (Mg3N2). Teda oksüdeerib ka väävel. Magneesium reageerib kergesti halogeenidega. 12 2. Ühendid · Fluoriidid: MgF2 · Kloriidid: MgC · Bromiidid: MgBr2 · 6H2O, MgBr2 · Jodiidid: MgI2 · Hüdriidid: MgH2 · Oksiidid: MgO, MgO2 · Sulfiidid: MgS · Seleniidid: MgSe · Telluriidid: MgTe Ka arstiteadus ei saa magneesiumita läbi
polümeraasidega takistatud. Neid suudavad replitseerida DNA polümeraasid, mis teevad vigu lülitavad kopeeritavasse DNA ahelasse valesid (mittekomplementaarseid) nukleotiide. Seetõttu tekivad mutatsioonid. Seega saab UV kiirgust kasutada ka mutageenina. Ioniseeriv kiirgus - ( < 10 nm; lühike lainepikkus ja seega suur energia) mõjub nii letaalselt kui ka mutageenselt. See kiirgus tekitab radikaale. Ioniseeriv kiirgus lõhub vesiniksidemeid, oksüdeerib kaksiksidemeid, lõhub tsüklilisi molekule ja polümeriseerib molekule. Ioniseeriva kiirguse (ja ka kuivuse!) toimel tekivad kaheahelalised katked DNA-s DNA laguneb tükkideks. Hapnik tugevdab ioniseeriva kiirguse toimet, kuna temast moodustuvad kiirguse toimel radikaalid, mis kahjustavad biopolümeere, eriti DNAd. Bakterite vegetatiivsed rakud on ioniseerivale kiirgusele palju tundlikumad, kui endospoorid. Erinevad bakterid ka erineva tundlikkusega
Ka spiroheetide rakud võivad olla väga pikad, kuni 500 µm. Väga suur bakter on Epulopiscium fishelsonii, keda algselt peeti algloomaks. Tema pikkus on üle 600 µm ja ruumala miljon korda suurem, kui tavalistel bakteritel. Ookeanisetetest on leitud veel üks hästi suur bakter- Thiomargarita namibiensis. Tema ühe raku diameeter on 100-750 µm. Ta moodustab rakkude kette. Nähtav palja silmaga. Ta on kemolitotroof, kes oksüdeerib väävlit nitraadiseoseliselt. Et rakus nitraati varuks hoida, on tal rakus suur nitraadivakuool, mis võtab enda alla 98% rakust. Väikseimad bakterid on mükoplasmad (enamik mükoplasmasid on parasiitsed), kestata bakterid, kelle väiksemate esindajate rakkude diameeter on 0.1-0.15 µm. Arvatakse et mükoplasma rakk on iseseisvalt eksisteerida suutva elusraku suuruse alampiir. Aga viimasel ajal on ilmunud artikleid ka nanobakteritest, kelle suurus on 0.05-0.2 µm
(Pildiallikas autori erakogust) Kontsentreeritud väävelhape on väga tugev oksüdeerija. Külmalt ei reageeri Fe, Cr, Al -ga. Kuumutamisel reageerib suurema osa metallidega. "Veevaene" väävelhape ei dissotsieeru eriti hästi ja vesinikioonide sisaldus temas on madal. Sellises olukorras on sulfaatioon tugevam oksüdeerija ja reaktsiooni käigus vesinikku ei eraldu. Kõigepealt oksüdeerib sulfaatioon metalli oksiidiks ja viimane lahustub happe liias. Cu + H2SO4 CuO + H2SO3 CuO + H2O + SO2 CuO + H2SO4 CuSO4 + H2O Kokkuvõtlikult: Cu + 2H2SO4 CuSO4 + 2H2O + SO2 Mittemetallid oksüdeeruvad kontsentreeritud happe mõjul vastavaks oksiidiks. Kontsentreeritud väävelhape söestab paljusid orgaanilisi aineid (suhkur, riie, paber jt) sidudes nende koostisest hapnikku ja vesinikku, nii et järele jääb üksnes süsinik.
annaabi.ee 
