Õiguse mõiste, tunnused ja tähtsus (0)

Õiguse mõiste, tunnused ja tähtsus
Kuna õigus on mitmetähenduslik sõna, siis on vaja tähele panna, millises tähenduses õigusest konkreetsel juhul räägitakse. Õigus ideaalses mõttes on väärtusmastaap, millega saab mõõta õiguskorda ja sellest tulenevaid õigustusi. Selles tähenduses sisaldub õiguse mõistes ka õiglus.
Õiguse mõiste määratlemisel tuleb alustada juba põhikooli ühiskonnaõpetuse õpikus esitatud tõdemusest, et küsimusele, mis on õigus, on väga raske vastata ja ühest vastust küsimusele, mis on õigus, meil ei ole.
Päris üheselt õigeks ja kõikehõlmavalt täpseks vastuseks eeltoodud küsimusele ei saa pidada ka samas õpikus esitatud määratlust, mille kohaselt “tänapäeval on õigus objektiivses mõttes käitumisreeglite süsteemne kogum, mille riik on teinud kõigile ühtmoodi kohustuslikuks ja mille reeglite rikkumise eest saab karistada.” (Taagepera, R. Ühiskonnaõpetus põhikoolile. I osa. Avita, 2008, lk 29)
Aga raske on selles vanuses õpilastele ka mingit muud õiguse määratlust esitada. Õigust on tõepoolest sageli nimetatud riigi sunninormide kogumiks, mille täitmine tagatakse riigi sunnijõuga. Kuid see on vaid üks paljudest määratlustest.
Tänapäeval ollakse seisukohal, et õigus on osa kultuurist, kuid kultuuri enda määratlusi on väidetavalt üle 900. Sama kehtib ka õiguse kui kultuuri osa kohta. Eesti keeleski on sõnal “õigus” mitmeid erinevaid tähendusi ning juristi ja tavakodaniku arusaamad õigusest ei ole sageli kattuvad. ( Anepaio , T. jt. Sissejuhatus õigusteadusesse. Tallinn 2005, lk 17.)
Siinkohal on põhjust märkida, et ka Eesti keeles on sõnal “õigus” segadust tekitav mitmetähenduslikkus. Tavaliselt tähistab sõna “õigus” eesti keeles nelja kategooriat või nähtust.
Esiteks, õigus kui ajalooliselt muutuv ühiskondlik nähtus ja üldine sotsiaalne kategooria (selliste mõistete kõrval ja seostes, nagu ühiskond, riik, majandus, kultuur jt).
Teiseks, õigus kui konkreetne õiguse allikate süsteem; samuti õigus kui antud ühiskonnas selle liikmete suhtes kehtiv, või rahvusvaheliste või rahvusüleste subjektide suhtes kehtiv õigusnormistik; nt Eesti Vabariigi õigus, Briti Common Law, rahvusvaheline kaubandusõigus; samuti üldine õigusallikate jaotus, nt seadusõigus, pretsedendiõigus, ius respondendi jne.
Kolmandaks, õigus kui üksik instituut ehk teatud juriidilise keskmõiste ümber koonduv normistik (nt autoriõigus ).
Neljandaks nn subjektiivne õigus, mida eriti interdistsiplinaarses kontekstis oleks mõistlik ja põhjendatud nimetada subjekti õiguseks .
( Mario Rosentau 2004. aastal kaitstud väitekiri “Õiguse olemus: sotsiaalse käitumise funktsionaalne programm”. Rosentau 2004, lk 18-19).
Tõdetakse, et õiguses ei ole võimalik rangelt aksiomaatiline süsteem. Aksiomaatilis-deduktiivse meetodi ideaali ei õnnestu õigusteaduses realiseerida. Õigust ei ole võimalik taandada mingitele vähestele põhimõistetele, mis toimiksid aksioomidena. See ei võimaldaks piisavat teavet õigusnormi kohta ega empiirikat. Positiivse õiguskorra ühtsus on eelkõige õigusteaduse süstemaatilise tegevuse tulemus. (Pawlowski, H.-M. Einführung in die juristische Methodenlehre. Heidelberg, 1986. Nagu on viidatud Narits, 2004, lk 92.)
Tänapäevane arusaam õigusest Eestis käsitleb õigust eelkõige normatiivse (siduva) kommunikatsiooni- ja sotsiaalstruktuurina, mida pole võimalik funktsionaalselt ja sotsiaalselt adekvaatselt kirjeldada ja seletada, kui lähtuda vaid printsiibis vabadest a priori mitteseotud indiviididest (õiguse subjektidest). Õigus haarab endasse kõik selle, mis on seotud inimkäitumise õiguslikult relevantse osaga. (Anepaio jt., 2005, lk 19.)
Õiguse arengus eristatakse kolme ajaloolist arengujärku:
1. Tavaõigus – õigus kujunes läbi kogukonna jaoks oluliste tavade kinnistumise ja nende tavade järgimiseks sunnimehhanismide tekkimise.
2. Kohtutavaõigus – õiguseks kujunes see osa tavadest, mida kohus tunnistas õiguslikult siduvana ja mida kohus võttis aluseks küsimuste otsustamisel.
3. Riiklik õigus – õigus on käitumisreegel, mida riik õigusena loob või tunnistab .
Nagu keeruliste mõistete puhul omane, on ka õiguse mõistet võimalik avada läbi selle oluliste tunnuste nimetamise.
Õiguse tunnused
Kursuse programmis nimetatud õpikutes esitatakse järgmised õiguse tunnused, millega seonduvalt kirjeldatakse ka õiguse ülesandeid.
Normatiivsus. Õigusega määratakse kindlaks, mida peetakse konkreetsel ajahetkel selles ühiskonnas heaks ja mida halvaks, mida soodustada ja mida mitte.
Regulatiivsus. Õigusega kujundatakse inimeste käitumist.
Ühiskondlikkus. Õiguse normid reguleerivad inimese käitumist ühiskonnas, inimeste suhteid teiste inimestega.
Ajaloolisus. Õigus kujuneb ja muutub aja jooksul.
Õiguse ülesanded
Õigusel on ühiskonna elu korraldamisel oluline ülesanne, sh:
Korrafunktsioon. Ülesanne tagada kord inimeste vahelistes suhetes ja inimese suhetes riigiga. Määrata kindlaks suhetest tulenevate õiguste, kohustuste ja vastutuse piirid ning nende teostamise kord. Korrafunktsiooni täitmiseks peab õigus olema kõigi jaoks haaratav (kättesaadav, mõistetav) ning üksikasjalik ja üheselt tõlgendatav.
Rahufunktsioon. Ülesanne tagada rahu inimeste vahelistes suhetes. Määrata kindlaks isikute vahelised õigused ja kohustused ning õiguste kasutamise ja kohustuste järgimise kord.
Otsustusfunktsioon. Õigusnorm annab isikutele juhise kuidas käituda olukordades, kus on käitumisvariantide valiku võimalus.
Laiemalt võib õiguse peamisi ülesandeid nimetada ka alljärgmise jaotusena:

sisemise rahu kindlustamine, mis hõlmab konfliktide ennetamist ja lahendamist;

vabaduse kindlustamine, mis hõlmab kaitset teiste sekkumise eest isikuvabadustesse; kaitset riigi sekkumise eest; vabaduste realiseerimise garanteerimist;

õigusliku võrdsuse tagamine;

sotsiaalse tasakaalu ja sotsiaalse kindlustatuse tagamine;

sotsiaalsete protsesside juhtimine.

Miks ja kellele on see küsimus, mis on õigus, oluline?

Õiguse mõistete probleemi peetakse vähemalt kahetasemeliseks.
Esiteks õiguse (eelkõige kehtiva õiguse) mõisted, mida kasutatakse õigusallikate tekstides õigusnormide formuleerimisel ja juriidilistes otsustes õigusnormi rakendamise formuleerimisel.
Teiseks õigusteaduse kõrgema abstraktsiooni ja üldistustasemega mõisted, mida kasutatakse õiguse üldiste fenomenide kirjeldamisel ja õiguse kui kõrgema sotsiaalse nähtuse kirjeldamisel; ja/või millega määratletakse või seletatakse kehtiva õiguse mõisteid.
Mõisteid ja teooriaid või teoreetilisi seisukohti on tarvis teada eelkõige juristidel ja õigusteadlastel ning tõenäoliselt õigusaktide väljastöötajatel ja õiguse rakendajatel, et mõista õigust, osata seda tõlgendada, rakendada, kujundada. Teatud määral igal inimesel, et mõista õigusega kehtestatud reegleid. Kindlasti kõigil neil, kes soovivad õigust õppida, sest teatud mõttes on õiguse mõistete ja õigusteaduse teoreetiliste seisukohtade tundmine õiguse õppimisel ja mõistmisel sama oluline, nagu sõnade ja keelereeglite tundmine keelteõppes.
Asjakohase selgituse eelnimetatud küsimustes on andnud õigusteadlane Mario Rosentau tõdemusega oma 2004. aastal kaitstud väitekirja “Õiguse olemus: sotsiaalse käitumise funktsionaalne programm” alguses sellest, et “kui selle küsimusega mõeldakse õigust kui suurt ja kauget, ühiskondlikku ja abstraktset asja, siis pole paljude inimeste jaoks sellele vastamise raskustel erilist tähtsust: elu läheb edasi ka sellele mõtlemata ning isegi enamik juriidilisi päevaprobleeme saab selge vastuseta lahendatud . Kui aga inimesel tekivad küsimused, et millised on tema õigused, kuidas hoiduda liigsetest kohustustest, kuidas kõige kindlamalt korraldada üht või teist tehingut, siis on ta sunnitud pöörduma selle suure, kauge ja tundmatu õiguse poole. Üllatav küll, aga vaatamata raskustele nii lihtsale ja üldisele küsimusele vastamisega, isiku õiguslikult koormatud probleem saab reeglina edukalt lahendatud. Miks nii? Aga selle pärast, et niiviisi on asjad ka teiste inimeste loodud suurte, kompositsiooniliste ja süsteemsete asjadega: näiteks, kui me kasutame Internetti mingi teabevajaduse rahuldamiseks, siis pole meil vaja teada, mis asi on Internet ja mida kõike muud seal võib olla /…/ (Autori märkus : Siinkohal esitab Mario Rosentau veel näiteid, et vooluvõrgust elektri kasutamisel ei ole vajadust minna otsima elektri allikaid ja laevaga sõitmisel ei pea huvituma sellest, kuidas see on ehitatud, miks see veepeal püsib, kuidas õige kursi leiab, ja jätkab oma mõttekäiku) Kuid veidigi järele mõeldes on igaühele selge, et kõigi nende suurte asjadega on seotud suured hulgad inimesi, kellele sellised fundamentaalsed küsimused on elukutseliselt tähtsad. Ja neid küsimusi kroonib tavaliselt küsimus “mis see on?”, ehkki vastusel võib olla pigem tunnetuslik kui praktiline väärtus.
Seepärast ka õiguse teoreetikud , alustades suuremaid arutlusi õiguse teemal, esitavad kõigepealt lihtsa küsimuse “mis on õigus?” Tõsi küll, enamik õigusest mõtlejaid sõnastab esmaesituse järel selle küsimuse ümber, lisades filosoofilist sügavust, näiteks: “Mis on õiguse olemus?”” [Autori märkus: Näiteks tuuakse siinjuures Hart , H. L. A. (1961) The Concept of Law. The Clarendon Press, Oxford , lk 6.] Mario Rosentau jätkab, et “sellise ümbersõnastusega saab ühtlasi tõstatatud küsimus piirist tavaarusaama ja mingi rafineerituma käsituse vahel, ehk selle vahel, mida inimesed õigusest esmapilgul näevad ja selle vahel, mida metoodiliselt järjekindlad analüüsid, üldjuhul mingid teooriad ja nende rakendused – kontseptsioonid – võiksid nähtava tagant paljastada. Küsitakse ka “Mis on õiguse alused?” [Autori märkus: Näitena tuuakse siinjuures Dworkin , Ronald (1986a) A Matter of Principle. Clarendon Press, Oxford, lk 4-5] ning [seda] küsimust peetakse oluliseks ennekõike selle pärast, et vastusest sõltub, kuidas kohtunikud lahendavaid keerulisemaid, mitterutiinseid asju.” [Autori märkus: Näitena tuuakse siinjuures Dworkin, Ronald (1986b) Law`s Empire. The Belknap Press of Harvard University Press, Cambridge , Massachusetts, London, lk 1].
Siinjuures toob Mario Rosentau välja, et nende küsimustega seatakse ülesandeks “millegi sellise avastamine, mida argiselt rutiinses tegevuses otseselt ja silmnähtavalt (prima facie) ei nähta, kuid mis peitub kusagil sügavamal või taamal, argiselt nähtava all või taustal. (Siin võib küsijalt endalt ennatlikult küsida, et kas silmaspeetav taust või alus peab samuti kuuluma õiguse valdkonda või võib see olla õiguseväline või koguni õigusest täiesti puutumatu? Ja sedagi, et kas lepingut sõlmides peavad pooled arvestama sellega, mida kohtunik lepingust arvata võiks, või pigem sellega, mida nad lepingu abil teha tahavad?)”
(Rosentau 2004, lk 12-13)
Praktika näitab, et vastuseks küsimusele “Mis on õigus?” osutavad õigusteoreetikud reeglina varasema uurimistööga antud vastuste sisulisele ühekülgsusele ja asendavad ühtlaadi ühekülgse määratluse sageli, ja seda teadlikult, teistlaadi ühekülgsusega, keskendudes õiguse mõistuspärastele (ratsionaalsetele) omadustele.
(Aarnio, Aulis. Reason and Authority. Dartmouth Publishing Company, Ashgate Publishing Company, Aldershot/Brookfield/Singapore/Sydney, 1997, lk 17 ja 37. Nagu on viidatud Rosentau 2004, lk 13: Arnio 1997 lk 17 ja 37. )
Olukorra võtab kokku ja edasise käsitluse aluseks saab tõdemus, et ühest, täpset, kõikehõlmavat, üldtunnustatud õiguse definitsiooni õigusteadus ei tunne.
See on ka arusaadav, sest mingil kirjeldusel on pea võimatu asendada niivõrd keerulist nähtust, mida loovad suured inimhulgad ja millest iga inimene on ehk suuteline hoomama vaid mingeid fragmente.
Õigust on püütud kirjeldada erinevate meetoditega. Näiteks substantsiaalse reduktsiooni teel, mis seisneb uuritava nähtuse taandamises mingitele olemuslikele, relevantsetele ja selgelt eristatavatele alustele; ning kontseptuaalse reduktsiooni teel, mille “olemuseks on üksikmõistete klassifitseerimine ja kategoriseerimine, eesmärgiga suurendada kirjeldatavate mõistete mahtu ja seeläbi neid lihtsustada, vähendamaks kirjelduse üldist (füüsilist) mahtu”. Viimatinimetatud kontseptuaalse “reduktsiooni eesmärk on sisuliselt episteemiline suurendada kirjelduse seletusjõudu ja lihtsustada arusaamist.” (Rosentau 2004, lk 14)
Paljud nüüdisajal eksisteeriva õiguse teooriad ongi eelkõige nn kontseptuaalsed reduktsioonid, kus käsu-, efektiivsuse, realistlikkuse jt. õiguse teooriates taandatakse õiguse komponentide kirjeldused “mõnedele baasmõistetele: ähvardusega tagatud käskudele, kohtunike tegevusele õigusemõistmises, õigusliku korralduse käitumuslikule reaktsioonile, jne”. Kontseptuaalse reduktsiooni meetodiga kaasneb kaks olulist halba tagajärge: osa õiguse komponentidest ei ole baasmõistetega kirjeldatavad või vajalikul määral kirjeldatavad ning eelnevalt nimetatud puuduse ületamiseks püütakse allesjäetud baasmõistete kirjeldusjõudu suurendada ja “tulemuseks on keerulised, vastuolulised ja argimõistetega mitteühilduvad “kategooriad””. (Rosentau 2004, lk 14)
Mario Rosentau ise panustab kolmandale reduktsioonitüübile, milleks on temaatiline reduktsioon , mis “seisneb uurimisobjekti rekonstrueerimises või modelleerimises läbi ettevõetud temaatiliste piirangute”.
Mario Rosentau on seisukohal, et temaatiline reduktsioon “näib olevat enam õigustatud siis, kui uuritava asja kohta on olemas väljakujunenud koolkonnad ja teooriad, ent ponnistustele vaatamata esinevad vastamata küsimused”.
Viimatikirjeldatud olukord näib olevat ka õigusega – “on olemas põhjalikud ja tõepärased teooriad ja nende järgi joonduvad koolkonnad, ent üha võib küsida “Mis on õigus?” Kui nii, siis on kaks võialust: 1) õiguse mõiste on keeruline kompleksmõiste (nagu “elu” bioloogias) ja õiguse käsitlused lähevad mõiste taandamisega liiga kaugele, või 2) “õigus” on hägus, täpselt määratlematu mõiste.” (Rosentau 2004, lk 15)
Mario Rosentau väitekiri uurib õigust temaatilise reduktsiooni meetodil. “Ettevõetud ja piiravateks teemadeks on vajadus õiguse järele, õigusvahendite otstarve (funktsioon) kui rahuldav vastus vajadusele ning õiguse teadmispõhine (episteemiline) funktsioneerimisviis”. (Rosentau 2004, lk 15)
Doctor iuris kraadi taotlemisel kaitstud väitekirja kohta kirjutab autor ise sissejuhatuses , et “dissertatsioon on õigusest ja filosoofiast ning üritab teostada kahesuunalist kommunikatsiooni – filosoofiast õiguse teooriasse ja õiguse teooriast filosoofiasse .
Dissertatsiooni kesksed väited ja hüpoteesid on järgmised:

Õiguse sisu on avaldatav kindlate juriidiliste funktsioonidena ning funktsionaalsel alusel on liigitatavad ka õiguse põhilised entiteedid, õigusnormid .

Juriidilised funktsioonid on sõltuvuses nendest sotsiaalsetest vajadustest (ehk erilistest sunnifaktoritest), mille rahuldamiseks (ehk sunni kõrvaldamiseks) on juriidilised vahendid õigusloome protsessides tekkinud. Sellisena õigus ei saa olla puhtalt positiivne ega ka loomulik.

Õiguse funktsioonid on tehislikud ja algoritmilised, ehkki õiguse esmane tekkimine ei ole taandatav selge intentsiooniga õigusloome sammudele; õiguse esmased funktsioonid vastavad teatud tegevusskeemide täpsustamise ja kindlustamise vajadustele.

Õiguse funktsioonide hulgas leiduvad sellised, mis on analoogsed etteprogrammeeritud ja signaalselt vallanduvatele algoritmilistele tegevuskavadele; see tähendab, et lisaks autoritatiivsetele käskudele toimivad õiguses ka programmeeritud käsud (algoritmilised sammud).

Õiguse funktsionaalses käsitluses ehk juhtumil, kui esineb vajadus tõlgendada teatud õigusnormide hulka juriidilise vahendina mingi ülesande täitmiseks, võib kõnesoleva normisüsteemi struktuurist abstrahheeruda funktsioneerimisviisi mõiste abil; funktsioneerimisviis osutab süsteemi sisemistele funktsionaalsetele seostele ja komponentidele, kuid ei kirjelda süsteemi struktuuri.

Õigusel on funktsioone, mis pole lihtsalt moraalselt hinnatavad, vaid mille olemus (efektid ja toimimise viisid) on eetiline. Selline seisukoht avab õiguse funktsionaalsele käsitlusele uue perspektiivi: õigus ei ole moraalineutraalne vahend, millele tuleb eetilised atribuudid “külge pookida”, vaid õiguse otstarve (funktsioonid) määravad õiguse eetilise väärtuse.
Õiguse olemuslik funktsioneerimisviis on episteemiline. /…/ Mitte-episteemilised komponendid, nagu näiteks füüsiline sund ja vägivald, võivad abivahenditena tagada õiguse toimimist, kuid eraldi võetuna ei kujuta need endast üldse õiguslikke entiteete. Metafoorselt öelduna: infoühiskonna õigusriigi õigust ei tunne me omal nahal, vaid õiges usus.” (Rosentau 2004, lk 11.)
Nagu autor isegi sissejuhatuses tunnistab, leiab väitekirjas hulga vihjeid õiguse epistemoloogiale, kuid see ei ole õiguse funktsioneerimise epistemiloogiline analüüs.
Juuratudengitele olulise Ronald Dworkin`i esitatud kirjeldus õiguse ajalooliste koolkondade võitlusest lühikokkuvõte on Mario Rosentau väitekirjas alljärgmine.
“Kriitilised õigusajaloolased kirjeldavad õigust geneetiliselt, taandades erinevaid õigusdoktriini komponente huvidele ja ideoloogiatele, mis peituvad õiguses või vormivad seda. Nad ründavad teisi ajaloolasi, kes pakuvad kausaalseid teooriaid, mis üritavad seletada ajaloolist arengut kui mingit üldist funktsionalistlikku disaini paljastavat; neil pole raske kaitsta kausaalsete käsitluste vastu vähem struktureeritud lähenemisviise, mis palju rohkem sallivad juhuslikkust.” (Dworkin 1986b, lk 273, nagu on viidatud Rosentau 2004, lk 291)
Mario Rosentau toob esile ja rõhutab juhuse tähendust viimatinimetatud käsitluses ning väidab, et “õiguse vajadusele vastav õiguse otstarve ei tähenda mingit ajaloolist ettemääratust, kavatsetud disaini, vaid on juhuslik: esiteks ontiliselt, sest vajadused on sotsiaalsed faktid (Mario Rosentau selgitus : Fakt teatavasti on juhuslike fenomenide kategooria; sotsiaalsus omakorda aga osutab juhuslikult emergentsele ühiskonnale.), ja teiseks geneetiliselt, sest vahendite loomine, valik, kasutus ning efektiivsus on juhuslikud suurused – kui mitte muu, siis tahteliste ja emotsionaalsete isikute määrava osaluse tõttu”. (Rosentau 2004, lk 291)
Mario Rosentau doktoritöös esitatud algsete käibeskeemide (näiteks väärtustatud asjade üleandmine ühelt inimeselt teisele) analüüs osutab sellele, miks on vajalik käibe-skeemide normatiivne kehtestamine. Seda on vaja, et vältida arusaamatusi, eksimusi, vaidlusi ja konflikte nende realiseerimisel ning tagada “ettenähtud tegude ja ootamatutele sündmustele reageeringute kindlat predikteeritavust”. (Rosentau 2004, Rosentau 2004, lk 292).
Käitumise õigusliku reguleerimise mehhanism tugineb selle, et vajadusele (midagi reguleerida) vastab mingi otstarbekas vahend, mis omakorda tekitab või tingib tagajärgi (nn funktsionaalseid efekte), mis vastavad vahendi rakendaja ja kasutaja eesmärkidele.
Sotsiaalse reguleerimise funktsioon (otstarve) ja seetõttu oluline omadus on rahuldada mingit konkreetset vajadust – tekitada vajadust rahuldav efekt. (Rosentau, 2004, lk 292)
Õiguse puhul on oluline, et käsitletuna lahus materiaalsetest teostistest, on see (st õigus) vahend inimese vajaduste rahuldamiseks, “mille ainus materiaalne väljendusvorm on kiri või kood, millega vahendit fikseeritakse, säilitatakse ja edastatakse, kuid mis toimivad üksnes läbi inimteadvuse, st eksisteerivad üksnes abstraktsioonidena”. (Rosentau 2004, lk 293)
Õiguse vahendid on tehislikud vahendid. Keegi on need loonud mingite (loomulike) vajaduste survel neile vajadustele kavatsuslikult vahendlikult reageerides ning see vahendi otstarve on vahendisse sisse kirjutatud, sisse ehitatud. (Rosentau 2004, lk 293).
Eelkirjeldatud õiguse entiteetide tehislik funktsioon avaldub eriti selgelt tänapäevases äriõiguses, konkurentsiõiguses, autoriõiguses jms. Need on õigusharud ja õigusliku regulatsiooni valdkonnad, millele varasemad õigusfilosoofid vähe tähelepanu pöörasid ja milles juristi esmane küsimus tänapäeval on suunatud sellele, et tuvastada, kuidas ja milliste juriidiliste vahenditega saaks kavandatava asja parimal õiguspärasel viisil ära korraldada ja maksimaalse hulga ootamatuste vastu ära kaitsta; mitte aga küsimus sellest, mis oli fakt ja mis on kohaldamiseks õige norm. (Rosentau 2004, lk 293).
Õiguse nagu paljude teiste tehisvahendite puhul on oluline, kuidas see vahendina toimib. Õiguse toimimise viisist ehk funktsioneerimise moodusest (tööpõhimõttest) sõltub vahendi (üldine ja suhteline) efektiivsus või kasutegur ning vahendi kestvus ja tootlikkus; samuti ebameeldivate või kahjulike kaas- ja kõrvalefektide hulk. (Rosentau 2004, lk 293)
Normid eksisteerivad ka operatsionaalsel, formuleerimata kujul.