ÕIGUSE ALUSED (5)

ÕIGUSE ALUSED
Õigust on vaja selleks, et luua korda ja stabiilsust. Mitte ükski õigus ei ole piiramatu. Õigus võib välja kasvada tavast, normaalist vms. Õiguse mõistmine on erinev kui õigus pole kirja pandud. Õiguspärane on normaane käitumine.
ÕIGUS on inimeste poolt ja inimeste jaoks loodud süsteem, selleks, et luua turvaline ja stabiilne elukeskkond inimestele.
„Õigus on headuse ja õigluse kunst “ (Celsius). Õiguse mittetundmine ei vabasta vastutusest.
Õiguse idee koosneb kolmest elemendist:
1.) Õiglus
2.) Õiguskindlus
3.) Õiguslik garanteeritus
Õiglus võib olla jaotav ja võrdsustav. (nt;rohkem tööd, rohkem palka). Igaüks peab saama selle, millele tal on õigus.
Õiguskindlus on ühetähenduslik, tagatud riigi poolt.

• Objektiivne õigus (positiivne, sisemine õigustunne)
  
• Subjektiivne õigus(ülipositiivne indiviid)
  
• Normatiivne informatsiooni ja kommunikatsioonisüsteem (Riigi Teataja )
  

ÕIGUSE ALLIKAD
Õiguse allikas on koht, kust leiame õigust.
Õiguskultuurid (ka õiguse süsteemid):
-mandri-euroopa;
-anglo-ameerika (common law);
-islami õigus;
-aafrika konstitutsioon ;
- skandinaavia õigus
Mandri-euroopa õigussüsteem rajaneb kirjapanemisel. Seadusel põhinev õigussüsteem. Reegliallikaks on peamiselt seadus. (Kasvas välja Rooma riigist)
Anglo-Ameerika õigusallikaks on kohtupretsetend. Kohus teeb oma otsuse olukorra kohta, kes käitus õigesti kes valesti.
Skandinaavia – iseseisvalt kasvanud. Eelmiste õigussüsteemide vahel. Õigusallikaks taas kohtuotsus.
Islam – erinev, põhineb pühakirjal.
Õiguste süstematiseerimine : horisontaalsel ja vertikaalsel teljel
Horisontaalsel: avalik õigus (riigi ja üksikisiku vahelised suhted), eraõigus (eraisikute vahelised õigused) , karistusõigus (keelatud tegude eest karistuse mõistmise põhimõtted), rahvusvaheline õigus (poliitika ja rahvusvaheliste organisatsioonide vahel tekkinud õigused, KOKKULEPE)
Vertikaalsel: loomuõigus (eetiline), põhiseadus, EL asutamis-ja liitumisleping.
EL esmane õigus
EL teisene õigus
Põhiseaduse muud sätted
Ratifitseeritud välislepingud
Seadused, sh EL õiguse rakendusseadused (võib tinglikult liigitada ka konstitutsioonilised seadused ja lihtseadused)
Määrused (üldaktid), sh EL õiguse rakendusmäärused
Haldusaktid (üksikaktid) – antud üksikjuhtumis/üksikisiku suhtes. (nt Ehitusluba, kohtuotsus)
ÕIGUSNORMISTRUKTUUR
Seos eesmärgi ja tegelikkuse vahel.
Õigusnormi struktuur on teatud mudel ühiskondliku eesmärgi ja tegeliku ühiskondliku käitumise vahelise seose esitamiseks.
Iga täielik õigusnorm koosneb kahest osast: faktilisest koosseisust ja õiguslikust tagajärjest. Faktiline koosseis (=hüpotees) on eluline asjaolu (juriidiline fakt) kui eeldus, mille saabudes on midagi lubatud, keelatud või käsitud. (nt Kui.....või vastasel korral juhtub nii)
Õigusnormi loogiline struktuur koosneb hüpoteesist, dispositsioonist ja sanktsioonist. Hüpotees näitab ära normi kohaldatavuse tingimised, dispositsioon (lubava, kohustava või keelava) käitumiseeskirja normi kohaldumisel ja sanktsioon õigusliku sunni, millega normi järgimine on tagatud. Tinglikult väljendub õigusnormi loogiline struktuur järgnevas: kui (H) ... , siis (D)....., vastasel juhul (S).....
Õigusnormi struktuur on teatud mudel ühiskondliku eesmärgi ja tegeliku ühiskondliku käitumise vahelise seose esitamiseks.
Juriidiline fakt on eluline asjaolu, mis on üldistatud kujul seotud õigusnormiga. Mitte kõik elulised asjaolud ei ole juriidilised faktid. Eluline asjaolu muutub juriidiliseks faktiks siis, kui õigusnormi looja on ta välja valinud paljude eluliste asjaolude hulgast ja sidunud üldistatud kujul õigusnormiga, andes seeläbi sellele elulisele asjaolule õigusliku tähenduse.
Õigussuhe on õigusnormide alusel tekkiv isikutevaheline ühiskondlik suhe, mida iseloomustab subjekti õiguste ja kohustuste olemasolu ja mis toetub riigi sunnijõule.
Õigusnorm on käitumisreegel, mis sisaldub seaduses. Õigussuhe on niisugune seos, mis tekib õigusnormide alusel. Õigussuhe on õigusnormi realiseerimise vahendiks . Õigusnorm on üldine käitumiseeskiri, õigussuhe aga sellest konkreetsetele isikute tulenev siduv õiguste ja kohustuste kogum.
Õiguse võib realiseeruda kolmes vormis: õigusest kinnipidamise, õiguse kasutamise, või õiguse rakendamise teel.
Õigusest kinnipidamine seisneb enda käitumise korraldamises õiguspärasel viisil. Tekiks kord ja stabiilsus.
Õiguse kasutamine seisneb enda subjektiivse nõudeõiguse realiseerimises. Nii võib õigussuhtes õigustatud isik nõuda kohustatud isikult tema juriidilise kohustuse täitmist (näit. võib pank laenutähtaja ületamisel nõuda laenusaajalt laenu tagastamist).
Õigusest kinnipidamine ja õiguse kasutamine kujutavad endast õiguse vahetu (e. ainult õigussuhte poolte endi poolt) realiseerimise viise. Nende õiguse realiseerimise viiside puhul realiseeruvad õigusnormidest tulenevaid subjektiivseid õigusi ja juriidilisi kohustusi õiguse subjektid vahetult oma käitumises.
Õiguse rakendamine on spetsiifiline õiguse realiseerimise viis. Ühine õigusest kinnipidamise ja õiguse kasutamisega on siin see, et realiseerimise aluseks on samuti õigusnormist tulenev nõue. Erinev aga see, et seaduse rakendamine on riikliku tegevuse eriliik. See tähendab, et õiguse rakendamine eeldab erisubjekti - kompetentse riigiorgani (haldusorgan või kohus) - vastavat tegevust. Õiguse rakendamist, kui tegevust nimetatakse subsumeerimiseks.
Õiguse tõlgendamine on õiguse endale arusaadavaks muutmine. Kui kaks normi on vastuolus , võib seda vastuolu lahendada järgmiselt:

• õiguskorra hierarhias kõrgemalasuv norm ületab madalamalasuva
  
• erinorm ületab üldise normi (lex specialis derogat legi generalis)
  
• uuem norm ületab vana norm (lex posteriori derogat legi priori)
  

Tõlgendamise klassikalised viisid
Grammatiline tõlgendamine – uuritakse normi teksti, võttes abiks grammatikareeglid . Tuleb arvestada, et keel nagu õiguski on arenev nähtus (sõnade tähendus võib aja jooksul muutuda).
Süstemaatilis-loogiline tõlgendamine tähendab õigustloovate aktide tekstidevaheliste seoste nägemist. Sagedasti selgub sõna mõte alles seoses teksti muu osaga. See on normi koha leidmine õiguse süsteemis, valdkonnas, õigusharus.
Ajalooline ehk subjektiiv-teleoloogiline tõlgendamine annab vastuse küsimusele, kuidas sai normi mõttest aru ja kuidas soovis mõista normi ajalooline tõlgendaja.
Objektiiv-teleoloogiline tõlgendamine on nagu ajalooline tõlgendaminegi – tahtetõlgendamine. Kuid siin ei oma tähtsust ajaloolise seadusandja ettekirjutused, vaid kehtiv õigus ja väärtussüsteem.