Noorte käitumisprobleemid (2)

Noorte käitumisprobleemid
Tallinn 2007
Sisukord:
1. Sissejuhatus 3
2. Kiusamine ja koolivägivald 3
3. Narkootikumid 5
4. Halb kasvatus 7

1. Sissejuhatus

Ühiskonnas toimunud kiired muutused on mõjutanud riigi demograafilist situatsiooni ja koos sellega perede toimetulekut. Muutused ühiskonnas toovad kaasa lapsepõlve teisenenud käsitluse. Lapsepõlv on keskne teema nii tavakodanike, ametnike ja asjatundjate kui ka poliitikute aruteludes. Lapsepõlv pole midagi sellist, mis lõppeb siis, kui algab uus eluetapp, vaid see uus lisandub lapsepõlvele, tuleb selle kõrvale.
Eesti ühiskonnas on problemaatiliseks kujunenud kiusamine ja kooli vägivald, alkoholi ja narkootikumide populaarsus noorte seas ning lastevanemate ükskõiksus laste kasvatamise suhtes.

2. Kiusamine ja koolivägivald

Kiusamine ja koolivägivald pole koolielus kaugeltki uus probleemide ring. Ülestähendused sellest, et lapsed koolis tunnirahu rikkusid ja õpetajale oma käitumisega muret valmistasid, pärinevad juba Vanast Sumerist. Muutunud on aga viimastel aegadel see, et probleemide vastu, mis koolitöö ladusat kulgu häirivad, on hakatud nii ühiskonna tasandil kui ka teadusliku uurimisobjektina üha rohkem tähelepanu pöörama. Sellised muutused on aga tingitud reaalsest vajadusest, sest koolielus peegelduvate probleemidega hakkama saamine ja nende ennetamine ei hõlma pelgalt kooliga seonduva käsitlemist, vaid laiema sotsiaalse konteksti arvestamist ja muutumist.
Kiusamine ja koolivägivald on viimase aastakümne jooksul olnud nii avaliku arutelu, kui ka teadusliku uurimustöö valdkonnaks üle kogu maailma. Kiusamine ja koolivägivald on kaks erinevat mõistet. Kiusamine võib toimuda ka koolist väljaspool ja kiusamise osapoolteks ei pea olema õpilane - õpilane.
Algselt, kui 70ndate alguses hakati kiusamise mõistet teaduskirjanduses kasutama, vaadeldi seda mõistet kitsas tähenduses – kiusamise all mõeldi suure grupi inimeste kahjustavat käitumist. Kui esimest korda kirjeldati kiusamist , siis kasutati selle kohta mõistet mobbing. Termin mobbing on laenatud etoloogiast ja tähendab grupi loomade rünnakut teise liigi loomade vastu.
Tänapäeval on uurimiste tulemusena välja kujunenud kiusamise kolm tunnusjoont: (1) korduv rünnak ohvri vastu toimub pika perioodi vältel; (2) tahtlik rünnak ohvri vastu, mis teeb ohvrile kahju kas vaimselt või füüsiliselt; (3) eksisteerib tasakaalutus võimusuhte kiusaja ja ohvri vahel.
Lastekaitse Liidu projekti ’’Ei vägivallale” raames viidi 2002. a läbi uurimus koolis kiusamisse suhtumisse ja selle probleemi mitmete teiste aspektidega seonduvasse. Uurimus viidi läbi seitsmes erinevas koolis üle Eestimaa, millest viis olid gümnaasiumid ja kaks põhikoolid, kasutades uurimusmeetodina küsimustikku. Uuritavateks oli kokku 1764 põhikooli õpilast (keskmine vanus 13,54), kelle sooline jaotus oli 1:1. Uurimuse eesmärke oli kaks: (1) uurida, kuidas põhikooli õpilased suhtuvad kiusamisse ja (2) vaadelda, mida õpilased peavad kiusamiseks ning kuidas nad iseloomustavad kiusamiskäitumise kahte osapoolt – kiusajat ja ohvrit.
Kõige sagedamini tõid õpilased välja kiusamise kaks liiki – psühholoogiline (asjade äravõtmine ja peitmine, narrimine , norimine, ignoreerimine ja isoleerimine) ja füüsiline (löömine, peksmine , togimine, tõukamine), mis iseloomustab kiusamist kui agressiivset käitumist. Õpilased iseloomustasid ka kahte kiusamisele iseloomulikku tunnust – tasakaalutust võimusuhetes (nõrgemate kiusamine tugevamate poolt, nooremate kiusamine vanemate poolt) ja tegevuse kordumist pikemas perspektiivis. Kiusamisega seoses märgiti ära ka keskkond, kus see aset leiab – kool. Toodi välja soolised erinevused kiusamises - tavaliselt on kiusajateks poisid. Täheldati negatiivset suhtumist kiusamisse ning vähesel määral peeti silmas õpetajatepoolset kiusamist õpilaste suhtes.
Erinevate kiusamise liikide esinemissageduse uurimiseks põhikoolis paluti õpilastel anda vastus küsimusele, et kas nad on teatud liiki kiusamist kogenud korduvalt viimase kuu aja jooksul. Uurimistulemustest selgus, et õpilased olid kõige sagedamini kogenud eakaaslaste poolset korduvat kiusamist järgmisel moel: asjade äravõtmine, narrimine ja füüsiline vägivald. Kõige enam olid õpilased koolis kogenud selliseid füüsilise kiusamise vorme nagu togimine, tõukamine ja asjade pildumine.
Õpilastel paluti tuua välja kiusamises osalejate – kiusaja ja ohvri – iseloomustus. Kõige sagedamini täheldasid õpilased, et kiusajat iseloomustavad mitmesugused negatiivsed iseloomujooned ( ahne , arg, ebaviisakas , ebasõbralik, isekas, kade , kergesti ärrituv, kibestunud, kuri, lohakas, laisk , mittehooliv, närviline, omakasupüüdlik, pahatahtlik, uhke, õel, ükskõikne), kusjuures kõige sagedamini toodi välja, et kiusaja on ülbe. Sageduselt järgmine kategooria, mis seostus kiusaja iseloomustamisega oli suhte iseloom kiusaja ja kiusatava vahel – õpilased leidsid , et kiusajal on rohkem jõudu kui ohvril. Kolmas sagedamini esitatud kategooria seostus kiusaja antisotsiaalse käitumisega (agressiivsus, alkoholi tarvitamine, istuma jäämine, popitegemine, suitsetamine, halb õppeedukus, õpetajatele vastuhakkamine).
Ohvrit iseloomustati kõige enam tema isoleeritu ja tõrjutud staatusega ning võimupositsioonil alamal positsioonil olemisega (arg, hirmunud, kartlik, nõrgem, tagasihoidlik, vaikne, eemaletõmbunud, alandlik, kinnine , nukker, vihane ). Õpilased andsid ohvrile negatiivse hinnangu ( loll , jobu, nohik ). Samuti arvati, et kiusatav on teistest erinev ega seisa enda eest, kui teda kiusatakse.

3. Narkootikumid

Kas narkomaania on kooliõpilaste seas probleem? Vastus: paraku küll. Kui ikka paar last kasutavad narkootilisi aineid kas või korra kuus, siis tuleb seda suureks probleemiks pidada - sõltuvus tekib kiiresti, noor inimene ei oska enam oma tundemaailmaga kontakti võtta ning sealt hakkavadki erinevad probleemid tekkima .
Noorte hoiak narkootikumide tarvitamise suhtes on üldjoontes positiivne - mis siis ikka juhtub, kui ma paar korda kasutan . Uurimuse järgi ilmneb, et mõni noor tarvitab narkootikume korra aastas, mõni korra kuus ja mõni lausa korra nädalas.
Koolides läbiviidud küsitluse tulemusena selgub , et uimasteid on proovima hakatud juba isegi 12 aastaselt aga enamus kes on narkootikume tarvitanud, proovisid esimest korda 13-16 aastaselt. Uurimuse tulemusel selgus, et 48st õpilasest pole narkootikume üldse proovinud vaid 10 õpilast.
Tarvitatakse marihuaanat, amfetamiini ja isegi kokaiini. Narkootikumide kättesaamine pole tänapäeval enam probleem. Küsimustiku järgi saavad poisid ainet kindlalt müüjalt või muudest allikatest, tüdrukutele reeglina pakutakse – tundub nii, et kui vanasti tehti tüdrukule jook välja, siis nüüd pakutakse uimasteid.
Põhiliselt proovitakse narkootikume uudishimu pärast, tarvitatakse vajadusest ennast hästi tunda. Tüdrukud toovad välja veel põhjusi: eputamine, ebakindlus, enesehaletsus, trend ning veel - ühiskond muutub aina julmemaks, sellepärast tarvitataksegi. Eks põhjuseks on ka vaba aeg, millega ei osata midagi peale hakata.
Kuidas aidata noort inimest kellel on narkoprobleem? Mitte mingil juhul ei tohi noort rünnata. Narkomaania on eriti suur šokk lapsevanematele, kes ei suuda teadvustada, et nende laps võib olla sellisele teele läinud. Süüdistused on väga kerged tekkima: kuidas sa julged meile niimoodi teha jne. Tegelikult ei tohi agressiivseks muutuda, vaid rahulikult last toetada, kuidagi ta vestlema saada. Suur samm edasi on see, kui laps kellelegi oma probleemist räägib, ükskõik, kas emale või psühholoogile, peaasi , et räägib. Järgmiseks sammuks oleks vestlus psühholoogiga. Kui lõpuks on laps vestluste ja usalduse abil nii kaugele saadud, et ta on nõus ravile minema, siis on võimalik last aidata. Mida varem, seda parem. Kuni laps ravile minna ei taha, pole midagi teha.
Millal peaks lapsele narkomaaniast rääkima? Kes seda peaks tegema? Kui laps midagi küsib, peab ta vastuse saama, ükskõik kui vana ta on. Koolis peaks sellest rääkima vanuseastmes, kus hakatakse inimõpetuse aineid õpetama. Ja muidugi juhul, kui kooli ümber tegutsevad diilerid, tuleks nendest ohtudest juba algklassi lastele rääkida. Meie riigis pole väga häid võimalusi ja vahendeid, et narkomaane edukalt aidata. Üks Austria psühholoog väitis, et nemad tegelevad ühe narkomaani võõrutamisega kaks aastat, ühe inimesega tegeleb neli spetsialisti. Algsest probleemist saab lahti 35%, päris puhtaks alla 10% inimestest. Naudingutunne on alateadvuses nii tugevalt olemas, et ikkagi kiputakse kord käidud teele tagasi pöörduma. Lapsevanemad on peaaegu ära kaotanud normid ja piirid - olles enesega hõivatud, on mugavam ohumärkidele mitte reageerida. Hoiatavaks märgiks ühiskonnas on tolerants ja ükskõiksus narkomaania ja narkomaanide suhtes. Kõige tähtsam on probleemi tunnistamine! Loomulikult oleme ennetustööga jälle natuke hiljaks jäänud ning peame nüüd tagajärgedega tegelema. 

4. Halb kasvatus

Laps sünnib siia ilma vajadusega tunnetada ja teadvustada, kas ja kus on piirid. See on temasse looduse poolt sisse kirjutatud programm. Kui lapsepõlvekasvatus on olnud kõikelubav või kui lapsega pole tegeletud, siis jäävad tal piirid välja arenemata. Ta vajab neid piire sama palju kui õhku. Sellist lapse elutunnetuslikku vaakumit toidab headusest vohav vabakasvatus. Hiljemalt teismelisena, murdeeas , hakkab ta piire jõuliselt otsima ja kompama. Seda siis juba väljaspool oma kodu: koolis, tänaval, baarides jne. Alkohol , narkootikumid, möllud, joomingud, laamendamine, lõhkumine jne. Kui ta ikka piire ei leia – mida tohib, mida mitte - siis hakkab ta vägivallatsema teiste omasuguste ja eelkõige endast nõrgemate kallal. Inimeste, asjade, loomade, looduse kallal. Siit lähtuvad vägivald, nõrgemate mõnitamine ja alandamine, endale allutamine, toorutsemine jm. piiride mittetunnetamisest tulenevad negatiivsed nähtused. Noored lähtuvalt kõik selle eesmärgi nimel, et leida piire. Ühiskond osutab talle karuteene: sinnani, kus ootab ees valuline maandumine vanglas või mulla all, tohib kõike. Suhteliselt suur osa tänasest noorte põlvkonnast on üles kasvanud vabakasvatuse kõikelubatavuses. Sel on lastud vohada nii perekonnas kui koolis. Tulemus on korratus : uljastel noortel puuduvad sisemised normid ja piirid, ei hooli nad ka ühiskonna normidest. Nendest kasvavad inimesed, kes ei austa kaasinimest kui inimest, kes ei austa elu kui looduse kingitust. Neil on vaid oma ego: teeb, mida tahab. Maailma terviklikkus aga eeldab korda.
Kasutatud kirjandus:

Raamatud
’’Kiusamiskäitumise mitu tahku ’’ K. Kõiv
’’Kuidas aidata uimastiprobleemidega last.’’ P. D. Rogers ja L. Goldstein
’’Ei vägivallale’’ Lastekaitse Liidu konverentsi materjalid

Internet
http://www.koolielu.ee/
8