Jupiteri, Saturni ja Neptuuni kaaslased (0)

Jupiteri, Saturni ja Neptuuni kaaslased
Jupiter
Jupiteri süsteemi võib vabalt võrrelda päikesesüsteemiga. Planeedil on 2006. aasta sügiseks teada 63 kuud. Neli suuremat – Io, Europa, Ganymedese ja Kallisto – avastas Galileo Galilei 1610 . aastal. Nad tiirlevad täpselt planeedi ekvaatori tasandis ringjoonelistel orbiitidel .
Io on küllaltki hele taevakeha , ta albeedo on 0,6. Keskmine pinnatemperatuur ekvaatoril on -50°C, kuid on avastatud alasid, kus temperatuur tõuseb kuni kahekümne soojakraadini. Pinna värvus on valdavalt punakasoranž, polaaralad paistavad rohkem tumepruunikatena, ekvatoriaalaalad heledamatena. Iol on avastatud 7 tegutsevat vulkaani. Erinevalt kõikidest teistest Galilei kaaslastest ja maataolistest planeetidest, puuduvad Io pinnal meteoriidikraatrid - nad on mattunud laava alla. Vulkaanikraatreid on aga suurkuu lausa täis pikitud. Vulkaanikoonuste läbimõõt on keskmiselt 50 km, kuid on ka paarisaja -kilomeetrise läbimõõduga vulkaane.
Europa on samuti küllaltki hele. Suurkuu pinnatemperatuur on öösel -190°C, keskpäeval -150°C. Pinna värvus on valdavalt kollakas, polaaralad on ekvatoriaalaladest heledamad . Europa pind on ämblikuvõrgutaoliselt kaetud suhteliselt tumedate "kanalitega" (albeedo 0,45). Pind " kanalite " vahel on väga hele (albeedo 0,7). On alust arvata, et Europa on kaetud õhukese, vaid mõne kilomeetri paksuse jääkihiga ja selle all on ookean või kivitükkidest, jääst ja veest koosnev segu. "Kanalid" on tõenäoliselt praod suurkuu jääkoores. Praeguseks on Europal avastatud kaheksa suurt kraatrit läbimõõduga ligikaudu 20 kilomeetrit. Kraatrit ümbritseb alati tunduvalt suurem tume ala. Paljud väikesed tumedad laigud suurkuu pinnal paiknevad oletatavasti väiksemate kraatrite ümber.
Ganymedes, suurim kuu Päikesesüsteemis, peegeldab tagasi 40% pealelangevast valgusest. Ganymedese pinnatemperatuur on umbes sama mis Europal. Kuu pind on hallikaskollast värvi. Pool Ganymedese ainest on silikaadid , pool aga vesi ja jää. Üldiselt väga tasasel pinnal on näha tumedamaid ja heledamaid alasid. Leidub ka veel väiksemaid heledaid, täiesti siledaid piirkondi. Heledamad alad on tihedasti täis vagusid, need on 5-15 kilomeetrit laiad ja kuni sada meetrit kõrged. Tumedamad alad on kaetud kraatritega, mille sügavus pole kuskil üle kilomeetri. Ganymedese heledamatel aladel leidub ka külmunud veevulkaane, mille kõrgus on kuni 2,5 km ja laius kuni 250 km. Suurkuu reljeef on pooluste lähedal kaetud õhukeste polaarmütsikestega. Need on jäägid külmunud ja lendunud atmosfäärist. Ganymedeselt on leitud ka magnetväli, mis on ainus teadaolev planeetide kaaslastel ja tugevam kui Merkuuril, Veenusel ja Marsil.
Callisto on kõige tumedam Jupiteri suurkuudest (albeedo 0,2). Tema päevane pinnatemperatuur -120°C, öösel -200°C. Ka Callisto koosneb poolenisti veest nagu Ganymedeski, ainult Callisto pinnal on jääd oluliselt vähem. Suurkuu pind on täis meteoriidikraatreid. Callisto kraatrid on lamedad ja madalad ning paljudel neist on ka tsentraalne lohk, kuna kraatrid tekkisid jääd sisaldavasse ainesse . Kraatreid ümbritsev külmunud vesi tekitab tumedale suurkuu pinnale erevalgeid laike, eemalt särab Callisto nagu kalliskivi . Iseäralikud on suured kraatrid, mis on matrjoška moodi täidetud väiksemate kraatritega nii, et kõigil neil on ühine keskpunkt. Suurim taoline moodustis kannab nime Valhalla ja tema heleda keskosa läbimõõt on 600 km, välimiste vallide läbimõõt küünib aga 3000 km-ni. Suure veesisalduse tõttu on Callisto reljeef kaunis tasane , kõrguste vahe ei ületa kuskil ühte kilomeetrit.
Ülejäänud kuud on korrapäratu kujuga kaljurahnud, nende orbiidid on Jupiteri ekvaatori tasandi suhtes tugevasti kaldu ja erinevad ringjoonest . Need on juhuslikult Jupiteri külgetõmbejõu mõjupiirkonda sattunud asteroidid , mida leitakse tulevikus suure tõenäosusega veelgi. Planeetide kuude seas on ainulaadne Io, millel peale atmosfääri on avastatud 7 tegevvulkaani, laava valgumist pinnale ja Maa geisreid meenutavaid purskeid . Ekvaatori tasandis ümbritseb Jupiteri Maalt nähtamatu rõngaste süsteem. Rõngaste raadiused on vahemikus 92 000 km - 122 500 km (nn. halo ), tihedama osa raadius on ca 128 940 km, laius 6400 km ja paksus 1 km. Kahe välimise nn. Gossameri rõnga kaugused Jupiteri keskpunktist jäävad 181 000 ja 221 000 km vahele.
Saturn
Saturni süsteem on meie Päikesesüsteemis auväärsel teisel kohal Jupiteri süsteemi järel. Ümber Saturni tiirleb tohutu rõngaste süsteem, millede seest on kindlaks määratud umbes 60 kuu olemasolu. Täpset kuude arvu on raske öelda, kuna rõngastes esineb väga erineva suurusega kehasid. On raske eristada, kas tegemist on lihtsalt suure jääkamakaga või väikese kuuga . Nendest avastatud kuudest 52-le on antud ka nimed. Paljud kuudest on väga väikesed, 34 on vähem kui 10 km läbimõõduga ning 13 vähem kui 50 km läbimõõduga. Saturni kolm kõige suuremat kuud on Titan , Rhea ja Iapetus .
Titani suurust ületab Päikesesüsteemis vaid Jupiteri suurim kuu Ganymedes. Raskuskiirendus on Titanil 9 korda väiksem kui Maal. Raskemetallidest tuuma Titanil ilmselt pole, kuu siseosa koosneb kivimitest . Keskmise tiheduse järgi tuleb välja, et umbes poole kuu massist moodustab jää ning vesi. Titanil on tihe atmosfäär ja ta on kaetud läbipaistmatu pilvekihiga. Kuu keskmiseks pinnatemperatuuriks ekvaatori läheduses, pilvepiiril, on mõõdetud -180°C, õhurõhk Titani pinnal on 1,6 atmosfääri. Titani nõrka raskuskiirendust arvestades on tema atmosfäär 4,6 korda tihedam kui Maal, õhkkonna põhikomponent on lämmastik. Peale Maa on Titan ainus keha Päikesesüsteemis, mille pinda katavad talvel külmuvad ja suvel sulavad ookeanid . Tihti sajab vihma ja lund, ainult vee osa täidab Titanil metaan .
Rhea jäi " Voyager -1" kaameratest ainult 72000 km kaugusele ja ta pinnal pildistati kuni poolteisekilomeetrilisi objekte. Rhea pind sarnaneb Kuu mandritega, ta on kõige tihedamalt kraatreid täis pikitud keha Päikesesüsteemis. Reljeefi ilmestavad veel ka kaks sirget kanjonit. Arvatakse, et sellel kuul on ka oma hõre rõngaste süsteem.
Iapetus on huvitav kahepalgeline kuu. Tema liikumise poole suunatud külg on kümme korda tumedam kui vastaskülg. Hele ala on täis kraatreid, tume ala on tasane ning ulatub lahtedena heleda ala sisse.
Dione't iseloomustavad heledamad kraatririkkad alad, tumedamad kraatrivaesed alad ja heledad jooned. Kraatritega kaetud aladel on ka kitsaste kanjonite gruppe. Dionel on kirjeldatud 22 kraatrit, 5 kanjonit ja 2 joont.
Tethys jaguneb samuti kaheks alaks. Põhjapoolkeral paikneb 450-km Odysseuse hiigelkraater, mille läbimõõt on koguni 0,4 kaaslase läbimõõdust. Kuu ühelt pooluselt teisele kulgeb 20-60 km laiune Ithaka hiigelkanjon.
Enceladus on kõige parem peegeldaja Päikesesüsteemis, ta on kaetud jääga. Kuul on teada 15 kraatrit (näiteks Ali- Baba ), kolm orgu, kaks tasandikku ja 2 "deltat".
Mimas on samuti suure kraatri omanik, mis moodustab 1/3 tema läbimõõdust. Erandina kannab see 130-km kraater Herscheli nime. Nimed on pandud veel 29 kraatrile ja 7 kanjonile.
Saturni kaaslastel on omadus koonduda ühele orbiidile 60-kraadise nurga. Ühe grupi moodustavad Telesto, mis liigub 60° eespool Tethyst ning Kalypso , mis liigub samapalju tagapool Tethyst. Teine grupp asub Dione orbiidil, kus Helena, varem nimetatult Dione B, liigub 60° Dionest eespool. Iseäraliku grupi moodustavad veel Ephimetheus ja Janus, mis liiguvad samal orbiidil ning vahetavad regulaarselt liikumishulki. Viimane seni avastatud kuu Pan leiti alles 1990. aastal üle üheksa aasta varem Voyageride tehtud fotodelt. Tema puhul on huvitav see, et ta tiirutab Encke lõhes. Ta toimib seejuures karjusena, hoides Encke lõhet lahti.
Neptuun
Neptuuni ümber tiirlemast on avastatud 13 kuud. Planeedi tähelepanuväärseim kaaslane on Triton, mis kuulub Päikesesüsteemi suurimate kuude hulka.
Triton liigub nii planeedi pöörlemisele kui tiirlemisele vastassuunas . Tema täpsustatud diameeter on 2760 km. Kuud ümbritseb metaanist ja lämmastikust koosnev nõrk atmosfäär. Temperatuur -236°C. Tritoni õhkkond oli juba maiste vaatlustega kindlaks tehtud, sest ta ulatub suhteliselt kõrgele, kuni 75 km kuu pinnast. Veel kõrgemale tungivad vaid hõredad gaasijoad, mis liiguvad ülespoole kiirusega kuni 50 m/s. Nende jugade allikaks on vulkaanitaolised gaasipursked kuu pinnal, kusjuures gaasi väljavoolu kiirus on ligikaudu 100 m/s. Purskuv gaas kannab endaga kaasas pinnast pärinevaid ühendeid, sealhulgas ka orgaanilisi. Pursete põhjuseks on arvatavasti "kuum" suvepäike, mis aurustab külmunud lämmastikku. Teine õhukomponent, metaan, moodustab kosmiliste kiirtega pommitamise tagajärjel veel mitmesuguseid orgaanilisi ühendeid. Tritoni pind peegeldab haruldaselt hästi päikesevalgust, pinna albeedo ulatub 90%-ni. Pole võimatu, et peale külmunud metaani ja lämmastiku leidub seal ka külmunud süsihappegaasi ja võib-olla isegi vett. Tumedad täpid heledal põhjal näitavad kohti, kust purskub välja gaasiline lämmastik. Parimatel Tritoni pinnast tehtud fotodel saab hästi eristada mõnekilomeetrilise suurusega objekte. Kaaslase pind on huvitav ja mitmekesine . Kohati kulgevad üle pinna pikad, madalad seljakud, esinedes ka paarikaupa koos ja moodustades mõnikord midagi võrgutaolist. Mitmes kohas on näha kuni 400 km läbimõõduga basseine, mis kujult meenutavad Kuu meresid. Basseinid on täitunud mingi vedelikuga (võib-olla veega) ja hiljem külmunud. Tritoni lõunapooluse lähedal torkab silma hulk tumedaid " jutte ", mis algavad ja kulgevad üle mõnekilomeetriste plekkide, mis nähtavasti on aurustunud gaasi väljatungimise kohtadeks . Osa tumedaid alasid on suuremad ning nende diameeter ulatub mõnekümne km-ni. Tumedad alad on ümbritsetud helevalgete, külmunud gaasist koosnevate ribadega. Väikesed löögikraatrid, kust gaasi välja ei voola , ei erine värvuse poolest kuigipalju neid ümbritsevatest aladest .