Miraakel sisuks sageli pühakute elulood. Alati õnnelik lõpp, konflikti lahendab pühaku viimasel hetkel saabumine. Etendus toimus mitmes erinevas kohas, inimesed liikusid kaasa. Müsteerium vabaõhulavastused. Kasvasvälja usupühade ajal toimunud rongkäikudest. Passioon kannatusmängud. Kõige levinum müsteeriumi teema oli Kristuse surm ja ületõus. Toimusid lihavõtete ajal. Farss-sotii oli lühike, sageli improviseeritud ülikoomiline pala, narrimäng (jämekoomika). Süzeed käsitlevad juhtumisi linnakodanike, vaimulike ja talupoegade elust. Narrimäng kuulus kevadiste karnevali pidustuste hulka, selles pilgati võimukandjaid. Etenduspaigad: kirik ja kiriku väljak, plats. Näidendie korraldus: näidendit tehti vankri peal, mis toimus mitmes erinevas kohas ning vaatajad liikusid kaasa. Näitlejateks olid põhiliselt pühakud ning riideid vahetati vankri all. KRISTLIK KULTUUR
pühakute imetegusid: näiteks neitsi Maarjast. Keskaja lõpus populaarsed moraliteed, õpetlikud näidendid, mille tegelasteks olid üldistatud allegoorilised kujud. Koomilise teatri allikaks olid rahvapidustused. Jämekoomilisi lühinäidendeid kutsuti farssideks, mille süzeed käsitlevad koomilisi juhtumisi linnakodanike, vaimulike ja talupoegade elust. Tuntuim on tänaseni mängitav prantsuse "Farss isand Pathelinist".(XV sajand). Omaette koomiline zanr oli hiliskeskajal narrimäng, milles pilgati kõrgeid võimukandjaid, kuulusid karnevalipidustuste juurde. Keskaja teater väga rahvalik, selle vastu võitlesid kirik ja kuningad. Ei olnud teatrihooneid. Avalikke üritusi korraldati linna rahva ühise üritusena ja päise päeva ajal. Suurejooneline lava ja dekoratsioonid, kostüümid. Kõik tegevuspaigad korraga silma all. Lava jagunes kolme ossa: taevas, maa ja põrgu. Näitlejad enamasti asjaarmastajad.
imetegudest. Etendati ka ilmalike müsteeriume, näiteks Trooja sõjast. Kannatusmängus oli tavaliselt peaosaline jeesus näideldi tavaliselt Jeesuse piinadest ja kannatustes, mil ta löödi risti ning tema ülestõusmisest taevasse. Näideldi ka koomilisi lühinäidendeid, mida kutsutakse farsiks, neist kõige tuntuim on ''Farss isand Pathelinist'', mis on prantsuse näidend ning seda mängitakse ka tänapäeval. Hiliskeskajal omamoodi naljakas zanr oli narrimäng kus pilati kõrgeid võimukandjaid. Seda mängis loomulikult linnarahvas ja sellepärast olidki kirik ja kuningad selle vastu. Laval oli näha korraga taevas, maa ja põrgu. Teater toimus vabas õhus ning oli kõigile tasuta vaatamiseks. Kasutati uhkeid dekoratsioone ja kostüüme ning erinevaid maske loomadest, inimestest, Luciferist ja Jeesusest. Keskaja näitekirjanduse kuulsamateks autoriteks oli kindlasti inglasest William Shakespeare, prantslasest Molière.
Näitlejad kandsid maske. Keskaeg 1. Keskaja kuulsad kangelaseeposed, maad. ,,Rolandi laul" - Prantsusmaa ; ,,Laul minu Cidist" - Hispaania ; ,,Nibelungide laul" - Saksamaa 2. Kirjelda keskaja teatrit. Keskaja teater oli väga rahvalik, selle vastu võitlesid kirik ja kuningad. Ei olnud teatrihooneid. Suurejooneline lava ja dekoratsioonid, kostüümid. Lava jagunes kolme ossa: taevas, maa ja põrgu. 3. Nimeta keskaegseid draamazanre. Draama, narrimäng. 4. Rüütlikirjandus Ilmalik, enamasti rahvaluulest lähtuv, kuid aadliseisusele mõeldud kirjandussuund. Rüütlikirjandusele on omane armastusteema ja daamikultus, ning rüütlielu ja -vooruste idealiseerimine 5. Prantsuse esimene naiskirjanik. Marie de France 6. Tema tuntud lee. ,,Kuslapuu" 7. Moodsa prantsuse luule eelkäija. Francois Villon 8. Kirjelda tema luulet. Ta kirjutas pilkavat ja satiirilist luulet. Renessanss 1. Kus, millal sai alguse renessanss.
talupoegade elust. Kui algselt oli farss ilmalik vahepala miraakli vahel, siis 14. sajandist muutus kerge ja lõbusasisuline lühikomöödia iseseisvaks värsivormis lühinäidendiks. Tuntuim on tänaseni mängitav prantsuse "Farss isand Pathelinist" (XV sajand). Keskaja linnades olid karnevalid väga armastatud, populaarsematel vastlakarnevalidel kanti kas kuradi või ka mitmesuguste loomade maske. · Omaette koomiline zanr oli hiliskeskajal narrimäng, milles pilgati kõrgeid võimukandjaid, ja mis kuulus karnevalipidustuste juurde. Sellepärast võitlesid rahvaliku teatri vastu kirik ja kuningad. · Nii kujunes keskaja teater rahvalikuks. Siis ei olnud eraldi teatrihooneid. Teatrietendus oli pigem avalik üritus, mis toimus linnarahva ühise üritusena ja päise päeva ajal. Arvatavasti siit pärinebki sõna TEATER, sest kreeka keeles tähendab "theatron" vaatemängukohta. Kõik tegevuspaigad
· Etendust saatis tavaliselt instrumentaal või vokallmuusika. 15. Keskaja draama põhiliigid: · M üsteerium vaimulik näidend, mida etendati kirikus suurte pühade ajal. · Miraakel keskaegne draama jumalaema ja pühakute elust ja imetegudest. · Farss keskaegses prantsuse teatris algul põhinäidendi jämekoomiline vahemäng, hiljem iseseisev tüüptegelastega lühikomöödia. · Sotii narrimäng, sageli improviseeritud ülikoomiline stseen või lühinäidend, mille näiliselt süütute naljade taga peidus tihti poliitiline satiir. · Moralitee allegoorilismoralistlik draama, mille ainestik pärines kirikukirjandusest ja tegelasteks olid isikustatud mõisted, nagu Armastus, Surm, Tõde,Usk.
kostüümidse ja ja rohke butafooriga. Pärast varasel keskajal populaarseks saanud narripühade keelustamsi 15. sajandil jätkasid nende traditsioone teiste üritustega. Frass oli algselt pikema usulise näidendi jämekoomiline vahemäng, kuid arenev 14.sajandil iseseisvaks draamaliigiks. Kujutamisobjektiks oli argielu. Ettekanded sisaldasi rohkeld nii sõnu kui ka situatsioonikoomikat. Sotii oli lühike, sagely improviseeritud ülikoomiline narrimäng. Näiliselt süütute naljadetaga peitus tihtipeale poliitika. Keskaja narrikuju võeti hiljem üle renessansiteatrisse. Keskava vastlanäidendid olid seotud rahvalike vastlapidustustega. Väga populaarsed olid nees Saksamaal. Seal korraldati isegi koomilste olustikutseenidega rongkäike, kus osales vastlasantide kamp. Inglismaal mängiti moraliteed, õpetlik näidend. Nagu nimigi ütleb siis jagati rahvale kõlbulikke näpunäiteid
Lavastused pidid olema tõetruud. Kostüümid olid kallid ja fantaasiaküllased. Tavaliselt saatis etendust instrumentaal- või vokaalmuusika. müsteerium- algselt antiikaegne salajane usutalitus, 14. sajandil vaimulik näidend, mida etendati kirikus suurte pühade ajal. miraakel- keskaegne draama jumalaema ja pühakute elust ning imetegudest. farss-keskaegse prantsuse teatris algul põhinäidendi jämekoomiline vahemäng, hiljem iseseisev tüüptegelastega lühikomöödia. sotii- narrimäng, sageli improviseeritud ülikoomiline stseen või lühinäidend, mille näiliselt süütute naljade taga peitus tihti poliitiline satiir. liturgiline draama- otsene piiblitekstide illustratsioon.
mehi. Ristiusk tähendas talle eelkõige humanistlikku eetikat. Ta ei jaganud usureformaatorite fanatismi ega jumaliku ettemääratuse ideed, vaid kaitses humanistina isiksuse vabadust. Kirjamehekuulsuse tõi talle keskaegsest narrikirjandusest inspireeritud lad keelne filosoofiline satiir ,, narruse kiitus". Tema sõnutsi sünnitab narrus riike, narruse toel ,, püsivad võimed, ametnikud, usk, nõukogud ja kohtud- ja inimlik elu ei ole üldse midagi muud kui narrimäng." Erasmus lähtub elu dialektikast, muutumisest ja uuenemisest. Narrus, mis tunnistab oma rumalust ja suudab ennast kõrvalt vaadata, polegi enam nurrus. Kirjanik säilitab usu inimesse ja humanismi väärtustesse. Baldassare Castiglione (1478-1529) ,,Õukondlane" dialoogivormis proosatraktaadis, on antud pilt täiuslikust inimesest, kelles langeb kokku füüsiline ja vaimne harmoonia. Armastuse täiust kehastab platooniline lemme kui inimest õilistav ja ülendav tunne.
elust. Kui algselt oli farss ilmalik vahepala miraakli vahel, siis 14. sajandist muutus kerge ja lõbusasisuline lühikomöödia iseseisvaks värsivormis lühinäidendiks. Tuntuim on tänaseni mängitav prantsuse "Farss isand Pathelinist" (XV sajand). Keskaja linnades olid karnevalid väga armastatud, populaarsematel vastlakarnevalidel kanti kas kuradi või ka mitmesuguste loomade maske. Omaette koomiline zanr oli hiliskeskajal narrimäng, milles pilgati kõrgeid võimukandjaid, ja mis kuulus karnevalipidustuste juurde. Sellepärast võitlesid rahvaliku teatri vastu kirik ja kuningad. Nii kujunes keskaja teater rahvalikuks. Siis ei olnud eraldi teatrihooneid. Teatrietendus oli pigem avalik üritus, mis toimus linnarahva ühise üritusena ja päise päeva ajal. Arvatavasti siit pärinebki sõna TEATER, sest kreeka keeles tähendab "theatron" vaatemängukohta. Kõik tegevuspaigad olid korraga nähtaval kohal
imetegusid: näiteks neitsi Maarjast. Keskaja lõpus populaarsed moraliteed, õpetlikud näidendid, mille tegelasteks olid üldistatud allegoorilised kujud. Koomilise teatri allikaks olid rahvapidustused. Jämekoomilisi lühinäidendeid kutsuti farssideks, mille süzeed käsitlevad koomilisi juhtumisi linnakodanike, vaimulike ja talupoegade elust. Tuntuim on tänaseni mängitav prantsuse "Farss isand Pathelinist".(XV sajand). Omaette koomiline zanr oli hiliskeskajal narrimäng, milles pilgati kõrgeid võimukandjaid, kuulusid karnevalipidustuste juurde. Keskaja teater väga rahvalik, selle vastu võitlesid kirik ja kuningad. Ei olnud teatrihooneid. Avalikke üritusi korraldati linna rahva ühise üritusena ja päise päeva ajal. Suurejooneline lava ja dekoratsioonid, kostüümid. Kõik tegevuspaigad korraga silma all. Lava jagunes kolme ossa: taevas, maa ja põrgu. Näitlejad enamasti asjaarmastajad. Näidendid kirjutati üheks
4. Müsteerium piibliepisoodidele üles ehitatud näindendid Miraakel teemaks apostlite ja jumalaema imeteod. Nendesse põimiti rohkelt legende, kasutati ära rüütli romaanidest tuntud seiklusmotiive ja fantastikat Farss jämekoomilised olustikuised lühinäidendid, kus väljakujunenud kindlateks tegelastüüpideks olid patune munk, pedandist nurgaadvokaat, hooplev palgasõdur, truudusetu abielunaine jt. Sotii e. narrimäng teksti kohati improviseeriti, võis nalja ja jandi taha peita teravat poliitilist satiiri. 5. Neid hakati esitama kiriku ees või linnaplatsil. 6. Kirikust arenes liturgiline draama, mis laienes edasi. Tänu publikupoolse huvi tõttu hakati neid ka mujal korraldama. 7. Surmatantsus irvitati maise elu kaduvust, kasutati rõhutatud kontraste, kirjeldab üksikasjaliselt mäda ja roisku, loob piltlikke epitaafe iseendale ja paneb sõbradki endale järele hüüdma. 8
Miraakel - Eriti arenes Prantsusmaal. Allikaks legendid jumalaema ja pühakute imetegeudest. Esitati turuplatsidel maalilistes kostüümides, omandas palju ilmalikke ja relistlike jooni. Rutebeuf "Miraakel Theophile" - kujutab kuradile hinge müümise lugu. Farss - Õpetlik näidend allegooriliste tegelastega, nt pahed ja voorused kui konkreetsed tegelased. Sarnaneb fablioode ja svankidega. Sotii - Lühike, improviseeritud, ülikoomiline pala, narrimäng. Süütute naljade taga olev sageli poliitiline satiir. Kuulusid karnevalipidustuste juurde. Moraalitee - Õpetlik, allegooriline näidend. Jagasid rahvale kõlbelisi näpunäiteid.
imetegusid: näiteks neitsi Maarjast. Keskaja lõpus populaarsed moraliteed, õpetlikud näidendid, mille tegelasteks olid üldistatud allegoorilised kujud. Koomilise teatri allikaks olid rahvapidustused. Jämekoomilisi lühinäidendeid kutsuti farssideks, mille süzeed käsitlevad koomilisi juhtumisi linnakodanike, vaimulike ja talupoegade elust. Tuntuim on tänaseni mängitav prantsuse "Farss isand Pathelinist".(XV sajand). Omaette koomiline zanr oli hiliskeskajal narrimäng, milles pilgati kõrgeid võimukandjaid, kuulusid karnevalipidustuste juurde. Keskaja teater väga rahvalik, selle vastu võitlesid kirik ja kuningad. Ei olnud teatrihooneid. Avalikke üritusi korraldati linna rahva ühise üritusena ja päise päeva ajal. Suurejooneline lava ja dekoratsioonid, kostüümid. Kõik tegevuspaigad korraga silma all. Lava jagunes kolme ossa: taevas, maa ja põrgu. Näitlejad enamasti asjaarmastajad. Näidendid
maavärinaid edasi anda. Lavastused pidid olema tõetruud, kasutati isegi elus loomi, kostüümid olid kallid ja fantaasiaküllased. Etendust saatis instrumentaal- või vokaalmuusika. 12-13 saj. müsteeriumites esinesid juba tavalised linnakodanikud. Etendati ka moraliteesid (pahede ja vooruste võitlused), miraakleid ( religioossne näidend), farsse ( usulise näidendi jämekoomiline vahemäng) ja sotiisid (lühike, improviseeritud ülikoomiline pala, narrimäng). Kunstide üldine elavnemine renessanssi ajal turgutas ka teatrit. Jõudsalt hakkasid edenema teatriehitus ja lavakujundus. Sellest ajast pärineb ka Euroopas siia maani püsima jäänud karplava. 3.1. Klassitsism Klassitsismile iseloomulikud jooned kujunesid lõpuks välja Prantsusmaal. 18 saj. suurimad valgustusaja näitekirjanikud olid Denis Diderot, Voltaire ja Lessing. Kodanliku draama arendusse andis suure osa F. Von Schiller, kes mõjutas ka romantikuid. 19. saj. alguses oli
imetegusid: näiteks neitsi Maarjast. Keskaja lõpus populaarsed moraliteed, õpetlikud näidendid, mille tegelasteks olid üldistatud allegoorilised kujud. Koomilise teatri allikaks olid rahvapidustused. Jämekoomilisi lühinäidendeid kutsuti farssideks, mille süzeed käsitlevad koomilisi juhtumisi linnakodanike, vaimulike ja talupoegade elust. Tuntuim on tänaseni mängitav prantsuse "Farss isand Pathelinist".(XV sajand). Omaette koomiline zanr oli hiliskeskajal narrimäng, milles pilgati kõrgeid võimukandjaid, kuulusid karnevalipidustuste juurde. Keskaja teater väga rahvalik, selle vastu võitlesid kirik ja kuningad. Ei olnud teatrihooneid. Avalikke üritusi korraldati linna rahva ühise üritusena ja päise päeva ajal. Suurejooneline lava ja dekoratsioonid, kostüümid. Kõik tegevuspaigad korraga silma all. Lava jagunes kolme ossa: taevas, maa ja põrgu. Näitlejad enamasti asjaarmastajad. Näidendid kirjutati üheks korraks või
· Keskaegsel teatril oli vaatemängulisus kohal number 1. (väga tõetruu) · Näitlejad olid linnakodanikud, üliõpilased, õpipoisid, sellid. (enamasti nooremad) · Linnaväljakutel esitati miraakleid, mis on näidend pühakute ja jumalema imetegudest. · Teine näidendi liik oli müsteerium, see on piibliaineline näidend. Moralitee 15. saj õpetliku sisuga näidend, levinud eelkõige Inglismaal ja Prantsusmaal Keskaja komöödiazanrid: 1. sotii (narrimäng, kritiseerib ühiskonda) 2. farss (koomiliste olukordade ja koomiliste tegelastega naljamäng) Tunnused · Keskaegne teater oli vabaõhu teater, spetsiaalseid hooneid ei olnud. · Kasutati simultaanlava. Spetsiaalne lava, kus üks osa kujutas põrgut ja teine osa taevast. · Mõned lavad olid teisaldatavad.( lava oli ehitatud hobuvankrile) · Näidendid kirjutati enamasti üheks etenduseks. · Etendused seostati enamasti mõne tähtpäevaga.
Näiteks neitsi Maarja imeteod. Kuradile hinge müümine. Keskaja lõpul läksid moodi moraliteed- õpetlikud, moraliseerivad näidendid. Kõlbelised näpunäited: arukas pääseb taevariiki, arutu läheb põrgusse. Kõrvutati vooruslku ja pahelise inimese elu. Farss jämekoomilised lühinäidendid. Koomilised juhtumid linnakodanike, vaimulike ja talupoegade elust. Sotii - (pr sot loll) oli lühike, sageli improviseeritud ülikoomiline pala, narrimäng. Pilgati kõrgeid võimukandajaid, kuningaid, paavsti. Kuulusid tolleaegsete karnevalipidustuste juurde. Keskaja teater oli väga rahvalik ja seepärast kirik ja kuningad selle vastu võitlesid. Tollal polnud teatrihooneid. Avalikke etendusi korraldati kogu linna rahva ühise üritusena päeva ajal ja lageda taeva all. Näitlejad olid enamasti asjaarmastajad linnarahva seast. Kutselised veiderdajad, zonglöörid, esitasid keerulisemaid akrobaatilisi võimeid
dekoratsioone ja kostüüme. Vanim 12. sajandi keskelt pärit müsteerium on teadaolevalt "Aadama mäng". Lihavõtete ajal etendati kannatusmänge ehk passioone. On teada, et 15. sajandil loodi ka ilmalikke müsteeriume, näiteks Orleans´i piiramisest ja Trooja sõjast. Miraaklis räägiti pühakute elulugudest ja imetegudest. Aja jooksul kandusid teatrietendused kirikutrepile ja sealt edasi linnaväljakuile ning neis hakkasid osalema linnakodanikud. Omaette koomiline zanr oli hiliskeskajal narrimäng, milles pilgati kõrgeid võimukandjaid, ja mis kuulus karnevalipidustuste juurde. Sellepärast võitlesid rahvaliku teatri vastu kirik ja kuningad. Nii kujunes keskaja teater rahvalikuks. Siis ei olnud eraldi teatrihooneid. Teatrietendus oli pigem avalik üritus, mis toimus linnarahva ühise üritusena ja päise päeva ajal. Arvatavasti siit pärinebki sõna TEATER, sest kreeka keeles tähendab "theatron" vaatemängukohta. Kõik tegevuspaigad olid korraga nähtaval kohal
Tema mahukasse loomingusse kuulub ka traktaate (uurimus, mingi üksikküsimuse teaduslik käsitlus), pamfleete (naeruvääristav päevakajaline kirjutis), tõlkeid, kommentaare, kirju, moraalifilosoofilisi esseid (,,Kõnekäänud"), satiirilisi dialooge (,,Usalduslikud kõnelused") Erasmuse sõnutsi sünnitab narrus riike, narruse toel püsivad võimud, ametnikud, usk, nõukogud ja kohtud ja inimlik elu ei olegi üldse midagi muud kui narrimäng. Vaimukalt näitab ta narruse mitmepalgelisust ka see, mida tavaliselt peetakse tarkuseks, võib teatud olukordades narruseks osutuda. Narruse, inimelu alalise saatja kujutamine võimaldab välja naerda pedantsust, valetamist, edvistamist, fanatismi ja dogmatismi (dogmatism dogmadel põhinev mõtteviis; dogma püsiv õpetuslause). ,,Narruse kiitus" See väike raamat ütleb alguses, et inimsugu on olemas tänu narrusele. Sest
imetegusid: näiteks neitsi Maarjast. Keskaja lõpus populaarsed moraliteed, õpetlikud näidendid, mille tegelasteks olid üldistatud allegoorilised kujud. Koomilise teatri allikaks olid rahvapidustused. Jämekoomilisi lühinäidendeid kutsuti farssideks, mille süzeed käsitlevad koomilisi juhtumisi linnakodanike, vaimulike ja talupoegade elust. Tuntuim on tänaseni mängitav prantsuse "Farss isand Pathelinist".(XV sajand). Omaette koomiline zanr oli hiliskeskajal narrimäng, milles pilgati kõrgeid võimukandjaid, kuulusid karnevalipidustuste juurde. Keskaja teater väga rahvalik, selle vastu võitlesid kirik ja kuningad. Ei olnud teatrihooneid. Avalikke üritusi korraldati linna rahva ühise üritusena ja päise päeva ajal. Suurejooneline lava ja dekoratsioonid, kostüümid. Kõik tegevuspaigad korraga silma all. Lava jagunes kolme ossa: taevas, maa ja põrgu. Näitlejad enamasti asjaarmastajad. Näidendid kirjutati üheks
ilmaliku ja realistlikuga · Rutebeufi ,,Miraakel Theophile'ist" kirjutatud 13. saj; selles käsitletakse inimese lepingut saatanaga · /--/ · farss algselt pikema usulise näidendi jämekoomiline vahemäng; hiljem iseseisev draamaliik; sarnaneb fabiloode ja svankidega; kujutletakse argielu, tegelasteks kelm, kõlvatu munk, sarlatanist arst ohtralt sõna- ja situatsioonikoomikat · sotii narrimäng, lühike improviseeritud ülikoomiline pala; süütute naljade taga peitus poliitiline satiir · vastlanäidendid olid seotud rahvalike vastlapidustustega; eriti populaarsed olid need Saksamaal Nürnberigs koomilise sisuga rongkäigud · moralitee Inglismaal mängitud õpetlik-allegooriline näidend; rahvale jagati kõlbelisi näpunäiteid · keerukamaid ja/või ohtlikumaid osi etendasid kutselised veiderdajad, zonglöörid
Lavastused pidid olema tõetruud. Kostüümid olid kallid ja fantaasiaküllased. Tavaliselt saatis etendust instrumentaal- või vokaalmuusika. müsteerium- algselt antiikaegne salajane usutalitus, 14. sajandil vaimulik näidend, mida etendati kirikus suurte pühade ajal. miraakel- keskaegne draama jumalaema ja pühakute elust ning imetegudest. farss-keskaegse prantsuse teatris algul põhinäidendi jämekoomiline vahemäng, hiljem iseseisev tüüptegelastega lühikomöödia. sotii- narrimäng, sageli improviseeritud ülikoomiline stseen või lühinäidend, mille näiliselt süütute naljade taga peitus tihti poliitiline satiir. liturgiline draama- otsene piiblitekstide illustratsioon.
Viljelesid eeskätt armastusluulet. Fabiloo värsivormis rahvanaljand keskaegses prantsuse kirjanduses. Liturgiline draama otsene piiblitekstide illustratsioon. Miraakel keskaegne draama jumalaema ja pühakute elust ning imetegudest. Farss keskaegses prantsuse teatris algul põhinäidendi jämekoomiline vahemäng, hiljem iseseisev tüüptegelastega lühikomöödia. Sotii narrimäng, sageli improviseeritud ülikoomiline stseen või lühinäidend, mille näiliselt süütute naljade taga peitus tihti poliitiline satiir. 2. Islandi eepika: Vanem Edda on Islandi vanade eepiliste laulude kogumik. ,,Vanem Edda" ei ole kindla süzeega tervik, vaid koondab 11.12. sajandil kirjapandud mütoloogilisi laule. Tegelasteks on jumalad aasid ja vaanid , hiiud, kes kehastavad kurje jõude, kangelased, müütilided loomad. Eddaluule on säilinud mitmes käsikirjas
saalides ja lossides. Kirik ei sallinud vennalike lõbusid. 16saj keelustati müsteeriumid. Müsteeriumid ei olnud ainuke zanr. Oli olemas ka Miraakel (imelood piibli põhjal). Esimene miraakel oli hinge müümisest kuradile. Inglismaal ja Prantsusmaal tekkis 15saj moralitee. Arenesid koomilised näidendid. Koomilised seotud siis pühade või tähtpäevadega. Rahvale meeldisid, kuid kirikutes tekitati pahameelt. Zanriteks olid sotii ja farss, sotii on narrimäng, kõike pilati. Farss on lühike mäng. Teatrihooneid veel ei ehitatud. Kasutati simultaanlavasid. Seal paiknes korraga mitu erinevat tegevuspaika. Alustati alati peakiriku juures ja liiguti edasi turuplatsile. Kui ühes linnaotsas alustati ja teises lõpetati, siis liikumise käigus toimus etendus. Loomulikult publikul oli kaasas oma söögikotid. Sellistele vaatemängudele kogunesid väga palju linnaelanikke. Ühel müsteeriumile võis olla kokku umbes 20 000 pealtvaatajat
Keskaegset draamat nimetatakse ka liturgiliseks draamaks. Müsteerium piibliepisoodidele üles ehitatud näidend Miraakel apostlite ja jumalaema imeteod Moralitee õpetlik näidend enamasti allegooriliste tegelastega Farss jämekoomiline olustikuline lühinäidend, kus oli väljakujunenud kindlateks tegelastüüpideks patune munk, pedandist nurgaadvokaat, hooplev palgasõdur, truudusetu abielunaine jt. Sotii narrimäng, mille tekst kohati improviseeriti, võisid nalja ja jandi taha peita teravat poliitilist satiiri.
=Jämekoomilise sisuga näidendid e. Farsid =Sakslastel vastlamängud =Itaalias comedia dell arte -Osalesid elukutselised näitlejad =Tegelased jõukad ,,Isand Pathelin" =1416. aastast ,,Eesli testament" =Võltsvagaduse naeruvääristamine Farsse on säilinud ~150 =Pathelin oli väga populaarne tegelane Sotii =Sot loll prantsuse keeles =Lollimäng, narrimäng =Pilgatuks aukandjad, kuningad =Osa karnevalipidustustest, nagu farsski Keskaja teater oli rahvalik =Toimub vabas õhus Lava jagunes kolmeks =Taevas, maa ja põrgu =Tinglik -Taevas köied -Põrgu oli auk Toimus linnaväljakutel või turupatsidel =Tasuta etendused =Elukutselised või asjaarmastajad näitlejad -Mehed, tihti tudengid
Kui naine tahab end targaks teha, siis tundub ta 2kordselt rumal. Joomine on ka narrus. Abielus on ka narrust, flirt. Iga koosviibimine vajab narrust. Ühtki silmapaistvat tegu ei toimu ilma narruse õhutuseta ja ükski hea kunst pole avastatud ilma narruse algatuseta. Mustab filosoofe, et nood mõttetud tegelased. Targad on kuivad ja igavad. Tavapärastes asjades on filosoof võhik. Kõige narrim on see, kui alandliku riigimehekandidaadina rahva poolehoidu lunida. Inimlik elu pole muud kui narrimäng. Tark õpib raamatutest, narr aga päriselu situatsioonidest-see on tõeline arukus. Narrus vabastab inimesed argusest ja kartlikkusest midagi teha. On kasulikum mitte kunagi karta ja häbeneda. Kohatu tarkus pole ka hea. Kõik kired kuuluvad narruse juurde. Inimesed põgenevad selliste eest, kes ei näita välja mitte ühtegi tunnet, kes milleski ei eksi. Täiuslik tark ongi selline. Ka vanainimesed proovivad vahest veel narrina käituda- värvivad juukseid jne. Narrus teebki inimesest inimese
asemele olid tulnud rändnäitlejad oma plaanvankriga. Näidendi etendamine linnas oli üks rahvapidustuse osa, algas see rongkäiguga, etendus oli liikuv, üks vaatus ühes kohas, teine teises, selleks olid valmis ehitatud vastavad paviljonid. Linnakirjandusse lisandusid uued näidendi liigid: farss lühike jämekoomiline lugu moralitee kôlbelise sisuga sotii e. narrimäng narripühadel Tristani ja Isolde lugu Kuningapoeg Tristan on jäänud orvuks ja röövitud norra kaupmeeste poolt. Poiss pögeneb ja satub oma onu Marci ôukonda, kus kasvab üles ja temast tahetakse pärijat teha. Tristan on vapper vôitleja, kuid ükskord saab ta haavata mürgitatud relvast, teda ei osata ravida, Tristan sôuab merele teadmata suunas, et surra. Tuul ajab paadi Iirimaale, kus kuninganna ravib ta terveks, Marci ôukondlased on kadedad, et
Müsteerium piibliepisoodidele üles ehitatud näidend. Vanim pärit 12.saj ,,Aadama mäng". Miraakel apostlite ja jumalaema imeteod. Rutebeuf ,,Miraakel Theophile'ist" oli I saatana ja inimese lepingu kujutis, mis pani aluse ,,Doktor Faustusele". Moraalitee allegooriliste tegelastega õpetlik näidend. Farss jämekoomiline olulistikuline lühinäidend, komöödia alaliik. Seal on kindlad tegelaskujud, nt patune munk, hooplev palgasõdur, truudusetu abielunaine. Sotii narrimäng, mille teksti osaliselt improviseeriti. Nalja ja jandi taha peideti teravat poliitilist satiiri. Farsid ja sotiid sarnanevad hilisema itaalia renessansiajal populaarse commedia dell'arte'iga. Kirjandus keskaegses linnas. 13.saj hakkas linnades kujunema rüütlikirjandusega võrreldes lihtsam ja rahvalähedasem kirjandusliik, mis esitas tugevneva III seisuse ehk keskklassi (kaupmehed, käsitöölised) maailmavaadet. Kui varasemal
annaabi.ee 
