Erasmus Rotterdamist (1)

Erasmus Rotterdamist

Allikas: Vikipeedia
Desiderius Erasmus 1523. aastal
Desiderius Erasmus Roterodamist või lihtsalt Erasmus Rotterdamist (sündis oletatavalt 1466 ning suri 1536) oli varauusaja tähtsaim humanist ja õpetlane. Ta ise jäi katoliiklikuks, kuid toetas kohati ka Martin Lutherit.
Erasmus Rotterdamist (1469-1536) propageerib vaba ja selget vaimu, mõõdukust, kainet mõistust, haritust ja lihtsust kui tõelisi kõlbelisi omadusi. Ta astub välja hilisele skolastikale (keskaja usufilosoofia) omase liigse intellektuaalsuse, fanatismi, harimatuse, vägivalla ja silmakirjalikkuse vastu.

Teosed eesti keeles

• " Narruse kiitus" (kombesatiir). Ladina keelest tõlkinud ja järelsõna: Ülo Torpats; Hans Holbein Noorema joonistustega, Eesti Raamat, Tallinn 1967
  
• "Renessansi kirjanduse antoloogia", Eesti Raamat, Tallinn 1984, lk. 484–494: katkend "Usalduslikud kõnelused" ja kiri "Reis Pariisi" (tõlkinud Ülo Torpats) ning kommentaarid lk. 693
  

Kirjandus

• Karl Umbleja , "Erasmus Rotterdamist" (500. sünniaastapäev) – Looming 1966, nr. 10, lk. 1625–27
  
• " Rotterdami Erasmusest Bertrand Russellini. Kaasaegse kodanliku humanismi ja vabamõtlemise probleeme" (artiklite kogumik). Tõlkinud M. Lumi, Eesti Raamat, Tallinn 1972 (lk. 5–16 A. Subbotini artikkel " Erasmuse pärand")
  
• Stefan Zweig, "Rotterdami Erasmuse triumf ja traagika". Tõlkija Uno Liivaku, Monokkel, Tallinn 1999
  

Erasmus Rotterdamist (1466 - 1536) oli tollase Euroopa haritumaid ja erudeeritumaid mehi. Ristiusk tähendas talle eelkõige humanistlikku eetikat. Erasmus ei jaganud usureformaatorite fanatismi ega jumaliku ettemääratuse ideed, vaid kaitses humanistina isiksuse vabadust.
Ta oli veendunud Madalmaade kristlik humanist, kes uskus, et kirikut on kõige parem uuendada korraliku teadustöö kaudu.
Ta õppis Pariisis Sorbonne´i ülikoolis ja sai 1506 . aastal Torinos teoloogiadoktoriks. Teatud mõttes pani ta aluse protestantlikule reformatsioonile. Öeldakse, et “Erasmus munes muna ja Luther haudus selle välja.” Pannes inimesi Rooma süsteemi üle naerma , avaldas Erasmus suuremat mõju kui reformaatorite protestid. Ta toetas küll Lutheri uuendussoovi, kuid polnud nõus paavstlusest lahkulöömise ja kiriku lõhestamise osas. Alates 1524 .a. on nende suhted siiski rikutud. Samas säilitas Erasmus sõbralikud suhted Lutheri kolleegi Melanchtoniga.
Erasmus kirjutas palju filosoofia-, teoloogia -, eetika - ja pedagoogikateoseid, tegi kindlaks vanakreeka keele õige häälduse ning käsitles ladina keele stilistikat.
Erasmus tegutses Itaalias, Madalmail, Inglismaal, Šveitsis, eriti Baselis.
Thomas More´ile pühendas Erasmus vaimuka satiirilise teose "Narruse kiitus". Näiteks rõhutab ta "Narruse kiituses", et kristlik kirik on küll verega rajatud, veres kinnitust leidnud ja vere läbi ülendatud, kuid paavstid ajavad asja edasi mõõgaga, nagu oleks Kristus lõplikult surnud. Algavast reformatsioonist jäi Erasmus kõrvale, tal tekkis Lutheriga tahtevabaduse küsimuses koguni konflikt. Erasmusele tähendas ristiusk eelkõige inimeetika arvestamist. Ta taunis usulist silmakirjalikkust, indulgentsidega kaubitsemist, usufanatismi, vaimulike harimatust ja kombelõtvust, "pildikummardamist". Ersamus pani aluse piiblikriitikale. Kunstnik suri Londonis 1543 . aastal katku.
Humanism - isiksuse vabadust taotlenud liikumine renessansiajastul
Fanatism - fanaatikule omane kirglik andumus, pühendumus
Fanaatik - millegi kirglik kaitsja v harrastaja
Teoloogia – usuteadus
His scholarly name Desiderius Erasmus Roterodamus comprises the following three elements : the Latin noun desiderium ("longing" or " desire "; the name being a genuine Late Latin name); the Greek adjective ἐράσμιος (erásmios) meaning "desired", and, in the form Erasmus, also the name of a saint; and the Latinized adjectival form for the city of Rotterdam (Roterodamus = "of Rotterdam").
Erasmus was a classical scholar who wrote in a "pure" Latin style and enjoyed the sobriquet "Prince of the Humanists." He has been called "the crowning glory of the Christian humanists."
Sünge noorus
Erasmus sündis ühes Hollandi linnas Rotterdamis 27. oktoobril 1469 (või 1466). Erasmusele ei meeldinud oma päritolust rääkida, kuna oli vallaslaps, ja enamgi veel – ta oli preestri sohipoeg. Vanemad surid varakult ja arusaadavalt katsusid sugulased sohipojast ülima kiirusega ja võimalikult kuludeta lahti saada; kuid õnneks võttis kirik ta enese hoole alla. Enne preestriks õnnistamist käib ta ära ladinakoolis ja kloostris ning annab mungavande. Kloostris veedetud aeg oli karm ja kestis kaua. Alles 26-aastasena pääseb ta kloostrist, mille kitsarinnalisus oli talle talumatuks muutunud. Kuid Erasmus tundis suurt elukunsti, kuidas kõigest, mis teda rõhus lahti saada ning iga sunni all oma sisemist vabadust säilitada. Ta sai loa preestrirüüd mitte kanda, paastukohustusest vabaneb ta tervisetõendiga ning lõpuks lahkus kloostrist. Sel moel paljastub juba ta iseloomu tähendusrikas ja vahest kõige olulisem joon: Erasmus ei taha end siduda millegi ega kellegagi. Ta tunneb, et ta peab vabaks jääma. Ta pole end kunagi sidunud ühegi õukonna, kiriku, ülikooli, elukutse , kloostri ega ühegi linnaga.
Kõik muu peale raamatutrükkimise kunsti jäi Erasmuse eest varjule: tal polnud silma maalikunstile ega kõrva muusikale . Ta oskas tegelikkusega ühendusse astuda vaevu teisiti kui raamatute kaudu ning ta on nendega lävinud rohkem kui naistega . Ta armastas raamatuid, sest need vaikisid, ei tarvitanud vägivalda ning olid mõistetamatud nürimeelsele massile . Ainult sellises valdkonnas võis muidu nii kokkuhoidlik mees pillajaks muutuda, ja kui ta püüdis pühendustega endale raha soetada, siis tegi ta seda ainuüksi sel eesmärgil, et saaks osta raamatuid, aina rohkem, üha rohkem, kreeka ja ladina klassikuid, ning ta ei armastanud raamatuid ainult nende sisu pärast, vaid ta jumaldas neid puhtlihalikult nende olemises ja saamises , nende oivalise, käepärase ja ühtaegu esteetilise vormi pärast. Tema elu kõige õndsamad hetked olid need, kui ta tegeles raamatutega, raamatute heaks, need olid ta eksistensi kõige loomulikum vorm.
Erasmuses olid alati tasakaalus lustlikult pilkav meeleolu ja väärikas õpetlikkus, ta oli küllalt tugev suutma oma vaimujõuga ka mängida, ning eelkõige oli talle omane ühtaegu sädelev ja siiski mitte õel, salvav ja siiski mitte pahatahtlik nali.
Kümnendikuga neist julgustükkidest, mida Erasmus oma ajale ütles, läksid teised tuleriidale, sest nad lobisesid neid rohmakalt välja; ent tema raamatuid võtsid paavstid ja kirikuvürstid, kuningad ja hertsogid ülimeelitatult vastu ning tasusid nende eest koguni auametite ja kinkidega.
Erasmus pole kohe algusest peale suur kirjanik. Tema-sugune mees peab vanaks saama, et maailma mõjutada. Erasmus oli rohkem asjatundja kui kunstnik, tema igialati löögivalmis intelligentsusele on kirjutamine vaid vestlemise teistsugune vorm, see ei maksa ta vaimsele erksusele erilist vaeva, ja ta ise selgitab kord, et uue raamatu kirjutamine on talle väiksem vaev kui vana korrektuuri lugemine.
Missioon ja elu mõte

Erasmus armastas luulet ja filosoofiat. Raamatuid ja taieseid, keeli ja rahvaid ning kogu inimkonda. Ainult ühte asja kogu maa peal vihkas ta tõesti kui mõistusevastast: fanatismi. Erasmus võitles igat liiki fanatismi vastu – olgu usulisel, rahvuslikul või maailmavaatelisel pinnal. Ta vihkas kõiki kangekaelseid ja ühekülgse mõtlemisega inimesi. Iseseisev mõtlemine oli talle enesestmõistetav. Kogu oma lööva intelligentsusega võitles ta kogu eluaja järeleandmatute fanaatikute vastu. Erasmuse missioon ja elu mõte oli vastandite harmooniline ühendamine humaansuse vaimus . Kuna Erasmuses olid ühendatud kõik loomisvormid, ühes inimeses koos kirjanik, filoloog, teoloog ja pedagoog, pidas ta võimalikuks, et kogu maailmas saab ühendada ka näiliselt vastuolulist.
Oma elu tegeliku eesmärgina võttis ta ülla katse kõigi maade, rasside ja klasside hea tahte inimesi suureks haritlasliiduks ühendada. Erasmus ja ta mõttekaaslased pidasid võimalikuks inimkonna edenemist valgustuse kaudu ning lootsid , et nii üksikisikut kui ka kõiki koos on võimalik kasvatada hariduse, kirjaoskuse, õppimise ja raamatu üleüldise levitamise varal.
Välimus ja olemus

Erasmuse nägu ei saaks sugugi ilusaks nimetada. Loodus pole sellele vaimselt rikkale mehele pillavalt mõelnud, on andnud talle vaid vähesel määral tõelist elavust: üsna pisike, väikese peaga kehake tugeva, terve ja vastupidava keha asemel. Ta on soontesse valanud vedela, kahvatu , temperamenditu vere ning tundlike närvide peale tõmmanud õrna, haiglase, kalbe naha, mis aastatepikku läheb kortsu. Kõiges on tunda liiga vähe elujõudu: juuksed on liiga hõredad ega ole pigmendiküllased, liibuvad värvitult blondina siniste soontega oimukohtadele, liiga teravana ja otsekui hanesulg küünitab linnunäost ette nina, liiga kitsalõikelised, liga salapärased on suletud huuled ja nõrk nende helitu hääl, liiga väikesed ja kogu valgustusjõust hoolimata varjatud on silmad, kusagil ei õhku tugevat värvi. Seda õpetatud meest on raske ette kujutada noorena, house seljas ratsutamas, ujumas ja vehklemas, naistega naljatamas või koguni neid kallistamas, tuules ja rajumöllus, kõva häälega kõnelemas ja naermas. Selle peene, väheke konservilikult tuima munganäo puhul tulevad kõigepealt tahtmatult mõttesse suletud aknad, ahjusoe, raamatutolm, ärkvel oldud ööd ja töörohked päevad; sellest jahedast näost ei vooga soojust ega kiirga jõudu. Erasmus kannatas eluaeg ebakindla tervise pärast, teda kimbutasid pidevalt väga mitmesugused haigused.
Tol ajal rändas katk mõrtsuka kombel ühelt maalt teisele. Vaevu oli ta kuulnud , et must surm on saja miili kaugusel välja ilmunud, ta võtab oma seitse asja ning põgeneb paaniliselt. Seitsekümmend aastat õnnestus tal vedada oma habrast keha läbi metsikute ja segaste aegade.
Meistriaastad

Kirjamehekuulsuse tõi talle keskaegsest narrikirjandusest inspireeritud ladinakeelne filosoofiline satiir „Narruse kiitus“. Tema mahukasse loomingusse kuulub ka traktaate (uurimus, mingi üksikküsimuse teaduslik käsitlus), pamfleete (naeruvääristav päevakajaline kirjutis), tõlkeid, kommentaare, kirju, moraalifilosoofilisi esseid („Kõnekäänud“), satiirilisi dialooge („Usalduslikud kõnelused“)
Erasmuse sõnutsi sünnitab narrus riike, narruse toel püsivad võimud, ametnikud, usk, nõukogud ja kohtud – ja inimlik elu ei olegi üldse midagi muud kui narrimäng. Vaimukalt näitab ta narruse mitmepalgelisust – ka see, mida tavaliselt peetakse tarkuseks, võib teatud olukordades narruseks osutuda. Narruse, inimelu alalise saatja kujutamine võimaldab välja naerda pedantsust, valetamist, edvistamist, fanatismi ja dogmatismi ( dogmatism - dogmadel põhinev mõtteviis; dogma - püsiv õpetuslause).
„Narruse kiitus“ – See väike raamat ütleb alguses, et inimsugu on olemas tänu narrusele. Sest milline mõistlik mees maksaks muidu hetkelise naudingu eest eluaegse monogaamiaga (ainuabielu)? Ning milline kaine mõistusega naine maksaks üürikese ekstaasi eest sünnitusvalude ja emaduse katsumustega? Kui mehed ja naised korraks peatuksid ja järele mõtleksid, oleks kõik kadunud.“
Kirjanik:
“Narruse kiitus” e kirjutas ta oma sõbra Thomas More’i kodus. Selles pilab ta
munki ja teolooge.
1516.a. avaldas Erasmus Uue Testamendi kreeka keeles koos ladinakeelse
tõlkega.
1517 ilmus tal anonüümne teos “Taevast välja jäetud Julius ”. Selles tuleb
taevaväravale kurikuulus ekspaavst Julius III, nõudes sisselaskmist, millest
keeldutakse.
1524 ilmus teos “Tahtevabadus”. Selles ta ründas Lutherit, kes õpetas, et inimese
tahe on orjastatud ja ta ei suuda teha mingit head. Erasmus vaidleb sellele vastu.
1527 .a. Mõisteti ta õpetus Pariisis hukka ja 1559.a. pandi kõik ta teosed keelatud kirjanduse nimistusse.
Lõpp

Neljakümnenda ja viiekümnenda eluaasta vahel jõuab Rotterdami Erasmus oma kuulsuse lagipunkti: sadu aastaid pole Euroopas kedagi kuulsamat olnud.
Kuuekümnesena, väsinuna ja kurnatuna, istub Erasmus Freiburgis taas oma raamatute taga. Aina rohkem kuivab väike keha kokku, aina rohkem sarnaneb õrn kortsuline tuhande kurruga nägu pärgamendile, mis on täis kirjutatud müstilisi märke ja kirjatähti, ning mees, kes kunagi kirglikult uskus maailma ülestõusmisse vaimu läbi, inimkonna uuenemisse puhtama inimlikkuse läbi, muutub ajapikku kibestunuks, pilklikuks ja irooniliseks. Tujukana nagu kõik eakad vanapoisid, kurdab ta aina teaduste allakäigu, vaenlaste pahasoovlikkuse, elukalliduse ja petistest pankurite üle, halva ja hapu veini üle; suur pettunu tunneb end üha võõramana maailmas, mis ei taha rahu hoida ning kus kirg iga päev mõistust, vägivald õiglust tõurastab, Ta süda on ammu unine, kuid mitte käsi, mitte imepäraselt selge ja helge aju. Üksainus sõbratar, vanim ja parim, istub ustavalt ta kõrval – töö. Kuid kogu üksinduses igavene ja kõige ustavam sõber ning ta parim lohutaja töö jääb haigega viimse tunnini. Keha valust kõveras, voodis lamades , väriseva käega kirjutab Erasmus ööl ja päeval. Kuid siiski, Erasmus suri 1536. (või 1543.) aastal Londonis katku.
Erasmuse mõte pole tänini ajalugu kujundanud ega Euroopa saatusele nähtavat mõju avaldanud: suur humanistlik unistus vastuolude klaarimisest õigluse vaimus, rahvaste igatsetud ühinemine ühiskultuuri märgi all utoopiaks jäänud, meie tegelikkuses täideminemata ja vahest üldse täitumatu.
Erasmuse teeneks jääb, et ta rajas maailmas kirjanduslikult teed humanismiideele, sellele kõige lihtsamale ja ühtaegu igavesele mõttele, et inimkonna ülim ülesanne on muutuda aina humaansemaks, aina vaimsemaks, aina mõistvamaks. Pärast Erasmust jätkab arukuse ja leebuse sõnumit ta õpilane Montaigne, kellele „ebainimlikkus on kõigist pahedest halvim “.
6