Humanismi ja Reformatsiooni kirjanikud (0)

Martin Luther (1469-1536) reformatsiooni algust arvestatakse saksa usutlase ja kirikuõpetaja Martin Lutheri väljaastumisest 1517.a Wittenbergis.kõigi pühakute päeval naelutas ta Wittenbergi peakiriku usule 95 teesi, milles paljastas paavstikiriku kuritarvitusi-eesmärgiks rahvale kättesaadava rahvusliku kiriku loomine. Tema haamrilöögid kuulutasid uue ajastu algust. Lutheri peaidee seisnes inimese individuaalse usu rõhutamises: igaüks peaks pühakirja kaudu ise jõudma Jumalani.Lutheri demostratiivne lahkulöömine ametlikusr kirikusr viis selleni, et ta tunnistati ketseriks ja kuulutati lindpriiks. Ta varjas end Saksi kuurvürsti juures Warlburgi lossis, kus tõlkis UT saksa keelde. 1534a ilmus saksa keeles kogu Piibel . Reformatsiooni tähtsaimaks kultuurisündmuseks oligi Piibli rahvuskeeltesse tõlkimine, millega pandi alus paljude kirjakeelte tekkele, see aga soodustas omakorda rahva haridustaseme kiiret tõusu. Lutheri tõlge leidis oma rahvaliku stiili ja rikkaliku sõnavaraga sooja vastuvõtu ning laia leviku; ka tema tõlgitud ja mugandatud kirikulaulud ja humoorikad lauakõned said rahva hulgas ülipopulaarseks. Jumal tuli inimesele lähemale. Hirm asendus armuga ja paremate aegade lootusega, paradiisi taheti näha juba maises elus.
Thomas More (1478-1535) inglise renessansi alguse tähtsaim tegelane. Õppis kirjandust, filosoofiat , kreeka ja lad keelt ning antiikkultuuri. Oli seotud Oxfordi humanistide ringiga. 1935.a kuulutas roomakatoliku kirik More’i pühakuks. More sai tuntuks 1516.a ilmunud lad k teosega „ Utoopia “. Teose kavandas ja osaliselt ka kirjutas ta oma Flandria reisil. Raamat kujutab endast seikluslikku reisiromaani, see koosn meresõitja Hythlodayga peetavatest vestlustest, kuhu on põimitud maist paradiisi kirjeldavad legendid. Teose tegelik allikas oli tolleaegne reaalsus , millele More’i loodud õiglane kodanikühiskond pakkus nii kontrasti kui ka alternatiivi. More püüdis oma teosega ellu kutsuda Platoni ideaalriiki. Sõnad „utoopia“ ning „ utoopiline “ ongi hakanud kajastama ebareaalseid teostamatuid unistusi ja soove. Utopistlik romaan on olnud populaarne žanr More’i ajast meie päevini. Tänapäeva tulevikuromaanide puhul torkab silma žanri sisuline muutumine : varasemate teoste usku ja optimismi asendab sünge pessimism. Utoopia- hüpoteetiline ideeaalriik või ideaalne ühiskond. Kõnekeeles nim utoopiliseks häid, kuid mingitel põhjustel mitteteostatavaid ettepanekuid.
Rotterdame Erasmus (1469-1536) oli tollase Euroopa haritumaid ja erudeeritumaid mehi. Ristiusk tähendas talle eelkõige humanistlikku eetikat. Ta ei jaganud usureformaatorite fanatismi ega jumaliku ettemääratuse ideed, vaid kaitses humanistina isiksuse vabadust. Kirjamehekuulsuse tõi talle keskaegsest narrikirjandusest inspireeritud lad keelne filosoofiline satiir „ narruse kiitus“. Tema sõnutsi sünnitab narrus riike, narruse toel „ püsivad võimed, ametnikud, usk, nõukogud ja kohtud- ja inimlik elu ei ole üldse midagi muud kui narrimäng.“ Erasmus lähtub elu dialektikast, muutumisest ja uuenemisest. Narrus, mis tunnistab oma rumalust ja suudab ennast kõrvalt vaadata, polegi enam nurrus. Kirjanik säilitab usu inimesse ja humanismi väärtustesse.
Baldassare Castiglione (1478-1529) „Õukondlane“ dialoogivormis proosatraktaadis, on antud pilt täiuslikust inimesest, kelles langeb kokku füüsiline ja vaimne harmoonia . Armastuse täiust kehastab platooniline lemme kui inimest õilistav ja ülendav tunne.
Niccolo Machiavelli (1469-1527) oli Firenze ajaloolane ja poliitik , kes rõhutas oma traktraadis „Valitseja“ inimese kirgi ja puudusi. Analüüsis erisuguste riigikondade olemust ja jagad Itaalia valitsejaile õpetusi. Tema teesile „Eesmärk pühitseb abinõu“ tuginedes võib poliitikategelane õigustada ka kuritegusid. Lubatud on kasutada kõige alatumadiki võtteid- pettust, julmust ja reetmist-, kui see ainult riigile kasuks tuleb. Ideed olid omas ajas teatud mõttes progressiivsed , sest nad olid suunatud paavsti ülemvõimu ning Itaalia killustatuse vastu; neid kandis autori patriootiline unistus ühtsest isamaast ja tugevast isiksusest, kes suudaks riigi päästa. 19 saj võeti makjavellismi mõiste kasutusele põhimõttelageda ja salakavala poliitika sünonüümina.
Michel de Montaigne (1533- 1592 ) Prantususmaa esimene väljapaistev filosoof . Termin „essee“ võeti Eu kasutusele alates tema „Esseedest“. Essee on vabas vormis arutlus mingil kindlal teemal, ilma rangete mahupiiranguteta. Lühike , tervavmeelne , mis suurema mõjutuse nimel oli hoolega argumenteeritud. Pärines aadlitiitli omandanud jõukast Bordeaux ’ kaupmeheperekonnast. Sai suurepärase hariduse , õppides ülikoolis juurat ning omandades laialdased teadmiseks eriti antiikse Rooma kirjanduse ja filosoofiast. Teda mõjutasid tugevasti nii stoitsistlik kui ka platonistlik moraalifilosoofiline mõtteviis. Säilitas oma sõltumatu hoiaku. Tegutses Bordeaux’ parlamendi nõunikuna, hiljem ka linnapeana. Arutleb kõikvõimalikel eluteemadel. Imetleb inimeses elutäiust, ta kaitseb nagu enamik varasemaid hamanistide loomulikkust. Montagine võtab omaks, et inimese loomus on muutlik, alludes ajale ja olukorrale. Kahtlemata oli ajastu hulluste ja pealiskadusete püüdluste karm kriitik. Ta ei püüa lugejale sugugi peale suruda oma mõtteviisi.
Rüütliromaan hiliskeskajal enim viljelenud romaaniliik. Hispaanias sarnanes populaarsus maaniale. Oli selguslik. Teategelaseks tõeline rüütel terviklik inimene, kel oli ilus välimus, füüsiline võimekus. Vaimne ja kõlbeline täiuslikkus teevad peategelasest võitmatu, tuleb välja kohutavatest olukordadest, teda aitavad loodus ja kaaskodanikud, Jumal ja eba- ja üleloomulikud jõud.
Pastoraalromaan vastas eeskätt aristokraatliku vähemuse maitsele. Kangelaste suhted olid idealiseeritud, kuigi osutusid sageli aga traagislisekski. Peene vaimuga ja ülitundelised karjused kohtusid kauni looduse rüppes, nende eesmärk oli aus abielu. Pastoraalromaanid tekkisid vastukaaluks tegelikkuse madalusele ja hallusele, ideaalse armastuse kujutlemad olid lugejale meelepärased.
Kelmiromaan uusaegse realistliku romaani esimene aste. Oma nime on saanud žanr peategelaset, kelle prototüüpe- pisipetturid, valemängijaid jm selliseid- 16 saj Eu palju ringi liikus. Kirjeldades ühiskonna eri kihte ja nende keskkonda, püüdsid romaanid juhtida tähelepanu sotsiaalsetele väärtustele, ja tegid seda kriitiliselt, kasutades ka groteski. Sageli oli tegemist nn kujunemisromaaniga, mis kirejldas peategelast poisi - või noorukiea seiklusi, tema võitlust olemasolu eest. Seekaudu näidati , kuidas paheline ühiskond rikub süütut inimest ja tõukab teda allakäigule, eluline konkreetsus, biograafilisus ja pihtimuslikkus tegid kelmiromaanist kaasajaromaani selle mõiste uusaegses tähenduses.  tekkis ja arenes eelkõige hispaanias. Sealne varaseim teadaolev kelmiromaan on 16.saj keskpaigas ilmunud anonüümne „ Tormese Lazarillo elukäik“. Uusaja romaani esimene suurkuju oli Cervantes .