Keskaja teater ja commedia dell arte (0)

Keskaja teater
· Keskajal tekkis teater kiriklikus keskkonnas, eeskätt jõulude ja
ülestõusmispühade teatraliseeritud jumalateenistustest,
lavastati müsteeriume ja miraakleid. Müsteerium ongi
liturgiline jumalateenistus, kus etendati Piibliainelisi
näidendeid.
· Vanim 12. sajandi keskelt pärit müsteerium on teadaolevalt
"Aadama mäng". Lihavõtete ajal etendati kannatusmänge ehk
passioone. On teada, et 15. sajandil loodi ka ilmalikke
müsteeriume, näiteks Orleans´i piiramisest ja Trooja sõjast.
Miraaklis räägiti pühakute elulugudest ja imetegudest.
Etendustes kasutati uhkeid dekoratsioone ja kostüüme.
Etendust saatis muusika.
Kasutusele võeti rekvisiidid ja lavamehhanismid.
· Aja jooksul kandusid teatrietendused kirikutrepile ja sealt
edasi linnaväljakuile ning neis hakkasid osalema
linnakodanikud. Lisaks kirikule ja vaimulikele korraldasid
näitemänge ka kaupmehed.
· Jämekoomilisi lühinäidendeid kutsuti farssideks, mille süzeed
käsitlevad koomilisi juhtumisi linnakodanike, vaimulike ja
talupoegade elust. Kui algselt oli farss ilmalik vahepala
miraakli vahel, siis 14. sajandist muutus kerge ja
lõbusasisuline lühikomöödia iseseisvaks värsivormis
lühinäidendiks. Tuntuim on tänaseni mängitav prantsuse
"Farss isand Pathelinist" (XV sajand). Keskaja linnades olid
karnevalid väga armastatud, populaarsematel
vastlakarnevalidel kanti kas kuradi või ka mitmesuguste
loomade maske.
· Omaette koomiline zanr oli hiliskeskajal narrimäng, milles
pilgati kõrgeid võimukandjaid, ja mis kuulus
karnevalipidustuste juurde. Sellepärast võitlesid rahvaliku
teatri vastu kirik ja kuningad.
· Nii kujunes keskaja teater rahvalikuks. Siis ei olnud eraldi
teatrihooneid. Teatrietendus oli pigem avalik üritus, mis
toimus linnarahva ühise üritusena ja päise päeva ajal.
Arvatavasti siit pärinebki sõna TEATER, sest kreeka keeles
tähendab "theatron" vaatemängukohta. Kõik tegevuspaigad
olid korraga nähtaval kohal. Lava jagunes kolmeks: taevas,
maa ja põrgu. Näitlejad olid veel asjaarmastajad.
Näitekirjandus kui selline oli algeline ­ näidendid kirjutati
üheks etenduseks või kindlaks tähtpäevaks. Samas olid
etendused rahvale tasuta.
Commedia dell`arte
· Commedia dell'arte on 16. sajandil Itaalias tekkinud
rahvakomöödia (improvisatsioonikomöödia)
· Peamiseks tunnusjooneks on kindlate tegelastüüpide
kasutamine. See on saanud mõjutusi farssidest ja
karnevalipidustustest.
· Etendustes mängisid professionaalsed näitlejad.
· Etendused sisaldasid akrobaatikat, bufonaadi, muusikat,
pantomiimi, tantsu ja näitlejate soolonumbreid (lazzid).
Etendused toimusid mitte valmiskirjutatud näidendi põhjal,
vaid kindlaksmääratud stsenaariumi järgi. Teksti
improviseeriti etteantud teema piires, kasutades selleks tekste
nii klassikalistest näidenditest kui ka rahvajuttudest. Näitleja
pidi oskama kasutada kõikvõimalikke oma maskile kohaseid
repliike, fraase, monolooge, zeste, koomilisi episoode.
Esimest korda astus lavale naine.
· Maskid jagunesid kolme rühma: noored armastajad,
koomilised vanamehed ja teenrid ehk zannid. Tavaliselt
mängis näitleja kogu elu üht osa; ta õppis selle maski eripära
peensusteni tundma ja arendas oma näitlejatehnikat pidevalt.
Oskused anti edasi õpetajalt õpilasele jäljendamise teel. Igal
maskil oli oma kindel kostüüm, väljakujunenud näitlejavõtted
ja kõnelaad.
Noored armastajad olid küll süzeelises mõttes peategelased,
aga laval jäid tavaliselt tahaplaanile. Tähtsam oli tegelaste
kamp, kes toimetas nende heaks ja nende ümber.
· Koomilistest vanameestest on kindlasti kuulsaim rikas ja ihne
Veneetsia kaupmees Pantalone, kellele sekundeerisid targutav,
kuid rumal doktor (dottore) ja hispaanlasest argpükslik, kuid
oma vägevuse, vapruse ja jõuga hooplev kapten (capitano).
Need tegelased kandsid ka traditsiooniliselt näomaski.
· Kõige kuulsamad ja armastatumad tegelased olid teenrid ehk
zannid (tuletis nimest Giovanni, bergamo dialektis). Nende
kanda jäi etenduse intriig. Tavaliselt moodustasid ka teenrid
omavahel koomilise paari: juhm ja kohmakas talumats, kes
tulnud linna õnne otsima (Pulcinella, Arlecchino, Pedrolino,
Burattino, Truffaldino, Scaramuccia) ning leidlik ja nupukas
linnasuli (Brighella, Scapino, Coviello ja ka Zanni). Tavaliselt
kandsid kõik zannid ka näomaske. Teenijannadest tuntumad
olid Smeraldina, Francescina ja Colombina.
· commedia dell'arte trupid rändasid ringi mitte ainult Itaalias,
vaid kogu Euroopas, mõjutades rahvuslikke teatreid nii
Inglismaal, Hispaanias, Saksamaal kui Prantsusmaal.