Näidisarutlused (1)

NÄIDISARUTLUSED
Kuidas valitseti Eesti Vabariiki aastatel 1920-1940 ?
 
Tallinnas 24. veebruaril 1918 iseseisvaks kuulutatud Eesti Vabariik sai õieti funktsioneerima hakata pärast Vabadussõda (28. nov 1918 – 2. veebr 1920 Tartu rahu), kui 15. Juunil 1920 võttis Asutav Kogu vastu põhiseaduse, mis tolleaegses Euroopas paistis silma oma demokraatlikkusega: valitsemisvorm oli parlamentaarne ning kõrgeim suverään oli rahvas.
Samas võis esmalt edumeelselt inimesekeskses demokraatias leida ka varjukülgi, nimelt oli rahvaesinduse – parlamendi – kätte kogunenud suur võim, mis polnud tasakaalus valitsuse omaga , samuti leidsid parlamenti tee suhteliselt paljud erakonnad . See kõik viis vähemusvalitsuste ning valitsuse-parlamendi vaheliste lahkhelide tõttu tihedate valitsuskriisideni (20-ndatel oli valitsuste keskmine eluiga 11 kuud). Teatud mõttes on nende kriiside taga valitsuse ja parlamendi vahel puuduv tasakaalustav jõud – riigipea , president , kuna valitsusjuht ( riigivanem ) täitis ka esindusfunktsiooni. Nii tekkisidki mitmed tõsisemad sisepoliitilised kriisid (1923. ja 1929. aasta ülemaailmsest majanduskriisist tingituna ).
1930. aastate alguseks oli selge, et tuleb läbi viia muudatusi lausa põhiseaduslikul tasandil. 1932.-33. aastal viidi läbi referendumid uue põhiseaduseprojekti vastuvõtmiseks – need kukkusid läbi. Vastu võeti hoopis 1929. aastal uue poliitilise jõuna tegevusse astunud Eesti Vabadussõjalaste Keskliidu projekt ning uus põhiseadus jõustus 1934. aasta jaanuaris. Selle kohaselt vähendati parlamendi mõjuvõimu ja loodi riigipea ametikoht . Kahjuks aga ei saanudki see – ilmselt parem – demokraatlik skeem tööle hakata, sest 12. märtsil haarasid sõjaväelise riigipöördega võimu K. Päts, J. Laidoner ning triumviraadi kolmandaks liikmeks sai Karl Einbund. Ilma ametliku otsuseta saadeti parlament vaikivasse olekusse ning seadusandlik võimgi koondus valitsusele. Demokraatialootused ja –alged kustutati ja pead tõstis tol ajal Euroopas leviv autoritaarne valitsemisviis oma tsensuuri, õiguste piiramise, propaganda ja ainuparteilisusega (Isamaaliit), kehtis kaitseseisukord (eesmärgiks stabiilsus, ohtu nähti kommunistides – 1924. aasta 1. detsembri riigipöördekatse ja vapsides , kelle organisatsioon aga keelustati ja suleti). Ainsaks opositsiooniks jäigi nn Tartu vaim, sest poliitilisel teel oponeerimist polnud võimaldatud.
1938. aastaks otsustas Päts, et aeg on pöörduda tagasi normaalse korra juurde. Vastu võeti uus põhiseadus, kokku tuli uus parlament , ent tulemata jäi demokraatia, piirduti "juhitava demokraatiaga", kus tähtsamad seadused ilmusid presidendi dekreetidena ning parlamendil oli teisejärguline roll (uus põhiseadus lõi presidendi koha, kelleks kinnitati ainus kandidaat – K. Päts). Edumeelse demokraatiaga alustanud noor väikeriik ei jõudnudki tagasi vaba ühiskonna teele, enne tuli sõda.
 
 
Saksamaa sammud sõja suunas Versailles ' süsteemi lammutamisest Teise maailmasõja alguseni
 
Saksamaa vastuseis Versailles ' süsteemile oli ilmne juba 1919. aastast, mil ta rahutingimustega nõustuma oli sunnitud. Esialgu oli Saksamaa aga poliitiliselt ja majanduslikult liiga nõrk, et Versailles' süsteemi hävitama hakata. Kauaaegne Weimari vabariigi välisminister Stresemann saavutas reparatsioonide leevendamise (Dawesi plaan 1924, Youngi plaan 1929), kuid sidus Saksamaa teiste Versailles' loodud struktuuride külge (Saksamaa astus 1926. aastal Rahvasteliitu).
1929. aasta majanduskriisi harjal tuli 1933. aastal võimule Hitler , kes võttis Versailles' rahu vastu avalikult vaenuliku hoiaku. Samal aastal lahkus Saksamaa nii Rahvasteliidust kui ka desarmeerimiskonverentsilt. Esialgu pidi aga Hitlergi oma võimu konsolideerima, seepärast hoidus ta otseselt agressiivsetest sammudest: 1935. Aastal sõlmitud Inglise-Saksa mereväekokkulepe oli rahulepingu kahepoolne revideerimine, mitte aga Hitleri poolt üksi astutud samm. Versailles' lepingu lõhkumisel kasutas Hitler osavalt ära Inglise-Prantsuse erimeelsusi, USA isolatsioonipoliitikat ja demokraatlike riikide liigset järeleandlikkust rahu säilitamise nimel. 1935. aastal oli ta alustanud Saksa armee – Wehrmachti – taastamist, mis oli Versailles' rahuga keelatud.
1936. aastal okupeeris Hitler Reini demilitariseeritud tsooni. See sai võimalikuks, kuna Euroopa riikide tähelepanu oli Aafrika piirkonnas: samal ajal käis Itaalia- Etioopia sõda. Prantsusmaa, keda see Versailles' lepingu rikkumine eriti ohustas, jäi reageerimisega hiljaks ning seati toimunud fakti ette. Itaalia-Saksamaa suhted tihenesid Jaapaniga. Kuigi Versailles' rahuleping oli soosinud patsifismi, kasvas Antikominternipaktist peagi välja Berliini- Rooma - Tokyo telg .
1937. aasta lõpul koostatud salajases Hossbachi memorandumis kinnitas Hitler, et tema eesmärkideks on territoriaalne ekspansioon Kesk-Euroopas eluruumi (Lebensraum) võitmiseks ja juutide hävitamine. Esimesena kaotas 1938. aastal iseseisvuse Austria. Seejärel üritas Hitler likvideerida Versailles' rahuga rajatud deemokraatlikku Tðehhoslovakkiat. Prantsusmaa ja Suurbritannia juhid Daladier ning Chamberlain olid 1938. a septembri Müncheni konverentsil sunnitud Saksamaale loovutama Tðehhoslovakkia sakslastega asustatud ala – Sudeedimaa . Kuid juba mõne kuu pärast hõivas Saksamaa ka ülejäänud osa Tðehhoslovakkiast. 1939. aastal oli Leedu sunnitud loovutama ka Klaipeda (Memel).
Hitler uskus, et Prantsusmaa ja Suurbritannia on nõrgad, sõlmis 1939. a. augustis NSVLiga Molotov -Ribbentropi pakti ning tungis kallale Versailles' rahuga rajatud Poolale 1.09.1939, alustades sellega Teist maailmasõda .
 
 
Balti tee iseseisvumisele, sarnasused ja erinevused
 
Kolme Balti riiki on hakatud aegade jooksul sarnasteks riikideks pidama , ometi leidub kõigi kolme riigi ajaloos nüansse, mis sellele arvamusele vastu väidavad. Juba kultuurilised erinevused on märgatavad – siinkohal eraldub Eesti kui soome-ugri hõimude järglane.
1991 toimunud iseseisvumistes võib märgata suuri erinevusi. Vaadeldes kasvõi iseseisvumise daatumeid – Leedu 11.03, Eesti – 20.08, Läti - 21.08. Ilmselt oli Leedul kõige rohkem karta! Samal ajal kui Läti ja Eesti võitlesid vene immigrantidega, olid Leedus probleemiks poolakad. Juba enne Teist maailmasõda olid Leedu suhted Venemaaga Balti riikidest parimad. Ka etniline taust oli Leedul erinev – ikkagi kunagine suurriik , inimeste mõttemaailm ja ambitsioonid hoopis teised. Samuti polnud Lätis-Eestis kiriku roll kunagi nii märkimisväärne olnud kui Leedus. Kõik need ammused ja mitte nii ammused faktorid tingisidki Leedu varema iseseisvumise. Vaadeldes iseseisvumist kui protsessi, tuleb tunnistada, et Eesti pääses kõige valutumalt, samal ajal kui Lätis ja Leedus oli inimohvreid. Erinevusi tekitas ilmselt ka geograafiline asukoht. Sõja korral oleks eestlastele ilmselt kõigepealt appi tuldud , asume me ju ikkagi peaaegu Lääneriikide hulgas (muidugi kui oleks appi tuldud…).
Iseseisvumises võib märgata ka sarnaseid jooni. Olid ju kõik kolm riiki vaevelnud Nõukogude okupatsiooni raudses rüpes. Samuti võib suureks saavutuseks lugeda rahva väga ulatuslikku liikumist ning poolehoidu. Nii Eestis kui Lätis loodi Rahvarinne (Lätis oli juhiks Ivans), Leedus samasisuline organisatsioon "Sajudis", mille etteotsa astus Landsbergis. Ühtne vabadusvõitlus tingis ka Balti Nõukogu loomise 1989, mille esimeseks suuremaks ürituseks ning seeläbi ka ühtsuse tõestamiseks oli Molotov-Ribbentropi pakti 50-ndale aastapäevale pühendatud Balti kett. 23.08.1989, mille suurejoonelisust ning tõelist ühtekuuluvustunnet tundsin ma isegi. Ka majanduses oli kõigil kolmel raske ammendamatust idaturust loobuda (taas on selles osas tegelikult Eesti võimalused parimad).
Erinevaks jooneks võib lugeda veel ka seda, et päris iseseisvumisprotsessi alguses – 1987-1988 oli Eesti aktiivseim riik kolmest Balti riigist, pean silmas suveräänsusdeklaratsioone, mille Eesti 16.11.1988 Balti riikidest esimesena esitas. Läti-Leedu olid üsna äraootaval seisukohal.
Muidugi on peale iseseisvumist Eesti (president Meri), Läti (president Ulmanis) ja Leedu (presidendid Brazauskas ja Adamkus) nii poliitilised kui ka majanduslikud kursid erinenud. Nördimusega võib jälgida nägelusi, millele kulutatud energiat võiks kasutada hoopis otstarbekamalt koostöö arendamiseks . Samuti ei pea ma õigeks Eesti kutsumist euroläbirääkimiste esimesse vooru – usun, et eriti leedukatel on seda raske alla neelata. Taasiseseisvumine ja Balti kett jäävad minu jaoks Balti riikide ühtsuse sümboliteks ning loodetavasti on neil riikidel tulevikus enam sarnast kui erinevat.