Kontserti retsensioon (3)

Kadrioru Saksa Gümnaasium
“Klaveripalavik”
Rene Pesur 12b
Tallinn 2007
Sissejuhatus
Kontsert “Klaveripalavik” toimus 30. septembril kell 17:00 Tallinna vanalinnas Mustpeade Majas . See kontsert oli pühendatud rahvusvahelisele muusikapäevale. Enne muusikalise osa algust anti üle ka Eesti Muusikanõukogu 2007. aasta auhinnad. Peaesineja oli Irina Zahharenkova klaveril . Teda saatis Tallinna Kammerorkester Juha Kangase juhtimisel.
Kava
I
Valentin Silvestrov (1937)
Hymn 2001
Wolfgang Amadeus Mozart (1756 – 1791)
Klaverikontsert nr. 23 A- duur KV 488 ( 1786 )
I Allegro
II Adagio
III Allegro assasi
II
Jean Sibelius (1865 – 1957)
muusika näidendile Surm (1903/1911)
Valse triste op. 44
Canzonetta op. 62a
Kurikohtaus op.44
Jospeh Haydn (1732 – 1809)
Sümfoonia nr. 94, Üllatussümfoonia (1791)
I Adagio cantabile. Vivace assai
II Andante
III Menuett & Trio
IV Finale
Muusikast
Esimene mängitud teos oli Valentin Silvestrovi “Hymn 2001”. Mulle jäi mulje nagu oleks see sissejuhatus kontsertisse. Esitajaks oli sedapuhku ainult Tallinna Kammerkoor ilma Irina Zahharenkovata. “Hymn 2001” oli suhteliselt ühtlase dünaamikaga, vaikne, aeglane ning kurvameelne pala. Domineeriva pilli rolli täitis viiul . Kahjuks ei eristanud minu kogenematu kõrv kas I või II viiul.
Kontsert jätkus Mozarti “Klaverikontsertiga nr. 23 A-duur KV 488”. Selle esimene osa kandis pealkirja “Allegro”. “Allegro” näol oli tegu suhteliselt kiiretempolise teosega. Dünaamika selles muusikateoses oli vahelduv ning, nagu pealkirigi reedab, helilaadiks oli duur. “Allegro” tempo oli kiire. Mozarti klaverikontserti II osa pealkirjaks oli “Adagio”. Hoolimata asjaolust, et ma ei saanud täpselt aru millal “Adagio” “Allegro assai`ks” üle läks, oli tegemist tõenäoliselt esitatud teostest minu lemmikuga. Põhjuseks võiks olla ehk pala hüppeline, kuid kaasakiskuv meloodia . Teos algas aeglaselt ja vaikselt , võiks öelda, et ka kurvameelselt. Edasi muutus muusika pisut valjemaks, kusjuures tempo jäi esialgu muutumatuks. Seejärel jäi muusika jälle vaiksemaks ning mulle tundus, et vaiksed perioodid teoses muutuvad valjudeks ja vastupidi mingi korrapärase süsteemi alusel. “Adagios” asendusid rõõmsad toonid aeg-ajalt kurbadega. Pärast pausi hakati esitama põhjanaabrite läbi aegade tuntuima helilooja Jean Sibeliuse muusikat. Täpsemini muusikat näidendile “Surm”. Esimene ettemängitud osadest kandis pealkirja “Valse triste”. Seda teost võiks kõige paremini iseloomustada ehk äärmusteni muutuv tempo ning Sibeliuse puhul tüüpiline põhjamaine kargus. “Valse tristele” järgnev “Conzonetta” jäi mul mõjuvatel põhjustel kahjuks kuulmata. Kolmas ettemängitud osa oli “Kurikohtaus”. Tempo kogu teose vältel oli ühtlaselt aeglane, dünaamika seevastu muutlik .
Kontserti lõpetuseks kanti ette Joseph Haydn`i “Üllatussümfoonia” neli osa, millest esimese pealkirjaks oli “Adagio cantabile. Vivace assai”. Esimesele osale iseloomulik oli kogu teose jooksul vahelduv tempo ja dünaamika ning suurejooneline lõpp. Teine, kolmas ja neljas osa olid üldjoontes üksteisele üsnagi sarnased. Neid iseloomustab kõik, mis võiks seonduda nimega “Üllatussümfoonia”. See kujutas endast valdavalt rõõmsatoonilist, tempokat ja salakavalalt vahelduva dünaamikaga muusikat.
Esinejatest
Irina Zahharenkova sündis 23.02.1976 Kaliningradis. Muusikalise hariduse teekonda alustas ta Tallinna Georg Otsa nimelises muusikakoolis professor Mare Otsa klassis. Õpinguid jätkas ta Eesti Muusikaakadeemias aastatel, mille ta lõpetas aastal 2003 bakalaureuse kraadiga, kuid sellega ta ei piirdunud vaid suundus edasi magistri- ning doktoriõppele, mis on lõpetamata tänaseni. Zahharenkova valdab lisaks klaverile ka varasematest ajastutest pärit klhvpille nagu näiteks klavessiin, klavikord , haamerklaver ja orel . Viimaste aastate jooksul on ta võtnud osa paljudest rahvusvahelistest klahvpillikonkurssidest ja pälvinud sellega palju erinevaid auhinu, nagu näiteks esimene auhind ja publikupreemia J. S. Bachi nimelisel rahvusvahelisel klaverikonkursil Leipzigis aastal 2006 või esimene auhind ja eripreemia G. Enescu´s Sonata in G esitamise eest Enescu rahvusvahelisel klaverikonkursil Rumeenias aastal 2005.
Dirigent Juha Kangas on sündinud Kesk-Põhjamaal Kaustise regioonis, mis on tuntud oma tugevate rändmuusikute traditsioonide poolest. Kohaliku organisti pojana asus ta 13-aastaselt viiulit õppima. Ta alustas õpinguid helilooja Eric Fordelli juures, kuid hiljem sai tema mentoriks legendaarne viiuliprofessor Onni Suhonen. Just Suhoneni kvartetiklass on see koht, mis pani aluse tema isiklikule stiilile viiuldaja ning dirigendina. Aastal 1972 asutas Juha kammerorkestri, mille 10 – 11 aastased liikmed olid eranditult Kokkola Konservatooriumi õpilased. Mainimist väärt on ka fakt, et Juha ei tahtnudki esialgu dirigendiks saada. Ta on endast mõelnud kui muusikuid teenivast muusikust. Ainus, mis teda köidab, on esitada muusikat, mille kvaliteedis ta on veendunud. Kesk-Põhjamaa Kammerorkestri kunstilise juhina on Juha teinud tohutut tööd saavutamaks orkestri soovitud mängutulemust. See eeldab väsimatut rügamist, pidevat mänguoskuste lihvimist ja kannatlikust. On väidetud, et Kangas otsib teed muusikalise tõe lätete juurde.
Kokkuvõtteks
Selliste meistrite esitust nagu kontsertil “Klaveripalavik” saab Eestis kuulata harva. Pärast kontserti lõppu Mustpeade majast väljudes tuli hetkeks koguni selline kultuurse inimese tunne hetkeks sisse. Ka mina klassikalise muusika pelgajana jäin kontsertiga üldjoontes rahule.
Sisukord
Sissejuhatus…………………………………………………… Kava…………………………………………………………… Muusikast……………………………………………………… Esinejatest………………………………………………………
Kokkuvõtteks……………………………………………………
Kasutatud materjal………………………………………………
Kasutatud materjal
- Kontserti “Klaveripalavik” kava