Muusika konspekt kogu 9. klass (0)

Muusika esituskoosseisud
ANSAMBEL
Ansambel on kahest või enamast pillimehest või lauljast koosnev muusikute grupp. Ansambleid saab liigitada, kahe põhitunnuse järgi, need on

• muusikute arv
  
• pillikoosseis
  

Ansamblite nimetused, mis lähtuvad muusikute arvust, on tuletatud ladinakeelsetest arvsõnadest.
Muusikute arv
Ansambli nimetus
Ladinakeelne arvsõna
2
Duo (instrumentalistid)
Duett (vokalistid)
Duo
3
Trio (instrumentalistid)
Tertsett (vokalistid)
Tres
4
Kvartett
Quattuor (loe: kuatuor)
5
Kvintett
Quinque (loe: kuinkue)
6
Sekstett
Sex (loe: seks)
7
Septett
Septem
8
Oktett
Octo (loe: okto )
9
Nonett
Novem
Instrumentaalmuusikas on aja jooksul välja kujunenud teatud pillikoosseisude kindlad nimetused:

• keelpillitrio- viiul , viola, tšello
  
• klaveritrio- viiul, tšello, klaver
  
• keelpillikvartett- kaks viiulit , viola, tšello
  
• keelpillikvintett- kaks viiulit, viola, tšello, klaver
  
• puhkpillikvintett - flööt, oboe, klarnet , fagot, metsasarv
  

Puhkpillikvintett
Keelpillikvartett
Keelpillitrio Klaveritrio
Esitatavast muusikastiilist sõltuvalt võidakse mõiste “ansambel” tähistamiseks kasutada erinevaid sõnu: rahvamuusikaansamblit nimetatakse ka külakapelliks, rock- ja popmuusikas kasutatakse sõna “bänd”.
Sõna “ stomp ” (ingl. k. trampima, trampides tantsima) tähendab müdistamist või jalaga rütmi löömist, üldjuhul off- beat- rütmis (rõhk 2. ja 4. löögil). Kuid mõiste üldisemalt tähisatb ka muusikaliiki, kus pillidena kasutatakse kõige erinevamaid esemeid. Sobivad näiteks harjad , ämbrid, prügikonteinerid, mängukaardid, ajalehed, potid, pannid . Lisaks omapärastel kõlavärvidele tekivad siin ka huvitavad rütmikombinatsioonid, mis koos lavalise liikumisega moodustavad võimsa show.
1991. aastal alustas Inglismaal tegevust ansambel Stomp, mis kujutab endast löökpillide, liikumise ja lava- show unikaalset sünteesi. Ansambel ühendab endas andekaid muusikuid maailma eri paigust.
Ansambel Stomp
ORKESTER
Sõna “orkester” (kr k orchestra) tähistas algselt Antiik- Kreeka teatris ümmargust väljakut lava ees, kus laulis ja tantsis koor. Alles 18. sajandi algul hakati Prantsusmaal terminit kasutama pillimängijate kohta. Tänapäeval nimetatakse orkestriks ansamblist suuremat instrumentaalkollektiivi. Olenevalt pillide valikust ja esitatavast muusikast eristatakse sümfoonia-, kammer-, puhkpilli - rahvapilli- jazz - ja teisi orkestreid .
Orkestrist tänapäevases mõistes võib rääkida alles 17. sajandi teisest poolest (barokiajastu). Tollane orkester oli väike, põhirühma moodustasid keelpillid , millele lisandus klavessiin . Vajaduse korral kaasati ka puhkpille . Orkestrir juhatas tavaliselt klavessiinimängija pilli taga istudes .
Corelli Barokkorkester
Sümfooniaorkestri (kr k symphonia- kooskõla) põhikuju kujunes välja 18. sajandi teisel poolel. Sel ajal kees Euroopa suuremates linnades vilgas kontserdielu , instrumentaalmuusika lõlas õukondades ja ooperiteatrites. 18. sajandi esimesel poolel hakati Euroopas korraldama esimesi avalikke kontserte. Klassikaline orkestrikoosseis kujunes välja Viini klassikute Joseph Haydni, Wolfgang Amadeus Mozarti ja Ludwig van Beethoveni loomingus. See põhines domineerival keelpillide kõlal (I, II viiulid, vioolad, tšellod, kontrabassid) ja soleerivail puhkpillidel, mida haakti kahepaupa rühmitama (2 flööti, 2 oboed, 2 klarnetit, 2 fagotti, 2 metsasarve). Hiljem lisandusid trompetid , tromboon ja timpanid .
18. sajandil kujunesid välja kaks sümfoonilise muusika enam levinud žanri: sümfoonia ja instrumentaalkontsert . Sümfoonia on tavaliselt 4- osaline suurteos sümfooniaorkestrile, kus esimene osa on üles ehitatud kahe kontrastse teema vastandamisel ja arendamisel. Instrumentaalkontsert on 3- osaline teos soolopilli(de)le ja sümfooniaorkestrile, esimese osa vorm on sama, mis sümfooniaski.
Sümfooniaorkester
19. sajandil, romantisimiajastul, suurenes orkestri kõigi pillirühmade koosseis. Eriti kasvas vaskpillide tähtsus: täiustusid puhkpillide mängutehnilised võimalused (klapi- ja ventiilisüsteem), mis avardas nende tämbriskaalat. Võeti kasutusele uued pillid , nt inglissarv, kontrafagott, bassklarnet, harf . Kohati paisusid teoste esitamiskoosseisud lausa hiiglaslikuks: nt Gustav Mahleri 8. sümfoonia esiettekandel 1910 . aastal osales 171- liikmeline orkester (tänapäeva orkestris mängib tavaliselt 90- 110 orkestranti).
Algul juhatas orkestrit kas esiviiuldaja või klavessiinimängija. 19. sajandist alates saame rääkida moistest “ dirigent ”. Dirigent seisab orkestri ees. Paremas käes hoiab ta taktikeppi, millega näitab tempot ja rütmi, vasaku käega kujundab dünaamikat ja näitab pillirphmade sisseastumisi. Dirigent juhatab heliteost partituuri ehk koondnoodistiku järgi. Partituur sisaldab kõikide orkestripillide partiisid kohakuti asetsevail noodijoontel.
Karikatruur dirigendist dirigeerimas Dirigent Partituuri üks lehekülg
20. sajandil sümfooniaorkestrit iseloomustab liikumine ökonoomsuse poole. Koosseisud vähenesid, pillirühmadest enim lisandus väga erineva tämbriga pille löökpillide rühma. Heliloojad hakkasid klassikalisi orkestripille uute kõlavärvide otsingul kasutama ebatraditsioonilisel viisil: nt puupillide nn ülepuhumine, vaskpillide huulikutesse karjumine, sosistamine, keelpillide kõlakasti vastu koputamine jm.
Sümfooniaorkestris on neli pillirühma:

• keelpillid
  
• puupuhkpillid
  
• vaskpuhkpillid
  
• löökpillid
  

Paigutus lähtub põhimõttest, et väiksema kõlajõuga pillid (keelpillid) asetsevad eespool ja suurema kõlajõuga pillid (puhk- ja löökpillid) tagapool. Orkestri esimeste viiulite rühma juhtmängijat nimetatakse kontsertmeistriks. Tema esitab orkestriteostes viiulisoolosid. Enne proove ja esinemisi annab kontsertmeister oma viiulil a- noodi, mille järgi kõik teised muusikud oma pillid häälde panevad.
NB! Jätkub järgmisel lehel!
Sümfooniaorkestris pillide paigutused
Eesti esimene sümfooniaorkester asutati Tartus 1900. aastal Aleksander Lätte algatusel . Tänapäeval tegutsevatest orkestritest on tuntumad ERSO ehk Eesti Riiklik Sümfoniaorkester (peadirigent Neeme Järvi), Rahvusooperi Estonia sümfooniaorkester (peadirigent Arvo Volmer ), Vanemuise teatri sümfooniaorkester (peadirigent Mihkel Kütson).
ERSO
Kammerorkestri koosseis on väike: 10- 12 keelpillimängijat, vastavalt teosele lisanduvad flööt, oboe, klarnet, metsasarv, klavessiin vm pillid. Mõistega “kammermuusika” tähistatakse nii vokaal - kui ka instrumentaalmuusikat ühele esitajale, ansamblile või väikesele orkestrile (koorile). Nimetus tuleneb itaaliakeelsest väljendist musica da camera , millega tähistati algselt väiksemas ruumis esitamiseks mõeldud muusikat. Eestis tegutseb edukalt Tallinna Kammerorkester (kunstiline juht Eri Klas ).
Tallinna Kammerorkester
Puhkpilliorkester on kõige enam levinud orkestriliik. See võib koosneda kas ainult vaskpillidest või vask- ja puupillidest ning löökpillidest. Puhkpilliorkester kostab pidulikult ja kõlavalt. Eriti iseloomuliku värvingu annavad puhkpilliorkestrile kas vaskpillide rühma: heroiline trompetite- tromboonide ja pehme tämbriga kornetite (väike trompeti tüüpi pill)- metsasarvede rühm. Puhkpilliorkestrid möngivad nii sümfooniliste teoste seadeid kui ka originaalteoseid, viimastest moodustavad suure osa marsid ja tantsumuusika. Eesti Vabariigi aastapäeva paraadil marsitakse esti kaitseväe orkestri (peadirigent major Peeter Saan) muusika saatel.
Eesti Kaitseväe orkester
Rahvapilliorkestriks võiks nimetada mis tahes suuremat instrumentaalgruppi, mis moodustatakse peamiselt rahvapillidest. (Koos etnograafiliste pillidega kasutatakse vahel ka traditsioonilisi okrestriinstrumente).
Eesti Orkestrijuhtide Rahvamuusikaorkester
Jazz- orkestri ehk bigbändi koosseisu kuuluvad tavaliselt 17 instrumenti: viis saksofoni, neli trompetit, neli trombooni ja neljaliikmeline rütmigrupp ( trummid , bass, klaver ja kitarr). Erinevalt teistest jazz- koosseisudest mängivad bigbändi liikmed muusikat noodist, ka sooloimprovisatsioonid on nooti sisse kirjutatud. Bigbänd esitab peamiselt svingi , mis on varaseim tantsulise jazz- muusika stiil. Eesti tuntuim bigbänd on Estonian Dream Big Band .
Estonias Dream Big Band