Muumiate valmistamine ning matmiskombed hauataguses elus (0)

JÕGEVAMAA GÜMNAASIUM
Marilin Kuusk
MUUMIATE VALMISTAMINE

Referaat
Jõgeva 2014

SISSEJUHATUS

Muumiad on tänapäeval ühed tähtsaimad ajaloolise info edasiandjad. Suurem osa meie teadmistest ajaloo kohta tulevadki nendelt, sest surnuid uurides saame tehnoloogia abil väga hea ülevaate selle kohta, kuidas vanasti elati, kui kaua elati ning isegi seda, mis põhjustas surma. „ Muumia “ tuleneb araabiakeelsest sõnast „mumiya“, mis tähendab bituumenit ( tõrva meenutav ollus ) või pigi . Et mõnesid muistseid egiptuse surnuid kattis tume vaigutaoline asi, arvati et need on kaetud mumiya’ga ning sellepärast hakatigi neid muumiateks kutsuma.
Oma referaadis annan põhjalikuma ülevaate selle kohta, kuidas muumiaid valmistati, millised olid matusekombed, miks loomi palsameeriti ning kirjutan lühidalt ka kõige kuulsamatest muumiatest . Referaadi peaeesmärk on avardada minu silmaringi muumiate valmistamise ning Egiptuse matusekommete osas.

MATMISKOMBED VANAS EGIPTUSES

Esimesed muumiad

Vanad egiptlased uskusid, et lisaks inimese füüsilisele kehale, oli tal olemas ka viis komponenti: tema nimi, vari, ka-spirituaalne teisik, kes pärast inimese surma tema hauakambris kaasapandud toitu sõi ning mugavusi nautis, ba- kujutatud kui lind, kellel on surnu nägu ning lendab vabalt ringi nii elavate kui ka surnute riigis ja lõpuks akh, keda sümboliseerib tuttiibis. Akh oli surematu hing ning koondkuju kõigest mille poole kõik eelnevad püüdlesid. Et akh saaks oma võimed rakendada, pidi keha olema võimalikult hästi säilinud, seetõttu hakatigi inimesi kunstlikult mumifitseerima. Võimalusi selleks oli palju ning millise kasuks otsustati, sõltus paljuski sellest, mida keegi endale lubada sai.

Mumifitseerimine

Mumifitseerimiskombed on aegade jooksul palju muutunud. Uue riigi ajal (u 1539 -1075 eKr) eemaldati tihti ka aju ja siseorganid , mis paigutati nendeks ettenähtud anumatesse- kanoopidesse, mille kaaned olid inim- või loomapea kujulised, esindades jumal Horose nelja poega . Usuti, et need urnid kaitsevad elundeid maagiliste loitsude abil igavesti.
Kõigepealt eemaldatigi siseorganid, sest need lagunevad kõige kiiremini. Aju välja saamiseks kasutati metallist pikka varrast ja lusikat. Seejärel tehti räninoaga kõhu vasakule poolele sisselõige, et saada kätte magu , soolestik, maks ja kopsud, mis esialgu säilitati kristallsoodas ning seejärel kanoopidesse paigutati. Süda jäeti sisse, sest usuti, et seda võib hauataguses elus vaja minna. Kui keha tühi, täideti sisemus aromaatsete ainetega, misjärel kaeti keha kristallsoodaga ja jäeti 40 päevaks kuivama. Neljakümne päeva pärast surnu pesti ning sisemus täideti vaigu ja lõuendiga. Pärast seda mähiti muumia lõuendisse, mille kihtide vahele pandi erinevaid amulette, mis teda hauataguses elus kaitsema pidid. Näole pandi mask. Kui see tehtud, mähiti laip veel kord sidemetesse.

Matmine

Matmine oli pidulik igas ühiskonna klassis. Saatjateks olid tavaliselt teenijad ja salk naissoost leinajaid, kes kandsid hauapanuseid. Nende hulgas olid ka elukutselised matuselised, kellele ka maksti. Enne kui muumia oma lõplikku puhkepaika jõudis, puudutas Osirist kujutavat maski kandev preester kadunu huuli anh’i ehk elu sümboliga, andes talle võime järgmises elus süüa, hingata ja rääkida. Sõltuvalt surnu rikkusest, oli tema hauakamber täis maagilisi kujukesi ehk ušebti’e, kes pidid hauataguses elus etendama teenijate osa. Tihti kaunistati kambri seinad maalingutega, millel kujutati toitu, veini, õlu ja muud head-paremat, sest arvati, et pärast päris tagavarade lõppemist suudab ka ära elada ka seinal kujutatavast. Paraku ei suutnud kõik inimesed endale sellist luksust lubada. Paljud vaesed maeti sidemeteta ja kirstudeta külasurnuaedadesse, mille kuumas liivas nende kehad loomulikul teel kuivasid ja säilisid

KUULSAMAD MUUMIAD

Tutanhamon

Tutanhamoni hauakamber on tõenäoliselt egüptoloogide üks suuremaid ning tähtsamaid leide . Tutanhamon oli Egiptuse noorim vaarao, surres juba 18-aastaselt ning tema hauakamber ainus, mis oli säilinud peaaegu täiesti puutumatuna. Hauakambri avastasid Howard Carter ja lord Carnarvon 1922. aastal Kuningate orust. Muumiat uurides on avastatud, et vaaraol oli osaline jänesemokk ning kerge skolioos , mistõttu pidi ka kepiga kõndima . Varem arvati, et Tutanhamon mõrvati, kuid tänapäeval usutakse, et surma põhjus oli siiski mitmekordne malaaria põdemine, sest siis oli see haigus palju ohtlikum. Lisaks malaariale oli ta enne oma surma jala murdnud, mis oli mädanema läinud.
Lisaks oma rikkalikule hauakambrile, on Tutanhamon kuulsust kogunud ka faktiga, et tema oli see, kes lõpetas oma isa Ehnatoni rajatud ainujumala kultuse. Atoni austamine lõpetati ning naasti enne seda valitsenud Amoni jumaldamise juurde. Seda tehes muutis ka sünnijärgse nimega Tutanhaton oma nime Tutanhamoniks. Vaatamata oma noorele eale, taastas vaarao ametnike abiga Egiptuse endise hiilguse, algatades suuri ehitusprojekte ning taastades suhted teiste maadega.

Ötzi

Hauslabjochi mees a.k.a Ötzi on 1991. aastal Alpidest leitud mehe mumifitseerinud surnukeha . Erinevalt Egiptuse muumiatest on tema looduslikul teel säilinud- liustikujääs. Põhjuseid, miks ta nii kuulus on, on palju. Esiteks on ta Euroopa vanim looduslikul teel mumifitseerinud surnukeha olles umbes 5300 aastat vana. Teiseks oli ta nii hästi säilinud, et teadlased said teda uurides väga palju infot selle aja inimeste eluviisi kohta ning avastasid uusi asjaolusid metallurgia leviku kohta.
Jäämees oli oma surmahetkel umbes 40-aastane, mis tol ajal oli juba väga kõrge vanus. Lisaks oli tal väga palju tervisehädasid. Tema kaela, selja alaosa ning paremat puusa oli kahjustanud artriit. Sooletikust aga leiti parasiite. Nelja viimase kuu jooksul olid teda tabanud umbes kolm raskemat haigushoogu. Need kõik küll soodustasid Ötzi surma, kuid peamine põhjus see siiski polnud. Kuni 2001. aastani usuti, et need haigused kui ka külmus kokku tapsidki Hauslabjochi mehe, kuid siis tuli ilmsiks veel üks asjaolu: tema õlast leiti kivist nooleots . Tõenäoliselt oli ta jahil või matkamas mujale, kui sattus varitsuse ohvriks. Praegu asub Ötzi Bolzanos , Lõuna- Tirooli arheloogiamuuseumis.

LOOMAMUUMIAD

Egiptuses oli laialt levinud komme palsameerida ka lemmikuid ning jumalatega seostuvaid loomi, näiteks veiseid. Selleks oli neli peamist põhjus: et armastatud lemmikloomad saaksid oma omanikuga surmajärgsesse ellu kaasa minna, et seal oleks inimestele süüa, ohverdamiseesmärgil mõnele jumalale ning samas ka usus, et see loom ongi mõni jumal

Armastatud lemmikloomad

Egiptlased armastasid oma lemmikloomi. Kõige levinumad olid kassid, koerad, ahvid , gasellid ja erinevad linnud. Nad hindasid oma loomi nii väga, et lemmiku hukkudes ajasid nad ühe oma kulmu maha. Palsameerimine pidi tagama neile igavese elu niisiis on leitud palju loomi, kes on olnud oma omanikuga nii samas hauakambris ja on olnud juhtumeid, kus on oldud isegi ühises sarkofaagis.

Toiduna inimestele hauataguses elus

Oli väga tavaline, et hauakambris oli lisaks kallitele asjadele kaasa pandud ka toitu ning juua. See oli mõeldud selleks, et ka- spirituaalne teisik, saaks hauakambris edasi elada. Aga et inimene saaks ka hauataguses elus süüa ning juua, mumifitseeriti talle kaasa loomi.

Religioossed eesmärgid

Egiptuse jumalad on tuntud selle poolest, et neid on enamasti kujutatud inimese keha ning mõne looma peaga. Näiteks Anubis , kes oli Surnute Maja valdaja, ning kes oli koera - või šaakalipeaga. Kui loom, kes esindas mõnda jumalust, suri, siis ta mumifitseeriti, lootes sellega pälvida jumalate heakskiitu.

Ohverdusena

Enamus loommuumiaid olid siiski ohverdus jumalatele. Nad asetati erinevatesse templitesse. Enne mumifitseerimistava tehti pronks- kujusid , mis imiteerisid loome, kuid kui avastati odavam alternatiiv , muutusid loommuumiad kõige populaarsemateks ohverdusteks.

KOKKUVÕTE

Kokkuvõtteks võib öelda, et ilma muumiate olemasoluta oleks siiamaani suur osa tähtsaid küsimusi seoses ajalooga vastamata . Kindlasti pole veel kõik muumiad avastatud, neid on veel kindlasti palju, kellest igal ühel on oma lugu jutustada. Referaadi käigus avastasin minagi palju uusi ning huvitavaid lugusid ning täitsin sellega oma referaadi peaeesmärgi. Muumiate valmistamine oli siiski kõigest üks tilluke osa Egiptuse kultuuririkkast ajaloost. Edaspidi kavatsen veel uurida püramiididest, jumalatest ning kindlasti ka müütidest, mis räägivad hauakambrite loitsudest.

KASUTATUD KIRJANDUS

1. „Muumia mõistatus - Tutanhamoni ja vaaraode salapärane maailm“
2. Tony Allan „Hauad, hauakambrid ja muumiad“
3. www.wikipedia.org
4. www.vikipeedia.ee