Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Mutt". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
muti, mutt, talpa, europaea, isend, mutid, lehtmetsad, karjamaad, vihmaussid, kahepaikseidMutt Mutt ehk euroopa mutt ehk harilik mutt ehk tavamutt on mutlaste sugukonda kuuluv imetaja. Mutid elavad ja toituvad oma maa-alustes käikudes. Muti tegutsemist mingis kohas iseloomustavad maapealsed kuhikud niinimetatud mutimullahunnikud. Tunnused Muttide tüvepikkus on 110160 mm (kusjuures isastel keskmiselt 143 ja emastel keskmiselt 135 mm), sabapikkus kuni 40 mm, tagakäpa pikkus 1719,5 mm. Kondülobasaalpikkus 32,537 mm. Isendid kaaluvad 65130 g (kusjuures isastel keskmiselt 8595 ja emastel 7075 g; sündides kaaluvad mutipojad umbes 3,5 g). Muttidel on silinderjas keha ja jalad
Kallavere Keskkool Mutt Referaat Koostaja: Katrin Mett Juhendaja: Monika Kallaste Maardu 2012 SISUKORD Sissejuhatus..........................................................................................................3 Kes on mutt? ............................................................................................................... .......4 Elupaik...................................................................................................... .........................6 Eluviis...................................................................................................... ...........................7 Mida sööb mutt?..................................................................................
Elupaik- ja viis · Elupaiga valimisel on oluline küllaldane toiduhulk mullas, mõõdukas niiskus ja reljeef · Maasisese eluviisiga, maapinnale tuleb harva. · Käigud on vajalikud toidu püüdmiseks ja ühendusteedeks kaugemate käikude vahel. · Tegutseb aastaringselt · Talveperioodi üleelamiseks kogub ta varusid - vihmausse (muudab need liikumatuks närviganglioni läbihammustamise teel). Mutipesa lõige Toitumine · Toidust moodustavad valdava osa vihmaussid (talvel üle 90%, suvel u. 50%). · lisaks sööb mardika- ja kärbsevastseid, hulkjalgseid ning limuseid · Päevane toidukogus 40 -50 g. · Tunnelid toimivad saakloomade lõksuna, sest neisse kukuvad mullaselgrootud. Sigimine · Jooksuaeg märtsis-aprillis. · Poegib üks kord aastas. · Pesakonnas 3...8 poega. Areng · Tiinus kestab 40 päeva. · Pojad sünnivad maikuus. · Vastsündinud on abitud, pimedad ja karvadeta.
kuid kõik need mõõtmed võivad eri soost isenditel ka suuresti kattuda. Sabapikkus 20-40 mm, tagakäpa pikkus 17-19,5 mm. Nisasid 8. Karvavahetus 3 korda aastas: veebruarist märtsi- aprillini, juulist septembrini ning oktoobrist detsembrini, sõltuvalt laiuskraadist. Silmatorkavad tegevusjäljed on mutimullahunnikud (sh ka suuremad ja püsivamad, nn kindlustused). Mutimullahunnikutest lähtuvad pinnalähedased käigud. Vahel võib taimevarte võbisemise järgi näha, kuidas mutt rohukamarat üles tõukab, ning kuulda juurte rebimisel tekkivaid helisid. Mõnikord on mutimullahunniku keskel u 35 mm läbimõõduga auk see on tunneli suu, mille kaudu loom tuleb maapinnale pesamaterjali või toitu otsima. (MacDonald, Barrett, 1993) Kompimismeel on väga hästi arenenud sabal, jalgadel ja ning kärsa otsal on vastavate retseptoritega varustatud püstuvad kompekarvakesed. Ninas paiknevad Eimeri elundid tajuvad
*armastab vaheldusrikkaid elupaiku - Second level metsaservi, leht- ja segametsi, Third level Fourth level puisniite, parke, aedu, kalmistuid Fifth level *meeldib tegutseda peamiselt videvikus ja öösiti. *ta on segatoiduline, kelle eriliseks lemmikuks on putukad ja nende vastsed, aga ka vihmaussid, konnad, hiired, linnumunad ja -pojad, maod, limused ning ära ei öelda ka raipest. *pea on pika koonuga, väikeste silmade ja kõrvade ning lühikese kaelaga. *suvel pole siil seotud kindla elupaigaga, ta magab kerratõmbununa otse maapinnal, talveune veedab aga sambla, lehtede ja rohukõrtega vooderdatud pesas. Orav Click to edit Master text styles Second level
Toitumine - Metssiga on omnivoor ehk kõigesööja, kuid enamasti sööb ta taimset toitu. Tänu äärmiselt heale haistmismeelele leiab metssiga suure osa oma toidust maad sonkides, toiduks on taimede juured, risoomid ja mugulad. Metssead võivad tekitada kahju põllumajadusele, rüüstades vilja- ja kartulipõlde. Määrava osa toidulauast moodustavad talvel ja sügisel tammetõrud. Loomsest toidust sööb ta meelsasti vihmausse, vastseid, tõuke, putukaid, roomajaid ja kahepaikseid, pisiimetajaid, loomaraipeid ning ka linnumune. Nälja korral võib esineda ka kannibalismi. Sigimine - Jooksuaeg algab novembris ja lõppeb jaanuaris. Sel perioodil liituvad ka kuldid karjaga. Sigimisperioodil võitlevad kuldid emaste pärast üsnagi veriselt ja vägivaldselt. Kuldid kasvatavad vigastuste tõsisuse vähendamiseks endale naha alla paksu sideainest kilbi, mis kaitseb konkureeriva kuldi kihvade eest. Tugevaim kult omandab õiguse viljastada kogu karja emised
kuhu putuktoidulistel lindudel raske juurde pääseda. Karihiired toovad kasu süües suurel hulgal kahjurputukaid. Neil on hambad ühesuguse ehitusegasaaki aab nendega hhaarata ja mõnevõrra peenestada kuid päris peeneks ei saa see on putuktoidulistele iseloomulik. Kõigil putuktoidulistel on peaaju suured poolkerad nõrgalt arenenud ja ilma käärudeta. Seetõttu tekivad neil tingreleksid halvati ja väga aeglaselt. * mutt elab maasees enda uuristatud käikudes. Eriti palju mutte on niitudel põldudel metsaservadel, aedades ja juurviljaaedades. Muti kehaehitus on täieliklt kohastnud elkskäikudes ja nende uuristamiseks. Tema keha on kompaktne ja silinderja kujuga pea ilma kõrvalestadeta esijäsemed lühikesed kuid suure ja laia võimsate küünistega varustatd kämblaga. Muti silmad on alaarenenud. Loom otsib toitu hästi arenenud haistmise ja kompimise abil. Muti karvkatte on lühike ja sametjas. Mutt tegutseb
Emasloomal on 6 paari nisasid, kuid toitumine on neil kõigil erinev. Toitumine 5 Suure osa oma toidust saab kätte songides. Sööb vilja, kartuleid ja paljusid põllukultuure. Metssiga on omnivoor. Rohelised taimed, puuvõrsed (väike osa); teisalt taimede maa-alused osad (suur osa) – juured, risoomid (pilliroo risoomid); edasi loomne toit (putukad, vihmaussid, tõugud); kõige rohkem mõjutavad viljad (tammetõrud, pöögiseemned ja pähklid). Kõige olulisem toidufaas on viljad (eriti nisu). Metssiga on ka raipetoiduline. Levik Väga laialt levinud. Kanadasse ja Austraaliasse on metssiga inimeste poolt viidud. Levib väga kiiresti. Alates 70ndatest aastatest kuni 2000 aastatel on USAs sea levik olnud meeletu -> inimesed on sellele kaasa aidanud. Põhiline levija on kodusiga
Varvaste vahel on neil osalised ujulestad. Naarits on mingist märgatavalt väiksem ja nõrgem. Tüvepikkus on naaritsal 32-43 cm, sabapikkus 12- 19 cm ja mass 550- 800 grammi. Mingi tüvepikkus ületab sageli 45 cm. Sabapikkus 15- 25 cm ja mass kuni 1, 5 kg. ( Loomade elu) Leviala Eluviisilt on nii mink kui ka naarits öised. Naaritsa leviala on katkendlik. Teda leidub Hispaanias ja Prantsusmaal, Rumeenias, Venemaal ja Valgevenes. Eestis on naarits väljasurnud (viimane isend 1996), saartel liik taastamisel. (Loomade elu, Imetajad). Minki leidub Briti saartel, Skandinaavias, Ida- Euroopas, Põhja- Ameerikas. Mingi leviala on kõikjal laienemas. Nii naarits kui ka mink elavad kiirevooluliste rikkaliku kaldtaimestikuga jõgede juures. Pesa ehitavad puuõõnde ja ka puujuurte vahele. ( Euroopa imetajad) Toitumine Nii naarits kui ka mink on mõlemad lihatoidulised. Toiduvalik mitmekesine ja sõltub toidu kättesaadavusest
Kahepaiksed Sissejuhatus Kahepaiksed on selgroogsed loomad, kes on kohastunud eluks nii vees kui ka maismaal. Sigimiseks peavad nad minema vette, seal arenevad nende järglased. Nii nagu kaladki on kahepaiksed kõigusoojased ja arenevad moondega. Hingata saavad nad kopsudega ja läbi naha. Kuival maal liikumiseks on neil kujunenud jäsemed. Kohata võib neid eelkõige niisketes elupaikades. Kahepaikseid on maakeral üle 3000 liigi, neist Eesti elab 10. Kahepaiksete hulka kuuluvad päriskonnad ja sabakonnad. Välimus Sabakonnalised on sisalikulaadse kehakujuga, päriskonnaliste keha on lamendunud. Enamikul neil on täiskasvanutena kaks paari jalgu, mida nad liikumisel erineval määral ka kasutavad. Vees elavatel vastsetel - kullestel - jalad esialgu puuduvad. Kahepaiksete nahk on õhuke ja paljas, kuid näärmeterikas. Vees elavatel liikidel on nahk ühtlaselt limaga kaetud
punarind( üksikud võivad talvituda meil), hallrästas ehk paskrästas, peoleo, metskiur, rohevint( Eestis võib olla ka hulgulind), kuldnokk, käosulane, karmiinleevike, väänkael ning väike-lehelind, salu-lehelind ja mets-lehelind. Ja hulgulindudeks on suur-kirjurähn ja puukoristaja. Salumetsa kõige tavalisemad imetajad on siis taimtoidulistest: metskits, punahirv, põder, valgejänes. Sega toidulistest: siil, kährik, metssiga, mäger, orav. Loomatoidulistest: mets- karihiir, metsnugis, mutt, hunt. Osadest liikidest lähemalt: Toominga võrgendikoi: Ei ohusta teisi puuliike ainult toomingat, lapsed munetakse valmis juba suvel juuni kuus, sügisel nad kooruvad, varakevadel hakkavad need lapsed pungi sööma ja juuni kuuks pole enam ühtegi lehte puul, kus nad pesitsevad. Jätavad süües endast maha siidniidi, millega annavad teistele märku, et on olnud seal. Väänkael: Eestis on üldlevinud. Arvukus on kuskil 10 kuni 20 tuhat paari. Tavaliselt
(kool) (Nimi) HALLJÄNES Referaat (koht), 2012 SISUKORD 1. Toitumine 2. Elupaik ja eluviis 3. Sigimine 4. Areng 5. Välimus 6. Levik ja arvukus Eestis ja maailmas 7. Koht ökosüsteemis Toitumine Halljänes ja loomulikult ka kõik teised jänesed on taimtoidulised. Ta eelistab süüa liblikõielisi ja kõrrelisi. Talvel tarvitab ta söögiks ka puude ja põõsaste oksi ning koort. Kuna tal on lihtsa ehitusega magu, siis on toidu paremaks omastamiseks välja kujunenud koprofaagia (enda väljaheite söömine). Tänu sellele suudab ta toidust omastada enamiku toitainetest ja energiast. Elupaik ja eluviis Halljänes on päritolult stepiloom. Eestis asustab ta avamaastikke, mis on peamiselt põllud ja heinamaad, aga ka metsaservi. Aktiivsem on ta hommiku- ja õhtuhämaruses, mõnikord ka päeval. Halljänes on paigatruu loom, kes ei liigu reeglina eriti laialt ringi. Ööbimiskohaks valib ta tavaliselt lihtsa maasse kraabitud lohu. Sigi
Eesti loomastik Kahepaiksed · Praeguseks on Eestis kindlaks tehtud 10 liiki ja 1 hübriidne vorm kahepaikseid. · Lisaks on Eesti alal varem elutsenud mitmed liigid, keda me madala arvukuse tõttu pole suutnud seni kindlaks teha või kes siin praegu puuduvad: punakõht-unk (Bombina bombina), harilik lehekonn (Hyla arborea) ja välekonn (Rana dalmatina). Harilik lehekonn Punakõht-unk Välekonn Eesti kahepaiksete süstemaatiline nimestik I selts: SABAKONNALISED, CAUDATA 1. sugukond: Salamanderlased, Salamandridae 1
Talveks ehitab Siil 23...25 cm, saba aastas, jooksuaeg videvikus. Leht- putukad ja nende endale pesa, Erinaceus pikkus ~3 cm. kohe pärast talve- ja segametsad, vastsed, milles magab europaeus Mass 600-1200g. unest ärkamist. metsaservad, vihmaussid, talveund. puisniidud, aiad, konnad, kalmistud, pargid linnumunad
Looduse referaat Metssiga Sisukord 1.Sissejuhatus 2.Välimus 3.Eluiga 4.Elumood 5.Levik 6.Toitumine 7.Sigimine 8.Vaenlased 9.Metssiga Eestis 10.Kaitsestaatus 11.Allikad 1.Sissejuhatus Metssiga on sigalaste sugukonda ja sea perekonda kuuluv metsloom. Metssiga on omnivoor nagu kodusigagi. Ta on pärismaine Kesk-Euroopas, Vahemere piirkonnas (kaasa arvatud Atlase mägedes), Põhja-Aafrikas ja enamikus Aasias, ulatudes lõunasse Indoneesiani välja. Hiljem on teda sisse toodud paljudesse kohtadesse. Arvatakse, et kodusiga on aretatud metsseast umbes 7000 aastat eKr Lähis-Idas ning umbes samal ajal sõltumatult ka Hiinas. Rahvapäraselt on metssiga kutsutud ka nimega kutu. Isane metssiga on kult, emane siga on emis ja noori järeltulijaid kutsutakse põrsasteks. 2.Välimus Metssea keha katab kare harjaseline karvkate, mille värvus varieerub tumehallist pruunini. Metssea kere on jässakas ning jalad on suhteliselt pikad, eriti põhjapoolsete
HUNT Sisukord: Süstemaatiline kuuluvus.............................................................................3 Leviala.........................................................................................................4 Välimus........................................................................................................4 Elupaik.........................................................................................................5 Eluviis..........................................................................................................5 Pesa ja pojad..................................................................................................6 Toidu hankimine............................................................................................7 Koht ökosüsteemis........................................................................................8
mäestikes. Okasmetsades on ülekaalus leetmullad (huumusrikkad kõdumullad). Okasmetsade vöönd hõlmab Kanadat, Skandinaaviamaid, suure osa Venemaast. Üleminekualadel okasmetsadelt lehtmetsadele kasvavad segametsad. Erinevalt okasmetsadest on segametsad mitmerindelised: kõrgemad puud kasvavad koos madalamate puude ja põõsastega, allpool on samblad ja samblikud ja rohurinne. Segametsade alal on palju soid ja niite. Lehtmetsad kasvavad pehmemas merelises kliimas. Lehtmetsad võivad olla kase, paju, haava, pärna, jalaka, saare või vahtra enamusega. Euroopa lehtmetsades on kõige rohkem tammikuid ja pöögimetsi, vähem pärna, vahtra ja jalaka ülekaaluga metsi. Põhja-Ameerikas kasvavad pöögid, vahtrad. Heitlehelised puud, näiteks pöök, tamm ja vaher kasvavad kõige paremini seal, kus suved on soojad ja talved mitte liiga külmad. Nad kasvavad laia ribana Aasias, Euroopas ja Põhja-Ameerikas. Puud ja enamik teisi taimi metsas alluvad aastarütmile
www.jahindusinfo.ee Elupaigaks on kultuurmaastikud, erinevate biotoopide servaalad (ökotonid), meeldib asulate ja veekogude lähedus. Tuhkur on üksikeluviisiga hämaras ja öösel tegutsev kiskja, kes ujub ja sukeldub hästi. Elab teiste loomade urgudes või lihtsas varjes (puuriitades, põhukuhjades, põranda all, pööningul. Üsna liikuvad loomad, kes söövad kõike, millest jõud üle käib (roomajaid, kahepaikseid, pisinärilisi, siile, jäneselisi, kanalisi, putukaid, usse, limuseid). Tähtsaimaks toiduobjektiks on hiired ja kahepaiksed, varakevadel ka raibe. Vähesel määral sööb marju ning toidurohkuse korral kogub varusid. Tuhkur võib korraga murda rohkem saakloomi kui süüa jõuab, seetõttu on kanakasvatajad vahel väga kurjad tuhkru peale. Jooksuaeg on märtsis-aprillis, tiinus kestab ca 1,5 kuud ning pojad sünnivad mais. Pesakonnas on 4-6 poega, kes iseseisvuvad sügiseks
kuna talurahvas on paljudes kohtades ei taha rebaseid jahtida, lootes, et nad hävitavad viljasaaki ohustavaid rohutirtse ja hiiri. Looduses valivad rebased mitmekesise taimkattega elupaiku (Eestis Rebane elutseb kuni 1800 m, Tiibetis kuni 4000 m kõrgusel. Rebase toitumine Rebane on nii taime kui ka loomatoiduline. Ta ohvriks langevad enamasti närilised, jäneselised ja teised väikese ja keskmise suurusega selgroogsed (ka oravad, okassead, teod, vihmaussid ja 5 putukad rohutirtsud, põrnikad, kilgud). Rebane sööb ka parte, kanalisi ja laululinde ja nende mune. Vähesel määral sööb taimset toitu nagu puuviljad, marjad (eriti murakad), rohi, pähklid ning terad (tavaliselt mais ja nisu). Selgroogseid sööb rebane tavaliselt talvel, kui muu toidu hankimisega esineb raskusi. Näljaga sööb ta ka loomade jäänuseid. Linna sotsib rebane toitu
ei ole talveuni täielik. Nii on see näiteks karul, mägral, kährikkoeral jt. Uni on siis kergem, kehatemperatuur ei lange ja soojade ilmadega tulevad nad oma peidupaikadest välja jalutama, toitu siiski mitmed ei tarvita. Näiteks orav oma toiduvarusid talveks pessa ei kogu, kuid soetab neid mitmele poole pesa ümbrusse, kas puuõõntesse või puujuurte vahele, talletades sinna pähkleid, tõrusid. On leitud ka kuivanud kuuseokste vahele ülesriputatud seeni. Ka mutt ei jää talveks talveunne, vaid jätkad aktiivset tegevust, uuristades isegi uusi urge. Talveks koguvat ta endale toiduvarusid, tassides selleks kokku sadu vihmausse.
pesapaika aastaid. Sobivas paigas võib asustustihedus ulatuda kuni 3 või enama paarini 1000 hektari kohta. Kui suuremates parkides on mitu kodukaku paari, toimuvad kaitstava territooriumi piirialadel sageli ägedad taplused. Kodukakk on aktiivne peamiselt öösiti. Ränne Kodukakk on paigalind, kelle hulguliikumised jäävad tavaliselt 10 km raadiusse. Toitumine Toitub pisinärilistest, väiksematest lindudest, harva hakisuurustest lindudest. Konnad, sisalikud, mutid ja mardikad on tema menüüs samuti küllalt tähtsal kohal. Mõnedel juhtudel on esinenud spetsialiseerumist rästastele. Karmi talve ja sügava lumikatte korral hukkub neid küllalt märkimisväärsel hulgal, kuna kakud ei suuda paksu lume korral hiiri tabada. Sigimine ja areng Pesa tunneb ära iseloomuliku vooderduse järgi - kodukakk vooderdab oma pesa räppetompude kuiva puru, puupuru ja eelnevalt seal pesaõõnsuses elanud linnu sulgedega. Täiskurnas on 2..
Tartu Mart Reiniku gümnaasium EESTI KÄRPLASED Referaat bioloogiast Maria Kaare, 7. klass Juhendaja õp. Lauri Mällo Tartu, 2008 Sisukord Sissejuhatus lk 3 Kärp lk 4 Nirk lk 5 Mink ja naarits lk 6 Tuhkur lk 8 Metsnugis ja kivinugis lk 9 Saarmas lk11 Mäger lk13 Ahm lk14 Võtmesõnad lk16 Kasutatud materjalid lk17 2 Sissejuhatus Perekondade ja liikide arvu poolest on kärplaste sugukond kiskjaliste seltsi rikkamaid. Ta hõlmab 65 70 liiki, mis jagunevad 24 29 perekonna ja 5 alamsugukonna vahel (Loomade elu 1987). Enamik kärpla
Rohukonn on looduskaitse all. (Tartu Ülikooli LO Loodusteadusliku hariduse keskus, Rohukonn, 2011) Rabakonn (Rana arvalis) Rabakonn on pisike, 5...7 cm pikkune konn, kes kuuludes nn. pruunide konnade hulka, on värvuselt pruun või hallikas, tumedate laikude või täppidega, mis muudab ta rohu, kõdunevate lehtede ja okaste vahel raskesti märgatavaks. 19 Rabakonn on levinud kõikjal Eestis ning ta elupaikadeks on lehtmetsad, jõgede-äärsed lamminiidud, rannaniidud ja soode servaalad. Rabakonni võib näha toitu püüdmas nii päeval kui öösel, kuid kõige aktiivsemalt tegutsevad nad siiski õhtuti. Olulisima osa toidust moodustavad mardikad, vähemal määral tarbib ka ämblikke, rohutirtse, lutikaid ja röövikuid. Suurema osa oma elust, ka talved, veedab rabakonn maismaal, siirdudes vette vaid kudemiseks. Rabakonnad talvituvad üksikult - lehtedega täidetud aukudes, näriliste urgudes, haohunnikute all jne
Ta sööb ka putukaid, raibet ja taimset toitu (marjad, viljad (teravili), oras). (Bio) Kui rebane jahib hiirt, seisab ta liikumatult ja jälgib avastatud hiirt tähelepanelikult. Seejärel hüppab ta kõrgele, toob esikäpad sööstuga otse alla, haarates hiirt ning naelutades ta vastu maad. Selline jaht näeb ebaõnnestuvate katsete tõttu välja nagu tants. Rebane sööb päevas umbes 0,5-1 kg. Siil: Toitumine:maapinnal leiduvad selgrootud, näiteks: vihmaussid, jooksiklased, liblikaröövikud, ämblikud ja nälkjad. Sööb vahetevahel ka selgrookseid, näiteks: konni sisalikke näriliste poegi lindude pesapoegi ja mune, samuti raipeid ja kalaraipeid, ka marju, puuvilju ja seeni. Toiduahel kodukakk ilv e s v a lg e jä n e s k a e lu s h iir pohl p ru u n k aru Järved
EESTI MAAÜLIKOOL Referaat Puisniitude Loomastik Kaspar Knuut 2010 2 Sissejuhatus Puisniiduks nimetatakse regulaarselt niidetava rohustusega hõredat puistut. Puisniidud kujunesid asulate ümbrusesse juba üle 4000 aasta tagasi seoses puidu tarbimisega ning hiljem karjakasvatuse levimisega. Eriti väärtuslikuks teeb puisniidud nende kõrge liigirikkus. Puisniidu liigirikkale taimestikule kaasneb tavaliselt ka muu elustik, näiteks putukate suur mitmekesisus. Eestikeelses põllumajanduslikus kirjanduses kõneletakse puisniitudest kui looduslikest rohumaadest. Taimeökoloogias nimetatakse taolisi kooslusi pool-looduslikeks ehk pärandkooslusteks. Termin "puisniit" on rohkem levinud teaduslikus ja aimekirjanduses, kohapealsed inimesed nimetavad taolisi alasid lihtsalt "niitudeks", "metsadeks", "metsaheinamaadeks", "heinaaedadeks" jne. (http://www.zbi.ee/pky/puisniidud/iseloomustus.htm) Kasvukoha järgi ja
35-45cm. On üsna hästi ära tuntav oma kirju kasuka poolest: tuhkru aluskarv on hele ja see kumab läbi pikema pealiskarva. Kõhupool on tumedam kui selg, üle silmade jookseb tume vööt ning kõrvatipud on valged. Varvaste vahel on ujunahk. Valge rõngad silmade ja kõrvade vahel. Levik: kogu Euroopa, v.a. osa Briti saartest ja enamus Skandinaavia poolsaarest.Arvukus Eestis: tavaline Toitumine: Üsna liikuvad loomad, kes söövad kõike, millest jõud üle käib (roomajaid, kahepaikseid, pisinärilisi, siile, jäneselisi, kanalisi, putukaid, usse, limuseid). Tähtsaimaks toiduobjektiks on hiired ja kahepaiksed, varakevadel ka raibe. Vähesel määral sööb marju ning toidurohkuse korral kogub varusid. Tuhkur võib korraga murda rohkem saakloomi kui süüa jõuab, seetõttu on kanakasvatajad vahel väga kurjad tuhkru peale. Sigimine; Jooksuaeg on märtsis-aprillis, tiinus kestab ca 1,5 kuud ning pojad sünnivad mais. Pesakonnas on 4-6 poega, kes
Pruunkarule kõige lähem sugulasliik on põhjapoolse levikuga, suurem ja valge karvastikuga jääkaru. ANATOOMIA JA MORFOLOOGIA Karu on jässaka ehitusega plantigraadne kiskja. Karvastik on pruunkarul tihe, karvad suhteliselt pikad, värvus varieerub kollasest mustani, sagedaseimad on erinevad pruunid toonid. Poegadel, vahel ka täiskasvanud isenditel, kurgu/kaela juures heledam laik kaelus. Täiskasvanud isend kaalub 80 kuni üle 1000 kg (Eestis max veidi üle 400 kg). SIGIMISBIOLOOGIA Sigimisküpsus saabub karudel enamasti 46 eluaastal. Karude jooksuaeg kestab ligikaudu mai teisest poolest juulini. Jooksuajast "võtavad osa" lisaks isasloomadele indlevad emased. Siinkohal tuleb tähele panna asjaolu, et kaugeltki mitte kõik täiskasvanud emasloomad ei kuulu aastal X indlevate emasloomade hulka
Hunt Hunti võib välimuselt kergesti pidada suureks koeraks. Oma lihaselise keha, jõuliste jalgade ja võimsete lõugadega sarnaneb ta idaeuroopa lambakoeraga. Erinevalt koerast ei hoia võsavillemi saba kunagi rõngasse ja hundi jälg on koera omaga võrreldes kitsam ning pikem. Mõistatustes ja muinasjuttudes on hunt olnud ikka tark, julge ja vastupidav metselanik. Nendele omadustele võiks veel lisada kiiruse ja tugevuse. Näiteks võib hunt hambus ära viia terve lamba. Hunt on 110160 cm pikk ja 85 cm kõrge. Ta kaalub 3050 kg (Eesti rekord on 62 kg, maailmarekord 78 kg). Saba on 35-50 cm pikk. Hundile iseloomulikud välistunnused on enamasti hallikas karv, kikkis kõrvad, viltused kollakad silmad ja hüppeliigeseni ulatuv kohev saba, mis pole kunagi rõngas. Hundil on terav haistmine ning kuulmine. Hundid ka näevad paremini kui teised koerlased.Hunt on peamiselt ööloom, tema tegutsemisrütm võib varieeruda sõltuvalt elupa
Sisukord Sissejuhatus ................................................................................................................................ 3 Välimus ...................................................................................................................................... 4 Toitumine ................................................................................................................................... 6 Paaritumine................................................................................................................................. 6 Elupaik ....................................................................................................................................... 7 Arvukus ...................................................................................................................................... 8 Viited: ...........................................................................................................
Sisukord Sisukord...................................................................................................................................... 1 Võrdlustabel................................................................................................................................2 5 põhilist erinevust: ..................................................................................................................4 Ristsõna.......................................................................................................................................5 Kasutatud kirjandus.....................................................................................................................6 1 Võrdlustabel Tunnus Põder
Ulukid Soo/Raba loomad Taimed EESTI ULUKID · välimuselt võib kergesti pidada suureks koeraks HUNT · lihaseline keha, jõulised jalgad, võimsad lõuad Canis lupus L. · sarnaneb idaeuroopa lambakoeraga · kiskja · hundi jälg on koera omaga võrreldes kitsam ning pikem · tark, julge, vastupidav, kiire, tugev · hunti võib Eestis kohata varjulistes metsades, rabades ja võsastikes ning aastaid tagasi oli hunt levinud kogu põhjapoolkeral, välja arvatud Aafrikas ja igilume- ja jääga kaetud aladel · tüvepikkus 100...160 cm. Saba pikkus 35...50 cm. Turja kõrgus 80...85 cm (harva üle 100 cm). · 32...50 kg (Eestis kütitud huntide maksimumkaaluks on olnud 62 kg) · 1997. aasta loendusandmete põhjal on Eestis hunte 150 ja 200 isendi vahel. KARU Ursus arctos L. · suur, massiivne, hele- kuni tumepruuni ka
Punahirv (Cervus elaphus) on looduses laialt levinud hirve liik. Teda leidub enamjaolt kõikjal põhjapoolkeral (kaasa arvatud Eestis). Punahirve on ka viidud teistesse riikidesse näiteks Austraaliasse ja Argentiinasse. Punahirvedest on Eestis enim levinud Euroopa punahirv. Meie kodumaa aladel on punahirv vähese arvukusega, külmadel talvedel võib ta ka kohati puududa. Sageli on teda asustatud Abrukale, Hiiumaale ja Saaremaale. Vähesel määral on ta Eestisse asunud ka Lätist. Praegu on punahirve Eestis just Eesti läänesaartel. Punahirv on suuruselt põdra järel teine hirvlane. Punahirve värvus suvel ja talvel on erinev, suvel on ta punakaspruun ning talve poole muutub ta hallikaspruuniks. Nagu punahirve värvus on ka ta toit suvel ja talvel mõneti teistsugune. Suvel toitub see hirvlane rohttaimedest, talvel aga puude-põõsaste koortest ja võrsetest. Välimus Punahirvedel pole sarved aastaringselt, vaid os
Metsakahjuritena linnud enamasti arvesse ei tule, väga harvadel juhtudel on taimlates kahjustusi põhjustanud metsvint, kes sööb külvatud seemneid ja noori tõusmeid, kuid pesitsemise ajal sööb ta putukaid. Puude seemnetest toituvad veel näiteks käbilinnud ja suur- kirjurähn. Metsis sööb talvel männi pungasid, kasvusid ja okkaid. Pasknäär toitub tammetõrudest, kuid samas neid laiali tassides aitab kaasa tamme levimisele. Putuktoiduliste hulka kuuluvad siil, mutt ja karihiired, kes metsanduslikust seisukohast on kasulikud toitudes putukatest, nende vastsetest ja nukkudest. Vahel võib mutt oma käikude rajamisega taimlas puutaimi kergitada ja juuri lõhkuda. Valgejänes (Lepus timidus) elab suurtes metsamassiivides ja rabades, halljänes (Lepus europaeus) eelistab väikseid metsatukkasid ja võsasid ning avatud maastikku. Valgejänes on punakas- või hallikaspruun, halljänesest väiksem, mustade kõrvaotsadega nii suvel kui talvel,
annaabi.ee 
