Referaat parasvöötest (1)

Kooli nimi

Parasvööde

Referaat

8.b klass

Võru 2008

Parasvööde on põhikliimavööde põhja- ja lõunapoolkeral, kus aasta läbi valitseb parasvöötme õhumass.
Sademete hulk selles kliimavöötmes sõltub asukohast ja jääb vahemikku 250-st 2000 ja enama mm-ni aastas. Kliimavöötmele on iseloomulik õhumasside liikumine läänest itta, mistõttu mandrite lääneosad on sademeterikkamad. Euraasia idaosas puhuvad mussoonid .
Parasvöötmes eristatakse nelja kliimatüüpi: mereline paraskliima, üleminekuline paraskliima, mandriline paraskliima ja mussoonparaskliima.
Paraskliimavööde hõlmab Põhja-Ameerika keskosa, Lõuna-Ameerika äärmise lõunaosa, suurema osa Euroopast, Aasia sisealad ning Tasmaania ja Uus- Meremaa Lõunasaare, samuti maailmamere alad nimetatud mandrialade vahel.
Parasvööde on ainuke kliimavööde, kus on eristatavad neli aastaaega : kevad, suvi, sügis ja talv. Parasvööde asub 40 ja 65 laiuskraadi vahel. Ta esineb nii lõuna- kui põhjapoolkeral. Põhjapool on ülekaalus maismaa (55%), lõunapool ookean (98%). Parasvöötmes on mereline ja mandriline kliima väga erinevad.
Parasvöötme merelise kliimaga alad esinevad mandrite läänerannikutel, kuna parasvöötmes valitsevad läänetuuled, mis toovad ookeanidelt niisket õhku. Merelise kliimaga aladel on jahe ja vihmane suvi. Ookeanidelt kandub rannikule jahedamat õhku, sest vesi soeneb aeglasemalt kui maismaa. Saju tõttu varjutavad pilved tihti taevalaotuse päikesekiirte eest. Talveilmad on tavaliselt pehmed . Ookeanidelt tuleb niisket õhku, millest sademete tekkimisel eraldub soojust.  Lumikate on õhuke, sest valdavalt sajab lörtsi, kuna õhutemperatuur on tavaliselt nulli ringis .
Parasvöötme mandrilise kliimaga alad on 40. ja 65. laiuskraadi vahelised mandrite sisealad ja idarannikud. Seal valitsevad läänetuuled ja niiskus ei jõua mandrite sise- aladele ning idarannikule. Suved on üpris palavad, päiksepaistelised ja kuivad, vihma sajab harva. Ka talvel sajab harva. Lumekate on vaatamata sellele paks, kuna sulailmu on harva.
Parasvöötme merelises kliimas kasvavad paljud taimed hästi, kuna niiskust on piisavalt ja talved pole eriti külmad. Parasvöötme mandrilises kliimas on aga tihti taimede kasvuks vett vähe ja talved on väga külmad. Seal esineb isegi kõrbeid.
Tavalisim taimkatte tüüp on mets, vähem on rohtlat.
Peaaegu kolmandik maismaast on kaetud metsaga. Looduslikku metsa leidub kõikjal kus on pidevalt vett puude kasvamiseks. Metsad on koduks teistele taimedele ning paljudele loomadele. Parasvöötme metsad on levinud troopiliste ja polaaralade vahel.
On olemas kaks põhilist puude tüüpi: heitlehelised ja igihaljad . Heitlehelised puud langetavad oma lehed korraga ja on osa aastast raagus. Sel ajal nad puhkavad. Uued lehed tulevad siis, kui nende kasvuks on piisavalt päikesevalgust ja niiskust.
Igihaljastel puudel püsivad lehed mitu aastat ja need ei vahetu kõik ühe korraga. Nii ei ole nad kunagi raagus.
Erinevad liigid taluvad külma ja kuuma erinevalt ning seetõttu on parasvöötme metsades piirkonniti ka erinevad domineerivad liigid.
Polaaraladel ei kasva üldse puid, sest seal on liiga külm ja vesi on külmunud jääks.
3.
Troopikas on palav kogu aasta vältel. Seal kasvab palju puuliike . Troopikast lõuna poole on vähe parasvöötme metsi, sest lõunapoolkeral on palju vähem maismaad. Põhjapolaarjoonest lõuna poole laiuvad suured igihaljad metsad. Seal domineerivad liigid, mis suudavad üle elada talvi (mänd, nulg ja kuusk ).
Okasmetsavöönd on maakeral kõige suurema pindalaga loodusvöönd. Siberis kutsutakse okasmetsa taigaks. Puuliikide järgi on kahesuguseid okaspuumetsi: varjukad kuuse- ja nulumetsad (tumetaiga) ning valgusrohked männi- ja lehismetsad (heletaiga). Kuuse- ja nulumetsi on maailmas rohkem, nad kasvavad ka paljudes mäestikes.
Okasmetsades on ülekaalus leetmullad (huumusrikkad kõdumullad). Okasmetsade vöönd hõlmab Kanadat, Skandinaaviamaid, suure osa Venemaast.
Üleminekualadel okasmetsadelt lehtmetsadele kasvavad segametsad . Erinevalt okasmetsadest on segametsad mitmerindelised: kõrgemad puud kasvavad koos madalamate puude ja põõsastega, allpool on samblad ja samblikud ja rohurinne .
Segametsade alal on palju soid ja niite.
Lehtmetsad kasvavad pehmemas merelises kliimas. Lehtmetsad võivad olla kase , paju, haava, pärna, jalaka , saare või vahtra enamusega. Euroopa lehtmetsades on kõige rohkem tammikuid ja pöögimetsi, vähem pärna, vahtra ja jalaka ülekaaluga metsi. Põhja-Ameerikas kasvavad pöögid, vahtrad.
Heitlehelised puud, näiteks pöök, tamm ja vaher kasvavad kõige paremini seal, kus suved on soojad ja talved mitte liiga külmad. Nad kasvavad laia ribana Aasias, Euroopas ja Põhja-Ameerikas.
Puud ja enamik teisi taimi metsas alluvad aastarütmile. Kevadel kasvavad uued lehed, suvel taimed õitsevad ja neil tekivad uued lehepungad, sügisel valmivad seemned.
Aastarütmile allub ka metsloomade elu. Parasvöötme loomastik on suhteliselt vaene, valdavalt on paikse eluviisiga metsaloomad, vähem on avamaastikuloomi. Osa loomi veedab talve talveunes.
Okaspuumetsade tüüpilised loomad ja linnud on pruunkaru , põder, ilves, orav, ahm, valgejänes, kobras , laanepüü, musträhn, mänsak, käbilind. Segametsade loomastik on sarnane okasmetsade loomastikuga. Lehtmetsade levinumad loomad on Euroopas metskits , hirv , metsnugis , halljänes. Põhja-Ameerikas lisandub neile skunk ja pesu-karu, Aasias kaeluskaru, vesihirv, vöötorav, ussuuri tiiger, amuuri roninastik.
Parasvöötme metsas elab ning toitub palju loomi. Neil kõigil on oma territoorium , mida nad kaitsevad võistlejate ehk rivaalide eest, kes konkureerivad sama toidu, pesapaiga või paarilise pärast.
Peaaegu kogu aasta lendavad metsas toiduotsinguil ringi sabatihaste salgad. Need püsivad koos tänu sellele, et linnud peavad häälitsedes omavahel sidet. Rähnid söövad tõuke, kes puude sisse käike uuristavad. Lendoravad elavad Euroopas, Aasias ja Põhja-Ameerikas.
Kõdukihis elab palju tillukesi loomi, näiteks tuhatjalgseid ja nälkjaid. Nad toituvad kõdunenud lehtedest ja puuokstest. Nälkjad ja teod kraabivad endale toitu suus oleva kareda hõõrlaga. Tavaliselt tulevad nad öösiti välja toitu otsima. Paljud putukad toituvad surnud orgaanilisest ainest.
Metsa all võib kohata väga erineva suurusega röövloomi. Palju väiksemad nende hulgas, näiteks ämblikud on söögiks suurematele, näiteks karihiirtele ja rebastele.
4.
Mõned metsas elavad röövloomad, näiteks karud, söövad nii liha kui taimi. Neid nimetatakse kõigetoidulisteks.
Parasvöötme tuntud taimetoidulised imetajad on antiloop, kulan ehk metseesel, piison. Lihatoidulised imetajad on hunt, hüään, mäger. Koiott ja karu on segatoidulised (omnivoor ehk segatoiduline). Närilised: suslik , lemming, mutt . Linnud: pistrik , jaanalind, siniraag , põldvutt. Putukad: rohutirtsud, termiidid , ämblikud.
Elutingimused parasvöötmes on võrreldes palavvöötme või polaarmeredega nagu nimigi ütleb parajad , vahepealsed. Parasvöötme mered on küllalt kalarikkad. Kuna söögilaua üle kurta ei saa, elab siin erinevaid hülgeid, merilõvisid ja kotikuid. Tõsi, need loomad pole eriti arvukad, sest inimene on neile minevikus küttimisega kõvasti liiga teinud. Läänemeres jäävad hülged tihti ka kalavõrkudesse kinni ja upuvad.
Rohtlad katavad maismaast ligi kuuendiku. Rohttaimed on vastupidavad. Nad on suutelised ajama juurevõsusid ning taluvad sagedast karjatamist. Rohtlad näivad lagedad ja tühjad, aga nad on väga viljakad . Siin elab nii väikseid kui suuri imetajaid. Suured loomad ( piisonid , ulukhobused jt) elavad karjades ja kaitsevad end nii kiskjate eest. Väiksemad (preeriakoer) varjuvad urgudesse.
Põhja-Ameerikas asuvaid rohtlaid kutsutakse preeriaks. Venemaal, Kasahstanis on nende nimetus stepp ning Ungaris pusta , Argentiinas kutsutakse rohtlaid pampa -deks.
Rohtlates on valdavalt suure huumusesisaldusega mustmullad . Viljakate muldade tõttu on rohtlad enamasti üles haritud.
5.
Kasutatud kirjandus:
 
1. Geograafia põhikoolile, Tallinn 2003.

Eesti Entsüklopeedia 6. osa, Tallinn 1992.

et.wikipedia.org

www.miksike.ee