· Jood on gaasilises olekus lillat, kuid tahkes metalse läikega musta värvi Looduses · Looduses leidub peamiselt ühenditena · Joodi moodustavad isotoop · Kõige rohkem esineb joodi Tiilis · Joodi leidub vees, taimedes ja toidus · Mereäärsetes paikades on joodisisaldus suurem Füüsikalised omadused · Aatommass: 126,9045 · Sulamistemperatuur: 113,5 °C · Keemistemperatuur: 184,35 °C · Tihedus: 4,93 g/cm3 · Värvus: mustjashall, violetne · Olek toatemperatuuril: tahke Keemilised omadused · Elektronegatiivsus Paulingu järg i: 2,66 · Oksiidi tüüp: tugevhappeline Ühendid: Fluoriidid: IF, IF3, IF5, IF7 Kloriidid: ICl, (ICl3)2 Bromiidid: IBr Oksiidid: I2O4, I2O5, I4O9 Toime organismis · Vajalik kilpnäärme hormoonide sünteesiks. · Puudusel tekib kilpnäärme haigus
sepistada väga erineva kujuga esemeid. Selle omaduse tõttu hakati metallidest tegema tööriistu, ehteid jne. Metallide kasutusel on oluline ka metallide sulamistemperatuur. Näiteks hõõglampide niitides kasutatakse volframi, sest see on kõige rasksulavam metall. Kui niit oleks mingist muust metallist ei oleks lambi põlemine võimalik, sest niit sulaks lihtsalt ära. Värvuse järgi jaotatakse metalle mustadeks ja värvilisteks. Enamik metalle on hõbevalged, raud on mustjashall, kuld on kollane, vask on roosakaspunane ja mõned metallid on hõbevalged, ainult helgivad kas sinakalt (nt. plii ja kroom) või kollakalt (nt. nikkel). Metallide kasutamine sõltub ka kõvadusest. Kõige kõvem metall on kroom, kuid puhas kuld ja plii on jällegi väga pehmed (neid võib kriimustada küünega). Seepärast ei kasutatagi alati puhtaid metalle, vaid hoopis metallide sulameid, mille kõvadus on enamasti suurem. Kui puhas kuld on väga pehme, siis kulla sulam on
Teo vereringe on avatud, vere paneb liikuma süda. Ning ta juhtivateks meelteks kompimis- ja maitsmismeel. Kiritigu on suure kojaga liik. 5,5-e kiiresti kasvava keermega koja laius varieerub 1418 mm (enamasti 1222 mm) ja kõrgus 1022 mm (enamasti 1825 mm). Koda on tumepruun, kaetud heledate (kollakate) tähnidega ning tavaliselt ühe tumepruuni vöödiga. Suue on ümar, suudmeserv tagasi keerdunud, valge huulega. Naba on suletud. Teo keha värvus on pruun kuni mustjashall. Kiritigu elab niisketes, lopsaka taimestikuga aladel: leht- ja segametsades, parkides, aedades, surnuaedades. Viimastel aastakümnetel on selle liigi levila Eestis märgatavalt laienenud ja ta on aiakahjuriks muutunud. Kiritigu levib enamasti inimeste kaasabil koos mulla ja taimedega ning kohaneb
(kollakate) tähnidega ning tavaliselt (enamasti 18 – 25 (enamasti 12- 22 KIRITIGU ühe tumepruuni vöödiga. Teo mm) mm) kehavärvus on pruun kuni mustjashall. Silmapaistva kojaga liik. Koda on 5,5 keermega, harilikult särav- või 12 – 22 mm 18 – 25 mm helekollane, vahel roosakas, läikiv, (enamasti 17 – 18 (enamasti 22 – 23 SALU-VÖÖTTIGU 0-5 pruuni vöödiga keermetel.
Lõimise määramiseks võeti väike kogus mulda, mille peale piserdati kergelt vett, kuid muld ei tohi jääda vastu läikima. Edasi veeretati kuulike, ning vooliti nöör ja nööri prooviti keerata. Antud proovis keeramisel nööri voolimine oli peaaegu, et võimatu. Ligikaudse huumusesisalduse määramiseks on tarvis teada mulla lõimist, värvust ja niiskust. Antud proovi puhul on tegemist parasniiske mullaga, lõimis on kerge liivsavi ning värvus mustjashall. Liikuvate toitainete määramiseks kasutatakse Mehlich 3 meetodit. Selleks kaalutakse 2,5 grammi mulda ja mullale lisatakse 25 ml ekstraheerivat lahust. Järgmisena loksutatakse lahust 10 min. Peale loksutamist lahus filtreeriti. Lõpptulemus: Peenest oli 93,8% ja korest oli kokku 4,6% (10mm – 1,5%, 2mm- 0,7%, 1-2mm – 3,9%) .Mulla happesus pH meetriga mõõdetuna oli 5,3 ja universaalse indikaatoriga oli näit 5,4
Rahvapärane nimetus: õmmik, kõiv, raudkask Külmakindel, Valgusenõudlik, Kasevitsa kutsuti urvaplaastriks, Okstest tehakse luudasid, vihtasid, Kask on parim paberipuu, küttepuu, vineeripuu, mööblipuu Kasetoht põleb kiirelt, See asendas vansti paberit, Soome rahvuspuu, Aprillis valmib kasemahl Õitseb mais kiirekasvuline Pärn (Tilia cordata) Lehed südamekujulised, õied väärtuslikud ravimtaimed, 30-35 m, Koor sile, tumehall, hiljem tekib mustjashall korp, Lehed 4-9 cm, Pealt tumerohelised, alt valkjasrohelised, Leheroots 3-4 cm, Õitseb juulis, Külmakindel, Mullastiku suhtes nõudlik, Eluiga kuni 600 aastat, Pärnapuidust tehti toidunõusid, Kuivades puit ei pragune, Tänu sammasjuurestikule väga tormikindel, Õied sisaldavad C-vitamiini, Noorest puust on lihtne teha nööri ja köisi, Niinepuu, lõhmus, pähn Hobukastan (Aesculus hippocastanum) Eestisse toodud XVIII sajandil, 25-30 m,
Võra iseloomustus Kõrge rohkeharuline põõsas. Harud pikad peened, hargnemata. Lai, munajas, rohkesti hargnev, algab maapinna lähedalt. Alumised oksad vahel rippuvad. Koor Koor Pruunikashall, vanemas eas rõmeline. Sile, tumehall, vanas eas tekib mustjashall rõmeline korp. Vaher (Va) Lodjapuu ( ) Mage sõstar ( ) Lehe iseloomustus Lehe iseloomustus Lehe iseloomustus Vastakud sõrmjad lihtlehed, 3-5 Vastakud sõrmroodsed Sõrmroodsed vahelduvad hõlmaga, umbes 15 cm lihtlehed, laiümmargused või lihtlehed. 3-5 hõlmaga, kuni 6 läbimõõdus, südaja alusega, munajad, 3või 5 hõlmaga, 5-10 cm pikad, sirge, südaja või
pikk ja tiheda karvastikuga, kuid samas mitte nii pikkade karvadega kui oraval. Lisaks eelpool mainitule on lendorava saba horisontaalselt lamendunud. Veel esineb oravatel kõrvade otstes pikem karvatutt, mida aga lendoraval ei ole. Liigile omaseks tunnuseks on mustad suured silmad ning karvkattega kaetud lennuse esinemine esi- ja tagajäsemete vahel. Kui lennus ehk nahakurd ei ole kasutuses, siis on see märkamatu. Karvastik on tihe, pehme ning siidine, mis on suvekuudel kollakas- kuni mustjashall ning talvel hõbehall. Kõhupiirkond ja jäsemete siseküljed on aastaringselt valged. Aluskarv on tumehall. Suvel on karvkate tumedam ja pruunikam. Lendorav vahetab karva kaks korda aastas. Lendorava pea on ümmargune, kõrvad lühikesed ja ümardunud. Emasloomad kaaluvad umbes 150 grammi, isasloomad on reeglina pisut väiksemad. Nisade arv on 8. Eluiga Täpsed andmed eluea kohta puuduvad. Hinnanguliselt jääb täiskasvanuks saanud lendoravate eluiga enamasti 5–6 aasta
kohati üsna harilik loom ning ta on jõudnud üsna paljudesse paikadesse ka mujal MandriEestis. 2. KIRITIGU on samuti suure kojaga liik. 5,5 kiiresti kasvava keermega koja laius varieerub 1418 mm (enamasti 1222 mm) ja kõrgus 1022 mm (enamasti 18 25 mm). Koda on tumepruun, kaetud heledate (kollakate) tähnidega ning tavaliselt ühe tumepruuni vöödiga. Suue on ümar, suudmeserv tagasi keerdunud, valge huulega. Naba on suletud. Teo keha värvus on pruun kuni mustjashall. Kiritigu elab niisketes, lopsaka taimestikuga aladel: leht ja segametsades, parkides, aedades, surnuaedades. Viimastel aastakümnetel on selle liigi levila Eestis märgatavalt laienenud ja ta on aiakahjuriks muutunud. Kiritigu levib enamasti inimeste kaasabil koos mulla ja taimedega ning kohaneb uue elupaigaga tavaliselt kiiresti ning väga edukalt. Selle sajandi esimesel poolel oli ta Eestis levinud saartel ja PõhjaEestis ning mujal ainult vähestes kohtades. 3
karvadega kui oraval. Lisaks on lendorava saba horisontaalselt lamendunud. Veel esineb oravatel kõrvade otstes pikem karvatutt, mida aga lendoraval ei ole. Liigile omaseks tunnuseks on mustad suured silmad ning karvkattega kaetud lennuse esinemine esi- ja tagajäsemete vahel. Kui lennus ehk nahakurd ei ole kasutuses, siis on see märkamatu. Karvastik on tihe, pehme ning siidine, mis on suvekuudel kollakas- kuni mustjashall ning talvel hõbehall. Kõhupiirkond ja jäsemete siseküljed on aastaringselt valged. Aluskarv on tumehall. Suvel on karvkate tumedam ja pruunikam. Lendorav vahetab karva kaks korda aastas. Lendorava pea on ümmargune, kõrvad lühikesed ja ümardunud. Kolju näo-osa on lühenenud. Looma tüvepikkus jääb vahemikku 13–20 cm, lamendunud saba on 9–14 cm pikkune. Lendorava kehamass jääb 95–175 g vahele (keskmiselt 130 g). Emasloomad kaaluvad umbes 150 grammi,
1.0 LEPATRIINU Lepatriinud on murdeti ka käolehmad, kirjalinnud, eri perekondadesse kuuluvad mardikad lepatriinulaste sgk-st; Umbes 4000 erinevat liiki, Eestis neist 51 liiki. Lepatriinude keha on pealt kumer, alt tasane, 1-10mm pikkune, paljudel liikidel mustakollase-või punasekirju. Nii valmikud kui ka vastsed hävitavad kilp-ja lehetäisid, lehekirpe ning võrgendilesti(on seega kasulikud); vähesed liigid on taimtoidulised. Vastne on hall või mustjashall, oranzikirjaline. Talvituvad mardikana. Lepatriinude hemolümf on mürgine, seepärast enamik putuktoidulisi loomi neid ei söö. Tavalisemaid röövtoidulisi liike on seitsetäpplepatriinu ja viistäpplepatriinu, alamaid seeni hävitablutsernitriinu. 1.1 Sugulased Lepatriinud, keda tuntakse ka kirilindude nime all, kuuluvad mardikaliste (Coleoptera) seltsi lepatriinulaste (Coccinellidae) sugukonda. Lepatriinude kitiinkestaga kaetud keha on alt lame ning pealt kumer nagu kummulikeeratud
karvadega kui oraval. Lisaks on lendorava saba horisontaalselt lamendunud. Veel esineb oravatel kõrvade otstes pikem karvatutt, mida aga lendoraval ei ole. Liigile omaseks tunnuseks on mustad suured silmad ning karvkattega kaetud lennuse esinemine esi- ja tagajäsemete vahel. Kui lennus ehk nahakurd ei ole kasutuses, siis on see märkamatu. Karvastik on tihe, pehme ning siidine, mis on suvekuudel kollakas- kuni mustjashall ning talvel hõbehall. Kõhupiirkond ja jäsemete siseküljed on aastaringselt valged. Aluskarv on tumehall. Suvel on karvkate tumedam ja pruunikam. Lendorav vahetab karva kaks korda aastas. Lendorava pea on ümmargune, kõrvad lühikesed ja ümardunud. Kolju näo-osa lühenenud, diasteemi pikkus võrdne või ületab purihammaste reapikkuse. Kolju üldpikkus on 38,2–
Ta ei lahustu vees ega süsinikdisulfiidis. ta pole nii tuleohtlik( süttimistemp. 210 °C) kui valge fosfor, ei helendu ega ole mürgine. Kuumutamisel. Punane fosfor lendub 400 °C juures õhu juurdepääsuta ning tema aurude jahtumisel saadakse valge fosfor. MUST FOSFOR on keemiliselt kõige püsivam ja vähemaktiivsem ning ka vähimlevinud. Teda saadakse valge fosfori pikaajalisel kuumutamisel (7-8 päeva) kõrgel rõhul ja temperatuuril. Ta on mustjashall värvusega grafiiti meenutava struktuuriga kristallne aine,hea soojusjuht, kuumutamisel atmosfäärirõhul ta sublimeerub(läheb tahkest olekust otse gaasilisse üle). Keemilistelt omadustelt on sarnane punase fosforiga. ÜHENDID P4O10 tetrafosfordekaoksiid ehk fosfor(V)oksiid On fosfori tähtsaim ja ka püsivaim oksiid. Ta tekib tiheda valge suitsuna fosfori põlemisel hapniku või õhu liias. Fosfor(V)oksiid on valge tahke, amorfne, klaasjas või kristalliline aine
heelium jne) või ka vedelikud (broom) ja tahked ained (väävel, süsinik, räni, jood jne). Mõned konkreetsemad näited ja lühikirjeldused mittemetallide erinevuste kohta: Fluor - peaaegu värvitu (nõrgalt kollane) agressiivne kaheaatomilistest molekulidest gaas; lihtainena seda looduses ei esine, süütab isegi vee. Kloor - kollakasroheline agressiivne gaas, võrdlemisi tugev oksüdeerija. Broom - punakaspruun kergesti lenduv vedelik. Jood - mustjashall tahke kristalne aine, mis juba nõrgal kuumutamisel muutub lillaks auruks. Jooditinktuur, mida saab apteegist, on joodi lahus etanoolis; Hapnik - gaasiline aine, mis soodustab põlemist (st vajalik ka hingamiseks); Lämmastik - gaasiline ja tavatingimustel väga inertne aine tugev kolmikside molekulis muudab molekuli lõhkumise väga keeruliseks; Vesinik - segus (õhu)hapnikuga plahvatusohtlik väga kerge gaas; Väävel - kollane kristalne aine, rabe, ei juhi elektrit ega soojust;
tuletikkude valm., pinnase parandajad, toiduks toiduks: Õietolm: mesilased viljad: leevikesed, tihased vigastatud koht muutub punaseks hübriid: värdlepp lepatriinud -> punanevärv (sai sellest nimest) Harilik toomingas: · tuum, toom, meied · sugukond: roosõielised; perekond: toomingas · kuni 10 m · puu või põõsad, elliptilised lihtlehed, sakkidega · lehti ja koort hõõrudes eraldub iseloomulik lõhn; Koor- mustjashall, tuhm, oranzikad täpid, tüvi: rohkesti harunev · Himaalajas kasvab 3600 m · puisniitudel, talub varju, vajab piisavat niiskust, vähenõudlik mulla suhtes · õitseb ja viljub päikesepäis · mulla parandaja(tekitab huumust lehtedega), pesitsus ja varjumispaigast, toit(kuldnokad) · vili: mari(sisaldab parkainet, jahune) · rahvameditsiin: kõhulahtisus, palavik · Norras aetakse likööri
esemeid. Selle omaduse tõttu hakati metallidest tegema tööriistu, ehteid jne. Metallide kasutusel on oluline ka metallide sulamistemperatuur. Näiteks hõõglampide niitides kasutatakse volframi, sest see on kõige rasksulavam metall. Kui niit oleks mingist muust metallist ei oleks lambi põlemine võimalik, sest niit sulaks lihtsalt ära. Värvuse järgi jaotatakse metalle mustadeks ja värvilisteks. Enamik metalle on hõbevalged, raud on mustjashall, kuld on kollane, vask on roosakaspunane ja mõned metallid on hõbevalged, ainult helgivad kas sinakalt (nt. plii ja kroom) või kollakalt (nt. nikkel). Metallide kasutamine sõltub ka kõvadusest. Kõige kõvem metall on kroom, kuid puhas kuld ja plii on jällegi väga pehmed (neid võib kriimustada küünega). Seepärast ei kasutatagi alati puhtaid metalle, vaid hoopis metallide sulameid, mille kõvadus on enamasti suurem. Kui puhas kuld on väga pehme,
piki tasapinda. Selle põhjuseks on rekristalliseerumine surve all ja see toimub tavaliselt aluskihtide suhtes teatud nurga all. Kiltkivi saab kergesti isegi noaga üksikuteks lehekesteks killustada, millest ta ka oma nime on saanud. Peenekskihistunud kiltkivi on kuiva savipuru sarnane. Enamiku India kiltkivimite metsik värv on lõhestumise tulemus:kiltkivi on oma loomulikke kihte pidi lõhestunud, metall õhuga kokku puutunud ja oksüdeerunud(rooste).Harilikult on kiltkivi mustjashall või hall. Eelised: *Külmakindlad kiltkivid on väga kõvad *Omandab ajapikku omapärase läike *Leeliselised soolad ei avalda kiltkivile mõju Puudused: *Ei ole happekindel Kasutusalad: Füüsikaliste omaduste ja lõhenemise tõttu kasutatakse kiltkivi väga erinevatel pindadel ja mitmesugustes ehitistes. Loodusliku või lihvitud pinnaga kiltkivi kasutuskohad: *sise-ja välisseinad; *põrandad; *trepid; *monumendid; *fassaadid; *aiateed; *katused; *tahvlid; *krihvleid. Liivakivi
merevee ja -muda keemilise koostise kohta . Autor märkis, et mudale annavad raviomaduse lagunenud taimsed ja loomsed organismid ning mitmesugused mineraalsed ühendid. Muda keemilist koostist analüüsis 1852. aastal C. Schmidt. С. A. Hunnius märgib oma 1857. aastal ilmunud trükises, et ranna lähedal lahtede põhjas paiknevat liivaterade ja lagunemata taimejäänustega meremuda ei saa tema arvates tarvitada. Ravimudaks sobib pehme võõristeta leeliseline, väävelvesiniku lõhnaga mustjashall materjal. Muda keemilist koostist kirjeldas ta C. Schmidti tehtud analüüside põhjal. Autori arvates annavad meremudale tervistavaid omadusi väävelvesiniku ja süsihappega küllastunud vesi ning vees lahustunud fosfor, süsihappe- ja rauaühendid, orgaanilised ained ning silikaadid. Analüüsides iga üksiku koostisosa toimet inimese organismile, rõhutas ta, et meremuda terapeutiline toime sõltub selles sisalduvate ühendite koosmõjust. Muda radioaktiivseid omadusi uuris 1904. aastal J.
(väävel, süsinik, räni, jood jne). Lisan mõned konkreetsemad näited ja lühikirjeldused mittemetallide erinevuste kohta: Fluor peaaegu värvitu (nõrgalt kollane) agressiivne kaheaatomilistest molekulidest gaas; lihtainena. Seda looduses ei esine, ,,süütab" isegi vee; Kloor kollakasroheline agressiivne gaas, võrdlemisi tugev oksüdeerija; Broom punakaspruun kergesti lenduv vedelik; Jood mustjashall tahke kristalne aine, mis juba nõrgal kuumutamisel muutub lillaks auruks. Jooditinktuur, mida saab apteegist, on joodi lahus etanoolis; Hapnik gaasiline aine, mis soodustab põlemist (st vajalik ka hingamiseks); Lämmastik gaasiline ja tavatingimustel väga inertne aine tugev kolmikside molekulis muudab molekuli lõhkumise väga keeruliseks; Vesinik segus (õhu)hapnikuga plahvatusohtlik väga kerge gaas; Väävel kollane kristalne aine, rabe, ei juhi elektrit ega soojust;
Ladinakeelne nimetus Tilia cordata Tilia platyphyllos ja liigid peaaegu kogu Euroopa, Lääne-Siberi Lääne- ja Kesk-Euroopa lõunaosa, Väike-Aasia Kõrgus, m 30-35 m -40m Võrsed ja pungad sile, tumehall, vanas eas tekib noorelt valkjashall, hiljem hallikaspruun, mustjashall rõmeline korp. Noored sügavarõmeline. Noored võrsed helepruunid, võrsed varjus kollakasrohekad, valguse valkjate karvadega. Pungad suured, käes pruunikaspunased. Pungad munajasümmargused. ovaalsed, kuni 0,6 cm pikad, kollakas- või punakaspruunid. Lehe kuju (joonista või vahelduvad lihtlehed. Lehed õhukesed, vahelduvad lihtlehed
juurduvad kergesti. Vanad oksad kollakas või pruunikaspunased, noored võrsed rohelised või kollased. Lehed pealt tume rohelised, alt valkjasrohelised, karvased. Külmakindel. Varjutaluv. Mullastiku suhtes vähenõudlik, eelistab niiskemaid pinnaseid. Harilik toomingas (Prunus padus) Sugukond: roosõielised (Rosaceae) Hargneva võraga 1015m kõrgune Haljastuses levinud. Kuulub pinnast madal puu või kõrge põõsas. parandavate liikide hulka. Koor mustjashall. Marju, lehti, õisi ja koort kasutatakse Õitseb mais. Õied valged, kobarates rahvameditsiinis. ja tugevasti lõhnavad. Läikivmust luuvili valmib augustis septembris. Annab hästi kännuja juurevõsu. Külmakindel. Noorelt varjutaluv, hiljem valgusnõudlik. Eelistab viljakamaid muldi. Harilik pärn (Tilia cordata) Sugukond: pärnalised (Tiliaceae) Rohkesti hargnevate okstega 30 Talub saastatud õhku. Väga hea 35m kõrgune lehtpuu
Tüvi sirge, väikese koondega, hästi laasuv. Koor noore eas sile rohekas, vanemas eas sügavate pikirõmedega või madalate ristirõmedega. Pungad süsimustad, ladvapung suur. Üldiselt külmakindel. Noores eas talub varju, vanemad puud on aga valgusnõudlikud. Mullaviljakuse suhtes nõudlik. Juurestik hästi arenenud, seetõttu ka tormikindel. Puit on väärtuslik, tugev ja dekoratiivne. Harilik pärn Tilia cordata Koor noores eas sile, tumehall, hiljem tekib mustjashall, peenerõmeline korp. Õied kollakasvalged, lõhnavad, meerohked, kasutatakse ka teena. Juurestik hästi arenenud. Mullastiku suhtes võrdlemisi nõudlik. Soostunud muldi ei talu, küll aga talub põuda. Väga varjutaluv. Eestis kasvavatest lehtpuudest üks varjutaluvamaid. Külmakindel Puit kerge, valge, kasutatakse tisleritöödeks, vineeriks, mööbliks jne. Noorte puude koor sobib niinena sidumismaterjaliks. Harilik vaher Acer platanoides Võra tihe laimunajas
Vahtramahl on väga suhkrurikas. Lehed sobivad loomadele söödaks ja allapanuks, aga neist saab ka kummitaolist kautsukit. Koorest on leitud parkaineid. Harilik Pärn (tilia cordata) PN 1. Leviala: Peaaegu kogu Euroopa, Lääne-Siberi lõunaosa, Väike-Aasia 2. Suurus: 30-35 m, tüve läbimõõt kuni 3 m. 3. Tüvi, võrsed, oksad: Võra lai, munajas, rohkesti hargnev, algab maapinna lähedalt. Alumised oksad vahel rippuvad. Koor sile, tumehall, vanas eas tekib mustjashall rõmeline korp. Noored võrsed varjus kollakasrohekad, valguse käes pruunikaspunased. 4. Lehed ja pungad: Pungad ovaalsed, kuni 0,6 cm pikad, kollakas- või punakaspruunid. Lehed vahelduvad lihtlehed. Lehed õhukesed, 4-9 cm läbimõõdus, pealt tumerohelised, alt valkjasrohelised, roodude nurkades pruunid karvatutid. Südaja alusega, peensaagja servaga. Leheroots 3-4 cm pikk. 5. Õied ja viljad: õitseb juulis. Õied kinnituvad rootsuga piklikule kandelehele, 3-11
Noores eas talub varju. Mullaviljakuse suhtes nõudlik. Juurestik hästiarenenud, seetõttu ka tormikindel. Vanus 150-250a. Puit on väärtuslik, tugev ja dekoratiivne. Ka saare puit on nii nagu tammepuitki rõngassooneline ja lülipuiduga, kuid tammepuidus on näha rohkelt säsikiiri. Ka oma vastupidavuselt (mädanikele) ja tugevuselt jääb saarepuit tammele alla. Harilik pärn Tilia cordata Kuni 30 m kõrge, laia võraga puu. Koor noores eas sile, tumehall, hiljem tekib mustjashall, peenerõmeline korp. Õitseb juulis. Õied kollakasvalged, lõhnavad, meerohked, kasutatakse ka teena. Viljad pähklikesed, viltjaskarvased. Valmivad oktoobris, varisevad talve jooksul. Seemned on pika puhkeperioodiga ja uuenemine seemnetest ei ole väga sage. Uueneb vegetatiivselt, kännu ja juurevõsust. Noorelt kasv aeglane. Pikaealine 300-400a. Juurestik hästiarenenud. Mullastiku suhtes võrdlemisi nõudlik, eelistab värskeid huumusrikkaid liivsavi- ja saviliivmuldi
arvus teatud erinevus. Mõnede korrastuste puhul on värvide omavahelisi seoseid esitatud kolmnurga kaudu. Täiendvärvid ehk komplementaarvärvid asetsevad värviringis vastakuti. Nende värvi omadused on järsult erinevad, kuid need täiendavad oma erinevuse kaudu. Täiendvärvide kokkukuuluvus oli 19. sajandi värviteoreetiku E. Heringi harmooniateooria aluseks. Komplementaarvärve omavahel segades on tulemuseks mustjashall, ent nii juhtub vaid täpselt valitud värvitoonide korral. Kui värvitoon on ligilähedane, on segamise tulemuseks pruun. Mittevärvid ehk akromaatilised värvid must, valge ja hallid on neutraalsed, need ei mõjuta värvitoone, kuid lisavad neile sära ja kirkust. o Pinda, mis peegeldab valdava osa kõigist spektrikiirtest, nähakse valgena (peegeldub valikuta üle 60 %). o Pind, mis neelab valdab osa kõigist spektrikiirtest, nähakse mustana (peegeldub valikuta
MW ning see annab üle 30 tuhande tonni fosforit aastas. Valge fosfori maailmatoodanguks peetakse ligikaudu 1,5 miljonit tonni aastas. Allotroopia Fosforil on üle 10 erineva allotroobi, kuid neist tähtsamad on kolm valge, punane ja must fosfor. MUST FOSFOR on keemiliselt kõige püsivam ja vähemaktiivsem ning ka vähimlevinud. Teda saadakse valge fosfori pikaajalisel kuumutamisel kõrgel rõhul ja temperatuuril. Ta on mustjashall värvusega grafiiti meenutava struktuuriga kristallne aine, pooljuht, tihedus 2,69 g/cm³, hea soojusjuht, kuumutamisel atmosfäärirõhul ta sublimeerub. Keemilistelt omadustelt on sarnane punase fosforiga. Joonis. VALGE FOSFOR on kõige tavalisem fosfori allotroop, mis tekib alati fosforiaurude kondenseerumisel. Ta on keemiliselt kõige aktiivsem ja termodünamiliselt kõige ebastabiilsem fosfori allotroop
looduslikel aladel, siis võivad neil esineda õhuke turbakiht. Karbonaatsetele gleimuldadele on iseloomulik tugevasti gleistunud karbonaatse lähtekivimi esinemine. Selliste muldade tekkimine võib olla tingitud kõrgematelt aladelt tulevast pinnaveest, kõrgest põhjaveest või survelisest põhjaveest (Raimo Kõlli, 2012). Sügavkaeve geneetilised horisondid olid AT-CG1-CG2. Lõimise valem on +ls1 42/lubi 12/r3 s31+. Huumusprofiili valem: 0/42. AT – 0-42/42 : Selgelt välja kujunenud mustjashall huumushorisont. Lõimis on kerge liivsavi (ls1). Muld on väikese kleepuvusega aga vastupidav, väga õhuline ja määriv. Tihenenud kohad puudusid, üldiselt oli üsna poorne ja paljude vihmaussi käikudega. Koreselisus puudus kuid keemist esines pinnalt. Ülemine profiili osa oli tihedalt juurestatud. pH 6,2 ning horisondi üleminek oli järsk. CG1 – 42-54/12 :
Koostanud: Janno Puks Tallinna Arte ja Kristiine Gümnaasium 3 Allotroopia Fosforil on üle 10 erineva allotroobi, kuid neist tähtsamad on kolm valge, punane ja must fosfor. MUST FOSFOR on keemiliselt kõige püsivam ja vähemaktiivsem ning ka vähimlevinud. Teda saadakse valge fosfori pikaajalisel kuumutamisel kõrgel rõhul ja temperatuuril. Ta on mustjashall värvusega grafiiti meenutava struktuuriga kristallne aine, pooljuht, tihedus 2,69 g/cm³, hea soojusjuht, kuumutamisel atmosfäärirõhul ta sublimeerub. Keemilistelt omadustelt on sarnane punase fosforiga. (Joonise allikas: http://en.wikipedia.org/wiki/Image:Black_phosphorus.jpg ) VALGE FOSFOR on kõige tavalisem fosfori allotroop, mis tekib alati fosforiaurude kondenseerumisel. Ta on keemiliselt kõige aktiivsem ja termodünamiliselt kõige ebastabiilsem fosfori allotroop
tanuja soomusega, asetsevad vahelduvalt. Nooruses väga kiirekasvulised, võivad kasvada 30-40m, tüva läbimõõduga kuni 2m. Võra võib olla kerajas, munajas, äraspidine, Haab, pappel Populus sammasjas. Koor noortel sile, hallikasroheline, oliivroheline, kollakashall; vanadel hall, mustjashall. Juurestik hästiarenenud. Pungad vaiguta või vaigused. Igihaljad puud ja põõsad. Kasv on pidev, va külmaperioodidel. Tüve koor on väga Eukalüpt Eucaluptus mitmesugune- plaatjas, ile, kiuline, ribaline, vaoline; sageli on ülaosa sile, heledat värvi- valkjas, roosakas, helehall.
HBrO4 – perbroomhape tugev hape, kontsentreeritav kuni 80%-ni. Tugev oksüdeerija. Kasut: broomiühendite tootmiseks Jood (I)- Avastas B.Courtois 1811 rannalähedaste merevetikate tuhast. Looduses ainult 1 (stabiilne) isotoop 127I. Tüüpiline hajutatud element. Looduses laialt levinud, kuid väga väikestes kontsentratsioonides. Täiskasvanud inimorganismis 20-30 mg. Eluliselt vajalik element. Toodetakse maa-alustest vetest (nafta- ja gaasileiukohtades). OM: mustjashall kristallaine, rombiline kristallvõre, kergesti tekivad violetsed aurud, terava iseloomuliku lõhnaga. Lahustub hästi paljudes orgaanilistes lahustites.Keemiliselt aktiivsuselt jääb alla teistele halogeniididele (peale At). O-a ühendites: -I, I, III, V, VII. Paljude mittemetallidega (C, N2, O2, S, Se) vahetult ei reageeri. H2, Si ja paljude metallidega reag ainult kõrg temp. Reag teiste hal-dega → interhalogeniidid, leeliseliste lahustega reag → jodiidid, jodaadid. Vesinikuga → HI
Puitu kasutatakse peamiselt siseviimistluseks (voodrilauad, liistud, trepid, uksed) ja mööbli valmistamiseks. Laialt kasutatud ka pargipuuna. Esineb vorme ja teisendeid: valgekirjude lehtedega, kollasekirjude lehtedega, lihtlehine, kerajas, leinasaar jt. Harilik pärn (Tilia cordata) Kuni 30 m kõrge, laia võraga puu. Koor noores eas sile, tumehall, hiljem tekib mustjashall, peenerõmeline korp. Lehed 4-6 cm pikad, sama laiad. Õitseb juulis. Õisik 3-11-õieline. Õied kollakasvalged, lõhnavad, meerohked, kasutatakse ka teena. Viljad pähklikesed, vaevalt märgatavate ribidega, läbim. 0,8 cm, viltjaskarvased. Valmivad oktoobris, varisevad talve jooksul. Seemned on pika puhkeperioodiga ja uuenemine seemnetest ei ole väga sage. Uueneb
Talub rahuldavalt teiste suurte puude lähedust. Kui olete teda juba kord pügama hakanud, siis tuleb seda teha igal aastal. 54 MÄGIMÄND Liigikirjeldus Mägimänni (Pinus mugo) looduslik areaal asub Euroopa kesk- ja lõunaosa mäestikes. Mägimänd kasvab 0,2-st meetrist kuni 20 meetri kõrguse puuni. Võra on madallaudjas, lai- või piklikmunajas, oksad on sageli kaardunud. Tüve koor on õhuke , pruunikas- või mustjashall, plaatja korbaga. Noored võrsed on rohekaspruunid, hiljem pruunid. Pungad on oranzikaspruunid, suured ning kaetud rohke vaiguga. Pikkvõrsetel asuvad okkad spiraalselt ühekaupa, lühivõrsetel 2-kaupa kimpudes. Okkad on 3-8 cm pikad, tumerohelised, jäigad, nõrgalt keerdunud, kinnitudes võrsele väga tihedalt. Puul püsivad okkad 4-6 aastat. Mägimänni isaskäbid on munajad, koondunud noore pikkvõrse alusele. Värvuselt on nad rohekaskollased või punased. Emaskäbid
Aga noori võrseid ei tohi ka liiga pikaks jätta, sest siis vananeb hekk ruttu (E. Käger, 2011). 7. Pinus mugo - mägimänd 7.1 Liigikirjeldus Mägimänni (ladina k. Pinus mugo) looduslik areaal asub Euroopa kesk- ja lõunaosa mäestikes. Mägimänd kasvab 0,2-st meetrist kuni 20 meetri kõrguse puuni. Võra on madallaudjas, lai- või piklikmunajas, oksad on sageli kaardunud. Tüve koor on õhuke , pruunikas- või mustjashall, plaatja korbaga. Noored võrsed on rohekaspruunid, hiljem pruunid. Pungad on oranžikaspruunid, suured ning kaetud rohke vaiguga. Pikkvõrsetel asuvad okkad spiraalselt ühekaupa, lühivõrsetel 2-kaupa kimpudes. Okkad on 3-8 cm pikad, tumerohelised, jäigad, nõrgalt keerdunud, kinnitudes võrsele väga tihedalt. Puul püsivad okkad 4-6 aastat. Mägimänni isaskäbid on munajad, koondunud noore pikkvõrse alusele. Värvuselt on nad rohekaskollased või punased
Aga noori võrseid ei tohi ka liiga pikaks jätta, sest siis vananeb hekk ruttu. MÄGIMÄND (Pinus mugo) Joonis 8. Mägimänd. http://muhedikumaailm.blogspot.com.ee/2015/06/kelle-aeg-praegu- on.html Iseloomustus Mägimänni looduslik areaal asub Euroopa kesk- ja lõunaosa mäestikes. Mägimänd kasvab 0,2-st meetrist kuni 20 meetri kõrguse puuni. Võra on madallaudjas, lai- või piklikmunajas, oksad on sageli kaardunud. Tüve koor on õhuke , pruunikas- või mustjashall, plaatja korbaga. Noored võrsed on rohekaspruunid, hiljem pruunid. Pungad on oranžikaspruunid, suured ning kaetud rohke vaiguga. Pikkvõrsetel asuvad okkad spiraalselt ühekaupa, lühivõrsetel 2-kaupa kimpudes. Okkad on 3-8 cm pikad, tumerohelised, jäigad, nõrgalt keerdunud, kinnitudes võrsele väga tihedalt. Puul püsivad okkad 4-6 aastat. Mägimänni isaskäbid on munajad, koondunud noore pikkvõrse alusele. Värvuselt on nad rohekaskollased või punased.
Harilik pärn Tilia cordata nõudlik. Puit väga väärtuslik: kõva, halvasti tingimustes püsivaiks põlis- ehk Kuni 30 m kõrge, laia võraga puu. Koor noores eas lõhestuv, maltspuit kollakasvalge, lülipuit pruun- kliimakstüüpideks ja ajutisteks ehk sile, tumehall, hiljem tekib mustjashall, tumehall. Kasvatatakse sageli pargipuuna sügisel tekistüüpideks. Seega tuleb vahet teha kahel rõmeline korp. Lehed 4-6 cm pikad, sama dekoratiivsete värvirohkete lehtede tõttu. Harilik mõistel: metsa kasvukohatüüp = muld + laiad. jalakas Ulmus glabra 25-30 m puu. Tüvi veereziim + alustaimestik+reljeef Õitseb juulis. Õisik 3-11-õieline
ühendite koostises vereplasmas) Eluliselt vajalik element, kuid ööpäevane tarvidus (kogus) pole selge, “arvamused” vahemikus 50 … 300 μg ööpäevas Vaid mõnd tüüpi organismides (vetikad, käsnad) sisaldus kõrge (kuni üksikud %-d kuivmassist) Vähesed joodimineraalid (joodargiriit AgI, lautariit Ca(IO3)2 jt.); on väga haruldased Toodetakse peamiselt maa-alustest vetest (nafta- ja gaasileiukohtades), mis sisaldavad 10 -2 … 103% I 3.29.2. Füüsikalised omadused Mustjashall kristallaine, tihedus 4,94 kg/dm3, rombiline kristallvõre, kergesti tekivad violetsed aurud, terava iseloomuliku lõhnaga Lahustub hästi paljudes orgaanilistes lahustites (g/kg, 25ºC): C6H6 164, C2H5OH 272, (C2H5)2O 337 (H2O 0,34). Olenevalt lahusti iseloomust on lahuse värvus violetne või pruunikas. Sulamustemp. 113,5ºC (kergesti sublimeeruv), keemistemp. 184,4ºC 3.29.3. Keemilised omadused, ühendid Keemiliselt aktiivsuselt jääb alla teistele halogeniididele (peale At)
annaabi.ee 
