Muld kui ressurss, muldade kaitse (0)

Muld kui ressurss, muldade kaitse
Muld on Maa ökosüsteemile tähtis, kuna mullas kasvavad fotosünteesivad taimed. Muld ja taimestik aitavad süsinikku maismaal mittegaasilisse ja energiarikkasse vormi siduda peale seda kui inimene on tootnud fossiilsete kütuste põletamisega õhu CO2 järjest juurde.
Muldade degradatsioon ja hävitamine
Inimese kõige parem viis muldi kaitsta on arvestamine nii looduslike kui kultuurmaade kasutamisel kliima, reljeefi ja mulla iseärasustega.
Muldade erosioon
Kõige rohkem kahjustavad muldi erosioonid. Erosioon on tuule ja vooluvete põhjustatud mulla ja setete ärakanne. Selle käigus kantakse mulla pindmised, viljakad kihid veekogudusse või maetakse uute erosioonisetete alla. Erosiooniprotsesse eristatakse geoloogilise erosiooni ja kiirendatud erosioonina. Kiirendatud erosioon on põhjustatud inimtegevuse tagajärjel. Mulla vee-erosioon on mullaosakeste (mullamassi) ümberpaigutamine sademetest tekkivate ajutiste vooluvete toimel.
Kõrbestumine
Inimtegevuse kõige traagilisemaid tagajärgi toob välja kõrbestumine. See probleem ei esine ainult arengumaades vaid ka arenenud arenenud maad seisavad selle probleemiga silmitsi. Kõrbestunud aladel on vähese siduvusega ning huumusevaene kuiv muld ja maapind on tuultele avatud, sellepärast on nendel aladel taimkate hõre. Sellistes tingimustes toimub tuuleerosioon ehk deflatsioon . Deflatsioon kujutab endast kuivade, sidususe kaotanud mullaosakeste ärakannet tormituulete toimel. Esimene kõrbestumise ilming on viljatu pinnase kandumine suhteliselt viljakale mullale ja selle enda alla matmine. Mattumist võib esineda liikuvate liivadega kõrbete naabruses , kus viljakatesse oaasidesse või jõeorgudesse kantakse kõrbetolmu ja peenliiva.
Muldade sooldumine
Muldade sekundaarne sooldumine on tingitud põldude niisutamisest. Liigsoolast mulda, mis on muutunud viljatuks, võib käsitleda kui kõrbestumise alaliiki. 1/5 maailma elanikest ei ole võimalik toota vajalikku toitu kuivade muldade ja sagenevate põuaperioodide tõttu. Kuiva kliimaga piirkondade jõevesi on suhteliselt soolane ja sellega niisutamine ei ole efektiivne, kuna niisutus vesi toob kaasa põhjaveetaseme tõusu ning auramise toimel tõusevad maapinnale vees lahustunud soolad. Nõos asuvatel niisutuspõldudelt liiga soolase vee ärajuhtimine on sageli raskendatud, sest niisutuskraavi ja jõevee pind on samal tasemel. Parim lahendus oleks niisutamine põhjaveega kuivas kliimas vihmutamise teel, kuid ka siis püsib mõningane sooldumisoht,sest mullalahuse ja mulla vaheline keemiline tasakaal muutub. Taimed vajavad kaltsiumi ja magneesiumi, aga väga vähe naatriumi. Naatrium aga lahustub kergesti mullalahusesse ja vees olev vesinik tõrjub mullast Mg ja Ca välja. Muld, mis sisaldab rohkelt Na, tuleks uueks niisutusperioodiks läbi pesta, millega kaasneb Na ja teiste vajalike elementide kadu. Läbipesemine võib olla ka võimatu, kui Na sisaldus on mullas juba liiga suur, sel juhul muutub muld vett mitteläbilaskvaks.
Muldade hapestumine
Mida rohkem on mullas vesinikioone , seda happelisem on mullalahus. Mulla hapestumine tähendab mulla reaktsiooni muutust, mille puhul pH tase langeb alla vihmaveele iseloomuliku 5,6. Mulla hapestumine toimub siis kui taimed seovad oma biomassi palju aluselisi toiteelemente ning mullas tekivad orgaanilise aine lagunemise käigus orgaanilised happed . Eriti palju aluselisi katioone kaotavad mullad sademete rikkas kliimas leostumise tõttu. Sagedamini sajab ka happeisi sademeid, mis tekivad õhusaaste mõjul ning need sademed kiirendavad omakorda muldade hapestumist.
Muld, mis on tekinud alusevaesel lähtekivimil, ei suuda sügaval asuva lähtekivimi murenemine ega okkavaris aluste vähesust kompenseerida ja muld hapestub. Tugevalt happelises mullas ilmuvad ka taime juurtele toksilised alumiinium ja mangaan .
Enamik põllukultuure ei talu happelist keskkonda. Põllumullad hapestuvad kiiremii kui teised mullad, sest saagiga eemaldatakse pidevalt aluselisi toiteelemente ja paljud kasutavad mineraalväetisi, mis muudavad mulla happelisemaks.
Happeliste muldade reaktsiooni muutmine aluselisemaks toimub lubiväetisega.
Raskmetallid mullas
Toksilised on sellised raskmetallid, mida elusorganismid on elutegevuseks ei vaja: Cd, Pb, Hg. Tinglikult toksilised on sellise raskmetallid, mida organismid vajavad üliväikestes kogustes ning suuremates kogustes muutuvad mürgisteks: Zn, Cu, Cr, Co, Ni, As.
Mullas seotakse raskmetallid enamasti huumusosakestega. Liikuvamad ehk ohtlikumad on raskmetallid happelises mullas. Turvasmullad- üheltpoolt koosneb turvas orgaanilisest ainest, mis suure eripinna tõttu seob hästi rasmetalle, teisalt on aga turvas happelise reaktsiooniga ning turvasmuldades on suur puudus mineraalsetest elementidest. See tähendab seda, et raskmetamllide vette sattumise oht väheneb, kuid taimedesse kogunemise oht suureneb, sest taimed vajavad metalliioone.
Raskmetallis mõjuvad kahjulikult ka mullaelustikule ja seeläbi mullaprotsessidele. Raskmetallid satuvad mulda metallurgiatäästustest, autoküstusest, ohtlikest jäätmetest, reovetest ja mineraalväetistest.
Ehitusdegradatsioon
Inimene katab viljakat mulda üha suurematel alade ehitiste ja teedega. Pealmisi väärtuslikke mullakihte küll teisaldatakse ja taaskasutatakse, kuid mulla pindala on ikkage suuresti vähenenud . Muldade füüsilise hävitamise põhjus on maavarade järjest suurenev kaevandamine. Muldade hävitamine on seotud ka maailmamere tõusu ja maapinna vajumisega, mis muudab mullad liigniiskeks. Võimsate ja raskete põllumajandusmasinate kasutamine tähendab järjest süvenevate põllumuldade tallamisprobleemi, mis vähendab oluliselt muldade saagikust ja suurendab väetiste, pestitsiitide ning vee-erosiooni kasvu koosmõjul üldist keskonnariski.
Bioloogiline degradatsioon
Bioloogiline degratsioon avaldub orgaanilise aine puudulikus taastootmises mullas, olukorras, kus mineralisatsioon ületab humifikatsiooni. Selle tulemusena huumusevarud vähenevad ning mulla viljakus langeb. Seda võib ette tulla ka metsas. Tänapäeval ohustab see eelkõige arengumaade põllumuldi, kus jätkuvalt kasutatakse sellist maaviljelusvõtet nagu alepõletamine. Probleeme on ka arenenud riikides, kus mullaharimine on intensiivne, kasutatakse palju pestitsiite ja esineb rohkelt mulla tallamist. Bioloogilise degradatsiooni näiteid on mullaväsimus, mis tekib siis, kui ühte ja sama põllukultuuri kasvatatakse samal mullal mitu aastat.