Mõtlemine määrab inimese suuruse (0)

“Mõtlemine määrab inimese suuruse.” Blaise Pascal
Inimesele iseloomulik on väljendada end mõtetes. Kui meid ei nimetataks „homo sapiensiks“ ehk mõtlevaks inimeseks, oleks maailm tühi koht, lihtsalt eksisteerimiseks loodud pinnas. Elaksime instinktiivsetel meetoditel ja kuuluksime samasse klassi kuhu loomadki ning võitleksime ellujäämise nimel kiskjalikult, jahtides saaki. Ilma mõtlemiseta ei tuleks inimlapsed maailmas kuidagi toime, vaid sureksid lihtsalt välja. Väljaarenenud aju annab inimesele kätte tee, kuidas kontrollida oma tunge ja luua midagi uut ning sellega päästa end mingil määral kõikvõimsa looduse eest. Kas mõtlemine annab kätte võtme, mis avab kõik uksed või jätab nii mõnegi neist suletuks ?
Inimesed mõtlevad, tajuvad välismaailma ning reageerivad sellele väga paljude omavahel ühenduses olevate närvirakkude abil. Ükski uuring pole siiani kinnitanud, et inimene suudaks hankida infot ümbritsevast veel kuidagi teisiti. Meelte arv on erinevate käsitluste kohaselt erinev, kuid üks tavalisemaid on jaotus viieks: nägemine, kuulmine, haistmine , maitsmine ja kompimine . Tegelikult koosnevad need meeled veel paljudest erinevatest meeltest, nii on näiteks kompimisega. Meie taju puudutamisele sõltub paljudest erineva funktsiooniga neuronitest. Kerge puudutus , muljumine , erootiline puudutus, vibratsioon, temperatuuritaju ning valu tajuvad erinevad vaid selleks kohastunud sensoorsed rakud. Samuti on inimesel olemas palju meeli, millest ollakse märksa vähem teadlikud. Eksisteerivad spetsiaalsed kinesteetilised retseptorid , mis tajuvad lihaste ja kõõluste venitatust ning aitavad meil seeläbi normaalselt ja ennast vigastamata liikuda. On olemas retseptorid, mis aitavad säilitada tasakaalu või mõõdavad näiteks hapnikutaset veres. Erinevate meelte arv on peaaegu lõputu.
Kuulus psühhoanalüüsi väljatöötaja ja neuroloog Sigmund Freud on rõhutanud järgmist aspekti: „Mitte mõistus, vaid mitmesugused tungid , on inimese elus kõige määravamad jõud.“ Väikselapsena valitseb inimest tegelikult „lõbuprintsiip”. Kuid ajapikku õpetatakse last ja ta ise õpib oma tunge reguleerima, nõnda ehitab ta üles reguleeriva fuktsiooniga ego ehk “mina”. Peale selle puutub ta kokku ka ümbritseva maailma moraalinõuetega, mille tulemusena moodustub tal niinimetatud Super -Ego, ehk „ülimina”. Järeldub see, et lapsi tuleb kasvatada, muidu neil jääbki domineerivaks küljeks mäng ja lõbu ning ohtude eest puudub igasugune ettekujutlus. Tänapäevalgi kohtame paljudes peredes lapsi, kes on jäetud unarusse, kas siis teleka- või arvutiekraani taha. Vanemad aga peaksid tegelema lastega, sest nii on võimalik oma järglastele anda edasi mõtteid ja mõtlema panevaid asju, mis omakorda treenivad jõnglaste aju.
Tark mõtlemine on alati andnud selle omandajale kätte eelised ja kõrgema positsiooni teiste seas. Sellest omakorda järeldub, et haridus on väga vajalik, seda eelkõige just tänapäeval, kus ilma hariduseta pole elu võimalik ette kujutadagi. Olgu inimesel rikkust või ülbust palju tahes, mitte kuidagi ei saa vastu nutikusele. Seda kohtame ka paljudes filmides ja teostes, kus nutikad tegelased saavad paljaste kätega jagu suurtest relvastatud armeedest või näiteks Anton Hansen Tammsaare teoses „Tõde ja õigus“, kus Andres suutis olla Pearust üle jõuga, kuid eelkõige nõuga. Kuulsad valitsejad on just tänu oma strateegiatele ja mitmekülgsele mõtlemisele jäänud ajalukku, sama kehtib ka tuntud riigipeade kohta.
Mõttejõud, mida inimloom omab, pole võrreldav ühegi teise elusolendiga. Kui inimene soovib, võib ta ennast kasvõi surnuks mõelda. Kadri Kõusaare kõmulises filmis „ Magnus “ jutustab, kuidas igati korraliku poisi elu möödus mõtlemise ja enese eksistensi leidmisele ilmas. Seades sihte, mis otsustasid lõpuks ka tema saatuse. Sellise saatuse, nagu ta endale oli valinud. Valikute ees seisab iga inimene, nendest pole lihtsalt võimalik mööda pääseda. Iseasi kui palju inimene mõtleb enne seda kui ta otsuse langetab. Nagu vanasõnagi ütleb: „Enne mõtle, siis ütle“.
Kui ei viitsi või ei taha teha valikuid õigel ajal, on kõige selle taga puhas laiskus. Mõtlemine ja laiskus ei sobi kokku. Nõnda võime leida tänavalt inimesi, kes lihtsalt oma enda rumalusest ja saaamatusest elavad prügikastide kõrval, mõned neist on sattunud sinna saatuse karmil tahtel või meie riigi rumalate otsuste tagajärjel.
Pole olemas rumalat inimest, sest kõigi peas on mõtted, mis vajavad mõtlemist. Olemas on aga väikesed või suured mõtted, mis jätavad igaühest meist jälje ja mulje teistele inimestele. Palju lihtsam on elada kui mõelda otsusekindlalt ja mitte lasta endal elu hammasrataste vahele jääda. Igaüks meist peaks mõtlema, kui tähtis roll on igal indiviidil sellel maamunal. Miks mitte haarata enda kätte see kuldne võti, mis avab kõik uksed? Mõelda on vaja ja seda tuleb teha paindlikult, sest me ei ela selles maailmas üksinda, tuleb arvestada inimeste soovidega ja aidata neil leida tee mõtlemiseni.