Milline on terrorismi tulevik? (0)

Inge Org
Kas terrorismil on tulevikku?
Terrorism kui vägivald hirmu sisendamise eesmärgina.
Et millegi vastu võidelda, tuleb see esmalt määratleda.
Vägivalla kasutamine eesmärgiga sundida erinevaid isikuid, elanikkonnagruppe, organisatsioone jms hirmutamise teel millegi tegemisest loobuma või vastupidi, sundida neid midagi tegema, on ilmselt sama vana kui inimkond . Niimoodi on vägivalda kasutanud erinevad riigid ja valitsejad väga pikka aega. Sõna terrorism ise pärineb ladinakeelsest sõnast terrere, mis tähendab hirmutama. Rooma impeerium rakendas vägivalda indiviidide ristilöömisest kuni ulatusliku genotsiidini, et sundida nii üksikisikuid kui terveid rahvaid oma tahtele alluma. Terrere transformeerus terrorismiks Suure Prantsuse revolutsiooni ajal 1793.–1794. a, kui Robespierre määratles terrorit järgmiselt
...[T] terror pole midagi muud kui kohene, karm ja paindumatu õigluse kehtestamine ja seega on ta vooruse ilming; see pole niivõrd omaette põhimõte, kuivõrd demokraatia üldise põhimõtte rakendamise tulemus meie maa koheste vajaduste teenistusse1
Seega käsitles Robespierre terrorit kui õigluse ilmingut ja nägi selle rakendamist lausa demokraatia ilminguna(!)
Massitapmised Vendées, hirmuvalitsemine Prantsusmaal 1793
Üksikisikud, mitmesugused mitteriiklikud organisatsioonid ja isikute grupid on samuti kasutanud vägivalda, et oma vaenlasi hirmutada ja oma tahte alla painutada. Juudi seelotid panid toime oma vastaste salamõrvu võitluses Rooma impeeriumi vastu, assassiinid tapsid ristisõdijaid, Guy Hawkes’il oleks peaaegu õnnestunud Briti parlamendi õhkimine 1605. a ning anarhistid on läinud ajalukku tippametnike ja riigipeade atentaatidega. Tõenäoliselt kõige laastavamate tagajärgedega terroriakti pani toime Serbia natsionalist Gavrilo Princip, kes lasi maha Austria ertshertsogi Franz Ferdinandi, vallandades sel moel sündmuste ahela, mis viis Esimese maailmasõja puhkemiseni.
Need näited kirjeldavad vaid mingit osa väga laiast vägivalla spektrist, mida on seostatud mõistega terrorism. Näiteks võib väita, et Vene anarhistid ei püüdnud oma terroriga mitte lihtsalt tsaarirežiimile survet avaldada, vaid püüdsid tegelikult vallandada rahvaülestõusu selle vastu. See väide iseloomustab hästi terrorismi kõikehõlmava määratluse leidmise keerukust.
Võitlusmeetodi või taktikana tähistab termin terrorism erinevate hirmutekitamismeetodite kasutamist püstitatud eesmärkide saavutamiseks ning terroristid ja terroriorganisatsioonid on vastavalt inimesed ja organisatsioonid, kelle põhiliseks tegevusmeetodiks oma poliitiliste eesmärkide saavutamisel on sundimine hirmutamise teel. Terrorismi määratlemine taktikana tähendab, et ka vabadusvõitlejad võivad seda kasutada, ning seega pole mõisted terrorist ja vabadusvõitleja vastandid või siis vähemalt puudub nende vahel selge eraldusjoon. Peamine takistus terroristide ühemõttelisel eristamisel vabadusvõitlejatest on terrori kasutamise määra väljaselgitamine. Terroristidele on vägivalla kasutamine hirmutamiseks peamine tegutsemismeetod, kuid vabadusvõitlejatele mitte.
Hirmu kui relva ajalooline muutumine.
Kas muutused ühiskonnakorralduses ja uskumustes ning murrangulised ajaloosündmused on põhjustanud tõuse ja mõõnu terrori kasutamises mitteriiklike organisatsioonide poolt?
David Rapoport on esile toonud rahvusvahelise terrorismi ajaloos neli perioodi. Esimene (anarhistlik) terrorilaine algas Venemaal 1880. aastatel ja kestis 1920. aastateni, teine (kolonialismivastane) terrorilaine algas 1920. ja lõppes 1960. aastatel, kolmas (uusvasakpoolne) terrorilaine algas 1960. aastatel ja lõppes 1980. aastatel ning neljas (religioosne) terrorilaine algas 1979. aastal ning kestab tänapäevani
Anarhistliku terrori laine sai alguse anarhistide sügavast rahulolematusest Vene ühiskonna reformide aeglusega ning arusaamast, et revolutsionääride varasemad katsed vallandada ülestõuse mitmesuguste kirjutiste levitamise abil olid ebaefektiivsed. Oma terroriaktidega püüdsid nad lõhkuda käitumisnorme ja tõekspidamisi. Vägivalla sihtmärkideks said riikide tippametnikud ja riigipead. Narodnikute poliitiline organisatsioon Rahva Tahe korraldas mitu kõmulist atentaati, mis tipnesid 1881. aasta 1. märtsil Aleksander II tapmisega.
Riigi liigne jõukasutus pidi anarhistide arvates ühiskonda polariseerima ja viima ülestõusule. Terroriaktide toimepanemisel eelistasid terroristid dünamiiti ja tavaliselt hukkusid terroristid oma töö sooritamisel.
Kolonialismivastase terrori alguseks võib lugeda Versailles’ rahulepingu allakirjutamist Esimese maailmasõja lõpus, kui lüüasaanud impeeriumite tükeldamist põhjendati vajadusega teostada rahvaste enesemääramisõigust. Just kolonialismivastase terrorismi laine ajal nimetati terroriste esmakordselt valitsuseterrori vastu võitlevateks vabadusvõitlejateks ning seda tegi Menachem Begin, juudi terroriorganisatsiooni Irgun juht aastail 1943–1948. Teise laine terroriorganisatsioonid said ulatuslikku toetust erinevatelt etnilistelt kogukondadelt välismaal ning nad teostasid palju vähem atentaate. Nende strateegia oli keerukam kui anarhistide oma. Kõigepealt taotleti kohalike politseijõudude elimineerimist ning nende asendamist koloniaalvägedega. Viimaseid peeti oskamatuks ning võimetuks terroristidega hakkama saada, kuid samas piisavalt vägivaldseks, et tekitada elanikkonnas ulatuslikku rahuolematust, mis pidi suurendama toetust terroristide eesmärkidele. Kolonialismivastase terrorilaine käigus muutus tavaliseks koloniaalvõimude vastu võitlevate terroristide nimetamine vabadusvõitlejateks.2
Uusvasakpoolse terrori esilekerkimine oli tugevasti mõjutatud Vietnami sõjast. Kolmanda laine terroristide sihtmärkide valik meenutas suures osas anarhistide oma: taas kord rakendati väljapaistvate ühiskonnategelaste ja riigipeade suhtes vägivalda. Kolmanda terrorilaine ajal pandi toime ca 700 kaaperdamist, 1968.–1982. a toimus 409 pantvangivõtmist (951 pant -vangiga) ning tapeti Hispaania ja Jordaania peaministrid, Itaalia endine peaminister Aldo Moro jt. Siiski oli erinevus anarhistide ja uusvasakpoolsete terroristide eesmärkide vahel suur. Kui anarhistid taotlesid ülestõusu ja teostasid terroriakte lootuses kutsuda esile riigi ebaproportsionaalset reageeringut, siis uusvasakpoolsed terroristid peamiselt „karistasid” oma ohvreid mitmesugustel põhjustel. On tähelepanuväärne, et 1/3 kõigist terroristide sihtmärkidest moodustasid sel perioodil USA-ga seotud sihtmärgid. Võitlus uusvasakpoolse terroriga tõi kaasa varasemast palju ulatuslikuma rahvusvahelise koostöö. ÜRO võttis
vastu rea konventsioone, mis keelustasid kaaperdamise, pantvangide võtmise ja terroristide finantseerimise. Sõna vabadusvõitleja ei olnud ÜRO-s enam populaarne . Seda hämmastavam on tõdeda, et Palestiina Vabastusorganisatsioon, kes oli kasutanud oma eesmärkide saavutamiseks terrorit, sai sel ajal ÜRO-s ametliku staatuse ning seda tunnustas rohkem kui 100 riiki3
Religioosse terrorilaine keskmes on eelkõige islam . See laine sai alguse 1979. aastal, kui olid aset leidnud kolm sündmust: Iraani revolutsioon , Nõukogude Liidu sissetung Afganistani ja uue sajandi algus islamikalendris. Religioosse terrori esilekerkimine on kaasa toonud ka enesetaputerrorismi sagenemise ning 1995. a leidis aset ka terroristide teadaolevalt esimene suurem katse rakendada massihävitusrelva väga suure hulga inimeste tapmiseks. Selle katse pani toime Aum Shinrikyo sekt Tokios. 1983. a ründasid Iraani poolt toetatud organisatsiooni Hezbollah enesetaputerroristid USA merejalaväe ja Prantsuse õhudessantvägede positsioone Liibanonis.
Nõukogude okupatsiooni lõpp Afganistanis ja Lahesõda tõid kaasa islamiterroristide põhivaenlase muutuse. Osama bin Ladenile ei olnud vastuvõetav, et 1991. aastast paiknes Saudi Araabias suur USA väekontingent, mille suhtes bin Laden arvas , et see tahetakse sinna jätta igaveseks . Bin Laden kolis peatselt pärast Lahesõda Saudi Araabiast Sudaani ning al Qaeda muutus detsentraliseeritud organisatsiooniks põhieesmärgiga kaitsta islamiusku4
Islamiterroristide tegevust iseloomustab soov oma sihtmärke kindlasti hävitada.
Kriitikast Rapoporti periodiseeringu kohta. Näiteks Mark Sedgewick on sellega küll üldjoontes nõus, kuid ta on juhtinud tähelepanu asjaolule, et terrorismi esimene laine võis tegelikult alata Itaalias juba 1820. aastatel. Samuti on ta väitnud, et 1920. ja 1960. aastatel tegutses maailmas rohkem terroriorganisatsioone, kui tavaliselt mainitakse, ning et terrorismi leviku kiirust on enim mõjutanud edukaiks osutunud tegutsemisstrateegiate õppimine ja omandamine teiste terroriorganisatsioonide poolt5
Thomas Mockaitis: Kolonialismivastaste terroriorganisatsioonide tegevus muutus massiliseks alles pärast 1945. aastat (ja mitte pärast 1920. aastat) ning enamik religioosse terrorilaine rünnakuid on toime pannud ühe religiooni – islami– järgijad, mis eeldab sellele religioonile suurema tähelepanu pööramist. Lisaks peaks terrorismi ühe olulisema põhjusena arvestama ka ebastabiilsust6
Kas saame rääkida ka terrorismi tulemuslikkusest? Mil määral on terroristidel õnnestunud riike sundida muutma nende poliitikat? Läbi aegade on terroristid püüdnud saavutada eesmärke, mis jagunevad viide põhikategooriasse: (1) poliitilise korra muutmine, (2) territoriaalse staatuse muutmine, (3) poliitika muutmine, (4) kontrolli saavutamine ühiskonna üle ja (5) status quo säilitamine mingis valdkonnas. Neid eesmärke on püütud saavutada strateegiate abil, mis jagunevad samuti viide põhikategooriasse: (1) kurnamine, (2) hirmutamine ja surve avaldamine, (3) provotseerimine, (4) rahumeelsete lahenduste blokeerimine ja (5) mõõdukamate poliitiliste jõudude kõrvalesurumine. Enesetaputerrorismi on samuti kasutatud nende strateegiate elluviimiseks, seda siis organisatsioonide poolt, kes kasutavad niisuguseid inimesi oma eesmärkide saavutamiseks.
A. Kydd ja B. Walter on jõudnud järeldusele, et terrorikampaaniate õnnestumise oluline tingimus on olnud vajaliku informatsiooni olemasolu. Terroristidel peab olema selge arusaam sellest, kuidas oma sihtgruppi milleski veenda ning kuidas sihtgrupiga suhelda. Täpse informatsiooni olemasolust sõltub seejuures ka terrorivastaste strateegiate õnnestumine. Uurimuse teine oluline järeldus puudutas ühiskonnakorda/riigikorda, mille vastu terror oli suunatud. Autorid järeldasid, et demokraatlik kord on terrorile oluliselt vastuvõtlikum kui teised poliitilised režiimid7.
R. Pape: enesetaputerrorismi ohvrirohkus ja sellega kaasnevad suured purustused tugevdavad veelgi edastatavat sõnumit ja tekitavad uute vägivallaaktide ootuse, juhul kui riik jätkab vastupanu. Kui sihtmärgiks valitakse demokraatlik riik, on terroristidel suuremad võimalused saada mõõduka vastulöögi osaliseks, sest demokraatlikud riigid kasutavad jõudu üldjuhul mõõdukamalt. Niisugused mõõdukad vastumeetmed julgustavad terroriste vägivallaakte kordama . Siiski tuleb märkida, et terroristide surve riigile on tulemuslik vaid juhul, kui terroristid ise taotlevad mõõdukaid eesmärke ega püüa sundida riiki loobuma tema elulistest huvidest. Pape’i hinnangul saatis aastatel 1980–2001 edu(st riigid muutsid oma poliitikat) ligi 50% terrorikampaaniatest, mis kasutasid enesetaputerrorismi. Samal ajal olid riikide sõjalistest ja majanduslikest survekampaaniatest edukad vaid 30%.8
M. Abrams : Terroriorganisatsioonide edukus sõltub oluliselt sihtmärkide valikust: edukamad olid grupid, kes ründasid peamiselt sõjalisi ja poliitilisi sihtmärke (ning hoidusid tsiviil- elanikkonna ründamisest)9
Terrorism ei ole igapäevaelus kuigi sagedane nähtus ja arenenud riikide kodanike surmapõhjuste seas on see selgelt viimastel kohtadel, mis võib muljet terrorismist kui suhteliselt ebaefektiivsest vahendist veelgi tugevdada. Niisugune mulje võib aga petlik olla. Nimelt tuleb meeles pidada, et terrorism taotleb eelkõige hirmu sisendamist ning kogu maailmas valitsev mure terrorismi leviku pärast näitab väga selgelt, et terrori abil on õnnestunud inimeste meeli tugevalt mõjutada.
1 Center for Defense Information. A Brief History of Terrorism. 2003. , (10.08.2007).
2 Rapoport, David C.2004. Four Waves of Modern Terrorism. – Attacking Terrorism: Elements of a Grand Strategy. Eds. Audrey Kurth Cronin, James M. Ludes. Washington DC: Georgetown University Press. P. 47. [Edaspidi Rapoport 2004]
3 Rapoport 2004. Pp. 56–61.
4 Mockaitis, Thomas R. 2007. The “New” Terrorism: Myths and Reality . Westport, London: Praeger Security International. Pp. 19–21; Record 2003. P. 7. [Edaspidi Mockaitis 2007]
5 Sedgewick, Mark 2007. Inspiration and the Origins of Global Waves of Terrorism. – Studies in Conflict and Terrorism, No. 2. Pp. 97–112.
6 Mockaitis 2007. P. 38.
7 Kydd, Andrew H.; Walter,Barbara F. 2006. The Strategies of Terrorism. – International Security, No. 1. Pp. 50–52, 79–80.
8 Pape, Robert A. 2003.The Strategic Logic of Suicide Terrorism. – American Political Science Review, No. 3. P. 343. [Edaspidi Pape2003]
9 Abrams, Max 2006. Why Terrorism Does Not Work . – International Security, No. 2. Pp. 51–56, 59–60.