Millest võiks tuleneda rahvusköökide toidueripära (0)

Toitlustamine
Ave Kiiber
Millest võiks tuleneda rahvusköökide toidueripära,
Itaalia-, India-, Mehhiko köök
Rahvusköökide toidueripära on kujunenud aegade vältel erinevate tegurite toimel. Oluliseimad tegurid on loodulikud tingimused ja kohapeal saada olevad toiduained, mõju on avaldanud ka söömisvahendite valik ja areng. Suur osa toite, mida varemalt valmistas vaid üks rahvas on praeguseks levinud ülemaailma. Palju samalaadseid toite leidub üldjuhul naabermaades- nende toitude algset päritolu on raske kindlaks teha. Kuuluvus ühe või teise rahvustoidu hulka määrab mõni detailitunnus..
Alustaksin Itaalia köögist, see tundub olevat väga põnev ning olen isegi planeerinud sinna sõita. Itaalia on loodusliku köögi kodumaa ja seepärast on see hinnatud ka tänapäeval. Itaalia köögi road on kergesti omastatavad, on oma maitsvate aromaatsete köögiviljade ja enamasti grillitud liha või kalaga lõputult maitsvad , millele annab lisaboonuse pokaal punast veini. Kuid kindlasti on väga paljudel meist ettekujutus, et Itaalia söögikultuuri esindajateks on kõigest spagetid tomatikastmes, pizzad või tiramisud. Tegelikult see nii ei ole, Itaalia toiduainete valik väga mitmekesiseks ja rikkalikuks läinud. Itaalia köök pakub mitmekesisust, millest kõik gurmaanid unistavad ja mis on rafineeritud oma lihtsusega. Kuna Itaalias on väga soe ja niiskusküllane kliima, siis selle tõttu kasvab seal väga palju taimi, mida meil ei ole võimalik kasvatada, või kui ka on, siis ainult kasvuhoonetes( oliivi- ja viigipuud baklažaanid, sparglid jm.). Liha on Itaalias küll tähtsal kohal, kuid seda süüakse väikeste kogustena ja mitmekesiselt valmistatuna. Kastmeks on üldjuhul tomati- või paprikapüreed. Itaalias süüakse väga palju jahutooteid, eriti spaghettit, pizzasi ja nisuleiba, kindlasti ka riisi. Toidu valmistamisel lahutamatuks osaks on juust, millest valmistatakse rohkesti toite ning kasutatakse ka lisana .
Indias elab väga palju rahvaid, suure maa-ala looduslikud ja klimaatilised tingimused on piirkondade kohta väga erinevad. Toitude aluseks on taimetoidud: riis , mais, läätsed ja teised kaunviljad . Levinuimaks joogiks on nimbu pantš, mida valmistatakse sidrunimahlast ja veest. Armastatud joogiks on ka tee ning kohv. Väga paljud usundid on rangete nõuetega toitlustamise suhtes. Suurem osa indiaanlase ei söö liha, erandiks on peamiselt moslemid , kes söövad lamba, kitse ja linnuliha . Sarvloomade ja lehma liha on keelatud toiduks kasutada, nii religioossetel kui ka igivanade tavade kohaselt, millest peavad kinni ka moslemid. See on tekitanud olukorra, kus ei ole olemas ühtset India kööki. Mainisin eelpool , et Itaalias on väga soodsad tingimused kasvatada mitmesuguseid taimi, mida meil ei ole võimalik kasvatada- samuti saab seda öelda ka India kohta- kõik looduslikud eeldused toiduainete tootmiseks on olemas, olenemata sellest on aga paljude Indias elavate inimeste toit kehv . Indias kohtab väga palju erinevate usunditega inimesi. Paljud usundid keelavad liha kui ka igasugused muud lihasaadused - sinna hulka kuuluvad ka kala, muna ja piimasaadused, lisaks ei sööda ka sibulat, küüslaauku, tomatist ja peedist keelduvad nad nende punase värvuse tõttu, sest ka veri on punane. Põhitoiduks on neil magus pipar , viigimarjad, läätsed, keeduriis pudrud ja aedviljad. Armastatuim roog on kaun - ja juurviljadest keedetud pilaff. Tähtis osa on Indialastel ka puuviljadel, nt. melon , arbuus aprikoos , õunad, sidrunid jne. Traditsiooni kohaselt pakutakse India toitu talil - ümmargusel vasest või roostevabast terasest kandikul. Kandikule asetatakse katorid – metallist portsjonilised tassikesed iga roa jaoks eraldi. Keskele asetatakse riis, teised road pannakse ümber. Metallklassis joogivesi astetakse vasakule.
Mehhiko toitudelo on tugev hispaania pitser. Puuvilju ja nende saadusi kasutatakse laialdaselt. Väga palju tarvitatakse maisi ja nisu ning süüakse rohkelt ube ja riisi. Liha valik Mehhikos on väga laialdane: kasutatakse nii sea-, veise-, lamba-, kodulindude kui ka hobuseliha. Mere ja jõgede ääres kasutatakse kalade ja teiste mereloomade liha ning saadusi. Mehhiko toidud on väga vürtsikad, mida vürtsitatakse kohalike vürtsidega. Vürtside põhiaineks on paprika , püreed, soja -kaste, kuid soola kasutatakse tagasihoidlikult. Suurel hulgal süüakse ka ühepajatoite- neid valmistatakse loendamatuis kombinisatsioonides, ühine on vaid see, et need kõik toiduained on mitmekesiseid aineid sisaldavad, kuid riis keedetakse enamasti eraldi. Nagu ka eelnevates rahvusköökides ja eelpool mainituna, süüakse Mehhikos palju puuvilju- need on peamiselt magustoiduks. Magustoiduks valmistatakse peale puuviljade ka kuumutatud toite nt munadest ja pähklitest, neile kõigile lisatakse pruuni suhkrut- see annab toidule parema maitse.
Kõik kolm eelnevalt mainitud kööki: Itaalia, India, Mehhiko on oma „iseloomult“ kui ka tegemistelt väga erinevad. Ühiseks toiduks on neile maadele kindlasti puu- ja juurviljad , Mehhikos kasutatakse juurvilju küll vähe, kuid puuviljad on väga tähtsal kohal. Kõige suuremateks erinevusteks on kindlasti see, et Itaalia jääb siiski pasta maaks , India jääb taimetoidu maaks ning Mehhiko saab minu käest vürtsikuse tiitli. Siiani ei ole ma nende köökidega ega maadega kokku puutunud, aga see töö andis mulle palju informatsiooni ja tekitas huvi ning kui võimalik, tahaksin kindlasti nende maade erinevaid toite ka ise proovida.
2