Vetikad elavad põhiliselt vees. Nad kasvavad nii mage-, riim ja merevees. Vetikad võivad hõljuda vabalt ja moodustades taimse hõljumi ehk fütoplanktoni või kinnituda veekogu põhja ja kuuludes bendose elustikku või kinnituda kõigele vees elavale ja olevale. Nende levik sõltub vee läbipaistvusest, sest nagu teisedki taimed vajavad nad fotosünteesiks valgust. Üksikud vetikaliigid suudavad kasvada mulda pindmistel kihtidel, puutüvedel ja kividel. Vähesed vetikad on kohastunud ka eluks polaaralade jää- ja lumeväljadel. Paljunemine Põhiliselt paljunevad vetikad eostega (need võivad olla viburitega või ilma) või suguliselt. Vegetatiivne paljunemine võib toimuda pooldumise, koloonia
Vetikate tähtsus looduses · rikastavad vett hapnikuga · makroskoopilised vetikad on elupaljunemistoitumispaigaks organismidele · Tallus hulkrakse vetika keha Agar kasutatakse tarretise tegemisel Agarik eestis esinev punavetikas. · Eritavad elukeskkonda hapnikku. · 500600 miljonit a tagasi varustasid Maa atmosfääri hapnikuga, luues sobiliku keskkonna paljude hilisemate organismide jaoks Vetikate tähtsus looduses · Paljud vetikaliigid moodustavad õitsenguid: sel juhul on ühes veepiisas rohkem kui 2000 väikest vetikarakku. Vesi värvub roheliseks, pruuniks, sinakaks või punakaks olenevalt vetikaliigist. Osa õitsengutest on ohtlikud, vahel lausa mürgised ja see mõjutab teiste mereorganismide elu. Vetikate tähtsus inimese elus · punavetikaliikidest saadakse agarit, mida kasutatakse meditsiinis, mikrobioloogias ja ka maiustuste (marmelaadi ja sefiiri) valmistamisel
eostega ja suguliselt, harvem vegetatiivselt. 5 · Enamik vetikatest elab veekogudes. · Vetikad kas hõljuvad veekihis, moodustades taimse hõljumi, või on veekogu põhjas ja kinnituvad vees olevatele objektidele, nt. kividele, kaljudele, vees olevatele ehitistele. · Vetikad võivad kinnituda ka veeloomadele. · Väljaspool veekogu kasvab vetikaid mulla pindmistes kihtides, puutüvedel, kaljudel jm. 6 · Vähesed vetikaliigid suudavad elada polaaralade jää- ja lumeväljadel. · Osad vetikad elavad sümbioosis teiste organismidega. vetikas + seen = samblik 7 · Pigmentide sisalduse ja teiste tunnuste alusel jaotatakse vetikad hõimkondadesse. · Edaspidi käsitleme meie rohe-, puna- ja pruunvetikate hõimkonda kuuluvate organismidega. 8 · Kõige mitmekesisema ja arvukama hõimkonna moodustavad rohevetikad.
2. Makroelemntide üldiseloomustus Süsinik org. keskne element Kõik organismid koosnevad neist. - annab püsivaid keemilisi sidemeid ( 4 ) Vesinik vesiniksidemed stabiliseerivad biomolekule ( nt DNA) Hapnik oksüdeerija. - Hapnik oksüdeerib rakkudes toitaineid ((vabaneb energia)) Lämmastik valkude aminohapetes, ATP's nukleiinhapetes ja os vitamiinides - osaleb vesiniksidemete tekkes eripärad: gaasilist lämmastikku omastavad mügarbakterid ja mõned vetikaliigid. mineraalseid lämmastikuühendeid omastavad taimed aga ka loomad orgaanilisi lämmastikuühendeid omastavad loomad Leidub valgurikkas toidus membraani valk Fosfor esineb fosforlipiidides, nukleiinhapete, valkude, hormoodide koostises, luukoes mittelahustuvate sooladena - moodustab erilisi e makroergilisi keemilisi sidemeid - biomembraanide moodustamine (fosforlipiidid) Leidub piimas, juustus, munas ja mereandides Väävel leidub kahes aminohappes metioniinis ja
valgustingimustes pruunvetikad. Vetikad elavad põhiliselt vees. Nad kasvavad nii mage-, riim- kui ka merevees. Vetikad võivad hõljuda vabalt ja moodustades taimse hõljumi ehk fütoplanktoni või kinnituda veekogu põhja ja kuuludes bentose elustikku või kinnituda kõigele vees elavale ja olevale. Nende levik sõltub vee läbipaistvusest, sest nagu teisedki taimed vajavad nad fotosünteesiks valgust. Üksikud vetikaliigid suudavad kasvada mulda pindmistel kihtidel, puutüvedel ja kividel. Vähesed vetikad on kohastunud ka eluks polaaralade jää- ja lumeväljadel. Eestile ainuomased vetikaliigid puuduvad. Magevetes on kõige enam üherakulisi ja niitjaid rohevetikaid. Läänemeres esinevatest on tuntuim pruunvetikas põisadru. Tavaline vetikas puutüvedel ja vanadel kivimüüridel on üherakuline pleurokokk. Arvatakse, et Eestis kasvavate liikide arv on umbes 2500.
valgust, kasvavad rohevetikad, sügavamal punavetikad ja veel halvemates valgustingimustes pruunvetikad. Vetikad elavad põhiliselt vees. Nad kasvavad nii mage-, riim- kui ka merevees. Vetikad võivad hõljuda vabalt ja moodustades taimse hõljumi ehk fütoplanktoni või kinnituda veekogu põhja ja kuuludes bentose elustikku või kinnituda kõigele vees elavale ja olevale. Nende levik sõltub vee läbipaistvusest, sest nagu teisedki taimed vajavad nad fotosünteesiks valgust. Üksikud vetikaliigid suudavad kasvada [[muld|]]a pindmistel kihtidel, puutüvedel ja kividel. Vähesed vetikad on kohastunud ka eluks polaaralade jää- ja lumeväljadel. Sümbioos Paljud üherakulised vetikad elavad sümbioosis teiste organismidega. Näiteks samblikud võivad koosneda seentest ja rohevetikatest. Samblike ebatavaline vastupidavus on tingitud sellest, et nad koosnevad kahest elusorganismist - seeneniidistikust ja selle vahele põimunud vetikarakkudest.
valgust, kasvavad rohevetikad, sügavamal punavetikad ja veel halvemates valgustingimustes pruunvetikad. Vetikad elavad põhiliselt vees. Nad kasvavad nii mage-, riim- kui ka merevees. Vetikad võivad hõljuda vabalt ja moodustades taimse hõljumi ehk fütoplanktoni või kinnituda veekogu põhja ja kuuludes bentose elustikku või kinnituda kõigele vees elavale ja olevale. Nende levik sõltub vee läbipaistvusest, sest nagu teisedki taimed vajavad nad fotosünteesiks valgust. Üksikud vetikaliigid suudavad kasvada mulda pindmistel kihtidel, puutüvedel ja kividel. Vähesed vetikad on kohastunud ka eluks polaaralade jää- ja lumeväljadel. Eestile ainuomased vetikaliigid puuduvad. Magevetes on kõige enam üherakulisi ja niitjaid rohevetikaid. Läänemeres esinevatest on tuntuim pruunvetikas põisadru. Tavaline vetikas puutüvedel ja vanadel kivimüüridel on üherakuline pleurokokk. Arvatakse, et Eestis kasvavate liikide arv on umbes 2500. 5. Algloomad
valgustingimustes pruunvetikad. Vetikad elavad põhiliselt vees. Nad kasvavad nii mage-, riim- kui ka merevees. Vetikad võivad hõljuda vabalt ja moodustades taimse hõljumi ehk fütoplanktoni või kinnituda veekogu põhja ja kuuludes bentose elustikku või kinnituda kõigele vees elavale ja olevale. Nende levik sõltub vee läbipaistvusest, sest nagu teisedki taimed vajavad nad fotosünteesiks valgust. Üksikud vetikaliigid suudavad kasvada mulda pindmistel kihtidel, puutüvedel ja kividel. Vähesed vetikad on kohastunud ka eluks polaaralade jää- ja lumeväljadel. Eestile ainuomased vetikaliigid puuduvad. Magevetes on kõige enam üherakulisi ja niitjaid rohevetikaid. Läänemeres esinevatest on tuntuim pruunvetikas põisadru. Tavaline vetikas puutüvedel ja vanadel kivimüüridel on üherakuline pleurokokk. 5
?. klass Tallinn 2009 Sisukord 1.Tiitelleht 2. Sisukord 3. Vetikad üldiselt & Vetikate vajadus inimestele 4. Vetikad toiduks &Vetikad meditsiinis ja kosmeetikas 5. Kasutatud kirjandus 2. Vetikad üldiselt Vetikad on looduses esmase orgaanilise aine tootjad. Vetikad on põhiliselt veekogudes elavad ainu- ja hulkraksed. Nad kasvavad nii mage-, riim- kui ka merevees. Vaid üksikud vetikaliigid suudavad kasvada mullas, puutüvedel ja kividel. Vetikad võivad hõljuda vabalt, kinnituda veekogu põhja või kõigele mis seal paikneb. Nende levik sõltub vee läbipaistvusest, kuna nad vajavad fotosünteesiks valgust, mille käigus eritavad nad keskkonda hapnikku. Nemad on tootnud ligikaudu 90 % atmosfääri hapnikust. Enamik veekogude toiduahelaid algab just neist. Vetikate vajadus inimestele Vetikad sisaldavad paljusid vitamiine ja mineraale. Neis on rohkesti
Ehituse keerukuse alusel eritatakse üherakulisi ja hulkrakseid vetikaid. Vetikad hangivad vett ja toitaineid kogu keha pinnaga. Kõik vetikad sisaldavad klorofülli, kuigi osa neist ei ole rohelised. Vetikate pruunikas ja punakas värvus on tingitud teistest pigmentidest, mis rohelise klorofülli ära varjavad. Vetikad on kõige lihtsaimaid taimeriigi esindajaid, neid leidub kõikides veekogudes ja ka mõnedes niisketes paikades kuival maal. Üksikud vetikaliigid suudavad kasvada mulla pindmistel kihtidel, puutüvedel ja kividel. Vähesed vetikad on kohastunud ka eluks polaaralade jää- ja lumeväljadel. · Vetikad on looduses esmase orgaanilise aine tootjad. Veekogudes algab neist enamik toiduahelaid. Lisaks sellele eritavad vetikad fotosünteesi käigus keskkonda hapnikku. Nende poolt on toodetud ligikaudu 90 % atmosfääri hapnikust. Paljud üherakulised vetikad elavad sümbioosis teiste organismidega. Näiteks samblikud võivad koosneda
Nad kasvavad nii mage-, riim- kui ka merevees. Vetikad võivad hõljuda vabalt, kinnituda veekogu põhja või kõigele vees elavale ja olevale. Vetikate levik sõltub vee läbipaistvusest, sest nagu teisedki taimed vajavad nad fotosünteesiks valgust. Maailmas on vetikaid üle 10 000 liigi. Kõige rohkem on rohevetikaid (u. 7 000). Arvatakse, et ürgsetest rohevetikatest põlvnevad teised taimed. Eestile ainuomased vetikaliigid puuduvad. Magevetes on kõige enam üherakulisi ja niitjaid rohevetikaid. Läänemeres esinevates on tuntuim pruunvetikas ehk põisadru. Tavaline vetikas puutüvedel ja kividel on üherakuline pleurokokk. Vetikad moodustasid 500-600 miljonit aastat tagasi kogu taimeriigi - nad vohasid kõigis veekogudes ajal, mil veel ei olnud maismaataimi (ega üldse kõrgemaid taimi). Samal ajal täitsid nad ka tähtsat ülesannet - varustasid Maa atmosfääri hapnikuga, luues sobiliku keskkonna paljude
päikesekiirguse eest. Läänemere põhjataimestik on liigivaene. Eesti rannikuvetes on määratud 15 taimeliiki ja 87 eri liiki vetikaid, sealhulgas sini-, rohe-, mänd-, pruun- ja punavetikat. Üks iseloomulikumaid põhjataimi on põisadru. Punavetikatest on tuntuim harilik agarik, mida kasutatakse tööstuslikult agar-agari tootmiseks. Tüüpilised merekalda taimed on vareskaer, merikapsas, merihumur, pilliroog. Erinevad vetikaliigid paiknevad eri sügavusel: ·Rohevetikad kuni 1 meeter ·Pruunvetikad kuni 5 meetrit ·Punavetikad 5 meetrist sügavamal Põhjuseks on, et tugevama valguse käes suudavad fotosünteesida rohelise värvusega taimed, nõrgema valguse käes aga punakat tooni vetikad. Läänemere loomastik on isenditerohke, kuid liigivaene, sest vesi on mageveeliikide jaoks liiga soolane ja ookeaniliikide jaoks liiga
Sõltumata värvusest toimub kõigis vetikates fotosüntees. Värvuse alusel jaotataksegi vetikad kolme hõimkonda: rohevetiktaimed, punavetiktaimed ja pruunvetiktaimed. Vetikad elavad põhiliselt vees. Nad kasvavad nii mage-, riim- kui ka merevees. Vetikad võivad hõljuda vabalt, kinnituda veekogu põhja või kõigele vees elavale ja olevale. Nende levik sõltub vee läbipaistvusest, sest nagu teisedki taimed vajavad nad fotosünteesiks valgust. Üksikud vetikaliigid suudavad kasvada mullas, puutüvedel ja kividel.Vetikad paljunevad suguliselt ja mittesuguliselt. Mittesuguline paljunemine toimub eostega või vegetatiivselt. Üherakulised vetikad paljunevad vegetatiivselt pooldumise teel, hulkraksed aga talluse tükikestega. Täpsemalt lugege kõigest sellest vetikate paljunemist ja arengut käsitlevalt leheküljelt. Maailmas on neid üle 10 000 liigi. Kõige rohkem on rohevetikaid (umbes 7 tuhat liiki). Arvatakse,
kasvavad rohevetikad, sügavamal punavetikad ja veel halvemates valgustingimustes pruunvetikad. Vetikad elavad põhiliselt vees. Nad kasvavad nii mage-, riim- kui ka merevees. Vetikad võivad hõljuda vabalt ja moodustades taimse hõljumi ehk fütoplanktoni või kinnituda veekogu põhja ja kuuludes bentose elustikku või kinnituda kõigele vees elavale ja olevale. Nende levik sõltub vee läbipaistvusest, sest nagu teisedki taimed vajavad nad fotosünteesiks valgust. Üksikud vetikaliigid suudavad kasvada mulda pindmistel kihtidel, puutüvedel ja kividel. Vähesed vetikad on kohastunud ka eluks polaaralade jää- ja lumeväljadel. Vetikaid kasutatakse väetistena Punavetikatest saadakse agarat, mis on tarrendav aine. Samblikud olemus, ehitus ja paljunemine*. Samblike süstemaatika*. Samblike kasutamine põllumajanduses*. Sammaltaimed olemus, arengutsükkel ja süstemaatika*. Sammaltaimede kasutamine põllumajanduses*. Turbasammal*.
sealjuures on Vaikse Ookeani põhjaosa palju rikkam perekondade poolest. Põhjuseks on Beringi maasild, mis enamuses Tertsiaarist eraldas ookeanid teineteisest. Vaikse Ookeani N- osa on vanem, Mesosoikumist alates pakkunud jahedaveelisi elupaiku . Vastandina temale, Atlandi ookeani põhjaosa ranna-alad kujunesidki Tertsiaaris ja alles Hilis- Tertsiaaris sai võimalikuks elustiku (biota) levik sinna Vaiksest ookeanist Põhja- Jäämere kaudu. Tutvume lähemalt: 1. Arktika, polaarvööde Siinsed vetikaliigid on võimelised elama madalate temp juures, pikka aega pimedas. Vähe endeeme (st. ainult sellele paikkonnale omaseid liike). Põhja- Jäämeri on olnud ühendusteeks Atlandi ja Vaikse ookeani vahel. Kõige põhjapoolsemates vetikate kasvukohtades on ainult 4-6 jäävaba nädalat aastas, mõnel aastal mitte ühtegi. Arktika lõunapiir järgib 10° C augusti isotermi või 0° C veebruari isotermi või enamvähem jää piiri talvel ja
Bakterid- n kõige väiksemad (mikroskoopilised) üherakulised eeltuumsed organismid, kes suudavad iseseisvalt paljuneda ja kasvada. Paljunevad pooldumisega. Ligikaudu 1-5 mikromeetri suurused. Seened- Neile on iseloomulikud pikad torujad rakud. Seened moodustavad eoseid. Esineb nii sugulist kui ka mittesugulist paljunemist. Umbes 100 000 seeneliiki Vetikad- on suur fotosünteesivõimeliste organismide rühm. Suur osa vetikaist elab veekeskkonnas. Eestile ainuomased vetikaliigid puuduvad. Vetikad paljunevad suguliselt ja mittesuguliselt, vähesed vetikad ka vegetatiivselt. Samblikud- koosnevad seentest ja vetikatest. moodustavad puudel, kividel või maapinnal erineva kuju ja värvusega talluseid. Samblikud paljunevad vegetatiivselt või eoste abil. Eestis on leitud 647 liiki pisisamblikke, umbes 300 liiki suursamblikke ja 200 liiki lihhenikoolseid seeni. Samblad- on kuni mõnekümne sentimeetri kõrgused taimed. Maailmas tuntakse kokku umbes 16 000 liiki sammaltaimi
Epifüütsed
samblikud saavad suurema osa vajalikust veest ja mineraalidest õhust. Kasvavad
väga aeglaselt-
Epifüütsed
samblikud saavad suurema osa vajalikust veest ja mineraalidest õhust. Kasvavad
väga aeglaselt-
k. amberjack jt. jackid), mureenangerjas (moray - Gymnothorax sp.), barrakuuda (Sphyraena sp.), aga ka skorpionkalad, mõningad tiggerfish (Balistes). Toksiini sisaldumine kalas praktiliselt ennustamatu ning toksilist kala pole võimalik kuidagi ära tunda. Enamik riffe pole ka troopikas tsiguatoksilised ja puhangud on enamasti lokaliseeritud. · Tsiguatoksiini (ciguatoxin) toodavad Gambierdiscus toxicus ja teised lähedased vetikaliigid. Toksiin on kuuma- ja happekindlate lipofiilsete tsükliliste polüeetrite kompleks, liigub kontsentreerudes piki toiduahelat, keetmiskindel. Toksilisus ilmneb alles inimesel. · Mürgistuse sümptomid ilmnevad juba vähem kui kuus tundi pärast söömist. Esmased tunnused pärinevad seedetraktist iiveldus, kõhukrambid ja oksendamine. Edasi tekkivad neuroloogilised hädad peavalu, õhetus, lihasvalu ja
Suhtelt hapnikuga saab organismid jagada kaheks : a)aeroobsed(vajavad eluks hapnikut) b)anaeroobsed(ei vaja eluks hapnikku) * - KUULUVAD KÕIGI BIOMOLEKULIDE KOOSTISESSE. Lämmastik - 1) lämmastik kuulub vaid teatud biomolekulide koostisesse (Valk, DNA) 2)Mitmekesistab biomolekulide koostist. 3) osaleb vesiniksidemete tekkes. 4) suurendab ühendite reaktsioonivõimet. - Gaasilist lämmastikku omastavad mügarbakterid ja mõned vetikaliigid. - Mineraalseid lämmastikuühendeid omastavad taimed (väetis) aga ka loomad. - Orgaanilisi lämmastikuühendeid omastavad loomad. (valgud) Fosfor - Leidub teatud biomolekulides (DNA) 1) tõstab ühendi raktsioonivõimet. 2) Moodustab erilisi e. makroergilisi keemilisi sidemeid. (teatud fosforiühendid salvestavad energiat) Väävel - Leidub vaid Valkudes ja vitamiinides. N: Muna ja Oad. 1) tõstab ühendi reaktsioonivõimet.
annaabi.ee 
