Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Metssiga (presentatsioon)". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
metssiga, tüüpiliselt, niisketes, emasloomad, kuldid, videvikus, liikuda, metssead, vastseid, linnumune, sigimine, jooksuaeg, suguküpsus, ulatuda, hundid, poegadeletoitu leida ja maa alt kätte saada. Karvkate on mustjaspruunist hallikaspruunini. Turjal on neil tugevad harjased. Põrsastel on kollakaspruunid pikitriibud. Need kaovad neljandal elukuul. Iseloomulik on see, et silmahambad on hästi arenenud ja kasvavad isasloomadel kogu elu jooksul. Need on nn. seakihvad. Isasloomadel on samuti arenenud sidekoeline küljekilp roiete piirkonnas. See on oluline rivaalidega võitlemisel, sest ta kaitseb siseelundeid vastase kihvalöökide eest. Kaaluvad metssead paarsada kilogrammi. Elavad tüüpiliselt tihedates niisketes tihnikutes: leht- ja segametsades, veekogude kallastel, sooservades jne. Ringi liiguvad emasloomad ja pojad koos, kuldid üksikult. Aktiivsed on nad peamiselt videvikus ja öösel, talvel võivad ka päeval ringi liikuda. Metssead on tüüpilised kõigesööjad, kes toituvad nii taimede maapealsetest (kevadel ja suvel) kui ka maa alustest (aastaringselt) osadest. Peale selle söövad nad veel putukaid ja
OLUSTVERE TEENINDUS- JA MAAMAJANDUSKOOL TT1/PK1 Metssiga Lihatehnoloogia Koostajad:Birgit Väljas ja Aleks Kravtsuk Juhendaja: Eve Klettenberg Olustvere 2012 Kes on metssiga ? Metssead on tüüpilised kõigesööjad, kes toituvad nii taimede maapealsetest (kevadel ja suvel) kui ka maa alustest (aastaringselt) osadest. Peale selle söövad nad veel putukaid ja nende vastseid, linnumune ja -poegi, vihmausse, raibet jne. Toidupuuduse korral võib neil esineda ka kannibalismi. Jooksuaeg on neil tavaliselt üks kord aastas novembris detsembris. Pojad sünnivad peale 18...20 nädalast tiinust märtsis või mais.
maa alt kätte saada. Karvkate on mustjaspruunist hallikaspruunini. Turjal on neil tugevad harjased. Põrsastel on kollakaspruunid pikitriibud. Need kaovad neljandal elukuul. Iseloomulik on see, et silmahambad on hästi arenenud ja kasvavad isasloomadel kogu elu jooksul. Need on nn. seakihvad. Isasloomadel on samuti arenenud sidekoeline küljekilp roiete piirkonnas. See on oluline rivaalidega võitlemisel, sest ta kaitseb siseelundeid vastase kihvalöökide eest. Kaaluvad metssead paarsada kilogrammi.Elavad tüüpiliselt tihedates niisketes tihnikutes: leht- ja segametsades, veekogude kallastel, sooservades jne. Ringi liiguvad emasloomad ja pojad koos, kuldid üksikult. Aktiivsed on nad peamiselt videvikus ja öösel, talvel võivad ka päeval ringi liikuda.Metssead on tüüpilised kõigesööjad, kes toituvad nii taimede maapealsetest (kevadel ja suvel) kui ka maa alustest (aastaringselt) osadest.
kärsaga, mis aitab tal toitu leida ja maa alt kätte saada. Karvkate mustjaspruunist hallikaspruunini. Turjal on tugevad harjased. Põrsastel on kollakaspruunid pikitriibud (kaovad neljandal elukuul). Iseloomulik on see, et silmahambad on hästi arenenud ja kasvavad isasloomadel kogu elu jooksul. Need on nn. seakihvad. Isasloomadel on samuti arenenud sidekoeline küljekilp roiete piirkonnas. See on oluline rivaalidega võitlemisel, sest ta kaitseb siseelundeid vastase kihvalöökide eest. Metssead kaaluvad paarsada kilogrammi. Elavad tüüpiliselt tihedates niisketes tihnikutes. Ringi liiguvad emasloomad ja pojad koos, kuldid üksikult. Aktiivsed on nad peamiselt videvikus ja öösel, talvel võivad ka päeval ringi liikuda. Metssead on tüüpilised kõigesööjad, kes toituvad nii taimede maapealsetest kui ka maa alustest osadest. Peale selle söövad nad veel putukaid ja nende vastseid, linnumune ja -poegi, vihmausse, raibet jne. Toidupuuduse korral võib neil esineda ka kannibalismi
samblapolster on hästi kohev ja peenemustriline. Ta on oliivroheline ja sageli täiesti läiketa. Tihti on laanikuvaip nii paks, et laanik tundub mätaste otsas kasvavat. Inimese poolt ei ole laanik kasutamist leidnud. Kuna ta moodustab väga koheva polstri, siis on ta paljudele pisikestele loomadele koduks ja varjupaigaks. Eelkõige elavad laanikuvaiba sees paljud ämblikud, putukad (näiteks lutikad, jooksikud), aga ta pakub varju ka hiirtele. Eesti alale on metssiga viimast korda sisse rännanud selle sajandi alguses. Ta on kiilja kehakujuga: keha eesosa on kõrgem ja tugevam kui tagaosa. Ninamik on tal tugeva tundliku kärsaga, mis aitab tal toitu leida ja maa alt kätte saada. Turjal on neil tugevad harjased. Põrsastel on kollakaspruunid pikitriibud. Need kaovad neljandal elukuul. Iseloomulik on see, et silmahambad on hästi arenenud ja kasvavad isasloomadel kogu elu jooksul. Kaaluvad metssead paarsada kilogrammi
.................................................................................. 10 3.2 Taimestik salumetsas ........................................................................................... 11 .2.1 Harilik jänesekapsas ............................................................................. 12 3.3 Loomastik salumetsas .......................................................................................... 13 .3.1 Metssiga ................................................................................................ 14 3.4 Salumetsa tähtsus ja kasutamine ......................................................................... 15 4. KOKKUVÕTE ........................................................................................................... 16 5. KASUTATUD KIRJANDUS ................................................................................... 17
Suurus sõltub muidugi ka toitumisest ja isendite vanusest. Mullikatel on ühe- või kaheharulised sarved, kahe- kuni kolmeaastastel kahe- või kolmeharulised ja nii edasi. Võimsamaid sarvi kannavad põdrad tavaliselt 5–10 aasta vanusena, seejärel muutuvad need taas väiksemaks. Kuju järgi eristatakse pulksarvi ja kühvelsarvi. Nende esinemine põdrapullidel sõltub peamiselt isendite elukohast. Levila lõunapoolsetel aladel esineb rohkem pulksarvedega loomi ning mida enam põhja poole liikuda, seda rohkem kühvelsarvedega isendid domineerima hakkavad. Reeglina ei kanna põdrad sarvi aastaringselt. Vanemad pullid heidavad sarved maha tavaliselt novembris. Noored pullid võivad sarvedega olla veel jaanuaris. Uued sarved hakkavad kasvama aprillis. Algul on nad pehmed, luustumata ja kaetud nahaga. Maksimaalse suuruse saavutavad augustis või septembris. Selleks ajaks on sarved luustunud ning nahk hakkab maha pudenema
3. Ka taliviu on ronga suurune. 4. Taliviu on üsna sarnane hiireviuga ainult ta kõhualune on valkjas ja heledam. Herilaseviu 1. Herilaseviu on enda nime saanud oma põhitoidust ehk herilaste järgi 2. Herilaseviu on nagu teisedki viulased looduskaitse all. 3.Tema kael, rind ja kõht ning jalgade ülaosa on pruuni-valge täpiline. Linnu pea on suhteliselt hele, nokk must. Aasta loom 2015 – metssiga Metssiga 1. Metssiga on Euroopas laialt levinud olles Eestis tavaline jahiloom. 2.Elavad tüüpiliselt tihedates niisketes tihnikutes. 3. Metssead on tüüpilised kõigesööjad, kes toituvad nii taimede maapealsetest kui ka maa-alustest osadest. Peale selle söövad nad veel putukaid ja nende vastseid, linnumune ja -poegi, vihmausse, raipeid jne. Toidupuuduse korral võib neil esineda ka kannibalismi (Kannibalism on liigikaaslase söömine). 4
OKASPUUDE LÄHEDUS. VALGEJÄNES VAHETAB SUVISE PRUUNI KASUKA TALVEL VALGE VASTU. TAL ON MUSTAD KÕRVATIPUD. SUVEL VALGEJÄNES SÖÖB ROHTTAIMI, PUUOKSI JA PUUKOORT. AASTAS SÜNNIB 2 VÕI 3 PESAKONDA, POEGADE ARV 1...6. PEAMISTEKS VAENLASTEKS ILVES, REBANE,NUGIS JA SUURED RÖÖVLINNUD. TALVEL SIIL ELAB METSASERVADEL, PARKIDES JA AEDADES. TEGUTSEDA ARMASTAB VIDEVIKUS JA ÖÖSITI. TEMA KEHA KATAB OKKALINE NAHK. TA ON SEGATOIDULINE,ERITI ARMASTAB PUTUKAID AGA KA VIHMAUSSE, KONNI, HIIRI, LINNUMUNE JA -POEGI, ÄRA EI ÜTLE KA RAIPEST. SIIL SUVE JOOKSUL SÜNNIB KAKS PESAKONDA POEGI. VASTSÜNDIND SIILIPOJAD ON PALJAD JA PIMEDAD, MÕNE PÄEVAGA KASVAVAD PEHMED OKKAD. SIIL HÄVITAB NII KAHJURPUTUKAID KUI TIGUSID. MAGAB TALVEUND SAMBLA, LEHTEDE JA ROHUKÕRTEGA VOODERDATUD PESAS . HUNT ELAB VARJULISTES
OKASPUUDE LÄHEDUS. VALGEJÄNES VAHETAB SUVISE PRUUNI KASUKA TALVEL VALGE VASTU. TAL ON MUSTAD KÕRVATIPUD. SUVEL VALGEJÄNES SÖÖB ROHTTAIMI, PUUOKSI JA PUUKOORT. AASTAS SÜNNIB 2 VÕI 3 PESAKONDA, POEGADE ARV 1...6. PEAMISTEKS VAENLASTEKS ILVES, REBANE,NUGIS JA SUURED RÖÖVLINNUD. TALVEL SIIL ELAB METSASERVADEL, PARKIDES JA AEDADES. TEGUTSEDA ARMASTAB VIDEVIKUS JA ÖÖSITI. TEMA KEHA KATAB OKKALINE NAHK. TA ON SEGATOIDULINE,ERITI ARMASTAB PUTUKAID AGA KA VIHMAUSSE, KONNI, HIIRI, LINNUMUNE JA -POEGI, ÄRA EI ÜTLE KA RAIPEST. SIIL SUVE JOOKSUL SÜNNIB KAKS PESAKONDA POEGI. VASTSÜNDIND SIILIPOJAD ON PALJAD JA PIMEDAD, MÕNE PÄEVAGA KASVAVAD PEHMED OKKAD. SIIL HÄVITAB NII KAHJURPUTUKAID KUI TIGUSID. MAGAB TALVEUND SAMBLA, LEHTEDE JA ROHUKÕRTEGA VOODERDATUD PESAS . HUNT ELAB VARJULISTES
punarind( üksikud võivad talvituda meil), hallrästas ehk paskrästas, peoleo, metskiur, rohevint( Eestis võib olla ka hulgulind), kuldnokk, käosulane, karmiinleevike, väänkael ning väike-lehelind, salu-lehelind ja mets-lehelind. Ja hulgulindudeks on suur-kirjurähn ja puukoristaja. Salumetsa kõige tavalisemad imetajad on siis taimtoidulistest: metskits, punahirv, põder, valgejänes. Sega toidulistest: siil, kährik, metssiga, mäger, orav. Loomatoidulistest: mets- karihiir, metsnugis, mutt, hunt. Osadest liikidest lähemalt: Toominga võrgendikoi: Ei ohusta teisi puuliike ainult toomingat, lapsed munetakse valmis juba suvel juuni kuus, sügisel nad kooruvad, varakevadel hakkavad need lapsed pungi sööma ja juuni kuuks pole enam ühtegi lehte puul, kus nad pesitsevad. Jätavad süües endast maha siidniidi, millega annavad teistele märku, et on olnud seal. Väänkael: Eestis on üldlevinud
Looduse referaat Metssiga Sisukord 1.Sissejuhatus 2.Välimus 3.Eluiga 4.Elumood 5.Levik 6.Toitumine 7.Sigimine 8.Vaenlased 9.Metssiga Eestis 10.Kaitsestaatus 11.Allikad 1.Sissejuhatus Metssiga on sigalaste sugukonda ja sea perekonda kuuluv metsloom. Metssiga on omnivoor nagu kodusigagi. Ta on pärismaine Kesk-Euroopas, Vahemere piirkonnas (kaasa arvatud Atlase mägedes), Põhja-Aafrikas ja enamikus Aasias, ulatudes lõunasse Indoneesiani välja. Hiljem on teda sisse toodud paljudesse kohtadesse. Arvatakse, et kodusiga on aretatud metsseast umbes 7000 aastat eKr Lähis-Idas ning umbes samal ajal sõltumatult ka Hiinas. Rahvapäraselt on metssiga kutsutud ka nimega kutu. Isane metssiga on kult, emane siga on emis ja noori
hierarhia kindlalt paigas kuid selline suur kari jaguneb kevadel jälle väiksemateks. Saagikülluse ja/või huntide vähesuse puhul karjade liitumist talvel ei toimu. Hunt on väga plastiline kiskja, kes kiiresti kohaneb muutunud elutingimustega. Toitub nii selgrootutest (putukad, limused) kui ka selgroogsetest loomadest (kahepaiksed, roomajad, närilised sh kobras, jänesed, linnud, kährikud, rebased ja uluksõralised. Sööb ka raibet. Eestis peamisteks toiduobjektideks metssiga ja metskits. Elupaigana eelisatavad vähese inimmõjuga alasid: metsa, raba, sood, tuulemurdu, kuid saavad edukalt hakkama ka suure inimasustuse ja mõjuga piirkondades. Jooksuaeg on jaanuaris-veebruaris, paarituvad ja poegi saavad vaid domineeriv paar, karja teised liikmed võtavad osa poegade hooldamisest. Tiinus kestab ca 2 kuud, pojad sünnivad märtsis-aprillis www.jahindusinfo.ee
kohanenud ja muutunud tavaliseks loomaks. Eestisse toodi nad 1950. a. Praegul on kährik Eestis tavaline jahiuluk. Kährik on oma elupaiga suhtes vähenõudlik, leppides vanade rebase ja mägra urgudega või mõne kaljupraoga. Häda korral ajab asja ära ka mahalangenud puu okste alla tehtud ase. Elab ta sega- ja lehtmetsades, taimestikurikastel jõe- või järvekallastel jne. Kährik on aktiivne öösel ja videvikus. Enne talve saabumist kogub ta endale rasvavarusid. Nimelt on kährik ainus taliuinakut tegev koerlane. Taliuinaku veedavad tavaliselt isas- ja emasloom koos. Söövad nad kõike, millest jõud üle käib. Loomsele toidule lisaks tarbivad nad palju taimset toitu. Suurt kahju tekitavad nad kohati maaspesitsevate lindude pesi ja poegi süües. Veebruaris märtsis on kährikutel jooksuaeg. Pojad sünnivad aprilli lõpul või mais. Tavaliselt on pesakonnas 6...8 kutsikat (rekordiliselt on olnud 22)
Mesikäpp 2. Kirjeldus. Tüvepikkus on 160 250 cm. Levik. Kunagine levila hõlmas kogu põhjapoolkera metsavööndi ja ulatus otsapidi stepivööndini välja. Kaasajal on ta enamikus Euroopa riikiides kadunud, olles sõilinud veel vaid suurematel metsaladel (tavaliselt mägedes). Eestis on ta laialt levinud mandril, kuid puudub saartel. 3. Arvukus üle 500 isendi. 4. Elupaik ja -viis Elupaigana eelistab rabadega metsamassiivne, milles leidub tuulemurdu. Karud on aktiivsed videvikus ja pimedas, harva päevavalgel. Nad on üksikeluviisiga. Talve veedavad nad taliuinakus, mis kestab novembrist märtsi-aprillini. Sel ajal alaneb mõnevõrra kehatemperatuur ja aeglustub ainevahetus. Talveuni on kõige lühem vanadel isastel ja pikim poegadega emasloomadel. 5. Toitumine Karud on segatoitulised, kelle menüüs moodustavad valdava osa taimed ja raiped. Elusaid loomi murravad segedamini põhjapoolsematel aladel elavad karud. Peamiselt
Tekkiv valu ei jää millegi poolest alla mesilase või herilase nõelamisel tajutavale. Eestis on üheks tavalisemaks röövkärbseks ruuge-küttkärbes (Laphria flava). Röövkärblaste vastsete toiduspekter on üsna lai. Sageli on ka nemad rööveluviisiga, kuid tuntakse ka üsna palju liike, kelle vastsed toituvad taimedest ja kõdunevast orgaanikast. Leidub ka selliseid liike, mille noored vastsed on taimtoidulised, vanemad aga röövloomad. Röövkärbeste vastseid esineb mullas, kõdupuidus jne. (Zooloogia ja botaanika instituut, 2010) Kiletiivalised Kiletiivalised on üks liigirohkemaid (umbkaudu 150 000 liiki) putukate seltse. Kiletiivalised on näiteks mesilased, kimalased, herilased, sipelgad , lehevaablased, käguvamplased. Osadel sugukondadel on kaks paari kilejaid lennutiibu, mõnedel tiivad puuduvad. Enamikul liikidel võib tiibadel näha väikest tumedat tiivatäppi, mis annab tiibadele lennul vastupidavuse
poolt hävitatud. Eestis on neid aga veel küllaltki palju (peaaegu tuhat) ja seetõttu on meil isegi lubatud neid küttida. ELUPAIK Ilvesed eelistavad elada tihedates okasmetsapadrikutes aga ka tiheda risuga segametsades. Ilvesed elavad enamasti üksikult ja ainult sigimise ning poegade kasvatamise ajal on emas ja isasloomad koos. Näha ei ole ilvest lihtne, sest ta on väga varjatud eluviisiga ja liigub peamiselt videvikus ja öösel. Talvel on aga lihtne tema tegevust uurida jälgede järgi. Need on tal ümarad ja neil ei ole tavaliselt näha küüntest tekkinud auke. PEREELU Jooksuaeg on ilvestel veebruaris - märtsis. Pojad sünnivad aprillis või mais. Pisikesi ilveseid võib sündida kuni kuus, kuid keskmiselt siiski kaks-kolm. Poegivad ilvesed varjatud kohas puujuurte all või mõnes urus. Pesa kujutab endast sageli vooderdamata lohku. Pojad on sündides pimedad. Silmad tulevad ilvestele pähe
ümber valge krae, mis vahetevahel on säilinud ka vanaloomadel. Karule on iseloomulik see, et ta kõnnib talla peal. Selle poolest sarnaneb ta inimesega. Hambad on tal nürid nagu kõigil, kes söövad nii taimset kui ka loomset toitu. Kaalub 150-250 kg, vastsündinuna kaalub karupoeg 300-500g.Pikkus on 160-250 cm, eluiga võib ulatuda kuni 50 aastani. 1.3. Elupaik Karud eelistavad elada suurtes metsades, milles on tuule poolt mahalangetatud puid ja milles leidub rabalaike. Karud on aktiivsed videvikus ja pimedas, harva päevavalgel. Päeva ajal nad tavaliselt magavad kuskil kõrge heina sees või mõnes muus varjulises kohas, kus neid ei segata. Seetõttu ei ole elusat karu looduses just kerge kohata. Nad on üksikeluviisiga. Talve veedavad nad taliuinakus, mis kestab novembrist märtsi-aprillini. Sel ajal alaneb mõnevõrra kehatemperatuur ja aeglustub ainevahetus. Talveuni on kõige lühem vanadel isastel ja pikim poegadega emasloomadel.
Metsas on tavalisemad liigid leethiir, kaelushiir, põld-uruhiir. Veekogude läheduses kasvavate puude juuri ja tüve kahjustab mügri. Hiirtekahjustusi metsakultuurides aitab vähendada rohu niitmine ja kulu tallamine taimede ümbert. Orav (Sciurus vulgaris) elab mitmesugustes puistutes, toitub puuseemnetest, võrsetest ja pungadest. Metsas ei tekita kahju, seemlates on vahel hävitanud männi- ja kuusepungi, eelistades just toitainerikkamaid õiepungi. Sõraliste esindajad Eestis on metssiga, põder, metskits ja punahirv. Tähnikhirve on harva kohatud Kirde-Eestis. Metssead elavad suvel tihedates niisketes tihnikutes: leht- ja segametsades, veekogude kallastel, sooservades, talvel käivad magamas tihedates kuusenoorendikes toitumiskohtade lähedal. Ringi liiguvad emasloomad ja pojad koos, kuldid üksikult. Aktiivsed on nad peamiselt videvikus ja öösel, talvel võivad ka päeval ringi liikuda.
Jooksuaeg on saarmastel muutuval ajal kuna looted võivad emaihus olla 10...13 kuud. Samamoodi ei ole kindel ka poegade sünniaeg, kuid enamasti sünnivad nad mais - juunis. Poegi on pesakonnas enamasti 1...3 (harva kuni 5). Silmad avanevad poegadel kuu aja vanuselt ning pesast väljuvad nad esimest korda 1,5...2 kuu vanuselt. Poegi imetatakse kaks kuud. Isasloom kaitseb pesaterritooriumi, kuid ei puutu emaslooma ja poegadega otseselt kokku, kuna ta elab sel ajal teises urus. Sigivad emasloomad korra 2...3 aasta jooksul. Noored saavad suguküpseks tavaliselt 4-, harva 3-aastaselt. Elavad nad kuni kahekümne aasta vanuseks. ( Eesti selgroogsed) 13 Saarmas (foto Sven Zacek) Mäger (Meles meles) Tema tüvepikkus on kuni 90 cm, sabapikkus 24 cm, mass kuni 24 kg. Kasukas on hallikas, keha jässakas, jalgad lühikesed, pea kiilu kujuline,
võrsekärbse kahjustustega. Orasheinal on suve jooksul kaks pahkingerja põlvkonda, teraviljadel ainult üks. Kahjustusi on avastatud ka Eestiga piirnevatel Venemaa aladel, Lätis ja Leedus. Vanad orasheinaga umbrohtunud heinasiilud soodustavad nematoodi levimist. Saastunud söötide ülesharimisel ei tohi seal mitme aasta jooksul taliteravilja kasvatada. Ka põlluservad tuleb hoida umbrohuvabad. Õigeaegse sügiskülvi puhul augusti lõpust kuni septembri alguseni on suur osa vastseid veel orasheina juurtel pahkadena, mullas leidub neid suhteliselt vähe. Levimist soodustab liigniiskus, oluline on pinnavee ärajuhtimine. 7 Ingerjate hulka kuulub ka ainus juureparasiit juure-pahkingerjas (Subanguina radicicola), kes on Eestis laialt levinud nurmikatel ja teistel kõrrelistel heintaimedel. Selle
maailmas Kaasajal on ta enamikus Euroopa riikides kadunud, olles säilinud veel vaid suurematel metsaaladel (tavaliselt mägedes). Eestis on ta laialt levinud mandril, kuid puudub saartel. Arvukus Eestis Üle 500 isendi. Elupaik ja -viis Elupaigana eelistab rabadega metsamassiive, milles leidub tuulemurdu. Karud on aktiivsed videvikus ja pimedas, harva päevavalgel. Nad on üksikeluviisiga. Talve veedavad nad taliuinakus, mis kestab novembrist märtsiaprillini. Sel ajal alaneb mõnevõrra kehatemperatuur ja aeglustub ainevahetus. Talveuni on kõige lühem vanadel isastel ja pikim poegadega emasloomadel. Toitumine Karud on segatoidulised, kelle menüüs moodustavad valdava osa taimed ja raiped. Elusaid
Ursus arctos L. · suur, massiivne, hele- kuni tumepruuni karvaga · saba on tal lühike ja karvade sisse peitunud · kõnnib talla peal · hambad on nürid, kuna sööb nii taimset kui ka loomset toitu · Eesti mandriosal küllaltki tavaline loom, kelle arvukus on käesoleva sajandi jooksul tunduvalt suurenenud · magab talveund · eelistavad elada suurtes metsades, milles on tuule poolt mahalangetatud puid ja milles leidub rabalaike · liiguvad enamasti ringi videvikus ja öösel, harva päeval · tüvepikkus 160...250 cm · 150...250 kg · Eestis üle 500 isendi METSKITS Capreolus capreolus L. · sihvakas keha, peened jalgad, sale keha · saba ümbritseb valge ala, mida nimetatakse sabapeegliks · isasloomad kannavad suurema osa aastast sarvi · taimetoiduline · levinud peaaegu kogu Euroopas · elupaigana eelistab põldudevahelisi metsatukki ja metsaservi, vältides suuri metsi · tüvepikkus ...125 cm, õlakõrgus
Ajajad rivistuvad ühele poole, teisele poole lähevad kütid. Ajajad hakkavad liikuma reas. Varitsusjaht ulukit oodatakse kindlas kohas, kus on teda oodata (põld, männinoorendik). Niimoodi jahitakse meie mitmeid sõralisi, kuid ka kiskjaid sööda juures. Kõrgel istudes on jahimees ulukile raskemini märgatav ning seetõttu kasutatakse kõrgistmeid, jahikantsleid. Hiilimisjaht jahimees püüab varjatult laskekauguseni läheneda. Metskitse, hirve, vähem põtra ning metssiga. See on huvitav, kuid ka raske jahipidamisviis. Oluline on maskeerimisriietus. Reegel on mitte kiirustada, liikude tuleb aeglaselt vastutuult. Üksikisendile on kergem läheneda kui karjale. Peibutusjaht loom hiilib ise jahimehele ligi. Peibutatakse kahte moodi: pannakse välja visuaalsed märgid, peibutised (linnu-, pardi- ja hanejahil linnusiluetid) või matkitakse looma häält. Meil peetakse seda jahti peamiselt sokule, aga on ka osavaid jahimehi, kes suudavad ka
Hilissügisel kasvab isasloomadel naha alla paks sidekude ning seetõttu on vaenlasel väga raske teda ära tappa. Kärsa abil saab suuri kive veeretada. Kärss on ülitundlik ja metsseal on väga hea haistmine. Emasloomal on 6 paari nisasid, kuid toitumine on neil kõigil erinev. Toitumine 5 Suure osa oma toidust saab kätte songides. Sööb vilja, kartuleid ja paljusid põllukultuure. Metssiga on omnivoor. Rohelised taimed, puuvõrsed (väike osa); teisalt taimede maa-alused osad (suur osa) – juured, risoomid (pilliroo risoomid); edasi loomne toit (putukad, vihmaussid, tõugud); kõige rohkem mõjutavad viljad (tammetõrud, pöögiseemned ja pähklid). Kõige olulisem toidufaas on viljad (eriti nisu). Metssiga on ka raipetoiduline. Levik Väga laialt levinud.
puulehti, paberiräbalaid jne. Sobiva pesa otsinguil võivad hakid oma pesadest välja tõrjuda ka nõrgemaid ja väiksemaid linde. Sama pesa võivad hakid kasutada aastaid järjest. Hakid on suhteliselt lärmakad linnud ning eriti kui neid palju koos on, kostab nende kisa kaugele. Üksiku haki häälitsuseks on hõlpsasti äratuntav, terav ja järsk "kjakk-kjakk". Hakid ei ole toidu suhtes eriti valivad, kuigi eelistavad loomset toitu - putukaid ja nende vastseid, pisinärilisi, linnumune- ja poegi, kuid söövad ka igasuguseid seemneid. Linnalinnuna maitsevad talle ka prügikastidest leitavad toidujäätmed. Hakk muneb 4...6 muna aprilli keskpaigaks ning haub neid 19...20 päeva. Hakipojad lendavad pesast välja umbes juuni keskel. Talveks enamik vanalinde ei lahku, vaid jääb paigale. Üksnes noored linnud rändavad talveks lõuna poole - Ida-Saksamaale, Poolasse ja Kaliningradi lähistele. Osa aga hulgub talvel ringi, lennates
Kärbist eristab nirki lühem saba ja musta sabaotsa puudumine.(Loomade elu 7. köide imetajad). Leviala Teda võib kohata kogu Euroopas. Põhja- Aafrikas, suuremas osas Aasiast ja Põhja- Ameerikas, Eestis on nirk levinud üle kogu territooriumi, kuid võrdlemisi vähearvuliselt. (Loomade elu 7. köide imetajad). Toitumine Nirk elutseb seal, kus leidub rohkesti hiirlasi: põldudel, põõsastikus, metsaservades. Tema põhitoit on hiired, aga ta ei põlga ära ka vihmausse, putukaid, linnumune. Ega isegi suuremad loomi: rotte, kanalisi. Nirk otsib põhiliselt toitu öösiti ning kütib pisinärilisi üllatava osavusega, jälitades neid isegi urgudes ja varjepaikades ning murrab võimaluse korral rohkem kui jaksab ära süüa.Nad suudavad joostes kanda liha, mille raskus on pool nende kehamassist. Sellega toob ta inimesele suurt kasu. ( Loomade entsüklopeedia). Järglased Nirkidel pole kindlat jooksuaega; väikesed nirgid võivad ilmavalgust näha isegi talvel. Tavaliselt
kuivad männikud. Rästikuid leidub igal pool Eestis, kuid erineva sagedusega - sobivates kohtades moodustavad nad suuri kogumeid ning võivad puududa suurtelt aladelt ümberringi. Nad on väga paiksed loomad, elades kogu elu ühel ja samal kohal, liikudes vaid 60…100 m raadiuses. Rästikute varjepaikadeks on mitmesuguste loomade urud, pehkinud kännud, praod. Kuigi neid võib tihti näha end päikese käes soojendamas, on rästikud päeval loiud. Nad suunduvad jahile videvikus ja on eriti aktiivsed öö esimesel poolel. Peale edukalt kulgenud püügiretke ei välju nad 2…3 päeva jooksul varjepaigast. Rästikute toidust moodustavad põhiosa hiired, raba- ja rohukonnad, ka maapinnal pesitsevate lindude äsjakoorunud pojad, sisalikud ja vaskussid. Noored rästikud söövad putukaid, nälkjaid ja vihmausse. Septembrist-oktoobrist aprillini on rästikud talveunes - nad talvituvad allpool läbikülmuvaid pinnasekihte, 0,4…2 m sügavusel, kus temperatuur
Karule on iseloomulik see, et ta kõnnib talla peal. Selle poolest sarnaneb ta inimesega. Hambad on tal nürid nagu kõigil, kes söövad nii taimset kui ka loomset toitu. Karu on Eesti mandriosal küllaltki tavaline loom, kelle arvukus on käesoleva sajandi jooksul tunduvalt suurenenud, ulatudes kaasajal rohkem kui viiesaja isendini. Karud eelistavad elada suurtes metsades, milles on tuule poolt mahalangetatud puid ja milles leidub rabalaike. Karud liiguvad ringi peamiselt videvikus ja öösel, harva päeval. Päeva ajal nad tavaliselt magavad kuskil kõrge heina sees või mõnes muus varjulises kohas, kus neid ei segata. Seetõttu ei ole elusat karu looduses just kerge kohata. Karu nägemise looduses teeb veel raskeks ka see, et inimese juuresolekust märgates eelistavad nad eemale minna. Talve veedavad karud taliuinakus. See kestab novembrist märtsi või aprillini. Sel ajal on neil kehatemperatuur natuke madalam kui tavaliselt ja ka ainevahetus aeglustub.
Orava kehapikkuseks on 20...25 cm, saba pikkus on 19...21 cm ja nende kaal on vahemikus 170...400 g. Eestis on orav laialt levinud, eelkõige aga kuuse- segametsades ja parkides. Ta on tüüpiline puuelanik: Evelin Kaur Tep08 28.09.2010 kõverdunud küünistega varustatud pikkade varvaste abil suudab loomake puudel väga kiiresti liikuda ja ühelt puult teisele hüpata. Orav võib ka viga saamata puu ladvast alla kukkuda. Selles aitab teda suur kohev saba, mis võimaldab tal hüppe ajal suunda muuta ja ka hoogu pidurdada. Oravad on päevase eluviisiga. Nad on segatoidulised, kuid eelistavad siiski pähkleid ja mitmesuguste taimede seemneid. Nad söövad meelsasti ka linnupoegi, nende mune ja tigusid. Suve teisel poolel korjavad oravad endale talveks toiduvarusid. Need
Eestis on levinud igal pool. · Arvukus Tähnikvesilik on Eestis sage. · Ohustatus ja kaitse Et tähnikvesilik väldib avamaastikke, siis mõjub talle halvasti metsade pindala vähenemine. Palju isendeid hukkub ka talvituspaikades külmadel ja lumevaestel talvedel. Tähnikvesilik kuulub kaitsealuste liikide III kategooriasse. Tähnikvesilik Triturus vulgaris L. · Elupaik ja -viis Elab leht- ja segametsades, niisketes ja varjulistes paikades, avamaastikke väldib. Tähnikvesilik on öise eluviisiga, päevaks varjub pehkinud puude koore alla ja kändudesse. Märtsi lõpust juuni lõpuni (sigimisperioodil) elab vees - väikestes järvedes, tiikides, kraavides ja ojades, eelistab väikesi, madalaid ja soojaveelisi veekogusid. Oktoobrist aprillini talvituvad veekogude lähedal (mitte kaugemal kui 50...100 m) lehehunnikutes, näriliste urgudes, vahel ka keldrites ja kartulikoobastes 3..
peetud just hinnalise karusnaha pärast. Eestis on viimasel ajal saarmate käsi hästi läinud. Nende arvukus on tõusnud poole sajandi jooksul paarisajalt paari tuhande isendini. Saarmas eelistab elada järsukaldaliste jõgede kallastel. Jõekaldasse uuristab ta endale uru, mille suue avaneb vee alla. Ta ei ütle aga ära ka teiste loomade rajatud pesadest, mida ta võib enda tarbeks kergelt ümber kohandada. Saarmad on üksikeluviisilised loomad, kes tegutsevad peamiselt videvikus. Toituvad saarmad peamiselt vees elavatest loomadest, kellest peamise osa moodustavad kalad, aga söövad nad ka vähke, konni, hiiri, linnupoegi, limuseid jne. Emas ja isasloom on koos paaritumise ja poegade kasvatamise ajal. Jooksuaeg on saarmastel muutuval ajal kuna looted võivad emaihus olla 10...13 kuud. Samamoodi ei ole kindel ka poegade sünniaeg, kuid enamasti sünnivad nad mais juunis. Poegi on pesakonnas enamasti 1...3 (harva kuni 5). Silmad avanevad poegadel kuu aja vanuselt
Selle peidulise ja öise eluviisiga arvukust on väga raske hinnata, mistõttu polegi teada palju tuhkruid Eestit oma koduks peab. Eluiga Kuni 5 aastat. Pereelu Tuhkrud sigivad korra aastas, mille tulemusena sünnivad pärast 40 päevalist tiinusperioodi 5-8 pealised pesakonnad. Emapiimast toituvad tuhrkupojad neli esimest elunädalat. Toidulaud Tuhkrute põhiliseks saagiks on jänesed, pisinärilised ja linnud. Lisaks süüakse ka kahepaikseid, raipeid ning linnumune. Tuhkrud on osavad kütid, jälitades oma saaki ning tabamisel surmavad looma kiire ja täpse hammustusega kaela tagaküljele. Vaenlased Tuhkrud võivad langeda saagiks suurematele röövlindudele, kuid ka röövloomadele, kuigi seda juhtub suhteliselt harva. Huvitavaid tähelepanekuid Tuhkrud võivad paarituda ka haruldase Euroopa naaritsaga ning saada viljakaid järglasi. Tuhkrul on sale ja pikk keha, et saakloomade urgudesse pääseda. Paljudes riikides peetakse tuhkruid koduloomadena
annaabi.ee 
